Category: secondhand

Batman ja Must Jää

by Evol Email

Põhiline küsimus, mis talvel õues jalutades tekkis, oli järgmine. Nimelt on Nabra, Pebre ja kõik need teised lagunevad tänavad talvel õudsalt libedad. Ja üsna pimedad, päris sünged kohe. Eriti kui on ebasoodsad kliimatingimused, aga teadagi et maailm on väike, kõik on omavahel seotud ja palju polegi vaja, et ilm halvaks läheks. Vulkaan Tulemaal korraks köhatab, ja juba ma olengi musta jää peal pikali, põlv põrund ja hambad sügaval keeles. No vaat, ja siis pimedas ringi kooberdades - ainus püstijäämisvõimalus on meeleheitliku otsustavusega lapsevankri sanga külge klammerduda - mõtled suurte küsimuste peale. Et kas Batman, kui ta mõnd kurikaela taga ajaks, ka siin libedal teel jalule võiks jääda? Ja kuidas see kõik võiks välja näha? Ja kui ta ikkagi käbla käiks, oleks päris koomiline, või mis? KERPOW. Võib-olla lubaks ta endale koguni mõne kergemat sorti vandesõna. Gosh-darn või uhh-tõõ. Aga kui talle sekundeeriks antikangelane nimega Must Jää, kes külvaks enda ümber pimedust ja lörtsi, varitseks külmunud lompide ääres, mis on libedamad kui kahenädalane vorst ja annaks ettevaatamatule jalakäijale matsu turjale, mis ta kohe horisontaalsesse koomasse saadab. Ja puistaks tänavatele petlikku petuliiva, mis tegelikult käntsukäimise vastu üldse ei aita? Mäherdune õud, ei siis julgeks üldse õues käia.

Kuna ma ise olin igaõhtune pimeduses uitaja (iga õhtu kell 6 tuli laps magama jalutada), siis on Batman, kes üsna samamoodi Gotham City ebasõbralikel tänavatel ringi ukerdab, veidi lähedaseks saanud. Peamiselt huvitab mind muidugi see, et kuidas koomiksikirjanikud on ebausutavast klounikostüümis sellist vorminud säherduse morni ja süngelt salapärase superkangelase. Ei no kahtlemata on tore, et koomiks pürgib kõrgemale labasest meelelahutusest, aga kas inimhinge saladuste uurimisel on ikka kõige otstarbekam võtta vaatluse alla alati mossitav multimiljonärist kostüümis superkangelane?

Muide Batman tõenäoliselt jääks jää peal siiski jalule, kuna jalataldade all on tal niikuinii mingid harjased kleebitud, mis ilmselt valmistatud Arkhami hullaris pimedate kurjategijate poolt. Samas on antikangelasel Mustal Jääl kindlasti veel palju trikke varuks - peamiselt ilmselt viskab soola ja liiva silma ja torgib lumemeestelt varastatud porganditega otse ribidesse, ise alati varju jäädes.

Hellõu, Kuopiõu!


Batmaniga uuendasin tõsisemalt tutvust hoopis eelmisel aastal Kuopio linnas. Koomiksi "Batman ja poika" (i.k "Batman ja Son", Grant Morrison - Andy Kubert, 2006) ostsin kasutatult ühest sealsest vanakraamipoest, rohkem küll Grant Morrisoni kui Batmani nimest innustatuna. Kolm koomiksit oli tegelikult pakis, ilusti värvilise paelaga kokku seotud. Pärast sirvisin neid Kupio kvartalimuuseumis vabaõhukohvikus. Päike paistis ja kusagil ei olnud näha Batman-viirastusi esilemanavat jääd ja lund. Batman (ja Ryydman) on Soomes õnneks vaid õudne meenutus minevikust. Parandus: õudne küll, aga mitte päris minevikust: Soome wikipedia hoiatab: "Musiikillisesta kömpelyydestään huolimatta he myivät ensimmäisellä omakustanteena julkaistulla Ehtaa tavaraa -levyllään platinaa." Uhh.

