Category: 7 tolli

Elu pärast Thee Headcoatees’i

by Evol Email

Kas elu pärast Thee Headcoateesi on üldse midagi väärt? Thee Headcoatees’i fänn oli hea olla, sest kõik oli lihtne - laulud olid lihtsad ja kaasakiskuvad, lood teada-tuntud, nalja sai omajagu, muusika oli vali ja naishääled tasakaalustasid Metsik Billy Lapsiku brutaalset kitarrimängu. Thee Headcoatees’i plaadistused said paraku otsa sajandivahetusega. Järgnevalt väike pilk sellele, mis sai edasi (kui sai).

Või vähemalt oli see mu esialgne plaan, kuid juba lühike katse diskograafiaid lugeda ja paar Internetiotsingut veensid mind, et Thee Headcoatees’i liikmete muusikuteid ja -ristteid ei ole niisama lihtne kokku võtta. Näiteks tuleb tunnistada, et ansambel The A-Lines, mille koosseisus oli nii Kyra LaRubia ja Bongo Debbie ja kes salvestas 2005. a albumi Sympathy For The Record Industry’le, on mulle täiesti tundmatu,  ent samas plaat, mida tahaks kindlasti kuulda. Samuti on Holly Golightly soolokarjäär olnud pikk-pikk-pikk ja seiklused on käinud sellistel retro- ja bluusiradadel, kuhu ma tihti ei satu. Ent nagu selgub, on mul igalt tüdrukult mõni plaat siiski olemas.



Kasakamütsiga Kyra 7-tollise singli “Doodlebug’” (1998, Damaged Goods) nimilugu on päris tore monotoonne garaazhipunk ning lõpmatult korduv “doodlebug doodlebug” jääb kiiresti meeli kummitama. B-poolel on “Punk Rock Ist Nicht Tot”, Billy Childishi loo kaver. Kyra sooloalbum ilmus samal aastal Vinyl Japani märgi all ning on seniajani müügil suhteliselt soodsa hinnaga. Doodlebug on hea singel, kuigi mitte just väga omanäoline, mistõttu albumi hankimise üle on selle põhjal raske otsutada.



Nii Thee Headcoats kui Thee Headcoatees jäid eelmisesse sajandisse ning uuel aastasajal tegutses Billy Childish ansambli The Buff Medways eestvedajana. Selgub, et ka neil oli oma naispoolus nimega The Buffets. Tegu oli küll rohkem projektiga, kes 2006. a salvestas albumi “Saucy Jack”. Ansamblisse kuulus lisaks nt Nurse Julie’le (BIlly Childishi elu- ja bändikaaslane) ka teisi kärridžitüdrukuid, sealhulgas ka Matron Bongo, ehk siis juba tuttav Thee Headcoatees’i liige Bongo Debbie. Muusikaliselt rõõmustab The Buffets ootuspäraselt meid lõbusate naislauljate, eriti ühetoonilise, kuid väga mõnusalt karvase kitarrikõlaga ning 14 punklooga, millest paljud loomulikult Billy Childishi noodivihikust, (s.h tuleb jälle ettekandele Punk Rock Ist Nicht Tot). Ning nad on rõivastunud I maailmasõja mundritesse, mistõttu näevad välja stiilsemad kui mõni teine, teistsuguseid mundreid kandev bänd. Nagu neid Eestiski leidub.

Kõige rohkem oleks ilmselt rääkida Holly Golightly’st, kui oleks mida rääkida, sest tema vanemaid sooloalbumeid ei ole ma eriti kuulnud. Peamiseks põhjuseks kindlasti tema suur bluusiarmastus. Holly Golightly viimane projekt on aga meesnaisduo Holly Golightly and The Brokeoffs, mis võlus mind ära oma singliga “My 45” (2008), mis oli hästi kiire ja hästi mürgiste sõnadega kättemaksubluus. B-poolel oli jällegi “Getting High For Jesus” ja igasugused viited religioonile tõmbavad mind endiselt vastupandamatult.



