Lo-Fi
 
Artiklid
Failid
Galerii
Viited
 
 
Hosted
 
Kus on Johnny?
 
Kus on Kim?
 
Paheliste rattaühing
 
Guruhark
 
 
Info
Kontakt
Foorum

f@h


 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 

K U S   O N   J O H N N Y ?

"Eastern Dark'i uus singel "Julie Loves Johnny" on loogiline jätk nende loole "Julie Is A Junkie"" - Miettinen, Räkärodeo, 2001

Mis on entsüklopeedia? See on teadmiste ring (köh, köh). Aegade vältel olen ma kokku korjanud igasuguseid teatmeteoseid. Õnneks olen sellest tõvest hiljem jagu saanud ning Doris Kindersley invasioon Eestisse on minust mööda läinud. Olgem ausad teatmeteostest ei ole mingit kasu. Võtke kätte näiteks ENE (EE) ja otsige üles Salavat Julajev või Johnny Rotten. Kui te ka vajaliku artikli üles leiate, öeldakse teile tegelase sünniaasta ja tema elutegevuse põhifaktid aga neid teadsite arvatavasti isegi. Eh, Salavat Julajevit on mõtet otsida ikka mõnest ajaloo-alasest köitest ja Johnny Rottenit ajaloo prügikastist (mis ei tähenda, et Valter Ojakääru "Popmuusikast" ei oleks väärt vaimuvara; aga asjast seal ka just ei räägita). Käesolev veebilehekülg (kaunis maakeelne sõna, mida kasutab ka kehtiv seadusandlus) ongi pühendatud infonälja rahuldamisele ja üritab leida üles Johnnyd nende eri avaldumisvormides. Kuid milleks?

Kes on Johnny? Johnny on teatmeteose põhjal "juss", mees, kehkenpüks, keigar (Silvet, Inglise-Eesti sõnaraamat, Tallinn: "Valgus (ja valgus sai)" 1989; lk 666 (!)). Selge. Kuid mida ütleb see meile Johnny sisemise ilma kohta? Miks on maailmas nii palju Johnnysid, kelle saatuseks tundub olla saada mädade tomatitega loobitud? Miks käivad Johnnyde käbarad tavaliselt nii täbaralt? Ja üleüldse, miks neid Johnnysid nii palju on? Silvet meile sellest ei räägi. Jätkan artiklit kiiresti, enne kui pean nendele küsimustele vastama.

Siinkohal tulebki meile appi teaduslik analüüs, detektiivitöö ja igasugused metodoloogilised knihvid. Kohe varsti saab pikast sissejuhatusest vaevatud lugeja hakata tutvuma Johnnyde morbiidse elu-oluga ning ta võib omal käel järeldusi teha ja võrrelda, kas tema tulemus on sama, mis meie uurimisgrupil, kes ei pidanud paljuks tuhnida sügaval pop-, rock- ja cock-kultuuri prügikastis: Johnny=loser=42. Ja nüüd, Johnnyde nimekirja kallale.

Lugupidamisega,
Evol

I ELUS

Johnny Appleseed

(Aargh!) Tsitaat: "Johnny Appleseed spent 49 years of his life in the American wilderness planting appleseed". Kommentaarid, nagu öeldakse, jäid mul kurku kinni.

Pahelisus: Isik, kelle kangelasteod leidsid märkimist isegi Eesti kooliõpikutes -- pahelisusega pole siin midagi pistmist.

Johnny Burnette

Vaata artiklit "Mark E. Smith, Johnny Burnette ja Mina".

Johnny Cash

Cuntry 0wns y00! Kahjuks ei tea ma Johnny Cashist midagi. Töögrupi sümpaatia kuulub pigem ansamblitele Southern Culture On The Skids ja Meat Purveyors.

Pahelisus: Ei kommenteeri.

Johnny Hanson

Eks pühapäeval jalutasin ma, hing ja pea haige, Magistraali SUPERmarketisse, mis on üks väga super koht siis, kui on kiiresti vaja ohtralt mahla ja vurtsuvett alkoholitarvitamise jääknähtudest vabanemise kergendamiseks. Mahl ravib küll keha, kuid hing, see hing, on ikka nukker justkui melanhoolikust sõjaväelane lillelaste kokkutulekul. Sestap seadsingi sammud SUPERmarketi plaadipoodi, sest muusika tervistavas toimes ei ole kellelgi põhjust kahelda. Muusikalises mõttes otsisin ma midagi sellist:

Tegelikult jäi mulle pihku midagi hoopis erinevat...

