Category: punk

See teine New York

by Evol Email

"CBGB" (2013, r: Randall Miller) on film hästi pahasest vanamehest Hilly Kristalist (keda mängib just mõni aeg tagasi surnud Alan Rickman), kes rendib kogemata baari ja asutab kogemata rockiklubi, kus kogemata hakkavad mängima bändid, kes kogemata saavad tulevikus kuulsaks. Ja see klubi on CBGB. Ja Hilly Kristal on koguaeg ühtemoodi hapu näoga.

Helena käest sain kunagi laenuks Mojo välja antud pungi ajaloo artiklite kogumiku, kus olid väga lahedad pildid (üldse, pildid kipuvad sellistes raamatutes olema parim osa. Võite selles veenduda sirvides Tõnu Trubetsky kirjastatud pungikroonikaid). Ühel mustvalgel pildil oli aastavahetus CBGB-s. Hämaras tühjas ruumis seisid rivis Tom Verlaine, Patti Smith, Lou Reed ja äkki ka Iggy Pop, ma täpselt ei mäleta. Nad seisid seal natuke kühmus, hästi tõsiste nägudega, käes mingi kahtlase vedelikuga täidetud klaasid. Üldmulje oli selline kõle ja külm (jõle ja julm), üldse mitte lõbus. Üldse, selle ajajärgu CBGB jättis pigem sellise morni, pooltühja ja heitliku mulje.

Võrrelge seda Twisted Sisteri kontserditega, kui võis peosaalis arvestada 2000-lise publikuga. Igal jumala nädalavahetusel. Või Ramones'i live-albumiga "It's Alive" (vaat et parim Ramones'i plaat), mis salvestati 1977. a vana-aastaõhtul (aga Londonis..), mille tempo ja energia on võimas isegi Ramones'i kohta.

CBGB film üritab klubist maalida hoopis teist, pandavamat ja coolimat pilti. See näeb filmis kõik halva amatöörteatri moodi välja ja on kogu aeg ühe valemi järgi - kui esimest korda üles astub noor tundmatu bänd (aga takkajärgi tark vaataja juba teab, et see on Police või Talking Heads vms kuulus nimi), siis on nad õudsalt tagasihoidlikud ja tõmbavad kohmetult sõrmedega üle kitarrikeelte - ja hakkavad mängima perfektses esituses mõnda oma suurimat hitti, mis kõlab seda võltsimalt, et alati on tegemist albumisalvestusega. Ja Hilly Kristal jõllitab seda kalanäoga ja pomiseb midagi. See näeb nii kuradi võlts ja jabur välja, et iga kord paneb nihelema.

Suures osas üritab see lähenemine ju mööda vaadata CBGB ja punki ühest olulisest aspektist - et need bändid olidki tihti sitad, heal juhul lihtsalt algajad, ja ei osanud alati mängida - ja et see oli okei.  Mis sisevaadet või visiooni sai Hilly Kristalil nii väga olla, kui need bändid esinesid tema ees kohe tippvormis? See on üks suur probleem selles filmis ja raske on seda mitte tähele panna, kuigi muus osas on filmi vormistus minu meelest okei. Nii Closer kui What We Do Is Secret on harjutanud mind mõttega, et ajalooline (visuaalne) akuraatsus odava muusikafilmi tegemisel on üle hinnatud ja see et kusagil CBGB peldikus on mõni moodsa bändi flaier, keda 70-tel üldse olemas ei olnud - mul ükskõik.

Aga sisu poolest - no ei ole Hilly Kristal ja tema lugu eriti põnev. Kõik põnev toimus minu meelest väljaspool seda, millele film keskendus. Ehk see muusikute sisering, see millest Tom Verlaine, Patti Smith ja Lou Reed seal pimedas kõrtsiruumis täpselt jaurasid, selle kohta filmist teada ei saa. Väikse lisapunkti saab film selle eest, et Wayne/Jayne County viieks sekundiks lavale pääseb.