Ülalmainitud singel oli pärit 2008. a albumilt “Dirt Don’t Hurt”, mis paraku päris sama elavat elamust ei pakkunud, vaid oli tõepoolest üsna tolmune soigumine, kus Golightly nukrat esitust saatis Lawyer Dave’i sobivalt vinguv kitarrimäng. Ei ole halb plaat, aga natuke aeglasevõitu. Võib-olla oleksin tähelepanu pidanud pöörama ametlikule plaaditutvustusele, milles nenditakse, et plaat on natuke aeglasevõitu.



Holly Golightly uus, 2010. a album “Medicine County” on kõrge bluusisisalduse tõttu minu jaoks sama problemaatiline, kuid uus plaat on tõepoolest märgatavalt energilisem ning esitus esituseks, aga laulukirjutamine on tippklassist. Avalugu “Forget It” on täiesti lummav. Lisaks on siin “Murder In My Mind”, mis on pea sama hea kättemaksulugu nagu “My 45”. Ning usulippu kannab kõrgel “When He Comes”. Kes tuleb? Jeesus muidugi.

Muide, Holly Golightly ei ole pseudonüüm, vaid ristinimi.



Parima jätsin viimaseks. Miss Ludella Black salvestas 2000. aastal väga kõrgel kunstilisel tasemel kuuekümnendate stiilis garaazhirocki albumi “She’s Out There”. Lugude valik on korralik ja ega muidu saagi aru, et midagi on vajaka, kui ei kuulaks tema järgmist albumit 2008. aastast, “From This Witness Stand”. Uue plaadi tegemine, nagu näha, võttis aega 8 aastat ja tulemus on täitsa olemas - see album on täiesti perfektne. Täiesti. Rohkem ma ei ütle midagi.

Damaged Goods'i ahnusepaun

by Evol Email

Minu suhtlus Damaged Goods plaadifirma Greedbag nimelise veebipoega jäi väga lühikeseks, sest vähem kui nädala ajaga oligi plaadipakk käes.

Fabienne DelSol - I'm Gonna Catch Me A Rat 7" (2007)

Fabienne DelSol oli kunagi laulja ansamblis The Bristols, kellest ma õigupoolest midagi kuulnud pole. See singel on aga äärmiselt kaasakiskuv kuuekümnendatest inspireeritud hit-lugu, rohkem pop kui garaazhirock. Midagi nagu ye ye ja ka April March tuleb meelde. Selle loo põhjal hangiks juba täispika albumi ka. Tõsi küll, B-poolel olev lugu pole nii õnnestunud. "And I Learnt To Dream" on muidu kena psühhedeelsetes toonides garaazhirock, kuid häirib see, et Fabienne'i laul on mingi eriefektiga ujuvaks muudetud. Selle trikiga oleks võinud natuke säästlikumalt ringi käia. Igatahes tundub, et Fabienne DelSol'ilt võib veel suuri tegusid oodata.

The Bristols - Turn It On 7" (1998)

Eelmainitud Fabienne laulab sellel päris lõbusal garaazhipungi plaadil. Lihtne, aga kaasakiskuv ning saund ja meeleolu meenutavad teist kunagist Damaged Goodsi raudvara, The Headcoatees'i. Aga The Bristols ei ole päris nii vägivaldne. Võib soovitada.

Holly Golightly And The Brokeoffs - My 45 7" (2008)

Holly ja saatebändi (Brokeoffs on tegelt üks kutt, kes mängib kitarri ja trummi, nagu Toni Aare, noh) äärmiselt vanamoeline kantri ja bluusi segu. Praegune Golightly stiil meeldib mulle igatahes rohkem kui vanem, sest mäletamist mööda esimesed soololindistused olid üsna vagased bluusilood. Aga "My 45" on üks väga äkiline lugu. B-poolel on "Getting High For Jesus" ja mitte eriti üllatuslikult on see a-poole looga päris sarnane. Siin on Billy Childishi koolkonna mõju selgelt näha - iga lugu, mis väärib tegemist, väärib ka ületegemist. Noh, muidugi, eks kogu see bluusivärk on ilmselt Childishi mõju. Kokkuvõttes aga väga hea plaat, kuulaks veel.

