Category: pop

Dennis Wilson ja saatan

by Evol Email


Suvel olin kogu puhkuse aja maal, lahkudes sealt vaid üheks õhtuks, et külastada Plink Plonki festivali Tartus. Nimelt tabas suvemaja ökohorrori puhang - majavamm sõi end majja sisse, mille tulemusena pidin poole majast tühjaks lammutama. Selline küllaltki jälk inimeste ja seente võitlus, mille tulemus ei ole nüüdki veel päris selge. Seetõttu elasin küllaltki metsikut ja masendavat elu.

Ainus vaikne koht oli peldik, kus seltsi pakkus üks vana Mojo number. Sealt jäi silma artikkel, milles kiideti ülivõrdes filmi "The Beach Boys And Satan". See on tunniajane dokumentaalfilm teadagi mis ansamblist. Tasapisi tärkas huvi. Selline intrigeeriv vastandus, et kuidas nunnu Ameerika poistegrupp siis äkki saatanaga mestis on? Samuti lubati tutvustuses, et Kim Fowley on filmis, kannab helesinist pintsakut, mõnuleb basseini ääres ja lööb laulu. Kuu aega lugesin seda Mojo numbrit, iga päevaga aina sagedamini seda arvustust ja uudishimu lõi aina enam lõkkele.  Just nii, aeglaselt aga vääramatult, püüab saatan sind oma võrku. Istub õla peal ja meelitab. "Two girls for every boy" oli laulus "Surf City"* välja käidud lubadus. Join us.  Nii et linna jõudes - mõeldud-nähtud.



Kim Fowley osas oli kõik nagu peab, pintsak pimestas silmi ja ta jutustas kuuekümnendate popi ajalugu tõepoolest lauluvormis. Tuleb siiski nentida, et pealkirjale sisu ikkagi ei vastanud. Saatanast oli väga vähe juttu. See oli mingi saksa telefilm tegelikult ja ilmselt on püütud RTL-ist ja Pro7-st nüristatud publiku tähelepanu võita millegi sensatsioonilisega. Tänapäeval muidugi, kui kõik teavad legendiohtrast Beach Boysi avaldamata jäänud albumist "Smile" ja Brian Wilsoni vaimsest läbipõlemisest, aga ka Dennis Wilsoni surmast, ei ole ettekujutus Beach Boysist enam nii üheplaaniliselt nunnu. Aga ega nad mingid paharetid ei olnud ikkagi. Kogu saatana aspekti sisu oli tegelikult Beach Boysi liikmete (vendade Brian ja Dennis Wilsoni) põgus kontakt Charles Mansoniga. See tegevusliin tundus filmile vaid kõmu mõttes külge kleebitud kõrvalepisoodina. Ning seda ei suudetud hästi lahti jutustada.

Filmi põhiosas oli tegu hoopis igati tõsise ja faktiohtra surfrocki ja Beach Boys'i ajaloo lühikese ülevaatega. Film lõppes Brian Wilsoni äravajumisega kuuekümnendate lõpus/seitsmekümnendate algul. Autoritekst filmis puudus ja kogu info edastati pildi ja filmi jaoks spetsiaalselt tehtud intervjuude (Brian Wilson kaasa arvatud) vahendusel. Seetõttu on Beach Boysi ajalugu sügavamalt tundmata raske kõigist nüanssidest aru saada.

Charles Mansoni ja The Beach Boys side on filmi järgi väga lühidalt midagi taolist (huvilised võivad ise Mansoni kohta netist lugeda, eks):

Dennis Wilson tutvub Mansoniga viimase initsiatiivil. Dennis abistab Mansonit muusikategemisel ning tutvustab Mansonile produtsent Terry Melcherit. Siis aga leiavad nii Wilson kui Melcher, et Mason on  väga kentsakas inimene ja loobuvad Mansoni muusikakarjääri edendamisest. Kuna Manson suhtus oma muusikukutsesse ülitõsiselt, aitab ebaõnnestumine kaasa Mansoni kannatuse katkemisele, kes ei jõua enam oma planeeritud apokalüpsist (Helter Skelter) ära oodata. Nüüd saadab ta oma jüngrid välja. Kuna ta on Melcheri peale vihane, siis suunab ta nad just nimelt Melcheri majja. Aga seal elas tol hetkel sees hoopis Sharon Tate ning temast saigi Mansoni tuntuim ohver. Ehk siis Dennis Wilson on kaudselt Sharon Tate'i surma ja üldisemalt Mansoni mõrvade esilekutsuja.

