Category: raamat

K2, Austria alpinistid, Poola laumängurid ja Vee-Jay sõnasepad

by Evol Email

Ma ei teagi miks, aga alpinism ja mäed on alati mulle huvipakkuvad tundunud. Kõrgust ma kardan, seda tean täpselt. Puu otsa ma ei roni, mis siis mägedest rääkida. Eraldi võlu on muidugi Himaalajal, mille kohta Nikolai Roerich raamatus "Altai-Himaalaja" kinnitas, et Shambala on sealsamas ja kui ta pole ka Shambalas käinud, siis lõhna on küll tundnud. Shambala lõhnab hästi. Seevastu tiibetlased lõhnavad tema andmetel halvasti ja on viletsad, passita inimesed. Ilmne vastuolu Roy Strideri päevikutega näiteks, aga lihtsalt Roerich kirjutas Tiibetist, nii nagu nägi, aga Strider nägi Tiibetit, nagu teised kirjutasid.



Mõnevõrra vähemkategoorilise ülevaate Himaalaja elu-olust andis Herbert Tichy raamatus "Cho-Oyu: jumalate arm". Austerlane Tichy läks 1954. aastal vallutama 8201 meetri kõrgust Cho Oyu mäge. Just eelmisel, 1953. aastal oli alistunud Mount Everest, kuid enamus teisi kaheksatuhandelisi oli veel alistamata. Nüüd otsustaski kogu elu Aasias rännanud, napsi- ja suitsumees Tichy, et tema käib kaheksatuhandelise mäe otsas ära, odavalt seejuures, s.t varustusega suht kokkuhoidlikult läbi ajades. Ja see läkski tal õnneks.

Muidugi ei alistunud Cho Oyu iseenesest, vähemalt mitte enne, kui piisavalt seiklusi sai läbi elatud. Tichy raamatust leiab kõike: ähvardav 8200-meetrine mägi, justkui ületamatud takistused, mist tegelikult alistatakse ühe pärastlõunaga, lumetorm, millest Tichy vaevu eluga pääseb ning mille tõttu oma käed külma käes ära kõrvetab. Ja siis, justkui tellitult, ilmub konkureeriv tiim Šveitsist, kes väga maia näoga mäe ümber tiirutama hakkavad, silmad ahnelt tipu poole vilamas. Tichy ja meeskond võtab energia kokku ja ronib kähku mäe otsa. Seekord edukalt.

Aga tegu polnud vaid sportliku aruandega ronimisest, vaid Tichyl jätkus silma ka loodusele, inimestele ja muidugi šerpade joomakommetele, millest saame teada palju ja põhjalikult. Tichy kirjeldatud nepaali šerpasid, kes temaga lumetormi trotsisid ja üks neist - Pasang - tõusis ka Cho Oyu tipule, ei saa küll kuidagi tühisteks inimesteks pidada, vastupidi. Nad andsid raamatule kõvasti värvi juurde. Ka igas mägede-teemalises raamatus kohustuslik lumeinimese jalajälg on siin raamatus. Suur ja sulanud.

Alpinism on minu meelest seega põnev teema, isegi kui seda ratsionaalselt on raske põhjendada. Nii vastas ka söör Edmund Hillary sorry, siiski George Mallory (Briti alpinist, kes 1924. a läks Everesti vallutama ja teoreetiliselt võis ka esimesena tippu jõuda. Keegi ei tea. Tagasi mäe otsast ta ei tulnud.), küsimusele, et mis sunnib teda Mount Everesti otsa ronima lakooniliselt "Just because it's there".

Seda küsis ka ansambel "Sheriff and the Ravels" 1958. aastal vinges doo-wop loos "Shombalor".  Ainult väikese täpsustusega:

"Of all the animals in the world
I'd rather be a bear
Climb The highest mountain
Double to the rear"

Jah, tuleb välja, et Sir Edmund Hillary on karu. Tegelikult ma olin seni kindel, et viimane rida ongi "Just because it's there" (vähemalt The Crampsi töötluses minu meelest on). Doo-wopi tempo ei soosi paraku laulusõnadest ("Shombalori" sõnad väärivad kindlasti läbitöötamist) arusaamist. Kuid mis muud saab tähendada laulu pealkiri, kui mitte duuvopistatud teisendit nimest "Shambala"?

