Category: psych

Hori Smoku Helsingis 24-25.07.2015: The Gories, Dead Moon, Moon Duo ja teised

by Evol Email

KO saatis Rumbas avaldatud Hori Smoku kohta käiva üllatavalt nuriseva artikli, mis mõnes mõttes oli tõsi ka. Juhanliivilikult rõhuva laega Ääniwalli oli puupüsti täis, väike õlu oli 5 eurot, takki tuli jätta ilusti garderoobi, seest ostetud joogiga ei võinud õue minna ja turvamehed andsid üldse igasugu kummalisi elu-olulisi korraldusi. Huvitav, ma arvasin, et selline korraldus ongi ehtsoomelik, aga paistab, et kohalikele käib see ka veidi närvidele.

Mina kohapeal neid Rumba artiklis kirjeldatud probleeme ei tunnetanud. Aitas muidugi tavapärane taktika, st läksin võimalikult hilja kohale, jõin veini aia taga, mitte aia sees ja noh, üldiselt üritasin rahulikku tempot hoida, et viimaste bändide ajaks heas tujus olla. Kahju vaid, et seetõttu jäi enamus pärastlõunal esinenud Soome bände nägemata. Muide, ei olnud saal enamuse ajast niiväga puupüsti täis midagi, sest publik ei tundnud vähemtuntud bändide vastu väga palju huvi ega viitsinud eriti saalis tiksuda ja eelistas väliterassi. Nii et võis täitsa lava ees vahtida ja kuulata, kel tahtmist oli vahtida-kuulata. Vt näiteks siin paistavad Jacco Gardneri lava eest minu muljeltavaldavad suured kõrvad, mis mõtliku muusika (ja veini) taktis õõtsuvad: https://www.youtube.com/watch?v=268DTDzqURY Mulle nad väga meeldisid, kuigi festivali peavoolust jäi see Hollandi bänd võrdlemisi eraldi, selline väga rahulik barokne-psühhedeelne pop, mis meenutas veidi The Left Banket, vast eelkõige seetõttu, et ma teisi analoogseid bände väga palju kuulanud ei ole.


Jacco Gardner

Enne neid esines soomlaste The Fanatic IV, mille kohta võiks leebelt öelda, et nii vanamoodsat bändi pole minu silmad veel näinud. Kuigi esmapilgul tundus üsna amatöörne kollektiiv, oli mäng neil vägagi käpas ja repertuaaris oli väga korralik rautalanka ning valjemat sorti rockabillyt segav traadirock. See oleks täiesti ideaalne pubibänd, täielik feelgood. Jällegi tuleb nentida, et hyvä, Suomi.


The Fanatic IV

Ja tegelikult pärast juba enne mainitud Jacco Gardnerit tuligi viimane bänd juba, sest väike saal millegipärast pandi juba kella üheksast kinni. Selleks ajaks olid õues puhanud soomlased (õues ka pandi baar ja DJ-lava kinni, et igavam oleks) end juba saali ajanud ja olid päris elevil. Millegipärast oli kõigil meelel ja keelel, et The Gories on Detroidist, kogu aeg mõni jälle hüüdis, et Detroit! Detroit! Ja ka minu kõrval seisev soomlane, kellega oli tihe õlg-õla kontakt, küsis sõbralikult, et kas kaikki on kunnossa ja et kas ma olen kuulnud, et Detroit'i linn läks vahepeal konkurssiin ja siis rääkisime hoopis Dead Moonist - loomulikult - ja et olime mõlemad 2009. ka Tavastias Pierced Arrowsi kontserdil käinud. Detroit, Detroit. Detroidi valss. Detroidi paadimees. Kauneim linn on usas Detroit.

Õhtu lõpetanud The Gories vist oligi takkajärgi vaadates  minu tippelamus, ma ei olnud neid loomulikult kunagi enne näinud, ainult plaadilt kuulnud. The Gories läks tegelikult laiali juba 1992 ja sel ajal polnud mul garaazhirockist aimugi. Nad olid tol ajal natuke omamoodi, sest segasid bluusi ja Bo Diddley'likku kitarrimängu garaazhirockiga (tol ajal  olid rohkem esiplaanil sellised tõsiseid revival-stiilis garaazhirocki bändid), ja mängisid seda üsna lärmakalt. Neist võib päris põhjalikult lugeda siingi lehel tutvustatud raamatust "We Never Learn". Praegu vt näiteks seda suurepärast 1989. a videot: https://www.youtube.com/watch?v=nmlLD8KeO1o, kasvõi ainult trummari pärast. Viis aastat tagasi oli juttu The Gories ja The Obliviansi taasühinemisest ja tuurist, aga meie kanti nad igatahes ei sattunud.