Ainus asi, mis filmi elavdab, mis ei ole nii konstrueeritud ja kus ka mingit näitlemist kohtab, on Dead Boys'i kõrvalteema. Ma ei ole ise mingi Dead Boys' fänn, kuigi "Sonic Reducer" on kahtlemata hea lugu ja "Ain't It Fun" on (kuigi pigem Rocket From The Tombs'i esituses) väga lahe. Aga igatahes on see okei lihtsakoeline punk ja näeme tükike pungiajalugu, mida igapäevaselt ei kohta. Üldse, Dead Boys'i episodoid on ainsad episoodid filmis, mille puhul saab rääkida näitlemisest. Ja ma vihkan ennast, et ma tean, et Alan Rickman (Hilly Kristal) versus Rupert Grint (Cheetah Chrome) on justkui Harry Potteri filmitegelaste taaskohtumine. Vähemalt Rupert Grint on Cheetah Chrome'i osas tasemel, igatahes.

Dead Boys

Mis ma tahan öelda, et CBGB legendis on tänapäeval liiga palju legendi. Ainus rohi, mida ma tean, on kõik see muistne muusikalugu unustada ja minna St Cheatersburgi kontserdile, mis on pmst sama asi, ainult parem.

Hori Smoku Helsingis 24-25.07.2015: The Gories, Dead Moon, Moon Duo ja teised

by Evol Email

KO saatis Rumbas avaldatud Hori Smoku kohta käiva üllatavalt nuriseva artikli, mis mõnes mõttes oli tõsi ka. Juhanliivilikult rõhuva laega Ääniwalli oli puupüsti täis, väike õlu oli 5 eurot, takki tuli jätta ilusti garderoobi, seest ostetud joogiga ei võinud õue minna ja turvamehed andsid üldse igasugu kummalisi elu-olulisi korraldusi. Huvitav, ma arvasin, et selline korraldus ongi ehtsoomelik, aga paistab, et kohalikele käib see ka veidi närvidele.

Mina kohapeal neid Rumba artiklis kirjeldatud probleeme ei tunnetanud. Aitas muidugi tavapärane taktika, st läksin võimalikult hilja kohale, jõin veini aia taga, mitte aia sees ja noh, üldiselt üritasin rahulikku tempot hoida, et viimaste bändide ajaks heas tujus olla. Kahju vaid, et seetõttu jäi enamus pärastlõunal esinenud Soome bände nägemata. Muide, ei olnud saal enamuse ajast niiväga puupüsti täis midagi, sest publik ei tundnud vähemtuntud bändide vastu väga palju huvi ega viitsinud eriti saalis tiksuda ja eelistas väliterassi. Nii et võis täitsa lava ees vahtida ja kuulata, kel tahtmist oli vahtida-kuulata. Vt näiteks siin paistavad Jacco Gardneri lava eest minu muljeltavaldavad suured kõrvad, mis mõtliku muusika (ja veini) taktis õõtsuvad: https://www.youtube.com/watch?v=268DTDzqURY Mulle nad väga meeldisid, kuigi festivali peavoolust jäi see Hollandi bänd võrdlemisi eraldi, selline väga rahulik barokne-psühhedeelne pop, mis meenutas veidi The Left Banket, vast eelkõige seetõttu, et ma teisi analoogseid bände väga palju kuulanud ei ole.


Jacco Gardner

Enne neid esines soomlaste The Fanatic IV, mille kohta võiks leebelt öelda, et nii vanamoodsat bändi pole minu silmad veel näinud. Kuigi esmapilgul tundus üsna amatöörne kollektiiv, oli mäng neil vägagi käpas ja repertuaaris oli väga korralik rautalanka ning valjemat sorti rockabillyt segav traadirock. See oleks täiesti ideaalne pubibänd, täielik feelgood. Jällegi tuleb nentida, et hyvä, Suomi.


The Fanatic IV

Ja tegelikult pärast juba enne mainitud Jacco Gardnerit tuligi viimane bänd juba, sest väike saal millegipärast pandi juba kella üheksast kinni. Selleks ajaks olid õues puhanud soomlased (õues ka pandi baar ja DJ-lava kinni, et igavam oleks) end juba saali ajanud ja olid päris elevil. Millegipärast oli kõigil meelel ja keelel, et The Gories on Detroidist, kogu aeg mõni jälle hüüdis, et Detroit! Detroit! Ja ka minu kõrval seisev soomlane, kellega oli tihe õlg-õla kontakt, küsis sõbralikult, et kas kaikki on kunnossa ja et kas ma olen kuulnud, et Detroit'i linn läks vahepeal konkurssiin ja siis rääkisime hoopis Dead Moonist - loomulikult - ja et olime mõlemad 2009. ka Tavastias Pierced Arrowsi kontserdil käinud. Detroit, Detroit. Detroidi valss. Detroidi paadimees. Kauneim linn on usas Detroit.