Samas on hästi teada, et ega mägironimine pole alati nii lõbus, nagu Tichy seda kujutas (õnneseen nagu ta oli, ühtegi sõrme talt ei amputeeritud). Alpiniste sureb nagu kärbseid. Üldise laibaloenduse on vist võitnud Mount Everest, aga kõrguselt järgmine, K2 on samuti kurikuulus. 2008. aastal õnnestus SEAL 11 alpinistil ühe päevaga surma saada, ilm ei olnud isegi halb ega midagi.

***

Aga kui mitte mäe otsa ronida ("just because it's there" ei ole alati piisav põhjendus), siis saab seda vähemalt ette kujutada. Appi tuleb poolakate valmistatud lauamäng "K2". Ülesandeks on oma kaks alpinisti saata mängulaual kujutatud mäe otsa, jälgides, et nad end päris rihmaks ei tõmbaks. Kui alpinist liiga ära väsib, sureb ta ära.


Karbist tuleb välja kena mängulaud majesteetliku K2-e pildiga, pakk kaarte (ronimis- ja aklimatiseerumiskaardid), puust mängija- ja telginupud ning papist mängijaalused (millel pead arvet oma tervisliku seisukorra üles) ja ilmakaardid. Iga ilmakaart näitab kolme päeva ilma ja korraga on kaks kaarti lahti. Mida halvem ilm ja mida suurem kõrgus, seda halvemini see alpinisti tervisele mõjub. Alpinistil on kaht sorti kaarte, ühed on liikumis- (võimaldavad mäkke ronida) ja teised aklimatiseerumispunktidega (võimaldavad tervist taastada). Neid saab siis igas voorus kolmekaupa välja käia. Mida kõrgemale alpinist jõudnud on, seda rohkem see tervisele hakkab. Hättajäänud mägironija võib endale telgi püsti panna, mis leevendab halva ilma ja kõrguse mõjusid.  Punkte kogutakse mängus vastavalt sellele, kui kõrgele su mehikesed on välja roninud. Tippujõudmine annab ihaldusväärsed 10 punkti. Lisanüanss on ka see, et kui oled tippu jõudnud, tuleb eluga alla ka saada (K2 ongi sihuke mägi, kust väidetavalt iga neljas tipus käinu ei ole elusalt alla jõudnud). Sest surnuna kaotad oma punktid.

Vaade baaslaagrist tipu poole. Telgid on püsti, üks sinine alpinist on tipus juba ära käinud.

Kunstiliselt näeb mäng väga ilus välja, kuigi kaardid meenutavad kohati mingit sporditarvete firma kataloogi. Kõik kaardid on kuidagi... säravad ja alpinistid näevad liiga hoolitsetud välja. Viiekümnendate alpinistid olid teistsugused - habemetega, millest jääpurikad välja vaatavad, mitu-setu kihti riideid seljas, valitud eelkõige soojapidavuse, mitte väljanägemise järgi ja külmakahjustustest villi läinud sõrmed räpastesse sidemetesse mähitud.


Mängu saab vabalt mängida üksinda, aga mitmikmäng on teravam. Nimelt on ühel mänguväljal olevate alpinistide arv piiratud. Näiteks üle 8000 meetri kõrgusel võib ühel väljal reeglina olla vaid üks alpinist. See tähendab, et üks mängija võib teise mängija tee ära blokeerida. Näiteks kui tuled tipust tagasi, avastad et teine mees on telgi üles pannud ja istub paigal, samas kui sina üsna kiirelt kringliks külmud (ja sellega oma vaevaga saadud tipupunktid kaotad).

Selline kärukeeramise nüanss siis, mis ei jäta just eriti sportlikku muljet. Sir Hillary poleks sellist mängu teinud, igatahes. Samas on see tänapäeval 8000-listel väidetavalt täiesti tavapärane probleem. Mõned kohad on lihtsalt kitsamad ja kuna usinaid alpiniste on ilgelt palju, siis võivad tekkida tropid, ronijad kaotavad aega, jäävad hilja peale ja võib-olla ei jõuagi baaslaagrisse tagasi. Lugesin natuke viimaste katastroofide kohta K2-l ja Mount Everestil ja tuleb nentida, et alpinistisurm (kui ta just kaljudel end koheselt surnuks ei kuku), mis leiab aset järkjärgulise külmumise tingimustes, on üks äärmiselt raske ja ebameeldiv surm.