See võiks olla põnev teooria, kui ta poleks liiga laest võetud, sest siin on väga valikuliselt rida sündmusi üksteise järgi asetatud, et tekiks justkui kindel põhjus-tagajärg seos. Samuti polnud filmitegijatel eriti palju *täpset* infot, mis asju Wilsonid ja Manson omakeskis siis ajasid. Siiski väärib märkimist, et The Beach Boys salvestas ühe Mansoni kirjutatud laulu (tõsi küll, nad töötasid selle ennem ümber), mis jõudis bändi ühe singli B-poolele. Seevastu siin on vankumatu tõestus ansambli saatanlikkuse kohta: http://www.jesus-is-savior.com/Evils%20in%20America/Rock-n-Roll/beach_boys.htm.

Draamat oli filmis kunstlikult üles puhutud ka sellega, et viidati ka Dennis Wilsoni surmale, justkui sel oleks mingi seos filmi sündmustega. Tegelikult elas Dennis kuuekümnendatel päris lõbusat elu ning uppus alles 1983. aastal. Selleks ajaks oli Manson kauge möödanik ja Brian Wilsonil oli katus juba aastaid sõitnud.

Kokkuvõttes ma ei usu, et see saatana-teema just paljusid vaatajaid veenab. Palju tähelepanuväärsem oli ilmselt Brian Wilsoni allakäik, mis leidis aset paralleelselt Mansoni tegevusliiniga. The Beach Boysi kontekstis oli Brian juba 1967. aastal enam-vähem läbi põlenud, põhjuseks uimastid, arenevad vaimsed häired, samuti Wilsoni üliambitsioonika ja südamelähedase projekti "Smile" albumi lõpetamatajäämine. Sellest räägib film päris pikalt. Ja see kõik on väga huvitav ja omamoodi liigutav, vähemalt neile, kes "Smile" albumit kõrgelt hindavad (Brian Wilson salvestas selle 2004. aastal uuesti). Ma ise väga kõrgelt ei hinda, sest pole kunagi väga pikalt suutnud kuulata seda. Wilsoni vokaal eriti aastal 2004, on mulle ikka väga vastumeelt.  Mulle endale meeldivad just varasemad The Beach Boys'i salvestused, mis on noh... kentsakad. Omamoodi lõbusad. See on ka põhjuseks, miks ma filmi üldse vaadata tahtsin. Ja Kim Fowley, muidugi.



Siis Johnny Pescador küsis väga õige küsimuse, et mis surfi-bänd see Beach Boys niiväga oli? Vastan. Kuuekümnendate surf-bändid ei olnud sugugi ainult instrumentaalansamblid. Arvestage, et tolleaegne California surf/hotrod skene formeerus eelkõige surfamise ja autode ümber. Muusika kui stiil oli alles leiutamisel ja oli ka lauljaga ansambleid. Vokaalgruppidest The Beach Boys'i järel tuntuselt järgmine oli ilmselt Jan & Dean, nad olid küll rohkem hotrod-fännid. Ka nende võime ägedaid poplugusid salvestada oli tähelepanuväärne, kuigi nad tegid seda sama peenikese häälega kui The Beach Boys, paraku. Instro oli sel ajal vaid üks suund, kuigi tänapäeval seostub sõna "surf" tõepoolest eelkõige kitarriludistamisega nagu Pulp Fiction (ehk siis nagu Dick Dale, sellele assotsiatsoonile tänapäeva kuulaja peas oli viidatud ka sakslaste filmis). Üks minu kõige lemmikum kuuekümendate surfpala ongi laululugu - The Trashmeni plaadistatud "King of the Surf" (Well we're taking my woodie and heading on down/ Where the cool cool surfers all gather round jne).

* "Surf City" salvestasid hoopis Jan & Dean. Brian Wilson oli siiski loo esialgne autor.

House of the rising sun - ära puutu!

by Evol Email


No one, and I mean no one, fucks with the original 'House Of The Rising Sun'; no one should have the gall to add new lyrics, throw on an additional pack of theatrical desperation and credit it to one's own name. Is nothing on this planet friggin' sacred?