Õhtu lõpetanud The Gories vist oligi takkajärgi vaadates  minu tippelamus, ma ei olnud neid loomulikult kunagi enne näinud, ainult plaadilt kuulnud. The Gories läks tegelikult laiali juba 1992 ja sel ajal polnud mul garaazhirockist aimugi. Nad olid tol ajal natuke omamoodi, sest segasid bluusi ja Bo Diddley'likku kitarrimängu garaazhirockiga (tol ajal  olid rohkem esiplaanil sellised tõsiseid revival-stiilis garaazhirocki bändid), ja mängisid seda üsna lärmakalt. Neist võib päris põhjalikult lugeda siingi lehel tutvustatud raamatust "We Never Learn". Praegu vt näiteks seda suurepärast 1989. a videot: https://www.youtube.com/watch?v=nmlLD8KeO1o, kasvõi ainult trummari pärast. Viis aastat tagasi oli juttu The Gories ja The Obliviansi taasühinemisest ja tuurist, aga meie kanti nad igatahes ei sattunud.


The Gories

Nüüd aga oli The Gories igatahes kohal ja laval. Nende etteaste oli võimas, hästi tempokas, teravaksihutud väsimatu kitarriheliga ja järeleandmatu rütmiga esinemine. Meeletus tempos mängiti läbi hulk vanu lugusid (Suicide'i kaver, mulle ei tule loo nimi praegu meelde, oli samuti väga lahe). Minu meelest kõlas see kõik hulga valjemalt ja kiiremini kui plaadi pealt või vanadelt salvestustelt, sest kaheksakümnendatel olid nad pigem õhukese helipildiga. Aga võib-olla see lihtsalt tundus mulle, sest heli oli põhja keeratud, rahvamass müras väsimatult ja bänd raius järeleandmatult oma lugusid. Igatahes väga elevile ajas see kõik mindki, motoorne rahutus jäi veel tükiks ajaks püsima ning koduteel veel kordasin tükk aega, et jee, selle pärast ikka tasus siia tulla.

Ka järgmisel päeval jõudsin kohale alles õhtul, täpselt noore briti bändi Black Time seti ajaks, mis oli väga kiire ja väga vali garaazhipungi trio. Kaheminutilised lood, tappev tempo, kriiskavad kitarrid ja kriiskav laulja, kui ka muusika oli iseenesest üsna traditsiooniline metsik-billy-lapsik stiilis punk. Mis on aga parim punk, nii et kõik oli väga hea.


black time is the best time

Vahepeal esines soome bänd Pää Kii, mis eriti ei köitnud ja nende järel Moon Duo (mis oli loomulikult trio). See oli erakordselt hüpnotiseeriv garaazhirocki ja süntesaatoreid, võib olla ka veidi krautrokki segav ansambel. Elektrooniline osa oli vahepeal rohkem nagu Suicide ja vahepeal rohkem nagu kuuekümnendate garaazhirocki kanduv psych-hõnguline helivoog, aga kõik see oli kitarrikeskse ja rütmiohtra (ikka päris trummar, mitte masin) garaazhirocki ümber üles ehitatud. Sellest moodustus väga lahe tervik. Kahtlen, kas sellest kirjeldusest kasu on, aga kuulake ise Youtube'ist nende uuemaid asju, muidugi jah, ilmselgelt just live-keskkonnas pääseb see rohkem mõjule.

Viimasena esines Dead Moon, mis oli muidugi enamike külastajate jaoks põhiesineja, miks üldse kohale tuldi, ma ise ka kahtlen, kas ainult Gories' pärast oleksin hakanud Helsingisse sõitma. Dead Mooni logosid torkas igal sammul silma, nii et nende võim soome publiku üle püsib endiselt. Nad esinesid täiesti ootuspäraselt, kuigi ausalt öeldes olid kõrvad mul festivali muljetest juba nii lukus, et pigem tundus mulle see laheda festivalilõpuna kui mingi grändfinaalina. Seetõttu hoidsin ka rohkem taharitta, muidugi ka saal oli täielikult rahvast täis pakitud. Näiteks ei pannud ma sealt tähele sedagi, et Andrew Loomis't s.t põhikoosseisu trummarit üldse polnudki ja Pierced Arrowsi trummar asendas neid. Kuulsin seda alles Tallinnas sööklas KO käest, kes oli juba selle Rumba artikli läbi töötanud.