Ilmateade: kolm päeva päikesepaistet. All on näha riskižetoonid, mida ma ei viitsinud siinkohal selgitada.

Muljed mängust olid üldiselt positiivsed. Torkab silma, et mäng katab vaid alpinismi mõned aspektid. Näiteks tuleb alpinistil kõigepealt hankida (kallis) varustus ja pärast seda veel seljas mäkke tarida - see oli ka Tichy mälestuste üks keskseid teemasid. Aga mäng keskendub õnnestunult just sellele, mis on oluline. See liikumis- ja aklimatiseerumispunktide arvestus võib ju tunduda natuke kuivavõitu, aga vähemalt Tichy meenutuste puhul ongi alpinism kalkuleeriv, matemaatilist lähenemist soosiv tegevus. Oled nii väsinud lihtsalt, et kõik taandub arvestusele. Käin 100 sammu ja siis puhkan 1 minuti. Ja nii edasi, samm sammu ette, kuni jõuad tippu või kukud ninali. Nii on sellistel kõrgustel ka kogu laagrite rajamine ja varustuse tarimine rajatud eelkõige kainel arvestusel. Niimitu kilo kraami tuleb järgmisse laagrisse tarida, kindlate ajavahemike järel on vaja puhata, sooja ning kindel hulk kaloreid tarbida. Muidu külmud ära nagu mammut Siberis. 8000 meetri kõrguselt ei hakka enam keegi su laipa alla tooma ka, see oleks lihtsalt liiga pingutav. Ent kogu mäng on temaatiliselt ja kunstiliselt piisavalt köitvalt teostatud, et peale jääb siiski elevus mägironimisest, mitte nüri punktilugemine.

Iseasi on see, et Tichy just nimelt kõiki neid reegleid eiras, kui põrutas, külmunud käsi ignoreerides, ühe soojaga 7200 meetri kõrguselt tippu välja. Ilma hapnikuballoonideta seejuures, nii et kogu tagasitee nägi hallukaid. Aga ellujäämisstrateegiad põhinevad reeglina siiski millelgi muul.

Herbert Tichy tagasiteel Cho-Oyu tipust oma külmunud käsi imetlemas.

Kas nüüd parim lauamäng maailmas, aga mängiks veel.

PS Siinkohal tuleb ilmselt märkida, et olen natuke tänu võlgu lauamangud.ee-le, kes K2 ettetellimuse otse Esseni lauamängumessilt mulle kätte tõi.

Lühidalt: Billy Childish'i õpetussõnad

by Evol Email

Billy Childish teab, mis räägib.

"I hate middle-age people trying to be teenagers. I hate teenage society. I think all the people who thought rock'n'roll would undermine society and ruin all values were all right. People who smashed "Be-Bop-A-Lula", who said this music was going to ruin everything - they were correct." (lk 37)

"I don't think loud music is cool. I think it is a pain in the arse." (lk 41)

Intervjuukatkendid raamatust, mida loen praegu.

 

Stseenid Ameerika undergroundist, kaheksakümnendate seisuga

by Evol Email

..aga indie on lahe. Hea et see jutuks tuli. Kasulikuks abimeheks indievärgi meenutamisel on Michael Azerradi 2001. aastal ilmunud raamat "Our Band Could Be Your Life: Scenes From The American Underground 1981-1991". Siin pole mingit kahemõttelisust, mees on Indiepuritaan suure i-ga ja suure suuga.

„Our Band Could Be Your Life” üritab teadlikult võtta liiga suurt suutäit. Ühest küljest on püütud kirjeldada terve aastakümne jagu USA alternatiivroki ajalugu. Teisest küljest – kuna selline ülevaade pole eriti võimalik – on autor selekteerinud 13 USA ansamblit, kelle elulugu ta jälgib. Siin on Black Flag, Minor Threat, The Minutemen, The Replacements, Mission Of Burma, Sonic Youth, Big Black, The Butthole Surfers, Mudhoney, Beat Happening, Dinosaur Jr, Fugazi. Nende bändide lugude kaudu peaks siis formuleeruma ka mingi üldistus. Kuivõrd see õnnestub on juba lugeja otsustada.

