Category: rockabilly

The Fall Helsingis, 25,10.2014

by Evol Email

Helsingis toimus nädalapikkune festivali moodi üritus ja laupäeval esines The Fall. Nii et - tuli minna. Kuna laev jõudis kohale vara, oli õudsalt palju aega surnuks lüüa. Puhus märg tuul ja linn oli täis kaameid halltoone. Õhtupoole läksime lõpuks peatuspaika veidi puhkama ja juba hakkaski kontserdipalavik tasapisi asenduma cabin fever-iga. Siiski taastasime moraali ja olin jälle päris elevil kui viimaks Circusesse sisse astusime.

The Fall esines neljast bändist viimasena, seti pikkus oli vähem kui poolteist tundi. Kuid iga minut läks arvesse, Mark E Smith oli väga heas vormis. Mis mulle eriti muljet avaldas, on see kuivõrd nad on mõtetega kaasajas. Minu meelest (ekspert ma ju pole, eks) ei mänginud nad ühtegi lugu (White Lightning välja arvatud), mis pärit eelmisest sajandist. Ja mulle see sobib, sest uus The Fall on selgelt üks mu lemmik-Falle. Aeglased, mõtlikud lood on pigem jäänud kaheksakümnendatesse. Mulle meeldib väga selle koosseisu järeleandmatu tempo ja ökonoomne, kontsentreeritud pillimäng, mille tulemust rahustab veidi Korgi süntesaatori mõtlik undamine. The Falli intensiivsust tugevdas ka see, et neil oli laval kaks trummarit. Üks oli tavalise komplekti taga, teine seisis püsti ja trummeldas väga raevukalt väikest trummikomplekti. Väga rocka/psychobilly.

Rockabilly, jee. White Lightning ongi vana rockabilly kaver ja ühendab kahte väga head asja - The Fall ja Mark E Smithi vaibumatu huvi vana rockabilly vastu. Aastatega on The Fallist saanud maailma üks võimsamaid rockabilly artiste, tõesõna.

Alguses olid mingid soome bändid, nende esinemise ajaks kohale ei jõudnud. Youtube'i põhjal oleks X-M-P'd võinud täitsa vaadata; muide üks tegelastest mängis kunagi Larry & The Lefthanded'is. mis oli kunagi mu suur lemmik.

Soojendas pool-elektrooniline instrumentaaltrio Carter Tutti Void. Bändinimi tundub esmapilgul kole, aga tegelikult moodustub see muusikute (kunstniku)nimedest. Hr Carter, Pr Tutti, Pr Void. Mulje oli veidi vastukäiv, rütmitaustal toimus vabas vormis kitarri- ja nupukruttimine, mille käigus prouad nõksutasid põlve ja vahel harva tõmbasid poognaga üle kitarrikeelte. Pole vigagi, kuid saateks olnud tümakas kõlas umbes sama tuimalt nagu kostunuks see mõne valgusfoori taga seisva bemmi sisemusest. Sobis Falli soojenduseks eelkõige seetõttu, et igasugune võrdlusmoment Falliga neil olemuslikult puudus. Isiklikult oleks eelistanud siiski Ye Nuns'i, kes Falli sel aastal samuti soojendanud on.

Jonathan Richman - "I, Jonathan" (1992)

by Evol Email

Oma üllatuseks leidsin selle plaadi pildi mingist “Kõige koledamad plaadiümbrised” nimekirjast. On ilmselge, et tänapäeva narrustest mürgitatud veebilehtede autorid lihtsalt ei suuda välja kannatada Jonathan Richmani AUSAT NÄGU. See on kõige ausama, vahetuma, siirama  - ja kui soovite, naiivsema - mehe pilt, mis teile albumi esikaanelt vastu vaatab. 110% puhast ausameelsust. Seepärast ta nii imelik välja näebki.