Pean nentima, et pärast 2009. aastat, kui Helsingis käisin Pierced Arrows't vaatamas, ma eriti kursis Cole'i pere tegemistega ei ole olnud. Võib küll öelda, et võrreldes kuue aastaga on bänd võib-olla natuke-natuke tempos järgi andnud, aga see tuleb võib-olla isegi kasuks kui natuke ka publikuga suheldakse. Ent lood ise mängitakse ette ikka sama valjult ja mõlemad Cole'id annavad endast kõik, isegi rohkem kui vaja. Lühike esinemisaeg tingis selle, et esitamisele tulid vaid parimad lood parimatest, nii et ühtegi tühja hetke ei tekkinud.

Ainus, mis jättis kentsaka mulje oli, et nad pidid mängima tund aega ja aga põhiset oli vaid 40 minutit, pärast seda jalutati juba lavalt minema ja siis tehti veel kolm lisalugu, nii et esinemistund tuli sekundipealt täis. Jättis kuidagi nõrga mulje. Muide, ma kahtlustan et selle põhjustas soomlaste lõpmatut korraarmastus, kes oleks tõenäoliselt juhtme seinast tõmmanud kui oleks kontsert üle aja läinud.

Nii et festival lõppes minutipealt ja kuna Merje oli tulnud jalgrattaga, sain ma pakika peal mõnusasti ka koju. Jippii.

PS Oktoobris pidi väidetavalt tulema The Sonics Tavastiasse esinema. Need on ikka veel vanemad mehed kui Dead Mooni omad. Mõelge ise: The Sonics. Väga raske on minemata jätta. Muide, samas Rumbas oli jutt Dick Dale'ist, kes on üle 70 ja räägib, et peab vahetpidamata tuuritama kuigi tervis on nii tuksis, et püsti ajades on ilge valus ja läbipõetud vähi tõttu tuleb ilgelt kalleid ravimeid osta (arve on kolm tuhat taala kuus) ja midagi pole teha - ellujäämiseks tuleb kontserte anda. Dick Dale, c'mon, kui isegi tema ei ole endale pensionipõlve suutnud tagada, ma ei tea, mis teised tolleaegsed muusikud veel teevad. Nende reunion'itega ongi see lugu, et mõnikord on see esinejatele viimane võimalus natuke raha teenida. Ma loodan, et The Sonicsil läheb elus ikka veidi paremini.

 

Mongoolia ratsanikud ja The Germs

by Evol Email

Hiljaaegu lõpuks vaatasin ära Darby Crashi eluloofilmi „What We Do Is Secret“. The Germs oli seitsmekümnendate lõpu LA punkbänd, ilma liialdamata üks kõige vingeimaid tolleaegseid USA bände, mis kerkis esile just siis kui punk oli veel uus ja põnev ja ei olnud ahistavatesse piiridesse surutud. Film oli OK, üsna lihtsate vahenditega tehtud - erilisi kunstilisi ambitsioone ei olnud, eelarve oli ka napp, kuid sisu oli päris põnev. Minu jaoks oli selles  filmis natuke seda, mida ma „Control“-ist ei leidnud. Noh, kõigepealt muusika on parem (heh) ja teiseks, „What We Do Is Secret“ räägib bänditegemisest hoopis teise nurga alt. Küsimusi "miks?" ja "milleks?" leidub siin rohkem, nagu ka vastuseid. Kuigi mõlemad lauljad lõpetasid enesetapuga, siis The Germsi film ilmselgelt sellele ei keskendu. Midagi muud on olulist, midagi universaalset, mitte ainult isiklik masendus.

Aga juhuslikult samaaegselt otsisin internetist veidi lisainfot parun Ungern-Sternbergi kohta (vt ka eestikeelsete artiklite kogumikku), kes oli Vene kodusõjas sõltumatu väepealik Taga-Baikali regioonis ja saavutas seal ka mõningast edu, näiteks vallutas ta Mongoolia pealinna ning üritas seal budistlikku Mongoolia riiki kehtestada – mis omakorda pidi olema seemneks suurele budistlikule impeeriumile. Või midagi taolist, sest kõik andmed on väga ebausaldusväärsed.