Kes suudaks ostmata jätta plaadi, mille kaanel figureerib hirmuäratav pensionär Johnny Hanson? Järgi mõeldes, siis vist enamik inimesi. Vastu paremat äranägemist siiski otsustasin need 99 krooni välja käia. Ja oh sa.

"Johnny Hanson Presents Puck Rock Vol. 2" (Sudden Death Records) on Ameerika rohkem või vähem tundmatute punkbändide tribuut jäähokile. "Puck" tähendab maakeeli - üllatus, üllatus - hokilitrit. Keskmine eestlane, mina nende seas, küsib nüüd õigustatult, et miks on vaja hokist laule laulda. Selgub, et hoki on väga populaarne, sest jää peal kogu aeg kakeldakse, nii et verd ja hambaid lendab ja pooltel mängijatel on ninaluud ammu katki. Lisaks on hokimäng alati hea ettekaane väikeseks tirpitskiks.

Ükskõik mis need jäähoki tugevad küljed ka poleks, olulisem on see, et plaat on väga lahe. See pole mingi tõsimeelne "Epitaphi" kogumik, kus nukker-nutused punkarid oma maailmavalu välja elavad. Selgub, et hoki on palju karmim värk, ning siia plaadile on võetud ainult banded, kelle liikmed suudaksid hokikepi hammastega puruks närida. "I kicked and punched, I ate some glove/ I was a bloody mess/ But now I'm playin' dirty, and I like it, I confess" (The Stool Pigeons). Ja lood kõlavad ka sellele vastavalt - kiirelt, valjult ning hoolimatult. Just see, mida vaja haige hinge raviks.

Päris "kuulsatest" ansamblitest on plaadil esindatud D.O.A. (ja väga sõreda looga), aga ega vähemtuntud bändid ole küünevõrdki kehvemad. Mainimist väärivad ka "Riverdales", "Hanson Brothers" ise, "The Commies", "JP5", "The Dinks", "Royal Grand Prix" ja paljud teised ning kantriauhind on mul hea meel üle anda kollektiivile "The Stool Pigeons" (naiste lauldud kantripunkile ei ole ma lihtsalt võimeline vastu panema). Isegi plaadile sattunud rap-lugu ei suuda üldmuljet rikkuda. Igal juhul, kui sõnum "Fuck Wayne Gretzky" on teile oluline, siis tasub see plaat muretseda. Anyway, hokipunk on 100x parem kui skate-punk.

Nii et Johnny Hanson tõstis tsibake mu elutahet. Tänu talle.

Pahelisus: ansambel "The Commies": "Kickin' ass and starting lots of fights (fight fight fight)/ Fedorov and Konstantinov too (hey fuck you)/ Fuck you up, and beat you black and blue".

Johnny Powers

Johnny Powers on rockabilly-staar, kuigi veidi imelik on nimetada staariks lauljat, kellest keegi midagi ei tea. "Sun"'i rockabilly kuldajastul oli ta igatahes noor ja lootustandev Elvise-imitaator, kes päris lahedalt laulda oskas. Igal juhul kuulutas ta julgelt, et "Just me and my rhythm guitar" ja rohkem polegi vaja. Selgub, et on ikka küll. Kuid pole hullu, ehkki maailmakuulsus jäi tulemata, on tal - nagu igal rockabilly-tegelinskil - olemas oma austajad ja arusaama puudumine sellest, et 80. aastaselt musitseerimine polegi nii hea mõte. Igal juhul tundub, et ta tegutseb siiamaani (kui ta vahepeal ära surnud pole, muidugi).

Pahelisus: Ega Johnny Powersi pahelisus mind niiväga morjendagi, tal on lihtsalt lahe nimi.