Kohe alguses tuleb ära öelda kõige olulisem: see plaat on 5++, kuulaks veel. Ja veel. Tunnistan, et mina poleks Jonathan Richmanilt sellist täistabamust küll oodata osanud. Okei, selge, et The Modern Loversi debüütalbumi väärilist salvestust siit ei leia, kuid polekski mõtet otsida.

The Modern Loversi suurimaks probleemiks osutus ju see, et JR-le ei meeldinud vali muusika. Ent siin on kõik vastuolud ületatud. “I, Jonathan” on seetõttu täiesti ebatõenäoliselt õnnestunud kombinatsioon vaiksest musitseerimisest ja ägedast garaažimaigulisest rokenrollist. Kitarrid on mitte esiplaanil, vaid aktiivsel tagaplaanil, kõlades summutatult, justkui oleks sul padjad kõrvadel. Esiplaanil on aga loomulikult JR tundeline vokaal.

Muusikaliselt ja lugude kvaliteedilt ei erine “I, Jonathan” aga The Modern Loversi debüüdist nii väga midagi. Tõsi küll, Velvet Undergroundi kultusele on lisandunud kõvasti viiekümnendate rokenrolli stiilis mõjutusi, mistõttu on rohkem tempokat pillitinistamist ja taustalauljaid ning plaat muutub veelgi elavaloomuliseks. See-eest aga ongi üks lugu pealkirjastatud “Velvet Underground”. Kui Lou Reedi soolokarjäär teile vastumeel on (onju?), siis nüüd olete leidnud väärilise asendaja.

Lüüriliselt on Jonathan Richman ikka sama kentsakalt lihtsakoeline ja ausameelne, olenemata sellest, kas ta laulab seksuaalvähemuste lõbuasutustest (“Dancing In A Lesbian Bar”), meenutab noorusaegu (“Velvet Underground”, “Rooming House In Venice Beach”), või lihtsalt moraliseerib elu põhiväärtustest (“Summer Feeling”, “A Higher Power”). Tasub igatahes tähelepanelikult kuulata.

Aga plaadi lõppu mahtus ka täitsa kobe surfinstrumentaal (“Grunion run”).

Hankige endale see plaat ja elu läheb paremaks.

Kaugel, kaugel, kus on mu kodu. Ja Johnny.

by Evol Email

"Red River Valley" on algselt folklaul 19 sajandi lõpust, mille mõtlesid välja õnneks tundmatuks jäänud kauboid. Hiljem inkorporeeriti see ka eesti popmuusikasse - "kaugel, kaugel kus on minu kodu/ kaugelt tervisi saadan ma sul/ jne". Tooks ka helinäite, aga leidsin youtube'ist vaid ühe esituse. Seda laulab üks Madis ja las ta laulab.



"Red River Valley" kallal on hambaid murdnud paljud kuulsad lauljad, kuid 1959. aastal salvestas Johnny & The Hurricanes hoopis väga toreda rautalanka-variandi "Red River Rock". Nagu popmuusikas ikka, on tegu eelkõige hea äriideega - nende mõte oli salvestada vanu laule moodsas rütmis ("Reveille Rock" on samuti mu vana lemmik). Tulemus oli tihti päris hea. Üldse minu meelest on need viiekümnendate instrosaundid päris võluvad, kuulake Duane Eddyt kasvõi.

"Red River Rock'i" kõige parem uustõlgendus on omakorda Silicon Teensi oma. Jällegi aitäh Miettisele, kes "Räkärodeos" mängis kunagi Silicon Teensi versiooni laulust "Let's Dance", millega Soome saatejuht - nagu tavaliselt - suutis mind jällegi täielikult hämmelduma panna. Elektroonikud!? Räkärodeos? Sama hästi võinuks ta Pink Floydi mängida. Mida ta muidugi mõne aja pärast tegi ka.



