Category: raamat

Troonide mäng: negentroopia ulub Winterfellis

by Evol Email

Kui kaua võib ühe mängu mängimine aega võtta?

Kui viimase aja parematest telesarjadest rääkida, ei saa kuidagi mööda minna "Ash vs Evil Dead"-ist, mis on põhimõtteliselt sama hea kui kunagised Sam Raimi filmid, aga lisaks ebasurnutele ja deemonitele on sarjas veel Xena. Ja "The Shannara Chronicles" oli vahva. See oli puhas kuld, kuidas haldjad ja inimesed seal omavahel rähklesid. Ja "Scream Queens" muidugi, mina igatahes naersin.

See selleks. Igatahes hr Pescador tellis endale "Game of Thrones" lauamängu, mis on nii ammu tehtud, et põhineb tegelikult mitte mingil telesarjal, vaid hoopis raamatutel, ma ei tea küll, mis vahet sellest nüüd, v.a, et tegelaste kujud mängukaartidel ei ole kuulsate briti näitlejate nägudega.

***

Tutvustuseks niivõrd, et mängus on kuni kuus fraktsiooni, kes kõik võitlevad Gameofthronia maailmas territooriumi pärast. Mängu võitmiseks tuleb vallutada teatud arv kindlusi, või vähemalt konkurentidest rohkem. Mängus on kaks põhimehhanismi: maade vallutamine ja kauplemine mõjuvõimu üle.

Igaüks alustab oma kindluses, paar väeüksust juba olemas. Lisavägede jaoks on vaja varustust. Varustuse jaoks tuleb vallutada maid. Selleks on vaja sõjaväge. Vägede liigutamiseks ja võitlemiseks on iga käigukord piiratud arv käske (ründa, kaitse, rüüsta jne).

Kogu sõjapidamise konks on selles, et käsud vägedele jagavad kõik osapooled välja samaaegselt, ilma teiste käske nägemata. Nii et üsna oluline on ette aimata, mida vastane võiks teha. Lahingus võrreldakse lihtsalt armeede tugevust, kuid lisaks saab võitluses välja mängida erikaarte, mis sümboliseerivad raamatutegelasi. Igal fraktsioonil on oma pakk.

Lisaks, vallutatud maadelt saab koguda (mõju)võimu, millega saab kaubitseda. Kõik mängijad on järjestatud mõjuvõimu järgi kolmes kategoorias: diplomaatia (sümboliks papist troon), lahinguline võimekus (mõõk) ja salasepitsused (ronk). Regulaarselt toimuvad oksjonid ja mängijad üritavad end mõjuvõimu kategooriates võimalikult kõrgele reastada. Ja kes on mingis kategoorias esimene, saab selle sümboli endale. Kõik viigiolukorrad lahenevad selle kasuks, kel rohkem mõjuvõimu.

Vaat selline lihtne mäng, või ka mitte, sest manuaal oli 24 lehekülge pikk ja täis igasugu õpetusi alates mereväe reeglitest lõpetades metslaste (wildlings, ma ei tea, mis eestikeelne vaste on) regulaarsete rünnakutega.

***

Seetõttu, kui Pescador mängu endale sai, keeldus ta täiesti mõistlikult reegleid lugemast, tegelikult isegi mängukarpi kilest lahti võtmast. Mõne kuu pärast laenas ta selle mulle, et ma reeglid selgeks teeksin. Ega's midagi, pakkisin mängu ükskord lahti ja veetsin terve õhtu seda üles seades ja reeglistikku tuupides. Sain enam-vähem vist aru ka.

Kuue kuu (päriselt ka) pärast kogunes siis Team Sewercide esimesele GoT mängule, seekord koosseisus Evol, Pescador ja Rein. KO luusis seekord kusagil tagaplaanil, saates ainult SMS-e.

Mis te arvate, kas reeglid olid mul veel meeles? Kõik mis karbist välja tuli, oli mulle uudiseks, nii komponendid kui ka see, et reegliraamat oli ikka kuradi mahukas. Mina olin juba valmis käega lööma, aga Pescador ja Rein, kantuna kiiduväärsest protestantlikust tööeetika vaimust, arvasid, et peame ikkagi kindlameelselt raskused ületama ja mängu endale selgeks tegema. See tähendab, mina pean.

Võtsin siis reegliraamatu kätte ja Rein ning Pescador valasid samal hetkel perfektses unisoonis (oletame, et see on sõna) klaasid täis, seadsid toolid vastakuti, viskasid jalad üle põlve, võtsid suure lonksu ning - alustasid elavalt, ent kontrollitult zhestikuleerides vestlust transhumanismist (oletame, et ka see on sõna). Või debatti pigem, see nägi välja nagu majandusteadlased vaidlevad 1989. aastal saates "Mõtleme veel" isemajandava Eesti ja KoRu (see on ka sõna: KOnverteeritav RUbla, teadagi) üle.