Shane West Darby Crashi rollis

Ja siis leidsin ühe ajakirjaniku veebilehe, millel oli kõrvuti kaks artiklit – üks Ungern-Sternbergi ja teine… ansambli The Germs laulja Darby Crashi kohta. Artiklite autorile pakkusid mõlemad huvi kui innukad inimeste manipulaatorid. Minu meelest päris hea võrdlus.

Ühest küljest on seitsmekümnendate lõpul L.A. punkarite vahel peetud läbi öö kestvad maailmaparanduslikud vestlused, inspiratsiooniks kriibitud seitsmetollised, õlu ja tabletid. Sellele järgneb bänditegemine, mis jookseb liiva, sest tegelikkus unistustele nii kiiresti järgi ei jõua.

Sellele sekundeerib Mongoolia tähistaevas, kasakaväe laagrite vilkuvad lõkketuled ja budistlikust impeeriumist unistamine, mida oopiumi ja viina kõrvale võib arutada lõpmatuseni (tõe huvides tuleb märkida, et Ungern-Sternberg isiklikult ei olnud ei nalja- ega napsumees). Mis vahet siin on?


Gimme gimme your hands, gimme gimme your minds

Põhimõtteliselt on igaühel, kes on öösel üleval istunud ja maailma asju arutanud, väike vaimne side iga hullu väepealikuga, kes eales on lootnud isikliku ratsaarmee eesotsas söösta läbi Euroopa ja allutada maailm oma veendumustele. Ka Darby Crash tegeles oma n.ö armee rajamisega – tema saatjaskonda kutsuti Circle One. Jällegi, mis vahet siin on, kas uue maailma troonile asub Darby Crash või Ungern-Sternberg. Nad on lahutamatud, nagu Tipp ja Täpp, ja ühtemoodi ulmelised on nii Darby Crashi fashistlik diktatuur ja Ungern-Sternbergi budistlik impeerium. Mõlemad suutsid omamoodi osavalt  ära kasutada võimuvahetust ja sellega kaasnevat segadust. Valgete ja punaste vaheline mõõduvõtmine võimaldas Ungern-Strenbergil mitu aastat iseseseisvalt Taga-Baikalimaal tegutseda. Punkrocki hetkeline muusikaäri huvisfääri sattumine andis jällegi väikese võimaluse uutele bändidele.  Lõpuks muidugi mõlemad ettevõtmised tasalülitati. Ungern-Sternbergi hävitas NEP ja punaste ülekaal, Darby Crash leidis end mõne aasta pärast iganenud bändi eesotsas, mis kippus jalgu jääma nii hardcore'ile kui new wave'ile.  Ja samamoodi kui Ungern-Sternberg terroriseeris kohalikke ning kaotas kõik oma liitlased, visati  The Germs vägivalla ja läbustamise pärast kõigist LA klubidest välja, nii et pärast esikalbumi ilmumist polnudki neil tegelikult kusagil esineda.  Sellist võrdlevat udujuttu võiks jätkata lõpmatuseni.

Veel seda, et raamat, mis mind pani internetis ringi ungerdama, oli Boris Sokolovi „Parun Ungern. Must ratsanik.“ See on üsna halvasti loetav raamat, või õigupoolest on probleem selles, et Sokolov eeldab, et lugeja on Ungern-Sternbergi ja tema armee tegemistega juba võrdlemisi täpselt kursis, s.t on lugenuid neidsamu raamatuid, mida Olev Remsu tõe pähe võtab. Kõigis nendes teostes sisalduvate legendide tõepärasust Sokolov siin siis hoolega kritiseerib.Seega on see võrdlemisi maalähedane raamat, kus vähem fantaseerimist Mongoli impeeriumist ja rohkem juttu Ungerni isikust ning sellest kuidas tema otsused võrdlemisi keerukas Kodusõja-aegses olukorras põhinesid vähemalt samapalju praktilistel kaalutlustel kui unistustel budistlikust maailmariigist.

Seevastu filmi "What We Do Is Secret" võib täitsa soovitada.

The Germs on üks nendest bändidest, mis üldjoontes mahub ära ühele CD-le, selleks on M.I.A.: The Complete Germs. Pigem eelistan ma neid lugusid kuulata küll rohkem ükshaaval. Kui nüüd aus olla, siis minu kõige lemmikum lugu on alati olnud Media Blitz, mis on võib-olla natuke liiga tavapärane punk, ja Germsi olemust kõige paremini ei ava. Aga mulle meeldivad kiired lood, nii et. Samuti nende esiksingel - Forming - pole ehk kõige osavam salvestus, kuid on väga lahe.