- George Starostin


Sel aastal olen ma ikka pikki tunde veetnud George Starostini plaadiarvustuste lehel ja uurinud, mis kuuekümnendatel ikkagi muusikas toimus? Starostin on kompulsiivne plaadiarvustaja, kes on üksipulgi läbi võtnud kõigi kuuekümnendate ja seitsmekümnendate tegusamate bändide diskograafiad. Kui huvi on, võib siin lehel lugeda-lugeda-lugeda kuni surm sind kuvarist lahutab. Igatahes olen palju huvitavat (ja igavat muidugi ka) teada saanud.

Ülaltoodud tsitaat pärineb Starostini arvustusest ansambli "Love" debüütalbumile. Millegipärast ajas see naerma, eriti seetõttu, et "House of The Rising Sun", mille tegi kuulsaks Eric Burdon ja "The Animals", on ju lugematute kaverite ohvriks langenud.

Aga kaks väljapaistvat (heh) töötlust tulevad kõigepealt meelde. 1985. a ilmus kogumik "Psycho Attack Over Europe", mis koosnes minu arusaamist mööda vaid Mandri-Euroopa psychobilly bändidest. Ütlen kohe, et see on parim psychobilly-album, mida ma elus kuulnud olen. Muuhulgas oli plaadil Saksa psychobilly-kollektiiv P.O.X, kes esitas ka pala "Psycho In New Orleans" (ja tänu Intarneti võlumaailmale, võite seda kuulata ka). Alguses kõlab see nagu kokutav Elvis oleks köharohtu kurku tõmmanud, ja pärast seda - nagu me kõik teame, on Rising Sun eelkõige aeglane, melanhoolne lugu - mängib P.O.X täistempol ülikiire instrumentaalosa, millel on teatud, kuid mitte määrav side originaaliga. Võimas.

Teine versioon pärineb ei kelleltki muult kui JMKE-lt, kes ainult neile teadaolevatel põhjustel salvestas kah ühe loo, mis evib teatud sarnasust The Animalsi singliga. Kunagi vanadel halbadel aegadel lindistasin selle kassetile Top-raadio saatest "Villu Tamme Superäge Raadioshow". Huvitaval moel on Villu Tamme samuti leidnud, et loo tõlgendamiseks sobib kõige paremini ülepingutatud dramatiseering, nii et laulja ähib, ohib ja oigab mitte põrmugi vähem vapustavalt kui P.O.X-i laulja. Vahe on ainult selles, et Villu ei üritagi laulusõnu meenutada, kitarr jääbki lõpuni välja aeglaselt voolama, samal ajal kui Villu püüab kitarristist "aurgh" ja "urrgh" hüüete abil üle karjuda. Kas just JMKE parim lugu, aga kena vaheldus kindlasti.

Minul endal ühtegi Animalsi plaati pole, küll aga on artisti "Eric Burdon of the Animals" kogumikalbum. Pange tähele, "of The Animals", mitte "and The Animals". Sihuke säästuplaat siis, mille Burdon on ilmselt salvestanud mingitest autoriõigusetuse kaalutlustest lähtuvalt. Lood aga on pärit just The Animalsi repertuaarist ja selle CD põhjal ütleks isegi, et "Please Don't Let Me Be Misunderstood" (samuti pole nende originaal) on mõnes mõttes lahedamgi lugu, kuid kõik oleneb esitusest. Ja just esitusega pani The Animals oma Rising Sun'i versiooni salvestades kümnesse.

Burdoni The Animalsi järgne soolomaterjal olevat muidu nii-ja-naa - kui psyhhedeeliaajastu kätte jõudis, olla Burdoni katus täiega pealt ära sõitnud. Aga seda kraami ma pole kuulnud, v.a suht kobe psych-rock lugu "Star Pilot", millel on ilgelt pikad vahepalad, aga muidu päris äge.

 

Agony shorthand

by Evol Email

Tegelikult on praegu tunne nagu Jaan Tatikal Saalomon Vesipruulil ikka, tobu, kes avastas, et Siller ja Anastaasius Bläu on kõik ta paremad mõtted juba ära varastanud.