Mina tõmbasin pea õlgade vahele ja üritasin reegliraamatut lugeda. Mõttelõnga katkestas pidevalt see, et ma jäin nende juttu kuulama, aga samas kuna ma vahepeal üritasin aru saada, kuidas maade rüüstamine ikka käib ja mitu tündrit peab olema, et armeed nälga ei sureks, kadus mul debati järg kogu aeg ära, nii et ma ei saanud midagi aru. Ainult hetkeks kuulsin sõna "negentroopia". "See on see uus Disney teemapark, jah?" üritasin kommenteerida. Hr Pescador ja Rein vangutasid heatahtlikult pead ning jätkasid diskussiooni.

Aga ega midagi, kahe tunni pärast olid mul reeglid enam-vähem läbi loetud ja arusaadavad. Võtsin ka siis suure lonksu ja hakkasin Pescadori ja Reinu õpetama. Umbes tunni-pooleteise pärast saime ka õppetükkidega ühele poole.

Siis läksime sauna, loomulikult. See oli kuum, nagu Draakonite Ema köetud.


I think of demons for you

***

Möödus veel kaks tundi, jõudis kätte öö ning oligi aeg mängu alustada.

Kui on kolm mängijat, võimaldab GoT lauamäng valida ainult kolme fraktsiooni vahel: Lannister, Baratheon ja Stark. Kuna tundus, et nii Rein kui Pescador himustavad Lannisteri, siis krabasin selle loomulikult endale. Nii et lõpuks algas mäng järgmiselt:

Evol - Lannister
Pescador - Baratheon
Rein - Stark

Üldjoontes tundus mängu algseis üsna võrdne, v.a mitte väheoluline Lannisteride eduseis oli selles, et ma olin reegliraamatu juba kaks korda läbi lugenud ja umbes teadsin, kuidas mäng käib, samas kui Baratheon ja Stark pidid esimese paari-kolme vooru jooksul kogu aeg Lannisterilt lisaselgitusi küsima.

Esialgu üritas igaüks oma lossiümbruse territooriumi hõivata. Kolme mängija puhul on vaba maad mängijate losside vahel rohkem ning ega esimese kahe käigu jooksul hästi lahingusse ei jõuagi. Esimese oksjoni võitis üldjoontes Baratheon, kes panustas enamuse mõjuvõimust Troonile. Ja Lannister jäi enam-jaolt viimasele positsioonile, ainult Ronga sai endale.

Mis osutus üllatavalt heaks boonuseks, sest võimaldas piiranguteta anda täiendavaid käske, mis lisaks olid kõik boonusega (defence +1, march +1 jne - cool!). Nii et Lannisteri esimene plaan (ma tean, mul on siseinfot), oli järgmisel oksjonil veenvamalt esineda.

Varsti pärast seda algas esimene kähmlus, nimelt luusis üks Starkide paat mööda merd ja üritas lõuna poole purjetada, aga kohtus seal kohe Baratheoni piirivalvekaatriga. See lasi kohe torpeedod välja ja järgmised paar käiku toimuski pidev eepiline võitlus kahe paadi vahel, mille käigus Baratheon ja Stark toetasid oma üksust kõige tugevamate erikaartidega, mis neil oma pakist võtta oli. Ehk teisisõnu raiskasid need selle väikese mererüseluse peale ära.

Samal ajal pani Lannister tähele, et tema valdused on Baratheoni ja Starki vahel, nii et oli karta, et varsti jääb ta kahe tule vahele. Ent Baratheon, kes tundis vist end esialgu reeglistikus võrdlemisi ebakindlalt, jätkas konservatiivset joont, jäi oma kindlusi tugevdama ega otsinud konflikti. See võimaldas Lannisteril tähelepanu suunata põhja, kus toimetasid ulakad Starkid.

Siis toimus järgmine mõjuvõimu oksjon ning Lannister arvas üsna lihtsalt ära, et 1) Pescador paneb kõik oma mõjuvõimu Trooni omandamiseks 2) Rein on liiga ettevaatlik, et ühel oksjonil kogu oma mõjuvõim ära raisata ja panustab keskmiselt. Nii et Lannister ei pakkunud Trooni eest midagi, panustas enamuse mõjuvõimust Mõõgale ja sai selle endale. Ja siis käis Lannister kogu mõjuvõimu ülejäägi välja Ronga omandamiseks ning sai ka selle endale.

Nüüd olid tingimused rünnakuks loodud. Lisaks selgus, et tee Põhja viis läbi kindlustega maakondade, s.t võimaldas kasutusele võtta piiramistornid. Niisiis ületaski Lannisteride polk esmakordselt piiri ning toimus esimene mõõduvõtmine Starkide vägedega. Ja Starkid löödi põgenema.

Ilmselt oleks ainus, mis Starki siin päästnuks, kiire kokkulepe Baratheonidega. Pescador aga pidas endiselt kaevikusõda ja alles mängu lõpus asus tasapisi servast Lannisteride territooriumi õgvendama. Nii et Starkid ei saanud kuidagi piiramistornide, Mõõga ja Ronga omamisest saadud boonuste ja Lannisteri lisakaartide vastu (mis Stark oli ära kulutanud legendaarses Kahe paadi lahingus).