The Gories

Nüüd aga oli The Gories igatahes kohal ja laval. Nende etteaste oli võimas, hästi tempokas, teravaksihutud väsimatu kitarriheliga ja järeleandmatu rütmiga esinemine. Meeletus tempos mängiti läbi hulk vanu lugusid (Suicide'i kaver, mulle ei tule loo nimi praegu meelde, oli samuti väga lahe). Minu meelest kõlas see kõik hulga valjemalt ja kiiremini kui plaadi pealt või vanadelt salvestustelt, sest kaheksakümnendatel olid nad pigem õhukese helipildiga. Aga võib-olla see lihtsalt tundus mulle, sest heli oli põhja keeratud, rahvamass müras väsimatult ja bänd raius järeleandmatult oma lugusid. Igatahes väga elevile ajas see kõik mindki, motoorne rahutus jäi veel tükiks ajaks püsima ning koduteel veel kordasin tükk aega, et jee, selle pärast ikka tasus siia tulla.

Ka järgmisel päeval jõudsin kohale alles õhtul, täpselt noore briti bändi Black Time seti ajaks, mis oli väga kiire ja väga vali garaazhipungi trio. Kaheminutilised lood, tappev tempo, kriiskavad kitarrid ja kriiskav laulja, kui ka muusika oli iseenesest üsna traditsiooniline metsik-billy-lapsik stiilis punk. Mis on aga parim punk, nii et kõik oli väga hea.


black time is the best time

Vahepeal esines soome bänd Pää Kii, mis eriti ei köitnud ja nende järel Moon Duo (mis oli loomulikult trio). See oli erakordselt hüpnotiseeriv garaazhirocki ja süntesaatoreid, võib olla ka veidi krautrokki segav ansambel. Elektrooniline osa oli vahepeal rohkem nagu Suicide ja vahepeal rohkem nagu kuuekümnendate garaazhirocki kanduv psych-hõnguline helivoog, aga kõik see oli kitarrikeskse ja rütmiohtra (ikka päris trummar, mitte masin) garaazhirocki ümber üles ehitatud. Sellest moodustus väga lahe tervik. Kahtlen, kas sellest kirjeldusest kasu on, aga kuulake ise Youtube'ist nende uuemaid asju, muidugi jah, ilmselgelt just live-keskkonnas pääseb see rohkem mõjule.

Viimasena esines Dead Moon, mis oli muidugi enamike külastajate jaoks põhiesineja, miks üldse kohale tuldi, ma ise ka kahtlen, kas ainult Gories' pärast oleksin hakanud Helsingisse sõitma. Dead Mooni logosid torkas igal sammul silma, nii et nende võim soome publiku üle püsib endiselt. Nad esinesid täiesti ootuspäraselt, kuigi ausalt öeldes olid kõrvad mul festivali muljetest juba nii lukus, et pigem tundus mulle see laheda festivalilõpuna kui mingi grändfinaalina. Seetõttu hoidsin ka rohkem taharitta, muidugi ka saal oli täielikult rahvast täis pakitud. Näiteks ei pannud ma sealt tähele sedagi, et Andrew Loomis't s.t põhikoosseisu trummarit üldse polnudki ja Pierced Arrowsi trummar asendas neid. Kuulsin seda alles Tallinnas sööklas KO käest, kes oli juba selle Rumba artikli läbi töötanud.

Pean nentima, et pärast 2009. aastat, kui Helsingis käisin Pierced Arrows't vaatamas, ma eriti kursis Cole'i pere tegemistega ei ole olnud. Võib küll öelda, et võrreldes kuue aastaga on bänd võib-olla natuke-natuke tempos järgi andnud, aga see tuleb võib-olla isegi kasuks kui natuke ka publikuga suheldakse. Ent lood ise mängitakse ette ikka sama valjult ja mõlemad Cole'id annavad endast kõik, isegi rohkem kui vaja. Lühike esinemisaeg tingis selle, et esitamisele tulid vaid parimad lood parimatest, nii et ühtegi tühja hetke ei tekkinud.

Ainus, mis jättis kentsaka mulje oli, et nad pidid mängima tund aega ja aga põhiset oli vaid 40 minutit, pärast seda jalutati juba lavalt minema ja siis tehti veel kolm lisalugu, nii et esinemistund tuli sekundipealt täis. Jättis kuidagi nõrga mulje. Muide, ma kahtlustan et selle põhjustas soomlaste lõpmatut korraarmastus, kes oleks tõenäoliselt juhtme seinast tõmmanud kui oleks kontsert üle aja läinud.

Nii et festival lõppes minutipealt ja kuna Merje oli tulnud jalgrattaga, sain ma pakika peal mõnusasti ka koju. Jippii.

