Lo-Fi
 
Artiklid
Failid
Galerii
Viited
 
 
Hosted
 
Kus on Johnny?
 
Kus on Kim?
 
Paheliste rattaühing
 
Guruhark
 
 
Info
Kontakt
Foorum

f@h


 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 

E / N

Kinnismõtted kastanitest, pesapallist ja mitte millestki
Autor: Helena, 2008

Ma avastan endas aeg-ajalt imelikke tunge. Näiteks sügiseti on mul totter tõmme kastanimunade poole. Ma lihtsalt ei suuda külmalt mööduda ühestki mahapudenenud, pruunist, küpsest, pooltoorest, ebamaisest kastanimunast. Ma ei tea, aga nad on kuidagi ahvatlevalt läikivad, täiesti täiuslikult erilise kujuga. Vahepõikena: kuivõrd ma olen minevikus esinenud mõningate psühhoanalüütiliste sõnavõttudega antud veebilehel, siis fännide palvetele vastu tulles võin ma ju proovida tõmmata paralleele oma lapsepõlvega, et seda fenomeni seletada. Jah, lapsepõlves elasin ma totaalses vaesuses, söögiks ainult pelmeenid ja Tallinna kilud (sest mu isa oli meremees) ja kinke sai ka ainult siis, kui mu tädi, kes Soomes elas, meil kord aastas külas käis. (Hästi kurb lugu, kuid tõele au andes, absoluutselt mitte reaalsusele vastav.) Kinnismõte kastanimunadest on aga häirivalt reaalne. See on haiglane! Pärast on kõik kuramuse kohad neid mune täis. Kõik taskud. Kõik kotid. Isegi mu auto on neist üle ujutatud.

Tegelikult kui ma vähe põhjalikumalt seda fenomeni uurima hakkasin, sain ma aru, et see ei ole ainuüksi minu probleem. See on ränk, kogu ühiskonda hõlmav hullus. Kõikidel meil on sügiseti mingid kahtlased kohad pruune läikivaid munakesi täis. See on nagu mingi arhetüüpne kompensatsioonimehhanism või rudimentaalne käitumismaneer. Miskipärast seonduvad kastanimunad mulle natuke üksildusega. Ma ei tea, miks. See on sama, nagu autojuht üksinda oma metallkastikeses vastandina käegakatsutavaid suhtlemisimpulsse tulvil ühistranspordis sõitvale inimolendile. Olles suhteliselt värske autojuht, olen ma avastanud enda jaoks uue, kummalise suhtlemisvormi. Ma ei saa öelda mitteverbaalse, kuivõrd metallist või plastmassist ese ei paku verbaalset suhtlusvõimalust. Sõnastaks selle äkki ... objektifitseeritud viiplemine. Lahtiseletatuna siis ma tunnen, see on nii kummaline, kuidas sind võib õnnelikuks muuta (vähemasti viieks minutiks) üks tänulik autojuht, kelle sa oled lasknud enda ees liiklusvoolu pöörata, ja kes sulle selle eest tänuks tulesid vilgutab. Mulle! Tulesid! Mjäu! Kui ma oma looduslähedasest praktilisest meelest lähtun, siis on selline rõõmupuhang absurdne. Ja ometi ma ju tunnen seda tunnet. Inimpsüühika on ikka totaalselt jaburaks muutunud ... suhestuda autoga. Muidugi võin ma psühholoogilistele uuringutele viidates asja natuke valgust tuua. Te ju teate seda, et autorooli taga istuvad inimesed reageerivad suht omalaadselt nende territooriumisse (ehk siis autosse) puutuvaile teguritele, kuigi selline käitumisviis erineb tunduvalt nende tavalisest sotsiaalkäitumisest. Nimelt avaldab auto juhi isikliku vööndi (maihakka siinkohal loengut pidama suhtlemise vöönditest, selle kohta on netis piisavalt infot) mõõtmetele maagilist mõju. Tema territooriumi mõõtmed võivad puhuti kuni kümme meetrit suureneda, sest inimesele tundub, et temale kuulub ka 3,7 – 4,6 meetrit auto ees ja taga. Kui siis teine auto temast tänaval mööda sõidab, tekivad autojuhi organismis füsioloogilised muutused ja ta vihastub nii, et tekib tahtmine mööduvale autole otsa kihutada või midagi sarnast. Tähendab, loo moraal on selles, et tarbimisele orienteeritud ühiskonnas me ei ütle varsti enam mitte Pescador vaid LandRover, või siis mitte Kunnar vaid Bemmar. Ja minu arvates on see jabur.