Mina tellisin raamatu eelkõige luubi alla võetud bändide pärast, kuna enamus neist polnud oma tegutsemisajal Eestis eriti tuntud, kui üldse. Seetõttu mõtlesin end harida. Paralleelselt kuulasin ka bändide plaate ja oma rõõmuks leidsin ühtteist uut ja avastamisväärset, kuigi suurima üllatuse pakkus hoopis raamatust välja jäänud Meat Puppets (teda raamatusse ei võetud, sest polnud piisavalt puritaanlik Azzerradi meelest), täpsemalt nende kantrit väänav teine album „Meat Puppets II”. Need bändijutud on informatiivsed, võrdses koguses ajalugu ja anekdoote, samuti veidi laiemat konteksti. Kõrvaltegelastena figureerib ka rida teisi bände, keda Azerrad eraldi peatüki vääriliseks ei pidanud. Vähem meeldib mulle, kuidas ta muusikast kirjutab. Raamat on raamat, siin ei pea nii lühidalt ja punnitatult kirjutama nagu kusagil arvustuste kolumnis. Nt Mudhoney ühe albumi kohta kirjutas ta „a river of battery acid and honey”. Sihuke segane võrdlus sobib rohkem Mojosse. Võta rahulikult ja selgita, mis värk on.

Aga võib-olla mitte nende bändide lugudes ei ole raamatu peamine võlu. Veel huvitavam on raamatu teine fookus - see, kuidas USA muusikascene toimis ja arenes. Autor võtab üksipulgi läbi selle, kuidas käis kontserdite korraldamine, kuidas rajati oma sõltumatud plaadifirmad, nagu SST, Touch&Go, New Alliance ja Dischord. Ning loomulikult see, kuidas toimus suhtlus ja infovahetus - abiks postkontor, tuuride käigus loodud isiklikud kontaktid ning zine'id ja kolledžite raadiojaamad. Samuti on palju lugupidavaid kirjeldusi ansamblite ületamatust tööeetikast ja askeetlikust elust. Selle musternäidiseks oli muidugi Black Flag – karmid kitarrimängutrennid, kommuunielu, DIY-meetodil loodud plaadifirma SST, peost-suhu elu ja hiidpikad kontsertreisid, ainsaks tujutõstjaks vingugaas, mis tuuribussi lagunenud summutist otse kabiini imbus. Aga ega teised bändid ei olnud eriti kehvemast puust ja 100-päevaste tuuride käigus iga jumala päev uus kontsert anda, igakord eri linnas, tasuks vaid kommiraha, oli täiesti igapäevane asi. Indiepuritaan Azzerradi meelest on see igati kiiduväärt.

Nii et võite teada saada - kel huvi on teada saada - et indievärk kaheksakümnendatel ei olnudki ilmtingimata poos, kogu scene rajati nullist ning tegelikult oli vaja ainult kitarri, pastakat, kasti õlut ning inimestega suhelda. Ja elada ennastsalgavalt.

Azerradi entusiasm ulatub tegelikult veel kaugemalegi - ta väidab tõsiselt, et kõige selle eesmärk on ei enam ega vähem kui maailma muutmine. Selle koha peal hakkavad kõik lugejad arvatavasti köhima ja eriti köhivad muidugi kriitikud, sest eks see kõlab kõigile ebamugavalt. Eriti 21. sajandil.

Mulle tundub küll, et Azzerrad natuke siiski dramatiseerib üle isolatsiooni, milles kaheksakümnendate USA bändid viibisid. Nimelt bände, kellel oli rohkem kommertsedu (Meat Puppets, Feelies, dB’s aga ka R.E.M. muidugi) ta lihtsalt raamatusse ei võtnud. Plaadileping polnud samuti võimatu asi, eriti kui bänd tuunis end natuke raadiosõbralikumaks. Raamatu vast kõige lõbusam koht saabus siis, kui Ian MacKaye Minor Threat’ist avastas oma pahameeleks, et bändikaaslased kirjutavad salaja uusi lugusid... U2 stiilis. MacKaye muidugi saatis oma bändi hoopis laiali. Hoobilt.