PS Oktoobris pidi väidetavalt tulema The Sonics Tavastiasse esinema. Need on ikka veel vanemad mehed kui Dead Mooni omad. Mõelge ise: The Sonics. Väga raske on minemata jätta. Muide, samas Rumbas oli jutt Dick Dale'ist, kes on üle 70 ja räägib, et peab vahetpidamata tuuritama kuigi tervis on nii tuksis, et püsti ajades on ilge valus ja läbipõetud vähi tõttu tuleb ilgelt kalleid ravimeid osta (arve on kolm tuhat taala kuus) ja midagi pole teha - ellujäämiseks tuleb kontserte anda. Dick Dale, c'mon, kui isegi tema ei ole endale pensionipõlve suutnud tagada, ma ei tea, mis teised tolleaegsed muusikud veel teevad. Nende reunion'itega ongi see lugu, et mõnikord on see esinejatele viimane võimalus natuke raha teenida. Ma loodan, et The Sonicsil läheb elus ikka veidi paremini.

 

Vagrants - I Can't Make A Friend 1965-1968

by Evol Email

Kõigepealt märgin, et Meritoni hotelli juures on praegu tornkraana tippu tõmmatud suur loosung "Valiants". Ma ei teagi, miks. Kõlab nagu tüüpiline garaažibändi nimi ja boonusena võiks sellise nimega grupp olla vabalt ka Eesti bänd.


Vagrantsi lugu meenutabki üllatavalt palju Eesti kuuekümnendate biitbändide elukäiku, isegi nende tegutsemisaeg 1965-1968 kattub Eesti biitlainega. Tegemist oli koolipoistega, kes panid bändi kokku, sebisid endale pillid ja kellest mõne aja pärast sai linna kõige kõvem peobänd. Nimelt mängisid nad enamuse oma karjäärist klubides, ja said selle eest ka hästi tasustatud. Selline tantsusaali/klubi kodubändi kontseptsioon on praegu üsna tundmatu, aga kuuekümnendatel ainuvõimalik. Ja Tallinnas kuuekümnendatel oli täpselt samamoodi, igas tantsusaalis oli oma biitbänd. Kes said lugupidamist ja raha.

New Yorgis oli Vagrants lugupidamise ja raha koha pealt igatahes esirinnas, kuid suurem läbilöök jäi tulemata. Mis vajaka jäi, on raske öelda. Tegelikult võib sama hästi küsida, miks garaazhirock kui zhanr pikemas perspektiviis läbi ei löönud? Peamiselt seetõttu, et muusikutele endile jäi see tee liiga kitsaks. Nii ka The Vagrantsi kidramees Leslie West ja manager Papallardi said kuulsaks alles oma järgmise bändiga Mountain. Juba 1969. a salvestasid nad erakordselt tüütu kõlaga hard-rock albumi. Pean siiski nentima, et Mountaini salvestatud "Mississippi Queen"  on minu meelest väga hea lugu. Seda tutvustas mulle esimest korda jällegi Miettinen.

Vagrantsi LP kohta võiks kõigepealt öelda "atraktiivselt pakendatud ja esitletud". 180g (loe: kallis) vinüül, topeltümbris ning paljude fotodega vaheleht.  Samuti on plaadil soliidne soovitaja - üks Ramonesi vennastest meenutab, kuidas nad kooli sööklas Vagrantsi esinemist imetlesid ja kuidas Vagrants neile eeskujuks oli. Vagrants ise peab end veel Hammond-oreli üheks esimeseks kasutuselevõtjaks, samuti olla nende venitatult mängitud Stonesi ja Biitlite lood inspireerinud The Vanilla Fudge'i (kes tegi päris mõnusaid psühhedeelseid kavereid biitlite lugudes, mängides neid 10 korda aeglasemalt kui õigus. Tartu Ülikooli fonoteegis on loodetavasti nende CD veel tänapäevalgi alles.). Ja mingi side veel New York Dollsiga, mis mulle praegu ei meenu.

Nii et ikkagi tähelepanuväärne, et The Vagrants on jäänud niimoodi teiste bändide varju ja on seda tänapäevalgi. Juhuslikult lugesin LP arvustust Mojo'st ja seal nenditi lõpus kuivalt "for obsessives only". Ei kõla just julgustavalt, ah?

Aga ma ostsin plaadi ikkagi ära, olgugi et ma neid 180g-sid muidu liiga kalliks põlgan. Ent see LP oli "Rahva Raamatus" ja sisetunne ütles mulle, et kui mina seda ära ei osta, jääb ta sinna poeriiulile nukrutsema igaveseks. Ja ükski kuuekümnendate aus kärridžibande ei vääri sellist õudsat saatust. Puht-humanitaarsetel kaalutlustel siis maksin raha ära ning ega ei kahetse.

Esiteks tuleb kiita lisalehel olevat bändi biograafiat, mis on üsna tuntud zine'i The Ugly Things toimetaja kirjutatud. Tihe tekst, pikk, lõpmatult pikk jutt, mis katab painava põhjalikkusega kõik 3 aastat Vagrantsi elust. Sellised igavad jutud mulle meeldivad (ja on muide ka põhjuseks miks ma Mojot loen. On oluline õudsalt täpselt teada, mida Deep Purple tegi kuuekümendatel, enne kui ta järgmisel kümnendil heviks kiskus).