Ma ei tahtnud tegelikult midagi jaburat üldse kirjutada. Täiesti konkreetsetest asjadest hoopis. Näiteks – kas te ka arvate, et The Hives on parim? Ma ei täpsusta, milles, sest ma ei soovi jälle KOga kaklema hakata. Põhimõtteliselt on asi selles, et ma lugesin üht artiklit ajuuuringutest. Kokkuvõtvalt sain ma teada, et õppimist vihkavate inimeste unistus on nüüd täitunud! On selgeks tehtud, et pooletunnine jalutuskäik kolm korda nädalas võib edendada meie õppimisvõimet, kontsentratsiooni ja abstraktset kujutlusvõimet kuni 15%! (ma ei tea, kus on seos unistuse täitumisega). Õujee! (Aga mulle endiselt väga meeldib USAs produtseeritud artiklite stilistiline külg). Ega see pole veel kõik. Tähendab, see väide kehtib eelkõige vanade inimeste (seeniorite) kohta. Et siis noortel pole vist suurt mõtet rõõmustada. Võib-olla on protsent noorte puhul ainult 2. Samas ega liikumine ei jookse kunagi mööda külgi alla, ütleb tantsuterapeut Heajuur. Uuringute käigus sai ka selgeks, et mõju on tugevam meessoost isikutele (damn! Enam ma ei viitsi meeste staatuse üle ühiskonnas mõelda). Põhjuseks on siis see, et aeroobne tegevus põhjustab hapniku juurdevoolu ajusse, mis siis omakorda tõstab aju energiataset.

Aga seda te võib-olla ei teadnud, et liikumine soodustab ka uute ajurakkude kasvamist. Ja ongi nii. Seda tõestasid teadlased ühes California ülikoolis, kelle katsed näitasid, et täiskasvanud inimese aju TOODAB uusi ajurakke. Ja regulaarne liigutamine on selleks tõhusamaid meetodeid! Tegelikult tehti osa katseid ka hiirtega, kelle puhul ajurakkude kasv liikumisharjutuste tagajärjel oli suurim hipokampuses ehk siis sellises aju osas, mis on seotud õppimise ja mäluga. Sama toimub ka nendes aju piirkondades, mis saavad kahjustada liigse stressi tagajärjel. Loo moraal ... kui teid vaevab stress ja kõik tundub olevat täielikult ja lõplikult nässus, siis pole mõtet haarata pudeli või sigareti järele, vaid teha ajule hoopis teene ja minna jooksma. Kellelgi võib siinkohal uuesti tekkida küsimus, et miks ma seda lõiku The Hives’ist alustasin. Ma sain lihtsalt mõttetu energialaksu, kuulates teda kõigest 10 sekundit ja jätkates hüplemist vähemalt kolme minuti jooksul sellest arvates. Lihtsalt – fakt kõrva taha panekuks.

Tulles nüüd tagasi kinnismõtete juurde (mille tekkimist ja olemust juhib ka üks teatav piirkond ajus). Fakt: USAlastel on raudselt kinnismõte pesapalli suhtes ja sellega seoses on mul üks lugu rääkida. Alustades algusest ... Tähendab, kui teil pole keset ööd midagi teha ja magada ka ei soovi mingil põhjusel, siis üks võimalus aega veeta, on telekat vaadata. Näiteks TV 1000ndet, mis on üks mu lemmikkanaleid. Kell 23-03 on programm vähe igav, kui te just pornohuvilised pole. Niisiis, ühel ilusal novembrikuu ööl (peale kella kolme) avasin ma teleka, kuivõrd ma olin unetu. Ma eelnevalt pean veel ütlema, et ma saan aru küll (ainult faktilises mõttes), et ameeriklastele on pesapall rahvusliku identiteedi aluseks ja ma püüan respekteerida asju, millest ma tuhkagi ei taipa. Tähendab, vaatan siis telekat ja näen seal vana head Kevin Costnerit, kes kõnnib mööda maisipõldu ja kuuleb hääli. Ma juba arvasin, et see maisipõllu õudukas (ma ei mäleta nime) on ümber tehtud. Igatahes kuulis Kevin selles kohinas, et „ehita see valmis ja ta tuleb ... „ Muidugi siis, kui ta külameestelt ääri-veeri uurima hakkas, et kas nemad ka maisipõllul hääli kuulevad, rivistusid filmis osalevad vanakesed kenasti õudusfilmi traditsioonide kohaselt tema ette (viidates sellele, nagu peaks ikkagi õudukas jooksma), kõigil traksipüksid jalas ja puha, ja vaikisid väga tähendusrikaste nägudega. Costner igatahes jätkas kõnelusi oma maisipõlluga ja ei saanud tuhkagi aru, et mis on vaja valmis ehitada.