Johnny Rotten (Sex Pistols)

Johnny Rotten on võib-olla üks tuntumaid Johnny'sid üleüldse. Seetõttu ei olegi tema kohta midagi kirjutada. Ta laulis ka "Johnny B. Goode"'i, mis tema esituses kõlas umbes nii: "Aargh, nyah-nyah-nyah-nyah-nyah-nyah-nyah-nyah-nyah-nyah-nyah-nyah, woo-hoo, Johnny Be Goode!!... Stop it! It's fuckin' awful!!"

Kserokoopia mingist vanast ajakirjast

Pahelisus: Pigem laulu- ja naljamees.

Johnny Ramone(The Ramones)

Kui aus olla, siis ma "vennakseid" Ramone'e eriti ei erista. Johnny, Joey, Dee Dee, Marky - mõni vahe (kui nimed nii ritta seada, siis kõlab nagu mõni briti poistebändi koosseis, kas pole). Välja arvatud ehk Joey, kelle kohta Helen Love (sp?) laulis "She's In Love With Joey Ramoney". Nii, et temas midagi erakordset siis justkui on. Johnny on aga tuntud vaid kui "see potisoenguga Ramone". Aga tundub loogiline, et selline bänd nagu The Ramones, mille liikmete eesmärgiks on välja näha äravahetamiseni sarnane, on oma relvastusse võtnud kitarristi sellise geneerilise nimega, nagu Johnny.

pilt The Ramones'i CD 'Road To Ruin' vahelehelt

Pahelisus: Beat on the Brat, Blitzkrieg Bop, Teenage Lobotomy, I Wanna Be Sedated. Rohkem näiteid vist ei ole vaja.

Johnny Rebel

Mõistus jätab mind siinkohal jälle maha. Iseenesest on Johnny Rebel tüüpiline kaabu-kantri esindaja, kuid tema eripära seisneb selles, et ta esitab ainult rassistlike sõnadega palu a la "We don't want niggers in our school, tral-lal-lal".

Pahelisus: pole vist vajadust üle seletada.

Johnny Thunders (New York Dolls/Johnny Thunders & the Heartbreakers)

Johnny Thunders tegutses 70-te esimesel poolel New Yorki rock-n-rolli/protopunk'i ansamblis nimega New York Dolls. õigupoolest mäletati neid vahepeal vaid naisterõivaste kandmise ja make-up'i pärast, kuid ajapikku on ka nende muusika veidi tunnustust saanud. Enne lagunemist sattus NY Dolls korraks Malcolm MacLaren'i julma manedzheri-käe alla, mis bändi ka kiirelt lagunemiseni viis (ja nagu kõik Malcolmiga seonduv, leiab see väike faktikribu alati märkmist). Mitmedki NY Dolls'i lood väärivad igatahes kuulamist - kiire, Ramones'i tulekut ennustav "Trash" ja muidugi ka "Personality Crisis". Mõnele tuleb tuttav ette ka Johnny lugu "Chatterbox", mida laulis hiljem Sid Vicious.

Hiljem, 70. lõpus, esines Johnny ansambliga Heartbreakers. Ma ei oskagi selle bändi kohta suuremat midagi öelda, sest ainus lugu, mis ma nende esituses kuulnud olen, oli "Chinese Rocks". And it does rock.

Kui Lux Interior The Crampsi kokku pani, siirdus tema ja bänd kohe New Yorki, kuna nad arvasid, et sealsed inimesed riietuvadki kõik samamoodi nagu NY Dolls.

pilt New York Dolls'i CD 'Rock'n'Roll' vahelehelt

Pahelisus: Transvestism, sex & drugs & rock'n'roll

Tsitaat: "You're a primaballerina on the screen afternoon (woo-hoo)/but the next moment you're a wolfman howling at the moon (auuuugh)" ("Personality Crisis").

Johnny Weissmüller

Johnny "son-of-a-coal-miner" Weissmüller sündis kaevuri pojana 1904. aastal Austrias. Noor Johnny õppis ujuma ja oligi varsti olümpiavõitja. See oli alles algus. Nüüd õppis ta ka selgeks puu otsas ronimise, krokodillidega võitlemise ja liaanidega kiikumise ning alustas edukat karjääri Tarzanina. Johnny mängis sadades Hollywoodi filmides, kus oli vähe sisu, kuid see-eest palju ahve ning veelgi enam kiiresti ringilippavaid odadega vehkivaid mustaks võõbatud mehikesi. Deja vu - see kõlab peaaegu nagu Arnoldi elulugu; ujumise asemele panna vaid atleetiluvõimlemine ja Tarzani asemele Terminator.