Kunagi tegutses selline veebileht nagu Agony Shorthand ja sel ajal oli tegu ikka päris unikaalse lehega nii avaldamisohtruselt kui materjalirohkuselt. Pikemat juttu ei hakka siin heietama, aga jutu lõpp viib Detailed Twangi lehele. Sealt võib lugeda kõigest, mis huvitav. Aga saab ka ise kuulata. Siinkohal väga lühidalt ainult paar viidet:

The Tiki Men: Suurepärane surf/instro just selles hajusas ja valjus pillimängustiilis, mis mulle üheksakümnendate keskpaigast on meelde jäänud. Bändist on mul hägusad mälestused, kuid kahtlustan, et see piirdub lihtsalt silma ja meelde jäänud nimega Estrus Recordsi postimüügikataloogist.

The Revillos: The Rezillos - noh, see on päris kuulus bänd ikka - tegutses seitsmekümnendate lõpus ja tegi lihtsat, kuid hästi peale minevat poppunki, põigates pahatihti kosmoseteemasse. Nägid nad üsna napakad välja, aga muusikaliselt oli neil hea nina (sh ka heade laenulugude otsimiseks) ja nende album "Flying Saucers Attack" mulle päris meeldis. Aga bändi hilisemat versiooni The Revillos (selle moodustasid Rezillose kaks lauljat) polnud ma kunagi kuulnud. Mis on väga kahetsusväärne, sest "Motorbike Beat" on tõesti hea lugu.

Girls At Our Best: Tartust Abakhani kangapoest üheksakümnendate keskpaiku ostetud 12-tolliste Peel Sessionite seast oli Girls At Our Best'i kolme looga plaat üks mu suurimaid lemmikuid. Tegu oli väga lühikest aega tegutsenud tüdrukutebändiga, kes lõõritasid üsna sõbralikku kitarrirocki. Enamus kriitikuid on ühel meelel selles, et tegemist oli ansambliga, kel üsna vähe potentsiaali ja arenguruumi, kuid kelle vähesed saavutused igati kiiduväärsed. Tõestuseks need kaks lugu. Peel Sessioniga võrreldes on kõla mõnevõrra raskepärasem, mis minu meelest ei ole just kasuks tulnud.

 

The Bristols: Bänd ja laulja on juba ennemgi siin jutuks tulnud. Nüüd võimalik ka kuulata.

The Cheater Slicks: See bänd on ikka puudutanud mu kõige hellemaid hingekeeli. Siit aga leiab bändi demod hoopis teistlaadse ja lahedalt mõtliku helipildiga. Kui see album tõesti kunagi tõelisuseks saab, siis pean selle hankima. Ükskõik kuidas.

Jah, mõttetu on seda postitust jätkata. Nii võib terve interneti täis kirjutada. Uurige ise edasi.

 

Ilusat pidu

by Evol Email

Mojost lugesin mõni aeg tagasi Jerry Lee Lewise kontserdist. Mees elab ikka veel, on üle kaheksakümne aasta vana ja annab endiselt kontserte. Ammu-ammu kui ta Inglismaale tuurile läks oma 14-aastase naiseraasuga, siis boikoteeris publik teda, nii et mees läks häbiga Ameerikasse tagasi. Nüüd maksab tema kontserdi pilet kõvasti üle 100 naela, selle eest pead istuma viisakas keskkonnas peene publiku seas, kus ei või valju häälega oh-oh-oo-gi öelda, kui maestro klaveri ette saabub. J L Lewis töötab põhimõtteliselt autopiloodil - käivitub ja hakkab hirmsa hooga klaverit mängima. Saatebänd kuulab tähelepanelikult ja kui saavad aru, mis lugu nüüd tuleb, hakkavad ka mängima. Ja nii mängib Jerry Lee Lewis terve kontserdi üldjoontes omaette ja saatemuusikud vaadaku ise kuidas lood ära tunnevad. Ja enam-vähem tulevad toime. Kahtlemata, see on kontsert kuhu tahaks minna, ülikrõbedast piletihinnast hoolimata.