Hiljem selgus, et Silicon Teens oli Mute Recordsi projektijuhtide projektansambel kaheksakümnendate algusest. Selline sugugi mitte põnev fakt popmuusika ajaloost, aga need elektroonilised töötlused 50-60-te rokenrolli raudvarast, mis teostatud 1980. a riistvaral, on väga head.  Kuid eelkõige oleme siiski tänu võlgu Johnny & The Hurricanes'ile, kes soliidse folklaulu esimesena rüvetas.

Aitäh, Miettinen. Aitäh, Johnny.

Ja et lõpetada lühiekskursioon elektroonilisse muusikasse veel rõõmsamalt: möödunud nädala lemmikplaadiks oli The Swamp Rats'i kogumik "Disco Still Sucks". Aasta siis oli umbes 65-66: "You Ain't No Friend Of Mine", aga vajadusel võisid soorotid veel palju, palju valjemini mängida.

Säästuka staarid: Roy Orbison ja Johnny Cash

by Evol Email

Mis ühist on Säästumarketil ja Sam Phillipsile kuulunud Sun Recordsil? Odavad meloodiad, kahtlemata. Suve alguses ostsin säästukast Johnny Cashi ja Roy Orbisoni CD-kogumikud Suni stuudios tehtud salvestustega. Maksid 50 krooni tükk, kuidas ma sain ära öelda. Siis aga juhtus nii, et läksin puhkuse ajaks maale, kus elu on metsik ja üksildane, kaaslaseks vaid laps ja metsloomad. Meelelahutuse osas panin suuri lootusi Roadstari jälgi kõlaga cd-mängijale, kuid kaasas olid mul ainult need kaks CD-d. Seega sain vanade rockabilly'dega tutvust teha märgatavalt rohkem, kui vajalik, ühtlasi õpetades lapsele lõpmatult ebatõenäolisi tantsusamme (kui Cash laulab "Luther played the boogie in the strangest kind of way" siis ei osand ta elus arvata mida see kõik endaga kaasa tuua võib).

Kas teie usaldaksite Säästukast plaate osta? Üsna tõenäoline, et suure kirja Johnny Cash all on väiksemas kirjas "tema laule esitab Jaan Lõvijaan" ning Roy Orbisoni nime kõrval pisikene tekst "or something" Mul on üks sihuke Morricone plaat, kunagi kodu-Anttilast tellisin. Seal tallab odavat süntesaatorit mingi kolmesõrmeline vunderkind. Aga seekord on tõepoolest nii, et plaadid on ikka päriselt Sun ja rockabilly ja viiekümnendad. Ilma pettuseta. Mõlemad on veel topeltplaadid ka.

Roy Orbison oli Sun Recordsi hingekirjas vaid paar aastat (kuni 1958. aastani) ja - "Ooby Dooby" menu välja arvatud - ei leidnud mees veel oma õiget kohta rockmuusikas. Nii et käesolev plaat kajastab eelkõige Orbisoni õpipoisipõlve muusikatööstuses. Tasub märkimist, et sel ajal katsetas iga artist rockabilly'ga. Mul on kusagil üks Sun Recordsi kogumikplaat ja kuulsad nimed, nagu Orbison, Cash ja Presley moodustasid ainult murdosa igasugu lauljate plejaadist (tihti põhikohaga kantrimuusikud), kes stuudiost läbi käisid.

Nüüd tuleb märkida kõige olulisemat asja Roy Orbisoni kohta - tal on väga-väga isikupärane, imalavõitu kõlaga hääl ja see võib ikka päris närvidele käia (ahjaa, koledad prillid on tal ka). Kogu tema edu põhines sel ajal laulul "Ooby Dooby", mis on üsna lihtne poplugu ja õigupoolest niiväga nüüd jalga tatsuma ei pane, debüüdi kohta pole siiski paha. Küll aga on kitarrisoolo loo keskel viis pluss - soolo kõrgpunktiks on hetk kui kitarrist lihtsalt tõmbab kolm korda üle keele ja välja tuleb valjult tulistav "piu! piu! piu!" - see on sihuke lahe primitivism, mis paneb juba muigama ja kaasa elama.