Edasine oli vormistamise küsimus. Lannisteride armee liikus peatamatult läbi Põhja alade Starkide keskuste suunas. Nii et kurjus võidutses, Lannister võitis mängu, Stark jäi teiseks ja Baratheon kolmandaks.

Puhtalt mänguaega tuli vist nii 4-5 tundi. Igatahes õnnitlesime üksteist ja lubasime, et kohe järgmine nädal kordame seda (heh). Igatahes viimase aasta kõige kõvem mänguelamus, palju tänu ja lugupidamine Pescadorile ja Reinule. Kolm mängijat tundus küll vähevõitu, laual oli ruumi liiga palju ja diplomaatia ei pääsenud eriti löögile. Lõpetuseks, GoT nagu paljude teiste mahukate mängude suurim häda on see, et ikka jube raske on neid lauale saada. Sellepärast ma olengi viimasel ajal liikunud väiksemate mängude suunas, nagu Star Realms või Alien Frontiers - reegleid on vähem ja jõuab kiiremini lõpuni. Ning õpetada on ka lihtsam.

Mongoolia ratsanikud ja The Germs

by Evol Email

Hiljaaegu lõpuks vaatasin ära Darby Crashi eluloofilmi „What We Do Is Secret“. The Germs oli seitsmekümnendate lõpu LA punkbänd, ilma liialdamata üks kõige vingeimaid tolleaegseid USA bände, mis kerkis esile just siis kui punk oli veel uus ja põnev ja ei olnud ahistavatesse piiridesse surutud. Film oli OK, üsna lihtsate vahenditega tehtud - erilisi kunstilisi ambitsioone ei olnud, eelarve oli ka napp, kuid sisu oli päris põnev. Minu jaoks oli selles  filmis natuke seda, mida ma „Control“-ist ei leidnud. Noh, kõigepealt muusika on parem (heh) ja teiseks, „What We Do Is Secret“ räägib bänditegemisest hoopis teise nurga alt. Küsimusi "miks?" ja "milleks?" leidub siin rohkem, nagu ka vastuseid. Kuigi mõlemad lauljad lõpetasid enesetapuga, siis The Germsi film ilmselgelt sellele ei keskendu. Midagi muud on olulist, midagi universaalset, mitte ainult isiklik masendus.

Aga juhuslikult samaaegselt otsisin internetist veidi lisainfot parun Ungern-Sternbergi kohta (vt ka eestikeelsete artiklite kogumikku), kes oli Vene kodusõjas sõltumatu väepealik Taga-Baikali regioonis ja saavutas seal ka mõningast edu, näiteks vallutas ta Mongoolia pealinna ning üritas seal budistlikku Mongoolia riiki kehtestada – mis omakorda pidi olema seemneks suurele budistlikule impeeriumile. Või midagi taolist, sest kõik andmed on väga ebausaldusväärsed.


Shane West Darby Crashi rollis

Ja siis leidsin ühe ajakirjaniku veebilehe, millel oli kõrvuti kaks artiklit – üks Ungern-Sternbergi ja teine… ansambli The Germs laulja Darby Crashi kohta. Artiklite autorile pakkusid mõlemad huvi kui innukad inimeste manipulaatorid. Minu meelest päris hea võrdlus.

Ühest küljest on seitsmekümnendate lõpul L.A. punkarite vahel peetud läbi öö kestvad maailmaparanduslikud vestlused, inspiratsiooniks kriibitud seitsmetollised, õlu ja tabletid. Sellele järgneb bänditegemine, mis jookseb liiva, sest tegelikkus unistustele nii kiiresti järgi ei jõua.

Sellele sekundeerib Mongoolia tähistaevas, kasakaväe laagrite vilkuvad lõkketuled ja budistlikust impeeriumist unistamine, mida oopiumi ja viina kõrvale võib arutada lõpmatuseni (tõe huvides tuleb märkida, et Ungern-Sternberg isiklikult ei olnud ei nalja- ega napsumees). Mis vahet siin on?


Gimme gimme your hands, gimme gimme your minds

Põhimõtteliselt on igaühel, kes on öösel üleval istunud ja maailma asju arutanud, väike vaimne side iga hullu väepealikuga, kes eales on lootnud isikliku ratsaarmee eesotsas söösta läbi Euroopa ja allutada maailm oma veendumustele. Ka Darby Crash tegeles oma n.ö armee rajamisega – tema saatjaskonda kutsuti Circle One. Jällegi, mis vahet siin on, kas uue maailma troonile asub Darby Crash või Ungern-Sternberg. Nad on lahutamatud, nagu Tipp ja Täpp, ja ühtemoodi ulmelised on nii Darby Crashi fashistlik diktatuur ja Ungern-Sternbergi budistlik impeerium. Mõlemad suutsid omamoodi osavalt  ära kasutada võimuvahetust ja sellega kaasnevat segadust. Valgete ja punaste vaheline mõõduvõtmine võimaldas Ungern-Strenbergil mitu aastat iseseseisvalt Taga-Baikalimaal tegutseda. Punkrocki hetkeline muusikaäri huvisfääri sattumine andis jällegi väikese võimaluse uutele bändidele.  Lõpuks muidugi mõlemad ettevõtmised tasalülitati. Ungern-Sternbergi hävitas NEP ja punaste ülekaal, Darby Crash leidis end mõne aasta pärast iganenud bändi eesotsas, mis kippus jalgu jääma nii hardcore'ile kui new wave'ile.  Ja samamoodi kui Ungern-Sternberg terroriseeris kohalikke ning kaotas kõik oma liitlased, visati  The Germs vägivalla ja läbustamise pärast kõigist LA klubidest välja, nii et pärast esikalbumi ilmumist polnudki neil tegelikult kusagil esineda.  Sellist võrdlevat udujuttu võiks jätkata lõpmatuseni.