Pilt Hillar Palametsa raamatust 'Superid. Staarid. Vesternid.'

Pahelisus: Johnny kehastatud Tarzan ei ole kuigi paheline. Pigem natuke napakas, kes see muidu ikka vabatahtlikult loomanahkades ringi jookseks.

Tsitaat: Tarzani trumbiks oli ikka tema valjuhäälne huilgamine. Tuleb tunnistada, et see on väga muljetavaldav, vähemalt oli minu jaoks seni, kuni ma esimest korda Lux Interiori kuulsin.

Johnny (& the Self-Abusers)
Johnny Moped

Minu hoolikalt "süstematiseeritud" muusikakogus on kassett, mille tagaküljele on kirjutatud "Y'r Worst Experience" ja esikaane vahele topitud Vermeer van Delfti pilt "Tütarlaps pärlkõrvarõngaga" (väga kawaii).

Kassetil leidub muu punki kõrval ka neli Chiswick Recordsi poolt välja antud pala. Chiswick oli teadupärast Briti 70.-te aastate üks esimesi ja tegusamaid sõltumatuid label'eid, kelle põhimõtteks oli võimalikult palju vinüüle võimalikult kiirelt ja odavalt välja lasta ning müügiga tegeleda jõudumööda hiljem. Chiswicki eripäraks oli ka see, et nende kataloogis oli palju n-ö pub-rock- (selle äärmiselt lärmakas variandis) või sellest mõjutatud bände.. kasvõi minu kasseti peal olevad Radio Stars ("Dirty Pictures") ja Radiators From Space ("Television Screen"), kelle muusika samuti veidi lahkneb tolle aja punki põhivoolust.

Johnny & The Self-Abusers oli 110%-protsendiliselt ühe-singli-bänd. Asi sai alguse sellest, kui üks tegelane mõtles välja omaarust väga laheda bändi-nime, "Self-Abusers". Järgnevalt pani ta ühes klubis kontserdiaja kinni. Siis oli bändi ja lugusid vaja. Kähku tehtud, hästi tehtud, pandi ansambel kokku, mõeldi välja paar lugu ja läks. Tehti demo, saadeti Chiswickile, kes andiski välja nende singli "Saints And Sinners", mis kujunes väiksemat sorti menulooks. Kohe seejärel sai meestel bändist kõrini ka. Ja kohe seejärel moodustasid nad ansambli "Simple Minds". Paraku.

Johnny Moped. Tema juhtis omanimelist ansamblit, kuigi bändi tegevusest võttis osa minimaalselt. Nimelt oli tal väga kuri naine ja veel kurjem ämm, kes tema bändikaaslastest midagi teada ei tahtnud. Alati oli ilge jama, kui oli vaja stuudiosse minna või kontsert anda. Siis tuli Johnny kinni püüda tema tööpostilt; kuna tema koju keegi minna ei julgenud ja niikuinii kui Johnny juba kodus oli, siis linnaluba talle iialgi ei antud. Johnny Moped'i algkoosseisus mängis muide ka Captain Sensible, keda see lõputu segadus ära tüütas, mistõttu ta bändist lahkus, The Damned'iga ühines ja lõpuks kuulsuse saavutas. Igal juhul oli nende esik-singel "No One" (algselt küll vaid b-side lugu) - ränk, kiire ja monotoonne - väga hea ja siit algas Johnny Mopedi keskmiselt edukas karjäär, mille jooksul suudeti plaadistada ka üks LP, "Cycedelic". Sinna mahtus ka esinemine Mõtõrhöädi soendusansamblina: "We left the stage with 2.000 people chanting "Shit! Shit! Shit!""

Lõpetada on sobilik KO e-mailiga: "Tõesti.. kas *sina* läheksid selle mehe kontserdile?" (Pildil on Moped'i kitarrist Slimey Toad).

II MUUSIKAS

III FILMIS

IV RAAMATUS