Ostmata plaadid ja Link Wray

by Evol Email

Mõned aastad tagasi küsis üks tuttav laenuks punk-CD-sid, sest tahtis end klassikalise punkrockiga kurssi viia. Oma üllatuseks pidin vastama, et mul selliseid plaate pole. Mis on täiesti tõsi, sest kõik Sex Pistolsi, The Clashi, Dead Kennedys' jne albumid, ent ka mitmed Falli, Pixies' ja Sonic Youthi plaadid jäid minust maha kuhugi sajandivahetusse, kui helikassetid asendusid CD-de ja mp3-dega ning leidsid varjupaiga kusagil kastipõhjas. Mingit puudust pole nende järgi tundnud ka, lood on siiamaani meeles ning teised plaadid on peale tulnud.


Seda plaati minu kodus kuulata ei saa

Teine lugu on jälle selliste plaatidega, mida ei osta või isegi ei tõmba seepärast, et nende aeg on justkui möödas. Mitte, et sellega teadlikult nõustuks, aga lihtsalt aeg on edasi läinud ja uued bändid asemele tulnud. Eric Davidsoni  garaazhipungi raamatus kurdetakse, et kui 21. sajandil garaazhipunk korraks populaarseks sai, ei ostnud keegi vanade teeneliste bändide 10-15 aastat tagasi salvestatud albumeid, vaid hoopis nende uute bändide-moeahvide plaate. Nii et kauaoodatud raha ja respekti oma vaevanägemise eest vanad tegijad ikka ei saanud.

Võin seda mõtet mingil määral kinnitada, nt mul ei ole kodus siiamaani ühtegi The A-Bones'i või The Dwarves'i plaati, küll aga on nii Hives'i kui Yeah Yeah Yeahs (kes vaevalt enam kunagi plaadimasinasse pääseb) CD-d. Või siis mu kogu ehtiv Sahara Hotnights'i CD. Kunagi tundus hea mõte osta. See on nagu punk-Vanilla Ninja põhimõtteliselt. Kuna see album ületab mingeid taluvuspiire, ei luba Merje seda peale panna, nii et ka "Jennie Bomb" ei jõua vist iialgi enam mängijasse.


Nii polnud mul ka seni ühtegi Link Wray plaati. See mees on nagu mingi puhkav peajumal, kes kunagi pannud tubli aluse rautalankale ja kelle lugusid leidub mul cover-versioonis iga teise instro-CD peal, aga kelle muusikat ise ma kunagi väga kuulanud pole, sest kunagi pole sellist mõtet tekkinudki. Link Wray on midagi ülimalt algset ja põhilist, nagu päike, kuu ja tähed - ja nende peale ei mõtle ju eriti kunagi.



Aga nüüd viimati kui Soomes käisin, siis tulin sealt oma esimese Link Wray plaadiga siiski tagasi. See on Nortoni välja antud Link Wray & The Wraymen'i 1960. a debüütalbum. Tegu on ikka üsna varajase aastakäiguga ja seetõttu mitte päris selline klassikaline Wray-instro, nagu seda ette kujutaks. Igal juhul on läbivalt kuulda 1950. stiilis rockabilly-mõjutustega instrosaundi a la Duane Eddy. Mis on ka lahe, aga veel mitte päris *see*. Igatahes on see põnev kuulamine, ja lisab omajagu ajaloolist konteksti kuuekümnendate instro/surf-lainele.

Renegade: The Lives and Tales of Mark E. Smith

by Evol Email

Seda raamatut nägin ma külas riiulil. Juba enne seda, kui peoperemees mu peale halastas ja selle mulle koju laenas, olin ma raamatuga nii kolmandiku peale  jõudnud. Ja eks õigupoolest pärast seda hakkas jutt natuke allamäge minema.