See rahulolev naeratus ja tumedad prillid lihtsalt ei ärata usaldust, mis parata


Salvestused on tihti üsna kahtlasel tasemel, nagu öeldud, oli Suni stuudio Orbisoni jaoks vaid muusikutee algus, lisaks leiab siin ka igasugu katsetusi ballaadide ja muidu igavate lugude maailmas. Nii et väga ebaühtlane plaat. Kõige tüütum on see, et iga kolmas laul on ülikaeblik ballaad, mis kõlab nagu hundikutsikas Uugu ja Uudu duett pimedas öös. Märkimisväärne on see, et kuigi omaloomingut siin palju ei ole, siis "Claudette", Orbisoni üks esimesi laulukatsetusi on hea lugu, seejuures ka üsna mõnusa kitarrisaatega.

Kitarrimäng ongi see, mis üllatab ja meeldivalt. Siin on vähem puhast ja plõnnivat rockabilly-kõla, vaid kitarre saetakse usinalt, nii et keeleots pingutusest suunurgast välja tilpneb ja korpa kuivab. Osade lugude saade on vist Orbisoni enda märgitud (tegu on ikkagi säästuplaadiga, nii et pikemaid kommentaare plaadivoldikust ei leia). Aga mitme loo saade on üllatavalt, kuidas nüüd öeldagi, kaasaegne.

Nagu ka laulus "Domino", mis ongi ilmselgelt plaadi tipphetk. See salvestus on ikka väga kaalukas. Sama loo plaadistas mitukümmend aastat hiljem ka The Cramps ja ütleme nii, et kui Lux Interior laulaks mitte oma bändikaaslaste, vaid Orbisoni ansambli saatel, oleks tulemus mitte vähem äge.

Ma ei ütleks, et Orbisoni plaat on just igas majapidamises hädavajalik, aga "Claudette'i", "Dominot" ja paari kiiremat lugu võiks korra kuulata.

Johnny Cashi Suni stuudio salvestuste kogumik seevastu on üsna kindel ost. Siin on häid lugusid nii et tapab ja enamgi veel. Ma olen varasemas elus eitanud igasugu kantri jms olemasolu ja seetõttu ignoreerinud Johnny Cashi eksistentsi nii hästi (no ikka päris hästi) kui võimalik. Huvi tekkis alles siis kui ma sain aru sellest, kuidas Suni stuudios viiekümnendatel põrkusid kantri ja rockabilly ja et just nii see pidigi olema ning tekkis uus kvaliteet. Muuhulgas said siis linti ka Johnny Cashi salvestused, mis on samavõrd geniaalne kuivõrd primitiivne agro-rockabilly. Mees salvestas pooled oma lood täpselt ühe ja sama rütmiga ja minimaalse kitarrimängupingutusega ja selgub, et see töötab suurepäraselt. See on sama filosoofia tegelikult, mis kunagi hiljem garaazhipungis. Ega enam paremaks Cashi muusika hilisematel aastatel ei läinud.

Ja see Cashi kesktempoline "um-tsahh um-tsahh" rütm sobib väga hästi maaellu, kus põllul kasvab ohakas, elektriposti otsas ihub oma nokka kurg ja kui solgiämbri välja viid, võitlevad jäätmete pärast omavahel siil ja rebane. Ja maa all on öösiti kuulda muttide urinat, mis tipnes minu jaoks esimeste katsetustega mutilõksude ülespanemisel.  Muide, Märjamaal oli kunagi süldibänd, mille nimi oli "Umptsa". See umptsa-rütm oli aastakümnete vältel eesti pillimeeste südametukseks. Tulemuseks oli enamasti muidugi jõhker pillipiinamine.

Aga nüüd - kui Lemminkäinen lubab - sõidame kõik Soome, Pierced Arrowsi kontserdile.