Lisaks oli pakis üks Batman/Witchblade/JLA crossover. Kolmas raamat oli üks Ultimate Spiderman'i vihik, mis tagasiteel Eestisse leidis oma tänuväärse koha laeva prügikastis.

Ega ma ei peakski seda muidu väga tähelepanuväärseks raamatuks, aga Batman & Son algab kaheleheküljelise joonistusega maniakaalselt irvitavast Jokerist, kes vihmasajuses öös kaardub üle maas lebava Batmani kuju. See nägi võimas välja ja just siit hakkasin Batmani koomikseid tähele panema. Tegelikult valingi neid pigem pildi kui sõna põhjal. Muidu võib vaid lisada, et Batman & Son'ist saab alguse Grant Morrisoni loometee Batmani püsiautorina ja see on üks äraütlemata tagasihoidlik algus . Süzheest selgub igatahes, et Batman on endale kunagi poja teinud, kõigi eelduste kohaselt kostüümi seejuures iial ära võtmata.

Teine Morrisoni raamat, mida hiljaaegu lugesin, oli "Arkham Asylum: A Serious House on Serious Earth" (1989), kunstnikuks Dave McKean. Haha. Dave McKean on nii kuulus kahel põhjusel: esiteks tegi ta Neil Gaimani "Sandman" koomiksile ägedaid kaanepilte ja teine põhjus on loomulikult see, et Sandman'i jutud ise joonistasid teised, vähemambitsioonikad kunstnikud. Mis koomiksi loetavusele ja tuntusele kahtlemata kõvasti kasuks tuli. Jajah, ma ise olen vist traditsioonilisema stiili austaja.

Aga selles köites saab McKean täiega möllata ja tal on ka tänuväärt materjal: Arkhami hullumaja, selle asukad ja loomulikult Joker ise, kelle irvet ta igas pildis isepidi venitab. Tulemus on päris võimas ja tihti muidugi üsna arusaamatu. McKeani pildiread justkui tõmblevad hullumeelsuse ja selge pilgu vahel - kuvades vaheldumisi tagasihoidlikumaid ja tõepärasemaid kaadreid, mis seejärel plahvatavad deformeerunud proportsioonidega karmi värvigammaga plätserdisteks. Heas mõttes plätserdisteks ja väga meeleolukateks seejuures, aga see kõik saab teoks enamasti stsenaariumi arvel. Koomiksi uusväljaandele on muide stsenaarium juurde pandud, nii et võib lugeda kõike seda pikka juttu, mis Morrison on kirja pannud ja võrrelda, kui palju sellest on McKeani piltidesse jõudnud. Pildi ja sõna tasakaal on siin igatahes väga õrn ja kord jääb peale üks, kord teine. Aga see on ilmselt paratamatu. Vastutasuks saab segadusse aetud lugeja (mina igatahes pidin paar korda stsenaariumist järgi vaatama, et mis toimub) päris mitu lehekülge väljakutsuvat koomiksikunsti. Croci ja Batmani võitlus oli igatahes väga kaunis, kuigi see sõna võib natuke kohatu tunduda.

See on tõesti selline köide, mille puhul võib Batmani rahulikult kuu peale saata ja vaadata seda kui iseseisvat teost, eemal igasugu koomiksivärgist. Pigem küll jah vaadata kui lugeda, sest raamat on täis igasugu kõrvaltegelasi, kes ütlevad midagi eelkõige vaid neile, kes Batmani-temaatikaga mõnevõrra kursis on.

Lisaks eelmainitutele sattusid eelmisel aastal kätte ka "The Killing Joke" (Alan Moore - Brian Bolland, 1988) ja "Joker" (Brian Azarello - Lee Bermejo, 2008) ning "Batman R.I.P" (Grant Morrison - Tony Daniel, 2008), see viimane on veel lugemata. Kaks esimest olid igatahes pildimaterjali koha pealt esmaklassilised.