Teiseks ja peamiselt - muusikaliselt on plaat igati tipsen-topsen. Siia on koondatud kõik bändi singlid, sest albumini nad ei jõudnudki. Mida siin ei ole - ühtegi tõeliselt väljapaistvat salvestust siit ei leia. "I Can't Make A Friend" on tõsine garaazhipunk ja ilmselt kõige meeldejäävam singel, samuti "Beside The Sea" meeldis mulle väga, psych-mõjudega unistav, vaosoitud energiast pakatav lugu. Aga kõik paremad lood on rohkem soliidne Nuggets/Pebbles jne kogumike materjal kui üksikuna meeldejääv. Pidev Hammond-oreli tallamine annab aga helipildile palju juurde, seda tõesti.

Lisaks nii väga seda metsikust, mis väidetavalt laividega kaasnes, plaadilt ei kuule. Singlist singlini on bändi muusikaline areng üsna hästi kaardistatav. Bändi esiksingel on 1965. aastast ja veel üsna biitlomaanlik, kuhugi poole peale mahub veel nende sinku "Respect", millest pidi saama nende läbilöök muusikaturul, kuid kahjuks salvestas Aretha Franklin samaaegselt sama loo ja jäi edetabelites peale. See sõuliekskursioon pole just paha, kuid sama singli b-pool "I Love, Love You" on juba üsna mõttetu sõulikatsetus. Täpsemalt ei oska öelda, mul pole hinge.

Bändi viimased singlid - jällegi - muusikalistelt knihvidelt on nad võimelised rindu pistma ükskõik millise teise 1968. a traadibändiga, aga mingi säde on siit ikkagi puudu ja muusika kisub aeglasemaks lõdva rütmisektsiooniga psych-rockiks, mis ei ole väga uuenduslik ja noh, ma ei oskagi öelda. Parema meelega kuulaksin The Pretty Thingsi "SF Sorrow"'t, igatahes. Kui juba, siis juba. Loomulikult polnud Vagrantsil võimalik nende lugude kallal niikaua nikerdada ka.

Igatahes Vagrantsi kogumiku näol pole tegemist mitte erilise garaažipungi tähisega, vaid oluline on just, et see on pigem kuulajasõbralik plaat, mis võib taustal vaikselt mängida, sest kuuekümnendate psych-rock lõdvestab lihaseid, vähendab ajuturset ning ravib krampe. Pelgulinna sõltumatu instituudi kinnitusel.

Selline lühike kanne siis bändi kohta, kellest ma veel paar kuud tagasi midagi kuulnud ei olnud.

Sitar. Sitarrrgh

by Evol Email

Selle veebruari üks kõige hämmastavam avastus oli sitar. Mäletan, et halvim asi, mis juhtus ansambliga The Beatles, oli see kui George Harrison tuli Indiast tagasi, nina all vuntsid ja kaenla all sitar. Kuid kes oleks võinud arvata, et sitari kasutamiseks on täiesti mõistlikke ja arukaid võimalusi.

Rootsi kaheksakümnendate agrogaraazhi pioneeri Union Carbide Productionsi best-of-plaadilt “Remastered To Be Recycled” leidsin loo “San Francisco Boogie”, mis - ma ei teagi - viskab nalja kuuekümnendate psühhedeelia üle, või kuidas, aga sitar sobib sellesse nagu valatult. Selgub, et garaashirockis on sitaril hoopis teine mõju kui psühhedeelses rockis. Psühhedeelias muudab sitar sind uimaseks - savuseks, nagu hipster ütleks - kuid garaazhirockis mõjuvad sitari plõnnid hoopis ergutavalt, justkui torgiks sind fakiir väikeste nõeltega, ikka suts ja suts.


Graham Day & The Gaolers on palju popimakõlalisem Briti garaazhirocki tore esindaja. Nende 2008. a  Damaged Goodsi märgi alt väljastatud 7" singli “Begging You” B-poolelt leiame väga mõjusa instro-pala “Sitar Spangled Banner”, kus mõnevõrra ootamatult meloodiat kannab ei miski muu kui sitar, aga mitte biitlite uima-sitar, vaid tõeline piraadi-sitar, rõhuasetusega teisel silbil, arrr!

Nüüd tuleb suure ringiga ka tagasi meelde eelmise suve üks väheseid toredaid mälestusi, ehk “Plink Plonk” Tartus, kus ma kogemata käisin ja seal esines Swami Coco & The Maximum Meetha Orchestra, kes kombineeris India muusikat ja lääne instrot, no minu meelest väga edukalt ning jällegi koos sitariga. Pärast seitset-kaheksat õlut ostsin ma isegi nende plaadi. Plaat oli väga lühike kuid tore. See-eest öine tagasisõit Tallinnasse umbes 800 kilomeetrit pikk ja väga igav.   

