Lo-Fi
 
Artiklid
Failid
Galerii
Viited
 
 
Hosted
 
Kus on Johnny?
 
Kus on Kim?
 
Paheliste rattaühing
 
Guruhark
 
 
Info
Kontakt
Foorum

f@h


 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 

K I R J A N D U S

Mis mees oli Ernst Jünger
Autor: PH, 2003

E. Jünger I Maailmasõja aegu Ernst Jünger (1895-1998) oli selline mees, kes läks 17-aastaselt 1913. a. võõrleegionisse, kust papa ta enne Ernst Aafrikasse jõudmist Marseilles' sadamast veel koju tagasi tõi. Siis sai Ernst aga 18, algas Esimene maailmasõda ja papa ei saanud vabatahtlikult inimajaloo suurimasse hakklihamasinasse kippuvat poega enam päästa. Kõik on aga suhteline.

Poiss läks õhinal sõtta, sai üle kümne korra haavata ja keiser Wilhelm pani ise oma valge käega talle rinda ordeni Pour-lé-Merite (Vapruse eest), mis oli Saksa Keisririigi kõrgeim aumärk. Esimene maailmasõda mõjutas Ernst Jüngerit meeletult ja sõja järel kirjutas ta terve rea selle stiihiat ülistavaid raamatuid, millest kõige tuntum on vast "Terasäikestes" ("In Stahlgewittern"). Ka nooruke Adolf Hitler luges neid ja sai innustust juttudest, kus kiidetakse võitlust kui loodusjõudu, orkaani mille vastu ei saa, kuid mille vooluga on võimalik kaasa minna, tunda end osana elementidest.

Aga selge see, et selline inimene ei ole enam endine, kes on saanud üle kümne korra haavata ja kelle üksusest hukkus pea 100% vaid päev pärast viimast rasket haavatasaamist ja rindelt pääsemist. Sõja lõppu nägigi Ernst Jünger laatsaretis.

Sõjas, ajastu suurimas sõjas, suurimas maailma elanikkonda puudutanud liikumises, hakkas ta nägema üüratut väge, mis seisis tema silmis teisel pool head ja kurja — kui Nietzsche väljendust kasutada. Jünger ei agiteerinud oma teostes mingi konkreetse ideoloogia poolt, ta ei kahetsenud kaotust, vaid nägi sõja kannatustes ja raskustes shanssi. Selleks shansiks oli tema silmis uue inimese sünd, sellise inimese sünd, kes, olles elanud läbi meeletuima mateeria mängu, mida inimmõistus ette võis kujutada, on puhastanud oma vaimu kõigest ebavajalikust ning mõistnud seda, mis oluline ja seda mis mitte. Iseenesest geniaalne idee. Pole ka ime, et Ernst Jüngeri raamatud on säilitanud tänini bestselleri staatuse nii Saksamaal, kui ka näiteks Prantsusmaal.

Kahju ainult, et neid pole tänini veel Eesti keelde tõlgitud. Huvitav oleks näha, mida Eesti lugejad taipavad sõja eetost ülistavatest raamatutest välja lugeda. Lubatagu mul arvata — neid raamatuid neelaksid neonatsid ja lihtsalt end sõjaasjanduse huvilisteks nimetavad jopskid (nagu näiteks see tubli Saaremaa mees, kes võttis kätte, tegi intellektuaalse ponnistuse ja tõlkis vene keelest [sic!] eesti keelde ühe XX sajandi mõttetuma ja jaburama teose: kodanik Schickelgruberi üllitise "Mein Kampf").


Miks ma nii arvan? Sest Saksamaal pole lugu parem. Ernst Jüngeril — kes on küll Verduni linna rahupreemia, Goethe preemia ja uskuge või ei — Veneetsia biennaali, maailma suurima kunstifestivali, zhüriipreemia laureaat — on Saksamaal tänini kahtlane kuulsus. Teda peetakse üsna tihti meheks, kes ei tahtnud assotsieerida end natsidega vaid seepärast, et oli liiga elitaristlik härra ja natsides nägi ta (täiesti õigesti, muide) vürtspoodnike õlle- ja hapukapsahaisulist massiliikumist.

Ometigi ei taipa paljud sellise arvamuse kandjad, et natsionaalsotsialismi ja kommunismi vahele jääb veel terve rida muid mõttesuundi. Üks neist, mida nooruses, Esimese ilmasõja järel Saksa poliitikas oma üsna vihaste ja heroiliste kirjutistega erinevates poliitilistes väljaannetes (teiste seas ka, mis seal salata, ka "Völkischer Beobachteris") silma paistnud Ernst Jünger esindas, sai toona tuntuks konservatiivse revolutsiooni nime all. Lühidalt öeldes oli tegu konservatiivse liikumisega mis pooldas otsustavat, revolutsioonilist tegutsemist, aktsiooni. Kahtlane värk meie poliitkorrektsuses pakataval ajastul? Selge see.