Ei teagi mis järeldusi teha nüüd. Seda, kas Grant Morrison on maailma paremuselt teine koomiksikirjanik või mitte, otsustan ma pärast mõne köite The Invisibles'i lugemist, esimene just saabus. Teine järeldus on see, et talv hakkab läbi saama ja kangelaste keebid kevadtuules uljamalt lehvima.

Gasoline (1998) - garage/blues Jaapanist

by Evol Email

See, et garaazhipungi primitiivsus tingib muusikat kirjeldavate epiteetide värvikust, on üsna loogiline. Ei saa ju vastuseks küsimusele, et kuidas uus plaat kõlab, lihtsalt pomiseda, et "alguses kitarr teeb jõura-jõura, ja pärast laulja veidi möira-möira"; samuti ei anna muusika teaduslik analüüs kardetavasti erilist aimu sellest, mis vastsel, kuid juba tolmusel plaadil peitub. Klassikalistele muusikaterminitele nagu "bluus", "rokenroll", "lärm" ja "häbilugu" lisanduvad seega palju poeetilisemad väljendid, mida võib varrukast loopida igaüks, kellele hea tempokas kärridžipala tundub ergutav nagu pits külma viina. Ja täispikk album nagu mitu pudelit sooja viina, muidugi.

Sest jah, need pole mingid pehmed indieplaadid, mille kohta kohmetunud kriitik pomiseb "isuäratav", "soust", "maitsev kompott" ning muid kulinaarkriitilisi arvamusi. Selliste arvustuste lugemine tekitab vaid tühjakõhutunnet ja seletamatut himu härjaveres veeretatud multivitamiinide järele. Tõepoolest, garaazhipunki sobivad paremini kirjeldama tehnilisemad terminid, mis on seotud tsiklite, lennukimootorite ja nende kütusega. Samuti sobivad kirjeldamiseks nendele tehnoloogilistele objektidele iseloomulikud omadused, nagu näiteks see, et tüüpiline mootor töötab suure sisemise põlemise abil ning lendab varem või hiljem õhku, eks ole. Kütus, täpsemalt kütusepaak, lendab samuti õhku. Vaid tsikkel ei lenda õhku, vaid kusagilt kaljult alla.

Sellised kunstilised võrdlused a la "bändi uusim singel on kui kuristikku kukkunud tsikli kõrge oktaanarvuga kütusega täidetud mitme-setmesilindrilise mootori viimane surmaeelne vurtsatus" võimaldavad kogenud muusikasõbral umbes juba aimata, mismoodi kitarrid uuel plaadil tuunitud on ja kas laulja röögib uues loos valjusti või eriti valjusti. Jah, 99% kindel, et eriti valjusti.

Mida aga öelda siis ansambli Gasoline albumi kohta? Võiks öelda, et sellise muusika autor peab olema raketiteadlane - kurt, aga järjekindel. Gasoline'i bluus on välja mängitud võimalikult raskelt, higiselt ja ühemõtteliselt valjusti. Mitmed lood on tõepoolest pühendatud masinatele, näiteks Side Rod Engine Blues, üks vähestest instrumentaalpaladest, kuid mis on samasugune eriti karva- ja kõrvakriipiv bluus, nagu ülejäänud plaatki. Gasoline'i peamine töövahend on detsibell ja peamine abimees Tim Kerr, töökas helimees ja produtsent, kelle käe all on valminud palju ilgelt valjusid plaate. Mis tihti päris head on.

Jah, kätte on jõudnud faktiaeg. Gasoline on pärit Jaapanist ja USA maile jõudis see trio 1997. aastal. Käesolev album ilmus 1998 ja - nojah, mul polegi muud lisada, et hoolimata Estrusi märgi all ilmunud tervelt kahest albumist jäi see ansambel mul omal ajal täielikult kahe silma vahele, ega ma pole kunagi Estrusi diskograafiat nii tähelepanelikult jälginud ka. Nüüd aga leidsin plaadi soomest kasutatuna ja kuna Estrus'i kohta kehtib mul kindel "ostakohe" reegel, siis juhhei.