Aga nüüd meenub mulle ka, et Wedding Presenti ühes The Hit Parade’i loos oli vist samuti sitar, (minu meelest loos “Three”) seda mängiti ainult üks kord, aga just see oli mu lemmikkoht tervel plaadil. Selgub, et sitarit on täis terve ilm ja pean vist oma plaadikogu asjaolude täpsustamiseks uuesti üle kuulama.

 

Laulvad kalad ja Os Mutantesi kannibalid

by Evol Email

Selleks et saavutada isiklik unikaalne sisekaemus Brasiilia müsteeriumitesse, peaksin ma  ise kohale minema. Aga pole eriti tahtmist. Seetõttu minu andmed Brasiilia kohta piirduvad reisikirjadega.

Näiteks reisikirjaga sellest, kuidas poolakas Arkady Fiedler sõitis enne Teist Maailmasõda laevaga Amazonast mööda täitsa lõppu välja ja siis metsas ringi hulkus ("Kalad laulavad Ucayalis", eesti k. 1965; Ucayali ise jääb Peruu aladele, kuid on Amazonase n.ö otsene pikendus). Vahepeal kuulas, kuidas kala laulab. Nagu selles PVA laulus, mäletate - "Kala laulab kala laulab suuga miks te tapate kalu tapke raisk linde". Metskalkun ja tuukan olidki peamised põmmutamisobjektid Adrian Cowellile, kes põhiliselt pikutas matil koos vendade Villas Boastega Brasiilia geograafilises keskpunktis, Xingu jõe ääres, kuid käis vahepeal ikka jahil ka ja peksis keelt kohalike indiaanlastega. Need indiaanlased olid muidu sõbralikud, aga kogu aeg tuli ette vaadata, et nad sulle kaikaga kuklasse ei koksaks ("Džungli südames", eesti k. 1968). Valgeid rändajaid ja töölisi langes seal nagu loogu. Mitte paha pärast, indiaanlastel oli lihtsalt tihti vaja oma õngekonksude tagavarasid ja muud varustust täiendada.

Ja siis sakslane Wustmann, kes külastas kaaslastega Brasiiliat viiekümnendate lõpus ja kirjeldas kõike ainult ülivõrdes. Muide, iidne Eesti nali on see, et vaimustusse sattunud sakslane (antud juhul turist) karjub "ahvi söön! ahvi söön!" (pro ach wie schön). Selle peale vanad eestlased naersid nii et kõht kõveras. Lollakad sakslased. Võiks arvata, et brasiillased ka muigasid natuke, kui kibekiiretest neljakümnendatest väsinud korrektses vormirõivastuses Inge, Günther ja Erich 1958. aastal Brasiiliat inspekteerima saabusid.


David Byrne (ex Talking Heads) võib end pidada samuti kui mitte just maadeavastajaks, siis igatahes brasiilia muljete maaletoojaks, nagu eelmainitud reisikirjanikudki. Tema tõi uuesti Euroopasse Os Mutantes'i S~ao Paulost. Nimelt David Byrne oli jõukas caraiba, kellel jätkus raha ka isikliku plaadifirma Luaka Bop tarvis. 1999. aastal ilmus selle märgi all OS Mutantes'i best-of kogumik "Everything Is Possible", mis (taas)tutvustas tol hetkel suhteliselt unustusehõlma jäänud Brasiilia psühhedeelse rocki kollektiivi.

Sellesama reliisiga kohtusin ma hiljuti poes ja kogemata ostsin selle ära, eelkõige seetõttu, et polnud kunagi bändi muusikat kuulnud. Muidu ma best-of plaate eriti ei armasta ja see, et plaadi esikaanele oli kirjutatud "Best of Os Mutantes" oleks pidanud olema selge vihje. Ent mina kinnitasin endale, et see tähendab hoopis, et tegu on parima albumiga OS Mutantes'i diskograafias. Usun, mida tahan uskuda, eksole.

Muidugi eksisin. 14 looga plaat hõlmab ajavahemikku 1968-1972, mõningase rõhuasetusega 1968. a debüütalbumil "Os Mutantes". Raske on lahti saada muljest, et kogumiku valikut on natuke tuunitud hüpoteetilise Euroopa kuulaja kõrvade jaoks, kes ootab Brasiilia bändilt loomulikult vinget lääne rocki ja brasiilia traditsioonilise muusika kokkumängu. Eriti just uuemates lugudes domineerib just nimelt traditsiooniline latiinovärk (El Justiciero nt), olgugi et mõnikord on tegemist paroodiaga (Cantor de Mambo). Siinkohal on minu enda ootused ilmselt veidi ebaadekvaatsed, sest mind ennast huvitas eelkõige see, kuidas psühhedeelne rock 1968. aastal - mis oli psychi kõrghetk üle kogu maailma - Brasiilias juuri ajas. Muide plaadi kaaskirja kohaselt ei olnud Os Mutantes esialgu väga suured brasiilia rütmide austajad.