Nii et kõik oleneb olukorrast, sest Mowwissey kontserdi pilet tundus mulle küll liiga kallina, et üritusele täiel rinnal kaasa elada. Kõigele lisaks nurisesid inimesed, et tõelised vännid jäävad ukse taha, samas kui muidumehed Mowwissey kontserti oma kohaloluga vääritustavad. Saladuskatte all võin öelda, et mina olengi see inimene, kes polnud pileti vääriline, sest Mowwissey'd mäletan ma ainult The Smithsist ja tema sooloplaate pole ma kunagi kuulnud. Aga sellest hoolimata läksin ma ikka kohale.

Lõppkokkuvõttes kujunes väga lõõgastav kontsert, sest mis parata, rohkem kui teravaid elamusi otsin ma viimasel ajal sellist rahulikumat olemist. Lava ligiduses pidasin ma vastu umbes kolm lugu, siis oli särk läbimärg ja õhk otsas ning leidsin, et asjale tuleb vaadata teise nurga alt. Sobiv nurk leidus saali tagaotsas leti ligidal ja kui muidu on RockCafe nimelises asbestitehases üsna sünge olemine, siis teenindus oli küll kiiduväärt. Nii võingi nentida, et soojendusbänd esines ühe õlle pikkuselt, Mowwissey esines kolme õlle jagu ja lisalood võimaldasid veel teha väikse encore-õlle.

Seisin siis seal leti kõrval, piilusin ühe silmaga sammaste vahelt Mowwisseyd, jõin õlut ja - einoh, mis me räägime, hoopis parem hakkas mul. A juba tulidki turvamehed, kes ilmselt olid aru saanud, et siin pole tegemist tõelise Mowwissey fänniga, vaid niisama poosetajaga ja et mis ta otsib siit? Ma ei tea kohe, mis mind reetis? Liiga kinnise kaelusega särk? Halb rüht? Haigutav tühik kahe esihamba vahel (nn "kolmas silm")? Ja kutsusid kohe endaga kaasa. Põhiline asi, mida inimene klubis teha ei soovi, on turvameestega kuhugi taharuumi minna.

Õnneks oli õllest ja mahedast rockmuusikast turgutust saanud aju hakanud mõtlema sünteetiliselt ja ma panin mõttes kiiresti kokku mitu huvitavat asjaolu. Esiteks oli Merje (koos oma õega) roninud ette kuhugi moshpitti ja jätnud käekoti minu kätte. See käekott seisis nüüd minu kõrval näiliselt mahajäetuna baariletil ja viis minutit tagasi olin (varaste kartuses, loomulikult) otsustanud kotist autovõtmed välja võtta ning selleks kotis kõvasti tuhninud. Seda tegevust jälgis omakorda kahtlustavalt mingi meeter viiekümnene tüdruk, kes seejärel lahkus. Ja viis minutit hiljem naases kahe turvamehega.

Nii et pärast väikest selgitust, et ma pole varas ja et käekoti omanik on lava ees pit'is, võttis üks turvajatest mult juhiloa ja läks mu isikut Mowwissey fänniregistrist kontrollima. Jõin õlut edasi, viie minuti pärast oli turvamees tagasi, andis dokumendi tagasi ja soovis "ilusat pidu". Palju tänu, just see plaan mul ongi.

Nii et. Ma olen üks väheseid, kelle usaldusväärsust on korraldajad kontrollinud ja kellele on expressis verbis "ilusat pidu" soovitud. Just minule. Ma olen Mowwissey vääriline.

Päris hea kontsert oli muidu ka.

Lõkked põlevad, sääsed surevad ja rahulik muusika

by Evol Email


Ennemuistne legend teab pajatada, et kord lubanud sääsk hobuse pikali panna. Lennanud siis hobuse juurde jaaa SUTSANUD täie jõuga. Hobune viskas pikali ja hakkas püherdama ja sääse võit oligi käes. Selline puhas jõu ja ilu demonstratsioon, mõistuse ja terava nõela triumf paksunahalise elajalooma üle. Nüüd võingi mitte just vähese uhkusega ette kanda, et jaanipäeva paiku maal avastasin valla - mis valla, Maavalla! - suurimasse lõkkesse notte tarides, et kui sääsk mind pureb, siis ei tunne ma mitte kui midagi. Ei mingit valu ega piina, ainult kerget ebamugavust, justkui luuraks keegi põõsastikus või lendaks taevas vuhinal mõni tundmatu objekt. Aga seda põhjustab pigem tavapärane paranoia kui minu pikanokaline vaenaja. Ainus mõistlik seletus on see, et juunikuine mitmenädalane hoogtöö periood on mind muutnud üheks tuimaks elajaks tõeliselt paksu nahaga, millest ükski nõel läbi ei puuri.