Tuttavam on küll trummar Shuhei teine bänd Switch Trout, millelt ma olen ühte lugu siiski kuulnud. 2009. aasta seisuga on kõik Gasoline'i ja Switch Trouti tüübid loomulikult täiesti ära kadunud.

Debüütalbum on igatahes tüüpiline üheksakümnendate ülivali kärridzh, mis kas meeldib või siis meeldib kontseptuaalselt - sest terve plaat algusest lõpuni ära kuulata on üsna väsitav. Bänd igatahes võtab - nagu jaapanlased minu meelest pahatihti - musitseerimist natuke liiga tõsiselt. Eriti väljendub see laulus - vokalist-kitarrist Gan põhimõtteliselt ainult röögib täiest kõrist. Ainult röögib. Ja täiest kõrist. Mis tähendab, et kogu see ettekanne on üsna üheülbaline ja mingeid viisipidamist või -pidamatust pole siit mõtet küll oodata. Aga plaadi parem osa on seevastu kitarrimäng, ja seda on siin küll kogu raha eest.

Muide rockmuusikat ei seostata ju mitte ainult tehnoloogiaga, vaid ka raske tööga. Kui ma kuulan vihast kidramängimist, siis tuleb mul pahatihti ikka meelde Vanemõe laul "Keevitaja" - ja kohe pärast seda saadetakse mälupankade st pealuu sisse kumisema Gunnar Grapsi "Raudmees", kus martäänahju lõõmavas tules sündis midagi, mille olen õnneks unustanud. Ja nagu Rob Halford võrdles Judas Priesti muusikat koduse tööstuslinna auruhaamritega. Kuigi ma ei peaks üldse teadma, kes Rob Halford on. Selline dviigatellik lähenemine muusikale pole ainult kriitikute odavmüügist soetatud epiteetide pärusmaa, vaid muusikud ise ka leiavad, et kitarrimäng on raske töö ja väärib vastavaid poeetilisi liialdusi.

Just sihukest vihast punnitamist, higine selg libe nagu ujulapõrand ja rakkus käed pillikeeltest räpast helimassi välja voolimas - ja tulemusena peaks valmima lihvitud rockilugu - aga muidugi ei valmi, ja tegelikult on kogu plaat täidetud töömehekitarri vihaste kraaksatustega - vaat just sihukest muusikat leiab Gasoline'i debüütalbumilt. Siin plaadil kohtuvad ameeriklaste suur armastus tehnika vastu ja tõeline tammsaarelik higine kraavikaevamiskirg. Ainult toore jõuga on võimalik sellist muusikat teha ja ainult piiritu usaldus selle vastu, et ükskõik kui kärisevaks sa oma võimendi keerad, tehnika lubab seda kõike ja valjem on alati parem, võimaldab seda kõike salvestada.

Gasoline on täpselt sama kasutajasõbralik nagu maailma kõige suurem traktor või maailma kõige kõvema põhjaga voodi. Aga selle monstrumi tähelepanuväärilisust ei saa keegi eitada. Elagu töökad Timm Kerr ja Tamm Saare.

Uno, dos, tres, quatro! Turban Renewal

by Evol Email

See on raske lävepaku-teemaline küsimus, et mis oleks piisavalt oluline põhjus, et lõpetada vaikimine ja postitada esimene sissekanne sellele lehele.

Midati tähtsat. Põhjapanevat. Vundamentaalset. Betoonist.

1994. aastal, kui garage rock revival oli veel alles uus ja mõistetamatu kontseptsioon, andis Norton Records välja albumi "Turban Renewal - A Tribute To Sam The Sham & The Pharaohs".

Jee.

Norton Records on asutatud The Crampsis mänginud tüdruku poolt muide, ja on alati garaazhirocki lippu kõrgel hoidnud, aga just üheksakümnendate alguses hakkas kogu see garaazhivärk muidugi kõvasti susisema ja selliseid huvitavaid plaate tekkis.