Os Mutantes seondub ikkagi enamasti eelkõige sellega, et nad segasid kohalikku muusikat ja läänest imporditud psühhedeelseid eksperimente. Kuidagimoodi jõudsid kohalikud intelligendid nimelt järeldusele, et kultuuri tulebki sisse tuua, seda laenata, tõlgendada ja kasutada, nii mis jaksad. Ise nimetasid nad seda antropofaagiliseks lähenemiseks. Ehk siis võõrmõjud tuleb sisse süüa, läbi seedida ja siis väljastada. Selline vana hea saiategemise meetod. Tulemuseks Tropicalismo liikumine ja muuhulgas ka Os Mutantes'i debüütalbum 1968. aastal.

Siinkohal tuleks märkida, et rahvamuusika vältimatu mõju ladina-ameerika rockile ei peaks olema sugugi enesestmõistetav - briti invasioon leidis kuuekümendate keskpaiku aset ühtemoodi nii Ameerikas, Eestis kui Ladina-Ameerikas ja tulemuseks palju Rolling Stones'ist ja Beatles'ist mõjutatud kollektiive, kes püüdlikult ägedamate lääne bändide lugusid järgi tegid. Ilma igasuguse rahvamuusika mõjuta. Los Saicos Peruust on üks tuntuimatest, aga põgusalt olen tuttav ka "Urugai invasiooniga", mis tähistab kuuekümnendate hetki, kui Uruguai biitansamblid Argentiinat vallutasid (oli KO-l isegi üks CD sellel teemal, aga bändi nimi ei tule meelde praegu).

Samas ei olnud 1968. aasta Brasiilias enam selline lihtne entusiastlik aeg. Ma arvan, et ei liialda, kui väidan, et kuuekümnendate alguses olid terminid "Brasiilia" ja "progress" igas reisikirjas sama lahutamatud nagu sukk ja saabas. Brasiilia lihtsalt arenes nii enneolematu tempoga, seejuures pakkudes uut ja huvitavat ka ühiskondliku elukorralduse aspektist - nii Cowell kui Wustmann nendivad imestades, et Brasiilia, see on riik ilma rassivihata. Selle arengufaasi sümboliks on ilmselt tolleaegse presidendi Kubicheki poolt 14 kuuga kõige sügavamale sisemaale sirtsusohu rajatud pealinn Brasilia 1959-1960. aastal. Cowell, kes võttis osa retkest Xingu jõele, osutuski üheks väikeseks mutrikeseks progressi võidukäigus. Nende ekspeditsiooni ülesandeks oli nimelt rajada lennuki maandumisrada Brasiilia geograafilisse keskpunkti, mis pidi sümboliseerima, et iga Brasiilia punkt, ka kõige sügavam Amazonase sünklaan on vahvale Brasiilia rahvale kättesaadav. Sellisesse edasipüüdlikusse konteksti sobitub ka läänest tulev muusika, eriti "Briti invasioon" suurepäraselt.

Aga 1968. aastal olid juba teised ajad,  elu läks süngemaks ning konservatiivselt meelestatud sõjavägi võttis vaikselt, kuid kindlalt valitsusohjad üle. Samas olid üliõpilased muutunud aktiivsemaks (vasakpoolsed, loomulikult) ja toimus rida kokkupõrkeid sõjaväe ja noorte vahel. Ja mis puutub muusikasse, siis 1968. aastal oli maailmas kätte jõudnud psühhedeelse rocki kõrghetk (Sgt Pepper, eksole).

Seetõttu on selge, et Os Mutantes, keda mõjutasid-õpetasid tolleaegse Brasiilia kõige hullumeelsemad kunstiinimesed, kes võtsid südamesse teksti "Kannibalide manifest" ning kelle loometee algus kattus noorsoo poliitilise aktiviseerumisega, ei olnud mingi lihtne koolipoiste rockansambel, vaid suurte ambitsioonidega tõelises helinäljas vaevlev psych-grupp. Ja kui nad stuudiosse jõudsid, ei hoitud end tagasi. See, milleks muutus traadibändina alustanud Os Mutantes oma debüütalbumi salvestamise lõpuks, on päris hoomamatu. Seda ei seleta ainult lääne mõjudega. Seda peab ise kuulama. Need 1968. a lood on jäetud millegipärast kogumiku lõppu, ja plaat algab uuemate, mitte nii segaste salvestustega. Nii et alustage tagantpoolt. Jah, see esimene album tasub siiski üles otsida.

Teisest küljest jällegi, oleks raske ette kujutada, et Os Mutantes oleks niivõrd abstraktset helipilti saanud järgmistel albumitel uuesti rakendada, ilma et see mõjunuks enesekordusena. See on natuke justkui Cowelli džungli keskele augu tegemine - kui see on valmis, siis on päris suur nõutus, mis edasi. Vähemalt selle kogumiku põhjal on raske öelda, et Os Mutantes'il oleks oleks pärast debüütalbumi valmimist olnud selge plaan, kuidas edasi minna. Selles mõttes on uuemad traditsioonilised lood üsna loogiline resultaat.