Just alguses räägiti nimelt bänditegemisest kõige ehedamalt, eelkõige Falli liikmetest, miks nad lõppkokkuvõttes kõik tuli bändist välja visata ja mis olid nende kõige nõmedamad omadused. Samuti vestis Mark E päris lõbusalt autoriõigusega kaasnevatest probleemidest, ehk kuidas edukamate Falli laulude autorite arv kippus aja jooksul (kui vaja, siis kohtu teel) erinevate pahaste ex-bändimeeste võrra kasvama. Ehk nagu Mark E Smith küsis, kui nad nii andekad on, miks nad siis iseseisvalt hitte ei või kirjutada? Kogu see arveteklaarimine võib ju tunda väiklasena, kuid eks ole need samad ex-Falli liikmed ise ka kõvasti kurtnud ja halanud kui raske neil Fallis oli (selle kohta on isegi eraldi raamat: The Fallen).

See vastuolu näebki välja umbes nii, et bändimees kurdab, et Mark E Smith istub hotelli fuajees, ei räägi, joob ja ainult jõllitab vihaselt. Sellele oponeerib Mark E Smith, et milles probleem, eks tulnud istunud lauda, joonud ka ja siis oleks juttugi vestnud. Ehk üks näeb üht, teine teist. Igatahes kinnitab Mark E Smith siin raamatus veendunult ja mõnevõrra usutavalt, et ta tegelikult ei ole ikkagi ole maniakk, vaid täitsa ladna mees ja maksab oma muusikutele ausat palka ka.

Kogu selle jutu taustaks on aastakümneid kestev aasimine ja kähmlemine Falli, muusikakriitikute ja kõmuajalehtede vahel, millest võib, aga ei ole vaja, midagi teada. Ja mis tegelikult ei olegi niiväga huvitav. See on rohkem brittide eraasi. Postimees või EPL ei ole kunagi Mark E kohta komprat avaldanud, mistõttu see nääklus jääb mulle kaugeks.

Igatahes see bändimeeste sõimamine on selline vahetu ja lihtne jutt, mis kõlab usutavalt. Hiljem hakkab Smith aga laiemalt arvamust avaldama ja oma maailmavaadet avama. Eks meil kõigil on palju vaateid ja kuigi mulle on igavesti sümpaatne see, et Mark E Smithile ei meeldi enam-vähem ükski tema kaasaegne bänd (sh märkimisväärne osa Factory Recordsist), jäävad tema pidevad mõtisklused ja seisukohavõtud ühiskondlikel teemadel võrdlemisi üheülbalisteks, olgugi et otsekohesteks. Mainin vaid, et samuti nimetab Smith Briti seitsmekümnendate lõpu punkbände ainult ühes kontekstis: "nägin seda bändi esinemas ja mõtlesin, et no sellest on The Fall ikka parem".

Ja on need üldse tema seisukohad? Võib-olla on, võib-olla mitte, igatahes on ka Renegade'il oma variautor, kes ilmselt palju vaeva nägi, enne kui ta Mark E võrdlemisi kaootilised jutukeerud selleks raamatuks kokku sai panna. Kui Briti press juba üsna agressiivselt seda raamatut tsiteerima hakkas ("Mein Kampf for the Hollyoaks generation", missesolgu?), siis ütles Mark E Smith võrdlemisi kiiresti, et need pole ikka tema mõtted ja need mis on, said valesti kirja pandud.

Ja ega vahet pole. Iial ei tohi teha seda viga, et siduda muusikat (plaate) muusiku käigu pealt improviseeritud väljaütlemistega. See ei vii kuhugi. Minu jaoks üks veenvamaid muusikateoreetilisi väljaütlemisi oli Lux Interiori kiri oma fanzine'i toimetajale millalgi kaheksakümnendate algul. Lühidalt palus Lux selle jama ära lõpetada ja zine kinni panna. Lux viitas, et zine'i loodav ettekujutus või tõlgendus The Cramps'ist on paratamatult üheülbaline, et The Cramps "are many things" ja kõrvalseisja ei saa loota seda kõike hoomata.

On võimatu panna paberile kõike seda, mis on stuudios aastakümnete pikkuse tööga plaadile salvestatud. Nii ka selle raamatuga, see on ainult juhuslik vari seintel, mille on tekitanud kõik need Falli plaadid, mida selles raamatus loetletakse. Aga just nende bändijuttude pärast tasub Renegade kindlasti kätte võtta. Kui Marc Riley tahtis "Container Drivers"-i mängimise ajaks kauboikaabu pähe panna, siis oli selge, et see mees peab The Fallist lendama. Oluline info ja seda leiab siit raamatust veel palju.

1 2 3 >>