Väga hea plaat on. Tänapäeval selliseid enam ei tehta. Esiteks ei saa pärast 9/11 enam visata leebet turbaninalja ja teiseks on 1994 just selline tore aasta, et garaazhipunk hakkas hoogu sisse saama, kuid samas polnud veel domineerima hakanud raskem ja bluusilikum helivalli-stiil (wallofsoundyouknow), mida nt Estrus Records hiljem arendas (palju bände siit albumilt on Estrusile plaadistanud ka). Siin leiab rohkem sellist vanamoodsat ja kuuekümnendatele tüüpilisemat lähenemist, mis ei ole võib-olla küll nii erutav, kuid see-eest lõbus.

Tähendab, ega Sam The Sham & The Pharaos ei ole kunagi olnud globaalse löögiga bänd. Nende tipphetkeks jäi "Woolly Bully" - lugu, mis ilmus nii legendaarsel kärridzhikogumikul "Nuggets", kui ka lugematute kaverversioonidena. Seejuures ka "Kuldse Trio" esituses - "Kurgid sulle, raha mulle". Eieieieiei.

Aga plaadi avaloona esitab "Wolly Bully" ei keegi muu kui Hasil Adkins ja rehabiliteerib ja debiliteerib selle loo täielikult. Juba kasvõi selle loo pärast tasub see CD muretseda.

Pärastpoole, pole ka vigagi. Kohtame kaheksakümnendate klassikuid garaazhibände - Lyres ja Fleshtones. Täitsa hea. On ka uuemaid, nagu jaapanlaste Teengenerate ja The Hentchmen Ameerikast. Muidugi The A-Bones isegi kahe looga, peaosas Tim Kerr (kes Estrus Recordsi märgi all on produtseerinud miljon bändi, sh ka mitmed siinesinevad grupid). Jackie & The Cedrics ei ülllata absoluutselt väga mõnusa instro-looga, sest seda ju me ootasimegi. Handsome Dick Manitoba oli kunagi The Dictators'is ja esitab ka siin plaadil rokenrolli. Äge.

Innovatiivse traadi-rokabilly superstaarideks on loomulikult Flat Duo Jets -  - jaa, see bänd on kõva bänd. The Untamed Youth on väga osav Trashmeni järgiaimaja ja ka siinkohal ei valmista nad pettumust.

Väga okeid on ka Los Chiflados Del Ritmo (päris kosutav lugu kolmest põrsakesest) ja selle plaadi ainus (Estrusile plaadistanud) naistebänd The Brood. Üllatuslooks on seekord The Young Fresh Fellowsi "I Couldn't Spell !!'@!", mille refääniks on nukker "I couldn't spell PFFFFT!!". Jee.

Ja The Mummies' panust siin CD-l pole, sest nende lugu ilmus ainult LP peal. Fuck. See lugu on muidu väikestviisi pühendatud Andrei Hvostovile!!! Jee, män. Turban Renewal on samasugune lihtsustatud soovnägemus Egiptusest ja araablastest (vaaraod ei kandnud ju tegelt turbaneid, eksole), nagu lehekolumnistide araabia-arutelud.

Muide, 2001. aastal ilmus plaat "Urban Renewal", mis on Phil Collinsi tribuutalbum, kuid seoseid otsida on siin küll asjatu.

Järeldused:

1. Flat Duo Jets on liiga vähe tähelepanu saanud. Mul oli nende Nortoni all välja antud kogumik "Safari" (koosnes jubeda kassetika-kvaliteediga salvestustest, aga lood olid muidugi väga kõvad), aga see kurat on kadunud ja ainult ümbris on järgi. Juba ammu on see traagiline sündmus mu elu mürgitanud. Aga muidu on FDJ palju albumeid teinud ja tegelikult võiks neid kuulata ka.

2. Jackie & The Cedrics on instro-trio Jaapanist, ma olen neilt ainult ühte lugu kuulnud ("Mockingbird" The Estrus Coctail Companion kogumikul), aga pärast siinset lugu - Pharaoh A Go Go - ma olen fänn ja kavatsen nende plaadi hankida. Selline lõbus rautalanka tundub olevat.