Seepärast Ernst ennast poliitikast eemaldaski ja kirjutas vaid mõni kuu enne Teise maailmasõja puhkemist raamatu "Marmorkaljudel" ("Auf den Marmorklippen"), mis kujundite, kuid väga selgete kujundite kaudu sarjas NSDAP valitsust ja vabaduse alla surumist.

Siiski nägi see raamat trükivalgust, sest — olgu see kõigile staaridele kõrva taha panemiseks öeldud — omada fänne on teinekord hea. Olles vaimustuses vere, suurtükimürina ja marssivate jalaväekolonnide kirjeldamisest Jüngeri 1920ndatel kirjutatud juttudes, ei lubanud Saksa rahva juht, Esimese maailmasõja kapral Hitler, Jüngerit puudutada ja raamatut lettidelt ära korjata.

Romaan või jutustus, või isegi novell, nagu teda ka teinekord on tituleeritud, "Marmorkaljudel" ei jäänud sõja ajal märkamata ka Inglismaal ja Ameerika Ühendriiges, kus seda tõsteti esile kui vaba vaimu ja natsionaalsotsialistliku opositsiooni väljendust. Sellest aust taandas Jünger end pärast sõda — ta leidis, et tema raamat kehtib iga aja, iga ühiskonna kohta, ega ole piiritletav pelgalt vastupanuromaanina.

On kuidas on, üks on selge — teost "Marmorkaljudel" mõistsid Natsi-Saksamaal ühiskonnakriitilisena mitte ainult saksa lugejad, vaid loomulikult ka NSDAP asjamehed. Ernst Jüngerit jälgiti pidevalt ja tema kokkupuuted 1944. a. 20. juuli Hitleri-atentaadi korraldanud meestega ei tulnud talle just kasuks. Jünger ise eemaldati ebaõnnestunud atentaadi järel armeest, tema poeg aga saadeti karistusüksuse koosseisus Itaaliasse, kus ta langes.

Pärast sõda ei näinud liitlased siiski 1920ndatel-1930ndatel natsidega semminud Jüngeris mitte sõltumatut mõtlejat, vaid üht paljudest saksa reaktsionääridest ja sellisena ohtlikku. Kuni 1949. a. kehtis talle Saksamaa piires avaldamiskeeld ja tema asjad ilmusid Prantsusmaal ja Hollandis, mitte aga Saksamaal. Siiski ei olnud see Ernst Jüngeri kui kirjaniku lõpp. Kaugel sellest!

Niipea, kui avaldamiskeeld 1949 lõppes, ilmus ulmeline ühiskonnafantaasia "Heliopolis", selle järel riburada pidi erinevaid mõtisklusi, mälestusi, tähelepanekuid — üha uusi ja uusi. Aga mitte ainult. Jünger oli selline kirjamees, kes armastas oma juba valmis ja ilmunud asju ümber kirjutada ja pikemas või lühemas väljaandes uuesti välja anda, muutes rõhuasetusi; sh. ka ideoloogilisi rõhuasetusi, sest pärast 1933. a. oli ta väga hoolas likvideerima igasuguseid võimalikke seoseid natsidega.

Ilmselt tuli see talle ainult kasuks, sest kuigi mitmed Saksa vasakpoolsed on teda kirunud ja maapõhja sarjanud, on nö. tsiviilsem osa Saksamaast Jüngerisse alati kui mitte andunud poolehoiuga, siis kindlasti rahuliku respektiga suhtunud. Ja mitte ainult Saksamaa. Esimese maailmasõja sangar sai 1978 Verduni linna rahumedali. 1982 omistas aga Frankfurt talle Goethe preemia, mida peetakse üldiselt Saksamaa väärikaimaks kirjandusauhinnaks. Kui Jünger 1998. a. veebruaris 102-aastaselt suri, öeldi Saksa avalikkuses, et kui tema kuulsus oli eluajal vaieldav, siis surmas tõuseb ta Saksa kirjanduse parnassile. Nii läkski.

E. Jünger (1915), vasakul. Või paremal.

Ernst Jünger oli väga mitmekülgsete huvidega mees. Ta mitte ainult ei kirjutanud viimaste eluaastateni, vaid oli noorusest peale ka suur aiandus- ja botaanikahuviline, kes hoolitses kogu aeg isiklikult oma aia eest, istutades sinna üha uusi taimi ja tehes pidevalt päevikusse tähelepanekuid nende arengu kohta. Samuti tegeles ta entomoloogia, putukateadusega. Nõnda kannavad ka mitmed tema poolt avastatud putukaliigid tema nime. Intelligentse inimesena tal hobisid jätkus. Nende hulka kuulusid ka maailma ja teadvuse piiride tunnetamise valdkonda kuuluvad harrastused — neidki harrastas ta veel kõrges vanuses. Nii leiame 1970ndate teisest poolest ühe päevikusissekande:

"Eile aias kaks kanepisigaretti, mille üks noor sõber Amsterdamist saatis, ära suitsetanud. Mitte mingit mõju."

Seega võib vist küsimusele, mis mees oli Ernst Jünger, vastata üsna ühemõtteliselt — kõva mees.

Sewercide Lo-Fi, 2003