Nüüd on aga käes leebe suvi ja tarvis end turgutada.

Fabienne Delsol'i 2007. aastal ilmunud album "You And Me" evibki hetkel teretulnud rahustavat toimet. Delsoli (ex-The Bristols) teine soolo-kauamängiv on kokku pandud kuuekümnendate prantsuse popmuusikast - avalooks on Gainsbourg'i "Vilaines Filles Mauvais Garcons" - ning vaiksepoolsest garaazhirockist. Esmakuulamisel tundub isegi üllatav, et kuidas garaazhipungist aastatega sellisesse lõõgastavalt kergesse atmosfääri jõutakse, aga siin tasub meenutada April Marchi, kes samuti punkbändist jõudis otsaga prantsuskeelse popmuusikani. Nii et tegu polegi kuigi unikaalse nähtusega, vaid prantsuse pop on selline väike nišš endistele naisgaraazhipunklauljatele.

Fabienne Delsol on eelkõige artist ja laulja, kelle kaasmuusikud jäävad paratamatult saatebändi rolli. Samas sõltub ta neist olemuslikult, sest ise ta muusikat ei kirjuta ja pilli ei mängi. "You And Me" valmimisel on käed külge löönud teistes Damaged Goodsi bändides mängivad pillimehed (kui te olete Mojo lugeja, siis Pete Molinari on tuttav nimi), ent abikäe on ulatanud ka mitmed laulukirjutajad. Kaverid on küll head aga uued lood on veel paremad, sest yeye-pop kõlab küll nunnult ja puha, aga kaks lugu on kirjutanud vana garage-rocki-ekspert George Miller (ex-Kaisers, on ka The Bristolsi aegadel Fabienne'ile lugusid kirjutanud), kelle Mr Mystery ja That's The Way To Do It on minu meelest ikka eriti head. No ikka päris head kohe. Kannatavad vaevata välja võrdluse parimate kuuekümnendate garaazhipungi lugudega, kahtlemata. Rõõm kuulda, et laulukirjutamisoskus ei ole maa pealt veel päris kadunud.

Kui Fabienne Delsol on selline rahustav, head tuju loov laulja, siis Mazzy Star on pigem uimastav. "She Hangs Brightly" on 1990. aastal ilmunud debüütalbum ja kuulsin ma seda esimest korda loomulikult Räkärodeost, kus Miettinen mängis lugu "Be My Angel" ja ülistas seda nii, et põsed punased. Ainult kuuekümnendate aastate Soome lotto-tyttöd võivad selle muidu "olen rahu ise" saatejuhi samavõrd endast välja viia kui Mazzy Stari mahe, unele suigutav hääl.

Hiljem selgus hoopis, et Mazzy Star polegi laulja nimi, vaid tegu on hoopis indie-bändiga Ameerikast. Nende muusika on muidu õite lihtne, hästi aeglane kitarrimäng, kõrvuti nukra amerikaanaliku kantri-uluga, mida kitarrist pillist halastamatult välja pigistab. Ja meelde jääb muidugi ka laulja Hope Sandovali melanhoolne laul. See on ikka nii rahulik plaat, et kõik ümbritsev hakkab aeg-luubis liikuma, lõoke jääb taevasse rippuma ja jõgi ka ei voola enam. Just see mida vaja. Igatahes tähelepanuväärne, kuidas tosin aastat tagasi Soome raadiost meeldejäänud bändinimed toovad endiselt rõõmsaid üllatusi.

Järeldused: 1) George Milleri esimene bänd oli The Kaisers, kes plaadistas üheksakümnendate alguses nii Nortoni kui Get Hipi märgi all. Loogiline, et Delsoli albumile kirjutatud lugude põhjal võib eeldada, et tegu on väga okei ansambliga; 2) sääsehammustust ma ei tunne, aga parmud naksavad endiselt valusalt. Ja täna tõmbasin esimese puugi kõhunahast välja. 3) Jaanilõkke tegin sellise, et paistis Tallinnasse ära.

<< 1 2 3 4 >>