Igatahes on aeg plaadi helid muutnud samavõrd aegunuks (sest selliseid psühhedeelseid heliväänutamiskatseid sai teha ainult paar aastat, enne kui see ilgelt ära tüütas) kui ka unikaalseks (sest nüüd kõlavad need ammukadunud helid jälle huvitavalt). Os Mutantes ei unusta siin kordagi end soleerima/improviseerima/jämmima - vähemalt mitte kauaks, enamus lugusid on alla 4 minuti pikad (psühhedeelikute kohta muljetavaldav napinoodilisus) ning seetõttu jääb album üldjoontes kergesti läbivavaks. Elektrikitarri on üllatavalt vähe, aga see mis on, mõjub. Kuuekümnendatele tüüpiliselt punnitatud laulustiilile pakub teretulnud vaheldust Rita Lee naisvokaal.

Täpsemalt on aga jällegi raske kommenteerida, sest aeg, koht ja inimesed on niivõrd kaugel, teisel kontinendil ja rohkem kui 40 aastat tagasi. Samuti puudub mul täielikult huvi bossanova, samba või mis iganes muu ladina-ameerika muusikastiili vastu. Nii et mul pole lootustki sellest muusikast aru saada. Siiski tundub mulle, et ma eelistan Lõuna-Ameerika biiti/garaazhirocki Os Mutantes'i muusikakannibalismile. Ja neile mõlemale lugusid Xingu indiaanlastest. Õige pisut, aga ikkagi.

PS Soovitan igatahes nii Os Mutantes'i kogumikku kui ka Adrian Cowelli raamatut. Boonusena aitavad Cowelli kirjeldused  looduslähedasest elust vihmametsades saada üle ka Avatari tekitatud iiveldusest.

Pildid on pärit Erich Wustmanni raamatust "Weiter Weg in Tropenglut", kirjastatud Leipzigis.

The Electric Prunes ja kaks laulukirjutajast prouat

by Evol Email

The Electric Prunes'i debüütalbumist (1967) ei saanud ma lihtsalt mööda minna. Keegi, kes on kord kuulnud nende singlit "I Had Too Much To Dream Last Night" ei saa seda teha. Elu ei ole pärast seda enam endine. Seepärast ostsin plaadi ära, hoolimata kallist hinnast. Tegu on järjekordse Rhino reliisiga, millel lisalugudeks vaid küll bändi avasingel "Ain't It Hard/Little Olive" 1966. aastast.

Bänd ei ole kuulus, aga ka mitte tundmatu, näiteks Valter Ojakäär pühendas neile oma "Rockmuusikast" raamatus oma viis rida, mis pole paha tulemus. Neid mäletatakse natuke ka selle poolest, kuhu nende karjäär välja viis, sest juba 1968. aastal avaldasid nad ladina keeles lauldud psühhedeelne/gregoriaani/gospel/misiganes-religioosne-ülepingutus kontseptuaalalbumi "Mass In F Minor", kus nad väidetavalt isegi pilli ei mänginud (seda tegid stuudiokehad). Selline pauk sai lõppeda ainult ansambli lagunemisega. Vähemalt oli, mida meenutada.,

The Electric Prunes'i elu tipphetkeks oligi singel "I Had Too Much To Dream (Last Night)", millega nad kohe edetabelitesse välja jõudsid (teine tipphetk oli kahtlemata "Mass In F Minor"...). Juhitakse ka tähelepanu sellele, et see oli "Nuggets" kogumiku (ehk siis garaazhirocki piibli..) avalugu. No ma ei tea, mis saavutus see nüüd just on, aga see on väga hea avalugu igale plaadile kahtlemata. Käesolevale albumile samuti. Algab ähvardava kitarrisuminaga (millegipärast meenub The Mummies'i "Fly") ja jätkub alguses petlikult unelevalt, mis varsti moondub inim- ja kitarrikarjetest häiritud psychrockiks, kus kitarrihelid on salvestatud õigetpidi, valetpidi ja mõlematpidi. Aga seejuures on säilinud ka täiesti edetabelivääriline popmeloodia.