Veel seda, et raamat, mis mind pani internetis ringi ungerdama, oli Boris Sokolovi „Parun Ungern. Must ratsanik.“ See on üsna halvasti loetav raamat, või õigupoolest on probleem selles, et Sokolov eeldab, et lugeja on Ungern-Sternbergi ja tema armee tegemistega juba võrdlemisi täpselt kursis, s.t on lugenuid neidsamu raamatuid, mida Olev Remsu tõe pähe võtab. Kõigis nendes teostes sisalduvate legendide tõepärasust Sokolov siin siis hoolega kritiseerib.Seega on see võrdlemisi maalähedane raamat, kus vähem fantaseerimist Mongoli impeeriumist ja rohkem juttu Ungerni isikust ning sellest kuidas tema otsused võrdlemisi keerukas Kodusõja-aegses olukorras põhinesid vähemalt samapalju praktilistel kaalutlustel kui unistustel budistlikust maailmariigist.

Seevastu filmi "What We Do Is Secret" võib täitsa soovitada.

The Germs on üks nendest bändidest, mis üldjoontes mahub ära ühele CD-le, selleks on M.I.A.: The Complete Germs. Pigem eelistan ma neid lugusid kuulata küll rohkem ükshaaval. Kui nüüd aus olla, siis minu kõige lemmikum lugu on alati olnud Media Blitz, mis on võib-olla natuke liiga tavapärane punk, ja Germsi olemust kõige paremini ei ava. Aga mulle meeldivad kiired lood, nii et. Samuti nende esiksingel - Forming - pole ehk kõige osavam salvestus, kuid on väga lahe.

Renegade: The Lives and Tales of Mark E. Smith

by Evol Email

Seda raamatut nägin ma külas riiulil. Juba enne seda, kui peoperemees mu peale halastas ja selle mulle koju laenas, olin ma raamatuga nii kolmandiku peale  jõudnud. Ja eks õigupoolest pärast seda hakkas jutt natuke allamäge minema.

Just alguses räägiti nimelt bänditegemisest kõige ehedamalt, eelkõige Falli liikmetest, miks nad lõppkokkuvõttes kõik tuli bändist välja visata ja mis olid nende kõige nõmedamad omadused. Samuti vestis Mark E päris lõbusalt autoriõigusega kaasnevatest probleemidest, ehk kuidas edukamate Falli laulude autorite arv kippus aja jooksul (kui vaja, siis kohtu teel) erinevate pahaste ex-bändimeeste võrra kasvama. Ehk nagu Mark E Smith küsis, kui nad nii andekad on, miks nad siis iseseisvalt hitte ei või kirjutada? Kogu see arveteklaarimine võib ju tunda väiklasena, kuid eks ole need samad ex-Falli liikmed ise ka kõvasti kurtnud ja halanud kui raske neil Fallis oli (selle kohta on isegi eraldi raamat: The Fallen).

See vastuolu näebki välja umbes nii, et bändimees kurdab, et Mark E Smith istub hotelli fuajees, ei räägi, joob ja ainult jõllitab vihaselt. Sellele oponeerib Mark E Smith, et milles probleem, eks tulnud istunud lauda, joonud ka ja siis oleks juttugi vestnud. Ehk üks näeb üht, teine teist. Igatahes kinnitab Mark E Smith siin raamatus veendunult ja mõnevõrra usutavalt, et ta tegelikult ei ole ikkagi ole maniakk, vaid täitsa ladna mees ja maksab oma muusikutele ausat palka ka.

Kogu selle jutu taustaks on aastakümneid kestev aasimine ja kähmlemine Falli, muusikakriitikute ja kõmuajalehtede vahel, millest võib, aga ei ole vaja, midagi teada. Ja mis tegelikult ei olegi niiväga huvitav. See on rohkem brittide eraasi. Postimees või EPL ei ole kunagi Mark E kohta komprat avaldanud, mistõttu see nääklus jääb mulle kaugeks.