Goldblade featuring Poly Styrene - City of Christmas Ghosts 7" (2008)

Kõige tähtsam info selle plaadi kohta on, et Poly Styrene (vt uudisjuttu, mis ilmus 2001) on endiselt suurepärase hääle omanik, mis siin väga-väga valjusti kõlab. Ka lugu ise on päris kobe, mõnevõrra eklektiline (vahepeal aimatakse järgi Ramones'i, aga refrääniks jõutakse klassikalisemale briti pungi territooriumile) ja hüplik, aga nauditav. B-poolele on mahutatud tervelt kaks Goldblade'i lugu nende 2005. a plaadilt ja need suuremat ei vaimusta. Aga A-pool on esmaklassiline, kuigi ma ei saa endiselt aru, milleks jõulu-eriväljaandeid vaja on. Niisama ei viitsi plaadistada või?

Wild Billy Childish And The Musicians of the British Emipire - Thatcher's Children 7" (2008)

Ei no muidugi, selle plaadi ilmumisest on juba pool aastat möödas, nii et nüüd on Childishil juba uus bänd (Chatham Singers). Taltsutamatu vajadus on kogu aeg uusi bände teha, olgugi et need bändid kõlavad üldjoontes ühtemoodi. "Thatcher's Children" ja B-poole "Transition Girlfriend" on selline kiiremat sorti Childishi kraam, mõlemad lood nii kahe minuti pikkused purtsatused. Mees ei ole võib-olla maailma vaheldusrikkaim (ammugi mitte rikkaim) muusik, aga minul temaga igav ei hakka.

Kokkuvõtvalt tuleb nentida, et Childishi bluusi/pungi-koolkond on endiselt heas hoos - Chatham Singers, Holly Golightly, Miss Ludella Black (samuti ex-Thee Headcoatees). Jah.

Jeejee, we're Helen Love

by Evol Email

Helen Love'iga kohtusin ma traditsioonilisel viisil - Euroopa Sotsiaalliberaalide Noorte Koostöökoja XXII sümpoosionil Brüsselis, kus ta oli Walesi delegatsiooni raporti kaasettekandjaks (mis pmst tähendab seda, et suppi lubatakse sul lauda tuua, aga prae serveerib ikkagi peaettekandja).

Või ka mitte. Sest tegelikult tähendab "traditsiooniline" meetod vaid ühte asja: kõigepealt mängis Miettinen "Räkärodeos" Helen Love'i ilmselt kõige populaarsemat singlit "Joey Ramoney" ja nimi jäi - naksti - meelde. Mõned head aastad hiljem tegin Audiogalaxy abil duo muusikaga lähemat tutvust. Iga teise lemmikbändi olen niimoodi leidnud.

2001. aastal sai temast isegi uudisjutt kirjutatud. Muide, Internetist oli HL kohta tol hetkel võimatu adekvaatset infot leida. Seda ka seetõttu, et bändil oli sajandi alguses pikem loominguline paus. Seda ootamatum oli avastus nii aasta-kaks tagasi, et HL ikka tegutseb veel. Ja sel aastal juhtus veel selline kentsakas lugu, et Soome lahe rannik ujutati üle Helen Love'i singlitega. Kaks tükki ostsin Helsingist Stupido poest ja kolmanda sebis KO Tapri klubist plaadimäelt või ma ei tea, mis asju KO täpselt seal Tapris ajas.

