Category: punk

Tiigi ääres puu all mängis Kriminaalne Elevant

by Evol Email

Kuigi Snaige-nimelist külmkappi katavad tavaliselt vaid moosised näpujäljed ja soustiplekid, õrritas kapiuksel juba pikemat aega üks karvane mees, kes kinnitas, et Kardiorus avatakse selts ja seltsimaja ja tasuta kontsert, noh. Esinevad Kriminaalne Elevant ja J.M.K.E.

Tasuta? Vabas õhus? Sellistel üritustel ma viimasel ajal ainult käingi. Mida juhtub nii kord aastas, muidugi. Viimane eesti bändi laiv, mida külastasin, oli Zahir (ja mingid teised) eelmisel aastal, Uue Maailma päevadel. Uues Maailmas on neil seal ka seltsimaja, umbes sama lagunenud, aga väiksem. Vahe on eelkõige selles, et Uues Maailmas pakutakse suppi, aga Kadriorus mängib J.M.K.E.



Kontsert väljas...


Alguses, otse pargis tiigi ääres mängis hoopis Kriminaalne Elevant. Kuna Merje nõudmisel hilinesime moekalt pool tundi, kuulsime vaid lõpulugusid. Selgus, et vahet pole, sest hiljem seltsimajas kanti sama kontsert uuesti ette. Ma pole Kriminaalse Elevandi tegemistega eriti kursis olnud, aga selgub, et Kasparil on valminud raamatu ja CD kombinatsioon "Seiklus Salamandril" (selline: http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/seiklus_salamandril_+_cd/315196 ). Pargis maksis 180 krooni. Lugenud veel ei ole, aga muusikaline pool, niipalju kui pargis oli kuulda, on väga hea.



...ja sees.

Siit paistavad - kui silmi hästi kissitada - loo "Zig Zag" noodid. Märgin igaks juhuks, et see ei ole mõeldud intellektuaalse omandi vargusena.

 

Luigetiigil aerutas ka üks tarakan, kes ajas taga väikseid vaeseid purjelaevu. Pettumusena selgus õhtul, et tegu oli vaid maskiga ning selle taga oli inimolend.


Lisaks esines ka J.M.K.E., räägitakse et tegu on juba vana bändiga, kes tuli kokku juba kaheksakümnendatel. Kes teab, kes teab. Igatahes mängisid nad vana bändi kohta kahtlaselt kiiresti. Aga nii ongi hea. Olen muidu elavast muusikast võõrdunud, aga J.M.K.E-d kuulates tekkis kahtlus, et olen valel teel äkki.

Vastukaaluks näiteks Mart Juure raamat "101 Eesti Popmuusika Albumit" on mind peaaegu veennud Eesti plaadimuusikast loobuma. Aga sellest ehk (loodetavasti siiski mitte) mõni teine kord.

Ja see, et ansambel esineb puude vilus, või lagunenud majas pooleldi mahakistud seina taga, igatahes mulle sobis. Ja mulle meeldis see ka, et võimendus ei ole väga vali (selle maja seinad ja põrand poleks eriti valju tüminat välja kannatand ka). Igatahes väiksem laps magas kogu J.M.K.E. kontserdi mu süles maha.

Seega aitäh korraldajatele. Ma Kadriorgu küll kolida ei kavatse, aga aitäh ikkagi.


Seltsimaja. Pildid tegi jällegi Evoli truu kaamera, mida teravustas ta plinkiv silm ning toestas värisev käsi.

House of the rising sun - ära puutu!

by Evol Email


No one, and I mean no one, fucks with the original 'House Of The Rising Sun'; no one should have the gall to add new lyrics, throw on an additional pack of theatrical desperation and credit it to one's own name. Is nothing on this planet friggin' sacred?

- George Starostin


Sel aastal olen ma ikka pikki tunde veetnud George Starostini plaadiarvustuste lehel ja uurinud, mis kuuekümnendatel ikkagi muusikas toimus? Starostin on kompulsiivne plaadiarvustaja, kes on üksipulgi läbi võtnud kõigi kuuekümnendate ja seitsmekümnendate tegusamate bändide diskograafiad. Kui huvi on, võib siin lehel lugeda-lugeda-lugeda kuni surm sind kuvarist lahutab. Igatahes olen palju huvitavat (ja igavat muidugi ka) teada saanud.

Ülaltoodud tsitaat pärineb Starostini arvustusest ansambli "Love" debüütalbumile. Millegipärast ajas see naerma, eriti seetõttu, et "House of The Rising Sun", mille tegi kuulsaks Eric Burdon ja "The Animals", on ju lugematute kaverite ohvriks langenud.

Aga kaks väljapaistvat (heh) töötlust tulevad kõigepealt meelde. 1985. a ilmus kogumik "Psycho Attack Over Europe", mis koosnes minu arusaamist mööda vaid Mandri-Euroopa psychobilly bändidest. Ütlen kohe, et see on parim psychobilly-album, mida ma elus kuulnud olen. Muuhulgas oli plaadil Saksa psychobilly-kollektiiv P.O.X, kes esitas ka pala "Psycho In New Orleans" (ja tänu Intarneti võlumaailmale, võite seda kuulata ka). Alguses kõlab see nagu kokutav Elvis oleks köharohtu kurku tõmmanud, ja pärast seda - nagu me kõik teame, on Rising Sun eelkõige aeglane, melanhoolne lugu - mängib P.O.X täistempol ülikiire instrumentaalosa, millel on teatud, kuid mitte määrav side originaaliga. Võimas.

Teine versioon pärineb ei kelleltki muult kui JMKE-lt, kes ainult neile teadaolevatel põhjustel salvestas kah ühe loo, mis evib teatud sarnasust The Animalsi singliga. Kunagi vanadel halbadel aegadel lindistasin selle kassetile Top-raadio saatest "Villu Tamme Superäge Raadioshow". Huvitaval moel on Villu Tamme samuti leidnud, et loo tõlgendamiseks sobib kõige paremini ülepingutatud dramatiseering, nii et laulja ähib, ohib ja oigab mitte põrmugi vähem vapustavalt kui P.O.X-i laulja. Vahe on ainult selles, et Villu ei üritagi laulusõnu meenutada, kitarr jääbki lõpuni välja aeglaselt voolama, samal ajal kui Villu püüab kitarristist "aurgh" ja "urrgh" hüüete abil üle karjuda. Kas just JMKE parim lugu, aga kena vaheldus kindlasti.

Minul endal ühtegi Animalsi plaati pole, küll aga on artisti "Eric Burdon of the Animals" kogumikalbum. Pange tähele, "of The Animals", mitte "and The Animals". Sihuke säästuplaat siis, mille Burdon on ilmselt salvestanud mingitest autoriõigusetuse kaalutlustest lähtuvalt. Lood aga on pärit just The Animalsi repertuaarist ja selle CD põhjal ütleks isegi, et "Please Don't Let Me Be Misunderstood" (samuti pole nende originaal) on mõnes mõttes lahedamgi lugu, kuid kõik oleneb esitusest. Ja just esitusega pani The Animals oma Rising Sun'i versiooni salvestades kümnesse.

Burdoni The Animalsi järgne soolomaterjal olevat muidu nii-ja-naa - kui psyhhedeeliaajastu kätte jõudis, olla Burdoni katus täiega pealt ära sõitnud. Aga seda kraami ma pole kuulnud, v.a suht kobe psych-rock lugu "Star Pilot", millel on ilgelt pikad vahepalad, aga muidu päris äge.

 

<< 1 2 3