Loomulikult pole kahtlust, et kogu kaheksakümnendaid näeb Azerrad läbi idealiseerivate nostalgiaprillide. Kuid mingi moraal siin raamatus ikkagi on. Tee tööd ja näe vaeva, mis ei tapa, teeb tugevamaks jne. Tegelikult ma arvan, et muusikule võiks selle raamatu sirvimine olla kasulikum kui mõne turunduskäsiraamatu lugemine. Siit võib vastuse leida küsimusele, mida teha siis kui facebookis on kõik fännid juba sõpradeks võetud, video ETV-s ära näidatud, demod myspace’i üles laetud, debüütalbum omakirjastuslikult välja antud ja kätte jõudnud surnud punkt.

Igatahes mulle meeldib see raamat, et selle on kirjutanud tüüp, kes kirglikult armastab muusikat, kellel on omad veendumused selle kohta ja kes ei karda, et neid väljendades mõjub ta naeruväärselt. Mul on lihtne Azzerradiga kaasa mõelda ja tihti ka mitte nõustuda, aga see ei häiri, sest vähemalt on tal oma arvamus. Arvamused on nagu urruaugud - igaühel peaks üks olema. Sest asi mida ma ei vaja, on veel üks "kõik on relatiivne" käsitlus a la 101 eesti popmuusika albumit du jour.

Sewercide.ee luuleminutid

by Evol Email

Luulega on mul pärast kooli kaunis vähe kokkupuudet olnud, kuid on üks žanr eesti luules, mis mind alati on paelunud - nimelt võlts- (või tehis)luuletused. Pean silmas olukorda, kui kirjanikul on mõnes loos luuletaja tegelaskuju ja siis peab kirjanik ka värsiread kujuteldava poeedi suhu panema.

Esimest korda märkasin seda žanri 1978. aastal ilmunud kogumikus „Humoriina”, kus oli ära trükitud humoresk noortest luuletajatest. Noor ja rikkumata poeetiline hing loeb lootusrikkalt ette oma loomingut teistele noorpoeetidele (kahjuks on see raamat hetkel kadunud, nii et tsiteerin mälu järgi):

Kevade see veetlev neidis
kõndis lillelises kleidis 
noppis lilli aasa pealt
ise tegi rõõmsat häält

Kogenum luuletaja ütleb seepeale, et sellest võib veel asja saada, ning töötab luuletuse ümber, umbes selliseks:

Kevad tuleb,
varesepilv õlal
kraaksub tüdruk.

See on jah mõeldud naljana ja moodsa luule nöökimisena, aga mõlemad värsid, mis siin salata, tunduvad mulle täitsa toredad.

Mõni aasta varem andis Einar Maasik oma raamatus „Oi Elu Elukest…” (1968) nõu algajale kirjamehele, kuidas aru saada, kas alustada prosaisti või luuletaja karjääri. Tema hinnangul,

„Kui te näiteks kirjutate nii:

Me kolhoosi
lüpsja Roosi
aretanud puhta tõu
ei käi talle üle jõu
piimaanni järjest kasv
kõrge väärtusega rasv…,

Siis kõlab see väga proosaliselt, mis on selge tõend, et võite just proosa alal loorbereid lõigata. Kui aga kirjutate umbes niiviisi:

Nüüd sadamas on öö on öö on öö
Mu üksinduse väike lambuke nüüd mõtteid sööb
jah sööb
jah sööb…

Ja rohukõrs ja kastetilk
jah trummi
jah lööb
jah lööb…

Siis võite päris kindlalt esialgu jätkata luuletegevust.”

Väärt värsid.

Aga taolised salmid võivad olla ka lausa lihtsad. Näiteks mõtles Jaan Rannapi lasteraamatus „Jefreitor Jõmm” üks tegelane välja sellised luuleread:

Sellest et mu nimi Tõnu
ma ei tunne mingit mõnu

Ega nimi ei riku meest, aga alati kui ma näen mõnda Tõnu-nimelist, kordan automaatselt mõttes neid ridu. Ja millline kirjamees kirjutas kunagi jutu, milles kesksel kohal oli  retooriline küsimus "Quo vadis, väike Madis?" Laht? Aimla? Kahjuks ei tule meelde. Nii et ka Madistega kohtumine meenutab mulle alati midagi.