Aga ühel ilusal päeval talle kangastus ... muidugi! Pesapalliväljak. Loomulikult selleks, et palavalt armastatud ja legendaarne pesapallimängija Joe Paljasjalg, kes mingi rumala eksimuse tõttu sai eluaegse mängukeelu, saaks sinna mängima tulla. Olgu siinkohal selgituseks öeldud, et see Joe oli juba mõned head aastakümned surnud. No surnute austamine on komme, mis pole võõras üheski kultuuris (minu teada, vabandan, kui eksin) ja seetõttu sain ma sellest kohast filmis väga hästi aru. Seejärel hakkas Kevin paraku vähe napakalt käituma. Ta nimelt kündis oma maisipõllu üles (ei oska öelda suurust, lahmakas igatahes. Mingi normaalse jalkaväljaku suurune) ja ehitas sinna röögatu pesapalliväljaku. Ta pani sellesse projekti kõik enda ja oma pere säästud ja puha (nagu ikka hollika filmides). Igatahes järgmisel päeval peale ehitustööde võidukat lõppu istusivad abielupaar (Kevin oli muidugi abielus ja lapse isa) laua taga ja nad mõistsid mõlemad väga hästi, et nad on tänu põllu, kui tuluallika, hävitamisele ka ise hävinud. Kuid siis äkki ... teatas nende väike tütar, et üks mees on nende pesapalliväljakul. Arvake ära, kes? Muidugi Joe Paljasjalg (ma ei imestaks kui mõned teist tegelikult temast kõike teaksid). Ja tõesti, Joe uitas mööda platsi ja vaatas seal imetleva pilguga ringi ning imestas mõningate pessapalliväljakuliste uuenduste üle, mida umbkaudu 50ndatel veel ei tuntud (a la väljaku valgustuslikud pro˛ed) ja küsis, et kas ta võib koos sõpradega tagasi tulla. Neid pidi olema kaheksa ja neile pidi see tähtis olema. Saanud jaatava vastuse, saabus filmis minu jaoks püant. Edasi oli kõik juba liiga ahige. Tähendab. Vaatad. Väike jupp maisipõldu pesapalliväljaku kaugemas ääres. Ja sealt imbub äkki välja 8 mehikest (normaalsuuruses) ja karglevad rõõmsalt väljakule, et pesapalli mängida. Ma vist ei suuda seda sõnadega edasi anda.... Midagi sellist, et päikesepaiste. Maisipõld. Ükshaaval pikkade tõlvikute vahelt välja astuvad mehed. Tervitavad teineteist aupaklikult. Ja rõõmustavad hullupööra.

Film siinkohal muidugi ei lõppenud. Kevin sai oma väljaku vaevu valmis, kui ta kuulis juba uut salapärast kohinat: „Ease his pain. Ease his pain“. Of course. Eestlased ütleksid siinkohal: aita sant sauna, tahab lavale, jne. Igatahes jättis Kevin mõneks ajaks oma pesapalliväljaku kus seda ja teist ning külastas lambist mingit vennikest, kes tema nime kuuldes ilma igasuguse nähtava põhjuseta vihastus ja ukse kinni virutas. Üleüldse oli uus vennike end kuidagi kahtlaselt ära turvanud ja teinud oma kodust arhiivi, mis, tuleb tunnistada, oli taas suhteliselt kontekstiväline. Vahepalana tahan ma mainida, et erinevad taustakarakterid olid igas stseenis väga ähvardava olekuga ning lõpus ma ei saanud enam üldse aru, milline tegelane on kummitus ja milline reaalne inimene. Arhivaariga seoses hiljem muidugi selgus, et Kevin oli oma sosistajast valesti aru saanud ja täiesti kontekstivälisele inimesele külla läinud. Tra. See film oli sama mõistatuslik minu jaoks kui pesapall. Natukese aja pärast leppis Kevin neegriga ikka ära ja kimas temaga mingis ülilahedas hipibussis ühte teise osariiki, et järgmist sosinat lahti mõtestada. Edasi läks veel hullumeelsemaks, aga teistmoodi, kui maisipõld päikesepaistes ja kaheksa vennikest ja ma ei suuda seda rohkem edasi anda. Ma vist unustasin mainida tõsiasja, et keegi peale Kevini ja tema pere neid pesapallur-vennikesi ei näinudki! Ja film ise lõppes sellega, et kui Kevin tahtis näha, et mis seal maisi taga on, siis ei võetud teda kõigest eelnevast hoolimata kaasa. (Ta ise millegipärast ei saanud sinna minna.)

Arutledes nüüd väheke selle filmi sõnumi üle. Kujutage ette, et teie paneksite kaalule oma kodu ja pereõnne, et täita käputäie erinevatel põhjustel elu hammasrataste vahele jäänud, kuid andekate ja juba surnud pesapallurite (või muude sportlaste) soove, et neile hauas rahu anda. Milleks? Samas ei saa ma peale sellist filmi öelda, et mu eluväärtusi poleks taas mingis suunas nihutatud. Kuigi suund ise on seekord üsna hägune. Pean siiski tunnistama, et jaburusest ning stereotüüpsusest hoolimata suutis see film minult pisara välja meelitada. Ma mõtlesin tegelikult, et miks ei võiks ka minul olla maisipõld, või kasvõi lepavõsa, kustkaudu saab ühendust pidada teispoolsusega. Sõbraliku teispoolsusega. Et ei peaks tundma hirmu ja üksildust. Teades, et mingi hetk kutsutakse ka sind ehk sinna kaasa. Neeger igatahes kadus filmi lõpus rõõmsalt itsitades maisi vahele. Loo moraal oli tegelikult andestamises õigel ajahetkel. Et poleks hiljem tarvidust suhelda maisipõlluga, mis pole pooltki nii meeliköitev kui suhtlemine lihast ja luust inimestega. (Huvitav muidu, et 50ndatel ja sealt allapoole olid kõik mehed eranditult väga ilusad ... )

Lõpetatud Düsseldorfis, 16.02.2008

Sewercide Lo-Fi, 2008