Igatahes see bändimeeste sõimamine on selline vahetu ja lihtne jutt, mis kõlab usutavalt. Hiljem hakkab Smith aga laiemalt arvamust avaldama ja oma maailmavaadet avama. Eks meil kõigil on palju vaateid ja kuigi mulle on igavesti sümpaatne see, et Mark E Smithile ei meeldi enam-vähem ükski tema kaasaegne bänd (sh märkimisväärne osa Factory Recordsist), jäävad tema pidevad mõtisklused ja seisukohavõtud ühiskondlikel teemadel võrdlemisi üheülbalisteks, olgugi et otsekohesteks. Mainin vaid, et samuti nimetab Smith Briti seitsmekümnendate lõpu punkbände ainult ühes kontekstis: "nägin seda bändi esinemas ja mõtlesin, et no sellest on The Fall ikka parem".

Ja on need üldse tema seisukohad? Võib-olla on, võib-olla mitte, igatahes on ka Renegade'il oma variautor, kes ilmselt palju vaeva nägi, enne kui ta Mark E võrdlemisi kaootilised jutukeerud selleks raamatuks kokku sai panna. Kui Briti press juba üsna agressiivselt seda raamatut tsiteerima hakkas ("Mein Kampf for the Hollyoaks generation", missesolgu?), siis ütles Mark E Smith võrdlemisi kiiresti, et need pole ikka tema mõtted ja need mis on, said valesti kirja pandud.

Ja ega vahet pole. Iial ei tohi teha seda viga, et siduda muusikat (plaate) muusiku käigu pealt improviseeritud väljaütlemistega. See ei vii kuhugi. Minu jaoks üks veenvamaid muusikateoreetilisi väljaütlemisi oli Lux Interiori kiri oma fanzine'i toimetajale millalgi kaheksakümnendate algul. Lühidalt palus Lux selle jama ära lõpetada ja zine kinni panna. Lux viitas, et zine'i loodav ettekujutus või tõlgendus The Cramps'ist on paratamatult üheülbaline, et The Cramps "are many things" ja kõrvalseisja ei saa loota seda kõike hoomata.

On võimatu panna paberile kõike seda, mis on stuudios aastakümnete pikkuse tööga plaadile salvestatud. Nii ka selle raamatuga, see on ainult juhuslik vari seintel, mille on tekitanud kõik need Falli plaadid, mida selles raamatus loetletakse. Aga just nende bändijuttude pärast tasub Renegade kindlasti kätte võtta. Kui Marc Riley tahtis "Container Drivers"-i mängimise ajaks kauboikaabu pähe panna, siis oli selge, et see mees peab The Fallist lendama. Oluline info ja seda leiab siit raamatust veel palju.

Ei me õpi eal: garaazhipunk 1988-2001

by Evol Email

“We Never Learn: The Gunk Punk Undergut, 1988-2001” on peamiselt USA-keskne ülevaade garaazhipungist, õigupoolest selle ühest osast nii nagu nägi seda Eric Davidson, ansambli New Bomb Turks laulukirjutaja ja laulja.



Jay Hinman, kelle blogist ma “We Never Learn” kohta esimest korda lugesin, märkis, et hea raamat on, kuigi natuke küsitav, kas tervet raamatut sellise tähtsusetu muusikakogukonna dokumenteerimiseks üldse vaja on. Ja ütleme kohe ära, et siit raamatust seda õigustust ei leia, sest Eric Davidsoni selgelt mingi üldistus või analüüs ei huvita. Davidson on ennekõike muusik, mitte kriitik ning tema kogemused sellest, millest ta kirjutab, on kõige vahetumat laadi, s.t pärinevad nii lavalt kui lava tagant. Seega viiakse teid otse sündmuste keskele, kus bändide, muusikute ja kontserdipaikade nimed vahelduvad kiires tempos, mille vahele pikitud rohkem või vähem naljakaid juhtumisi kontsertreisidelt. Kui teid huvitab garaazhipungi saamislugu, see kuidas kuuekümnendate koolipoiste ansamblite singlitest, seitsmekümnendate protopungist, USA pungist ja kaheksakümnendate autentsusepüüdelisest garaazhirockist jõuti raamatus kajastatud skeneni, siis seda teoreetilist sissejuhatust siit eriti ei leia.

Nii et mõnele võib see raamat mõjuda üsna kuivana. Ja need n.ö lõbusad kohad, mis räägivad joomisest ja laaberdamisest, on ju üsna sarnased iga teise rockijutustusega. Samahästi võite ju “Musta pori näkku” lugeda või midagi muud sama mõttetut. Siiski on vahe selles, et Davidson on “oma” skene läbikirjutamise võtnud kätte väga põhjalikult, koostanud suure kire ja kaasaelamisega paljude bändide biograafiad (internetist te seda infot ei leia, vean kihla) ning intervjueerinud paljusid tolleaegseid võtmeisikuid, nii plaadifirmade eestvedajaid (Crypt, In the Red, Sympathy for the Record Industry) kui ka muusikuid. Enamus neist on raamatu tegemise aegadeks juba piisavalt elukogenud ja -tüdinud, et möödunule kaine pilguga tagasi vaadata ja üsna arukat juttu vesta. Parima intervjuu annab loomulikult Billy Childish, ja tema järel Long Gone John (Sympathy for the Record Industry), aga tarkuseteri jagub igale poole.