Minu meelest on tegu tänuväärse lühivormiga, igatahes. Tundub ka, et sellist väliselt lihtsat toodangut ilmub tänapäeval valve- ja olmeluuletajate sulest omajagu. Aga kui päris luuletaja midagi taolist kirjutab, naljapärast või mitte, siis pole nii huvitav. Justkui teadlikult käega löömine. Samas tunnustatud luuletajate sihipäraselt kirjutatud paroodiad (nagu Uno Laht) on jällegi liiga vaimukad ja liiga osava sõnaseadega.

Sellest hoolimata lõpetan just nimelt Mall Katrin Sänikaela luuletusega, mille kunagi hallidel aegadel "Sirp ja Vasara" viimaselt leheküljelt oma punaste kaantega märkmikku kirjutasin.

erootiline pooltund

Jälle jõudma hakkab õhtu
pinge valgub alakõhtu
kell on saamas yhexa
varsti algamas ak
diktor urmas otiga

 

Laulvad kalad ja Os Mutantesi kannibalid

by Evol Email

Selleks et saavutada isiklik unikaalne sisekaemus Brasiilia müsteeriumitesse, peaksin ma  ise kohale minema. Aga pole eriti tahtmist. Seetõttu minu andmed Brasiilia kohta piirduvad reisikirjadega.

Näiteks reisikirjaga sellest, kuidas poolakas Arkady Fiedler sõitis enne Teist Maailmasõda laevaga Amazonast mööda täitsa lõppu välja ja siis metsas ringi hulkus ("Kalad laulavad Ucayalis", eesti k. 1965; Ucayali ise jääb Peruu aladele, kuid on Amazonase n.ö otsene pikendus). Vahepeal kuulas, kuidas kala laulab. Nagu selles PVA laulus, mäletate - "Kala laulab kala laulab suuga miks te tapate kalu tapke raisk linde". Metskalkun ja tuukan olidki peamised põmmutamisobjektid Adrian Cowellile, kes põhiliselt pikutas matil koos vendade Villas Boastega Brasiilia geograafilises keskpunktis, Xingu jõe ääres, kuid käis vahepeal ikka jahil ka ja peksis keelt kohalike indiaanlastega. Need indiaanlased olid muidu sõbralikud, aga kogu aeg tuli ette vaadata, et nad sulle kaikaga kuklasse ei koksaks ("Džungli südames", eesti k. 1968). Valgeid rändajaid ja töölisi langes seal nagu loogu. Mitte paha pärast, indiaanlastel oli lihtsalt tihti vaja oma õngekonksude tagavarasid ja muud varustust täiendada.

Ja siis sakslane Wustmann, kes külastas kaaslastega Brasiiliat viiekümnendate lõpus ja kirjeldas kõike ainult ülivõrdes. Muide, iidne Eesti nali on see, et vaimustusse sattunud sakslane (antud juhul turist) karjub "ahvi söön! ahvi söön!" (pro ach wie schön). Selle peale vanad eestlased naersid nii et kõht kõveras. Lollakad sakslased. Võiks arvata, et brasiillased ka muigasid natuke, kui kibekiiretest neljakümnendatest väsinud korrektses vormirõivastuses Inge, Günther ja Erich 1958. aastal Brasiiliat inspekteerima saabusid.


David Byrne (ex Talking Heads) võib end pidada samuti kui mitte just maadeavastajaks, siis igatahes brasiilia muljete maaletoojaks, nagu eelmainitud reisikirjanikudki. Tema tõi uuesti Euroopasse Os Mutantes'i S~ao Paulost. Nimelt David Byrne oli jõukas caraiba, kellel jätkus raha ka isikliku plaadifirma Luaka Bop tarvis. 1999. aastal ilmus selle märgi all OS Mutantes'i best-of kogumik "Everything Is Possible", mis (taas)tutvustas tol hetkel suhteliselt unustusehõlma jäänud Brasiilia psühhedeelse rocki kollektiivi.