Siit ongi näha, milles on Audiogalaxy (vms te noored tänapäeval kasutate), ja saviplaatide vahe. HL vinüülid ilmuvad kõik hoolikalt kujundatuna ja pakendatuna. See soojendab ikka südant, kui väike plaadifirma näeb nii ilgelt palju vaeva plaadiümbristega ja värviliste vinüülidega, olgugi et see on lisatöö ja tõstab valmistuskulusid.

Muidugi, värvigamma on üsna etteaimatavalt roosa-punane-oranzh ja plaadiümbrised on kõik ränga kitshineeduse all ägavad kollaazhid (olgugi, et mangaga pole ta muusikal - tänu jumalale - midagi pistmist), aga seda parem. Nii et neil singlitel on oma võlu, mida mp3-d kuidagi edasi ei anna.

 

Formula One Racing Girls 7" (Damaged Goods)
Uus väljalase (punane vinüül), algselt ilmus 1993

Helen Love'i juures meeldis mulle kõige rohkem see, kuidas ta segas räiget diskotümakat ja Ramones'ilikult tempokat kidramängu. See debüütsingel jääb natuke poolele teele pidama. Ja pärast esimest kuulamist ei jäänud mulle meloodia pähe kumisema, mis ei tähenda küll, et lugu on kehv, aga mitte ka HL parimate saavutuste kanti. Näiteks "Happy Hardcore" painab mind juba aastaid ja ei lase öösiti uinuda, sest varvas tõmbleb rütmi saatel nagu surnud konn galvaanilise eksperimendi käigus. B-poolel on "Ridin' Hi", väike vaikne muusikapala, mis on rohkem etüüdi kui päris loo mõõtu.

 

Long Hot Summer 7" (Invicta, 2005)
Pooleldi läbipaistev oranzh vinüül

See oranzh vinüül näeb nii kena välja, et rohkem polegi eriti midagi kommenteerida, ehkki "Long Hot Summer" on väga hea lugu iseenesest. B-pool on algaja huvilise jaoks isegi põnevam, sest "Helen Love on 45" on popurrii HL möödunud aegade parimatest lugudest. Ja kuna häid lugusid oli bändil palju, siis vahelduvad nad siin b-poolel hämmastava kiirusega, mis jätab küll bändist üheülbalisema ja montoonsema mulje kui õigus.

 

Junk Shop Discotheque 7" (Elefant, 2006)
Roosa vinüül

Põgusa mõnesekundilise mõtiskluse tulemusena on just see singel siinsetest mu lemmik. A-poole "Junk Shop Discotheque" on just sihuke rõõmus tümakas, mille pärast ma Helen Love'i ja vanu "häid" aegu heldimusega meenutama kipun. Aga b-poole lood on hoopiski mõeldud demonstreerima HL pop-punki oskusi. "Debbie Loves Joey" - noh õigupoolest on see natuke nagu "Joey Ramoney v. 2.0" - räägib üsna kaasakiskuvalt suurest armastusest New Yorkis (kui mõni on täielik maisipea, siis ütlevad laulusõnad ka otsesõnu ja selge, aeglase diktsiooniga, kellega tegu: "She was Debbie Harry/ And he was Joey Ramone") ja kolmas lugu, "Shut Your Mouth" kuulub Helen Love'i kõige energilisemate lugude kategooriasse. Ja ka need kõige valjemad lood on kõrvale väga head kuulata, ausõna.

 

Järeldused: Damaged Goods on just väljastanud värske podcast'i, kus nad mängivad oma viimaseid plaate. Metsik Billy Lapsik ja Holly Golightly on endiselt rivis ja tutvus selle firmaga vajab uuendamist.

PS: Vajab märkimist ja õiendamist, et kui ma kirjutasin blgogi esimeses postituses, et Tim Kerr mängis A-Bones'is, siis ega ikka ei mänginud küll. Tegelt mängis ta kunagi bändis Big Boys ja eks otsustage ise, kas need on piisavalt sarnased nimed, et segamini ajada. Minu meelest mitte. Häbi.