Muusikuna - ja muusikasõbrana, kes ühtlasi ka plaadikoguja-nohik - ei tundu Davidson just maailma objektiivseim, sildistades bände mõnikord üsna suvaliselt oma maitse järgi lahedateks või nõmedateks, ja näiteks torkas silma ka Estrus Recordsi (diskleimer: minu lemmikeibel) tegevusse veidi patroneeriv suhtumine, millele sekundeerib Crypt Recordsi (diskleimer: New Bomb Turksi esimene n.ö koduleibel) mõnus ülistamine kogu raamatu vältel... See selleks, aga kõik olulisemad bändid on ikkagi raamatu kaante vahele ära mahtunud. Välja arvatud need, mis Davidsoni meelest siia ei sobinud, sest “gunk punk” ongi ju Davidsoni enda välja mõeldud termin, mille lõplikuks piiritlejaks on tema ise.

Eraldi tasub mainida, kuidas kogu raamatut läbib valge triibuna Jack White’i kõhetu kuju. Iga teine intervjueeritav ei pea paljuks teda mitte liiga peenetundeliselt paika panna või vähemalt temast mõni kergelt halvustav anekdoot vesta. Kui palju räägib kadedus või mis, ei tea, aga muidugi raamatu üheks igikorduvaks teemaks on frustratsioon selle üle, kuidas läbilöök muusikabisnesis jäi kõigil raamatus tutvustatud bändidel ikkagi millegi taha pidama. Noh, arusaadav ju, et White Stripes (aga ka Hives, Strokes jt) ei mõju peost-suhu, kontserdist-kontserdini elanud punkaritele just väga virgutavalt. Jumal näeb, et New Bomb Turks ise ka üritas tublisti ja jõudis lõpuks Epitaphi märgi alla, mis neid ikkagi eriti ei aidanud. Muide, Davidson ju iseennast siin raamatus ei intervjueerinud, nii et lugege tema intervjuud siit http://www.markprindle.com/davidson-i.htm, koos kohustusliku Jack White’i manamisega ja puha. Muidugi ei saa siinuures unustada, et Jack White taris kohtusse Sympathy for the Record Industry oma esimeste albumite õiguste pärast (ehkki SFRI, nagu paljude teiste DYI-põhimõtetest kantud plaadifirmade peamine point oligi, et juriidikaga ei tegeleta), millega ta pani löögi alla kogu skene tegutsemispõhimõtted, nii et objektiivselt on tõepoolest tegemist igati vihkamisväärse inimesega.

Aga mis selle raamatu lugemise õigustus siis ikkagi on? “We Never Learn”’iga tuleb kaasa ka 20-looga mp3-kogumik, millel lood paljudelt bändidelt, keda raamatust leiab. Raunch Hands, Dwarves, Didjits, Gories, A-Bones, Devil Dogs, Cheater Slicks, Mummies, Oblivians jne jne. Eks siit vastus peakski selguma. Nii ka mina tegelikult, kuigi alguses tahtsin selles raamatus kajastatud muusikast kirjutada põhjalikumalt, jõudsin hoopis oma vanade kassettide väljakraamimiseni, kus olid Soome raadiost “Räkärodeo” saadete lindistused vahemikus 1996-1999 ja kuulasin neid. Hea muusika oli. Mingi jutt ei anna seda edasi.

Ja lõpuks ongi juhtunud see, mis juhtuma ei pidanud. Nimelt: kui alguses tundus mulle selle raamatu lugemine ühe muusikakuulamise etapi loomuliku lõpuna (ja kavatsesin edaspidi lubada plaadimasinasse ainult kuuekümnendate albumeid, salvestamisaastaga mitte hiljem kui 1968), siis nüüd olen hoopis neid “gunk” plaate juurde hankima hakanud. Union Carbide Productionsi kogumikku juba mainisin, aga kusagil internetiavarustest (ma väga loodan) peaks minu poole liikuma plaadipakk, mille sees on Spider Babiesi, A-Bonesi (aitäh Eric, ohjeldamatu Crypti propaganda kandis ilmselt vilja) ja Soledad Brothersi vinüülalbumid.  Ning Laseringist ostsin Radio Birdmani reunion-albumi “Zeno Beach” (2006) vinüüli. Hea album on.

K2, Austria alpinistid, Poola laumängurid ja Vee-Jay sõnasepad

by Evol Email

Ma ei teagi miks, aga alpinism ja mäed on alati mulle huvipakkuvad tundunud. Kõrgust ma kardan, seda tean täpselt. Puu otsa ma ei roni, mis siis mägedest rääkida. Eraldi võlu on muidugi Himaalajal, mille kohta Nikolai Roerich raamatus "Altai-Himaalaja" kinnitas, et Shambala on sealsamas ja kui ta pole ka Shambalas käinud, siis lõhna on küll tundnud. Shambala lõhnab hästi. Seevastu tiibetlased lõhnavad tema andmetel halvasti ja on viletsad, passita inimesed. Ilmne vastuolu Roy Strideri päevikutega näiteks, aga lihtsalt Roerich kirjutas Tiibetist, nii nagu nägi, aga Strider nägi Tiibetit, nagu teised kirjutasid.