Sellesama reliisiga kohtusin ma hiljuti poes ja kogemata ostsin selle ära, eelkõige seetõttu, et polnud kunagi bändi muusikat kuulnud. Muidu ma best-of plaate eriti ei armasta ja see, et plaadi esikaanele oli kirjutatud "Best of Os Mutantes" oleks pidanud olema selge vihje. Ent mina kinnitasin endale, et see tähendab hoopis, et tegu on parima albumiga OS Mutantes'i diskograafias. Usun, mida tahan uskuda, eksole.

Muidugi eksisin. 14 looga plaat hõlmab ajavahemikku 1968-1972, mõningase rõhuasetusega 1968. a debüütalbumil "Os Mutantes". Raske on lahti saada muljest, et kogumiku valikut on natuke tuunitud hüpoteetilise Euroopa kuulaja kõrvade jaoks, kes ootab Brasiilia bändilt loomulikult vinget lääne rocki ja brasiilia traditsioonilise muusika kokkumängu. Eriti just uuemates lugudes domineerib just nimelt traditsiooniline latiinovärk (El Justiciero nt), olgugi et mõnikord on tegemist paroodiaga (Cantor de Mambo). Siinkohal on minu enda ootused ilmselt veidi ebaadekvaatsed, sest mind ennast huvitas eelkõige see, kuidas psühhedeelne rock 1968. aastal - mis oli psychi kõrghetk üle kogu maailma - Brasiilias juuri ajas. Muide plaadi kaaskirja kohaselt ei olnud Os Mutantes esialgu väga suured brasiilia rütmide austajad.

Os Mutantes seondub ikkagi enamasti eelkõige sellega, et nad segasid kohalikku muusikat ja läänest imporditud psühhedeelseid eksperimente. Kuidagimoodi jõudsid kohalikud intelligendid nimelt järeldusele, et kultuuri tulebki sisse tuua, seda laenata, tõlgendada ja kasutada, nii mis jaksad. Ise nimetasid nad seda antropofaagiliseks lähenemiseks. Ehk siis võõrmõjud tuleb sisse süüa, läbi seedida ja siis väljastada. Selline vana hea saiategemise meetod. Tulemuseks Tropicalismo liikumine ja muuhulgas ka Os Mutantes'i debüütalbum 1968. aastal.

Siinkohal tuleks märkida, et rahvamuusika vältimatu mõju ladina-ameerika rockile ei peaks olema sugugi enesestmõistetav - briti invasioon leidis kuuekümendate keskpaiku aset ühtemoodi nii Ameerikas, Eestis kui Ladina-Ameerikas ja tulemuseks palju Rolling Stones'ist ja Beatles'ist mõjutatud kollektiive, kes püüdlikult ägedamate lääne bändide lugusid järgi tegid. Ilma igasuguse rahvamuusika mõjuta. Los Saicos Peruust on üks tuntuimatest, aga põgusalt olen tuttav ka "Urugai invasiooniga", mis tähistab kuuekümnendate hetki, kui Uruguai biitansamblid Argentiinat vallutasid (oli KO-l isegi üks CD sellel teemal, aga bändi nimi ei tule meelde praegu).

Samas ei olnud 1968. aasta Brasiilias enam selline lihtne entusiastlik aeg. Ma arvan, et ei liialda, kui väidan, et kuuekümnendate alguses olid terminid "Brasiilia" ja "progress" igas reisikirjas sama lahutamatud nagu sukk ja saabas. Brasiilia lihtsalt arenes nii enneolematu tempoga, seejuures pakkudes uut ja huvitavat ka ühiskondliku elukorralduse aspektist - nii Cowell kui Wustmann nendivad imestades, et Brasiilia, see on riik ilma rassivihata. Selle arengufaasi sümboliks on ilmselt tolleaegse presidendi Kubicheki poolt 14 kuuga kõige sügavamale sisemaale sirtsusohu rajatud pealinn Brasilia 1959-1960. aastal. Cowell, kes võttis osa retkest Xingu jõele, osutuski üheks väikeseks mutrikeseks progressi võidukäigus. Nende ekspeditsiooni ülesandeks oli nimelt rajada lennuki maandumisrada Brasiilia geograafilisse keskpunkti, mis pidi sümboliseerima, et iga Brasiilia punkt, ka kõige sügavam Amazonase sünklaan on vahvale Brasiilia rahvale kättesaadav. Sellisesse edasipüüdlikusse konteksti sobitub ka läänest tulev muusika, eriti "Briti invasioon" suurepäraselt.