Siit jõuamegi kahe kõige olulisema asja - õigemini isiku - juurde sellel albumil. Nendeks on Annette Tucker ja Nancie Mantz. Nimelt The Electric Prunesi "I Had To Much To Dream Last Night" on kirjutatud kahe professionaalse laulukirjutaja poolt. Ja kuna plaadilepingu sai ansambel just nimelt selle singli põhjal, kirjutasid plaadifirma ja produtsendi nõudmisel esikalbumi materjali suures osas samuti need kaks naist. Lisaks oli albumi produtsent David Hassinger popmuusika maailmas vana kala, kes oli teinud koostööd Rolling Stonesi ja The Monkees'iga. Nii et 1) Rolling Stonesi mõjusid võib siit plaadilt omajagu leida 2) The Monkees'i edu põhines justnimelt professionaalsetel laulukirjutajatel.  Seega ajal kui rokenrolli ja bluusikaverite aeg oli pöördumatult läbi saanud ja iga vähegi tõsiseltvõetav bänd oma materjali ise kirjutas, oli The Electric Prunes sattunud olukorda, kus lood tulid väljastpoolt ja oma lugusid neil salvestada ei lastud.

On see nüüd suur puudus või mitte? Raske öelda, sest ausalt öeldes ei tundu The Electric Prunes'i originaalmaterjal just väga originaalne ega vapustav. Ja hoolimata sellest, et tänapäeval on selge, et Lõhmuse, Brandesi jt elukutseliste laulukirjutajate toodang on puhas prügikastimaterjal, olid kuuekümnendatel siiski teised ajad.

Esimene ootuspärane tulemus on, et album pole seetõttu just terviklik psühhedeelne meistritöö. Teine, veidi ootamatum tulemus on, et bändil oli võime Tucker/Mantzi poplood rüütada lahedasse garage/psych vormi. Oli ju ka "I Had Too Much To Dream Last Night" algselt kirjutatud kui tasane poplugu, aga The Electric Prunes keeras selle pea peale.

Või võtke kasvõi nende järgmine singel "Get Me To The World In Time", mis avab selle albumi b-poole. Jah, päris sama kõva hittlugu loomulikult oodata pole, kuid raiuv kitarr ja metsik rütm tagab kui ka mitte uue psychrock-meistritöö, siis vähemalt kõva garaazhirocki loo, mis sobitub igasse plaadikogusse, mis algab Bo Diddley'st ja lõpeb The Falliga. Bo Diddley'lt on siinkohal muidugi kõvasti laenatud.

Tucker/Mantzi "Are You Lovin' Me More (But Enjoy It Less)"  laulust on minu rõõmuks saanud kiire garaazhipunk, mis ennustab ette NY Dollsi ja The Dictatorsi stiilis bändide tulekut. Muidugi vaid senikaua, kuni elektriorel räigelt sisse sõidab.

Bändimeestel ise lubati albumile panna kaks lugu. Kumbki nendest ei ole paraku väljapaistvaimate lugude seas. "Luvin" on suht amatöörlik rütm-ja-bluus, mida kõik tol ajal mängisid. Seevastu "Train For Tomorrow" on päris tore unistav psychrock.

Eraldi võiks veel märkida samuti Tucker/Mantzi lugu "Sold To The Highest Bidder", mis The Electric Prunes'i tõlgenduses on salvestatud kui totaalne sõda Havai ja Kreeka pillitinistamise vahel. See kõlab veidi nagu surf (meenutage samuti kreeka-teemalist Misirlou'd), mis kulmineerub Kreeka saarestiku mahapõletamisega Kamehameha Suure laevastiku poolt.

Umbes veerand Tucker/Mantzi toodangust ja seega ka albumist on siiski väljakannatamatu. The Electric Prunes kõlavad siinkohal nagu suvalised säästumuusikud. "Onie" on mage popballaad, ja laulja igavlev esituslaad ei aita sugugi kaasa. "About A Quarter To Nine" on samalaadne vaikne ja tüütu nunnutamine ning "The King Is In The Counting House" on tobe klavessiinipõhine lastelugu.  Noh, The Kinks on midagi taolist samuti üritanud ("Animal Farm" meenub mulle), ent The Kinksil oli Ray Davies, mis iga banaalsuse suutis uhkelt välja mängida. Aga The Electric Prunesi loos pole midagi, mis kõrva torkaks või meelde jääks.

Plaadi lisalugudeks on bändi debüütsingel, mille avalugu "Ain't It Hard", on äraütlemata lahe garaazhipunk, kui ka mitte just eriti originaalne (tegu on ka laenulooga). Igatahes kitarrimäng ja -rütm on 50% "rongirattad ragisevad" ja 50% "Batmobile sõidab ringi aknad lahti ja stereo põhjas". B-poole lugu on The Electric Prunesi originaalpala "Little Olive". Üldiselt oleks The Electric Prunes'i omatehtud rokenrolli-lood veidi lahedamad kui seal oleks vähem rütmi-ja-bluusi. Ja suupilli, suupilli pole kunagi liiga vähe. Aga nii pole ka viga.

Kuhugi debüütalbumi ja "Mess In F Minori" vahele jäi bändi teine album "Underground", mis sisaldas juba rohkem originaalmaterjali, aga sellest tehakse üldiselt vähe juttu ja seda ma pole kuulnud. Kuid käesolevat plaati võin mõnest igavast loost hoolimata küll soojalt soovitada.

1 2 >>