Mõnevõrra vähemkategoorilise ülevaate Himaalaja elu-olust andis Herbert Tichy raamatus "Cho-Oyu: jumalate arm". Austerlane Tichy läks 1954. aastal vallutama 8201 meetri kõrgust Cho Oyu mäge. Just eelmisel, 1953. aastal oli alistunud Mount Everest, kuid enamus teisi kaheksatuhandelisi oli veel alistamata. Nüüd otsustaski kogu elu Aasias rännanud, napsi- ja suitsumees Tichy, et tema käib kaheksatuhandelise mäe otsas ära, odavalt seejuures, s.t varustusega suht kokkuhoidlikult läbi ajades. Ja see läkski tal õnneks.

Muidugi ei alistunud Cho Oyu iseenesest, vähemalt mitte enne, kui piisavalt seiklusi sai läbi elatud. Tichy raamatust leiab kõike: ähvardav 8200-meetrine mägi, justkui ületamatud takistused, mist tegelikult alistatakse ühe pärastlõunaga, lumetorm, millest Tichy vaevu eluga pääseb ning mille tõttu oma käed külma käes ära kõrvetab. Ja siis, justkui tellitult, ilmub konkureeriv tiim Šveitsist, kes väga maia näoga mäe ümber tiirutama hakkavad, silmad ahnelt tipu poole vilamas. Tichy ja meeskond võtab energia kokku ja ronib kähku mäe otsa. Seekord edukalt.

Aga tegu polnud vaid sportliku aruandega ronimisest, vaid Tichyl jätkus silma ka loodusele, inimestele ja muidugi šerpade joomakommetele, millest saame teada palju ja põhjalikult. Tichy kirjeldatud nepaali šerpasid, kes temaga lumetormi trotsisid ja üks neist - Pasang - tõusis ka Cho Oyu tipule, ei saa küll kuidagi tühisteks inimesteks pidada, vastupidi. Nad andsid raamatule kõvasti värvi juurde. Ka igas mägede-teemalises raamatus kohustuslik lumeinimese jalajälg on siin raamatus. Suur ja sulanud.

Alpinism on minu meelest seega põnev teema, isegi kui seda ratsionaalselt on raske põhjendada. Nii vastas ka söör Edmund Hillary sorry, siiski George Mallory (Briti alpinist, kes 1924. a läks Everesti vallutama ja teoreetiliselt võis ka esimesena tippu jõuda. Keegi ei tea. Tagasi mäe otsast ta ei tulnud.), küsimusele, et mis sunnib teda Mount Everesti otsa ronima lakooniliselt "Just because it's there".

Seda küsis ka ansambel "Sheriff and the Ravels" 1958. aastal vinges doo-wop loos "Shombalor".  Ainult väikese täpsustusega:

"Of all the animals in the world
I'd rather be a bear
Climb The highest mountain
Double to the rear"

Jah, tuleb välja, et Sir Edmund Hillary on karu. Tegelikult ma olin seni kindel, et viimane rida ongi "Just because it's there" (vähemalt The Crampsi töötluses minu meelest on). Doo-wopi tempo ei soosi paraku laulusõnadest ("Shombalori" sõnad väärivad kindlasti läbitöötamist) arusaamist. Kuid mis muud saab tähendada laulu pealkiri, kui mitte duuvopistatud teisendit nimest "Shambala"?

Samas on hästi teada, et ega mägironimine pole alati nii lõbus, nagu Tichy seda kujutas (õnneseen nagu ta oli, ühtegi sõrme talt ei amputeeritud). Alpiniste sureb nagu kärbseid. Üldise laibaloenduse on vist võitnud Mount Everest, aga kõrguselt järgmine, K2 on samuti kurikuulus. 2008. aastal õnnestus SEAL 11 alpinistil ühe päevaga surma saada, ilm ei olnud isegi halb ega midagi.

***

Aga kui mitte mäe otsa ronida ("just because it's there" ei ole alati piisav põhjendus), siis saab seda vähemalt ette kujutada. Appi tuleb poolakate valmistatud lauamäng "K2". Ülesandeks on oma kaks alpinisti saata mängulaual kujutatud mäe otsa, jälgides, et nad end päris rihmaks ei tõmbaks. Kui alpinist liiga ära väsib, sureb ta ära.


Karbist tuleb välja kena mängulaud majesteetliku K2-e pildiga, pakk kaarte (ronimis- ja aklimatiseerumiskaardid), puust mängija- ja telginupud ning papist mängijaalused (millel pead arvet oma tervisliku seisukorra üles) ja ilmakaardid. Iga ilmakaart näitab kolme päeva ilma ja korraga on kaks kaarti lahti. Mida halvem ilm ja mida suurem kõrgus, seda halvemini see alpinisti tervisele mõjub. Alpinistil on kaht sorti kaarte, ühed on liikumis- (võimaldavad mäkke ronida) ja teised aklimatiseerumispunktidega (võimaldavad tervist taastada). Neid saab siis igas voorus kolmekaupa välja käia. Mida kõrgemale alpinist jõudnud on, seda rohkem see tervisele hakkab. Hättajäänud mägironija võib endale telgi püsti panna, mis leevendab halva ilma ja kõrguse mõjusid.  Punkte kogutakse mängus vastavalt sellele, kui kõrgele su mehikesed on välja roninud. Tippujõudmine annab ihaldusväärsed 10 punkti. Lisanüanss on ka see, et kui oled tippu jõudnud, tuleb eluga alla ka saada (K2 ongi sihuke mägi, kust väidetavalt iga neljas tipus käinu ei ole elusalt alla jõudnud). Sest surnuna kaotad oma punktid.