Aga 1968. aastal olid juba teised ajad,  elu läks süngemaks ning konservatiivselt meelestatud sõjavägi võttis vaikselt, kuid kindlalt valitsusohjad üle. Samas olid üliõpilased muutunud aktiivsemaks (vasakpoolsed, loomulikult) ja toimus rida kokkupõrkeid sõjaväe ja noorte vahel. Ja mis puutub muusikasse, siis 1968. aastal oli maailmas kätte jõudnud psühhedeelse rocki kõrghetk (Sgt Pepper, eksole).

Seetõttu on selge, et Os Mutantes, keda mõjutasid-õpetasid tolleaegse Brasiilia kõige hullumeelsemad kunstiinimesed, kes võtsid südamesse teksti "Kannibalide manifest" ning kelle loometee algus kattus noorsoo poliitilise aktiviseerumisega, ei olnud mingi lihtne koolipoiste rockansambel, vaid suurte ambitsioonidega tõelises helinäljas vaevlev psych-grupp. Ja kui nad stuudiosse jõudsid, ei hoitud end tagasi. See, milleks muutus traadibändina alustanud Os Mutantes oma debüütalbumi salvestamise lõpuks, on päris hoomamatu. Seda ei seleta ainult lääne mõjudega. Seda peab ise kuulama. Need 1968. a lood on jäetud millegipärast kogumiku lõppu, ja plaat algab uuemate, mitte nii segaste salvestustega. Nii et alustage tagantpoolt. Jah, see esimene album tasub siiski üles otsida.

Teisest küljest jällegi, oleks raske ette kujutada, et Os Mutantes oleks niivõrd abstraktset helipilti saanud järgmistel albumitel uuesti rakendada, ilma et see mõjunuks enesekordusena. See on natuke justkui Cowelli džungli keskele augu tegemine - kui see on valmis, siis on päris suur nõutus, mis edasi. Vähemalt selle kogumiku põhjal on raske öelda, et Os Mutantes'il oleks oleks pärast debüütalbumi valmimist olnud selge plaan, kuidas edasi minna. Selles mõttes on uuemad traditsioonilised lood üsna loogiline resultaat.

Igatahes on aeg plaadi helid muutnud samavõrd aegunuks (sest selliseid psühhedeelseid heliväänutamiskatseid sai teha ainult paar aastat, enne kui see ilgelt ära tüütas) kui ka unikaalseks (sest nüüd kõlavad need ammukadunud helid jälle huvitavalt). Os Mutantes ei unusta siin kordagi end soleerima/improviseerima/jämmima - vähemalt mitte kauaks, enamus lugusid on alla 4 minuti pikad (psühhedeelikute kohta muljetavaldav napinoodilisus) ning seetõttu jääb album üldjoontes kergesti läbivavaks. Elektrikitarri on üllatavalt vähe, aga see mis on, mõjub. Kuuekümnendatele tüüpiliselt punnitatud laulustiilile pakub teretulnud vaheldust Rita Lee naisvokaal.

Täpsemalt on aga jällegi raske kommenteerida, sest aeg, koht ja inimesed on niivõrd kaugel, teisel kontinendil ja rohkem kui 40 aastat tagasi. Samuti puudub mul täielikult huvi bossanova, samba või mis iganes muu ladina-ameerika muusikastiili vastu. Nii et mul pole lootustki sellest muusikast aru saada. Siiski tundub mulle, et ma eelistan Lõuna-Ameerika biiti/garaazhirocki Os Mutantes'i muusikakannibalismile. Ja neile mõlemale lugusid Xingu indiaanlastest. Õige pisut, aga ikkagi.

PS Soovitan igatahes nii Os Mutantes'i kogumikku kui ka Adrian Cowelli raamatut. Boonusena aitavad Cowelli kirjeldused  looduslähedasest elust vihmametsades saada üle ka Avatari tekitatud iiveldusest.

Pildid on pärit Erich Wustmanni raamatust "Weiter Weg in Tropenglut", kirjastatud Leipzigis.

<< 1 2 3 >>