Vaade baaslaagrist tipu poole. Telgid on püsti, üks sinine alpinist on tipus juba ära käinud.

Kunstiliselt näeb mäng väga ilus välja, kuigi kaardid meenutavad kohati mingit sporditarvete firma kataloogi. Kõik kaardid on kuidagi... säravad ja alpinistid näevad liiga hoolitsetud välja. Viiekümnendate alpinistid olid teistsugused - habemetega, millest jääpurikad välja vaatavad, mitu-setu kihti riideid seljas, valitud eelkõige soojapidavuse, mitte väljanägemise järgi ja külmakahjustustest villi läinud sõrmed räpastesse sidemetesse mähitud.


Mängu saab vabalt mängida üksinda, aga mitmikmäng on teravam. Nimelt on ühel mänguväljal olevate alpinistide arv piiratud. Näiteks üle 8000 meetri kõrgusel võib ühel väljal reeglina olla vaid üks alpinist. See tähendab, et üks mängija võib teise mängija tee ära blokeerida. Näiteks kui tuled tipust tagasi, avastad et teine mees on telgi üles pannud ja istub paigal, samas kui sina üsna kiirelt kringliks külmud (ja sellega oma vaevaga saadud tipupunktid kaotad).

Selline kärukeeramise nüanss siis, mis ei jäta just eriti sportlikku muljet. Sir Hillary poleks sellist mängu teinud, igatahes. Samas on see tänapäeval 8000-listel väidetavalt täiesti tavapärane probleem. Mõned kohad on lihtsalt kitsamad ja kuna usinaid alpiniste on ilgelt palju, siis võivad tekkida tropid, ronijad kaotavad aega, jäävad hilja peale ja võib-olla ei jõuagi baaslaagrisse tagasi. Lugesin natuke viimaste katastroofide kohta K2-l ja Mount Everestil ja tuleb nentida, et alpinistisurm (kui ta just kaljudel end koheselt surnuks ei kuku), mis leiab aset järkjärgulise külmumise tingimustes, on üks äärmiselt raske ja ebameeldiv surm.

Ilmateade: kolm päeva päikesepaistet. All on näha riskižetoonid, mida ma ei viitsinud siinkohal selgitada.

Muljed mängust olid üldiselt positiivsed. Torkab silma, et mäng katab vaid alpinismi mõned aspektid. Näiteks tuleb alpinistil kõigepealt hankida (kallis) varustus ja pärast seda veel seljas mäkke tarida - see oli ka Tichy mälestuste üks keskseid teemasid. Aga mäng keskendub õnnestunult just sellele, mis on oluline. See liikumis- ja aklimatiseerumispunktide arvestus võib ju tunduda natuke kuivavõitu, aga vähemalt Tichy meenutuste puhul ongi alpinism kalkuleeriv, matemaatilist lähenemist soosiv tegevus. Oled nii väsinud lihtsalt, et kõik taandub arvestusele. Käin 100 sammu ja siis puhkan 1 minuti. Ja nii edasi, samm sammu ette, kuni jõuad tippu või kukud ninali. Nii on sellistel kõrgustel ka kogu laagrite rajamine ja varustuse tarimine rajatud eelkõige kainel arvestusel. Niimitu kilo kraami tuleb järgmisse laagrisse tarida, kindlate ajavahemike järel on vaja puhata, sooja ning kindel hulk kaloreid tarbida. Muidu külmud ära nagu mammut Siberis. 8000 meetri kõrguselt ei hakka enam keegi su laipa alla tooma ka, see oleks lihtsalt liiga pingutav. Ent kogu mäng on temaatiliselt ja kunstiliselt piisavalt köitvalt teostatud, et peale jääb siiski elevus mägironimisest, mitte nüri punktilugemine.

Iseasi on see, et Tichy just nimelt kõiki neid reegleid eiras, kui põrutas, külmunud käsi ignoreerides, ühe soojaga 7200 meetri kõrguselt tippu välja. Ilma hapnikuballoonideta seejuures, nii et kogu tagasitee nägi hallukaid. Aga ellujäämisstrateegiad põhinevad reeglina siiski millelgi muul.

Herbert Tichy tagasiteel Cho-Oyu tipust oma külmunud käsi imetlemas.

Kas nüüd parim lauamäng maailmas, aga mängiks veel.

PS Siinkohal tuleb ilmselt märkida, et olen natuke tänu võlgu lauamangud.ee-le, kes K2 ettetellimuse otse Esseni lauamängumessilt mulle kätte tõi.

1 2 3 >>