Category: pop

Vineerist iidolid ja Kristen Stewart

by Evol Email

Kui rääkida ebaõnnestumisest, siis üks minu suuremaid läbikukkumisi zine'i tegemisel juhtus siis, kui me Merje venna maja lammutasime. Lõhkusime umbes nii nagu Onu Bella anarhismikoolkond Tartus seda teha armastas (tipphetkeks oli kindlasti korstna ümberlükkamise üritus sel moel, et aktivistid sellele vägeva kasepuu otsa langetasid) ja õuel põles köhiv lõke, kus vähemtähtis praht kärssas ning lämmatava suitsuga ümberkaudseid elanikke kimbutas.

Ühel kenal kevadpäeval peenestasin ma kuvalda ja sõrgkangiga juba pikemat aega põrandat kui nägin, et keegi taris maja sisemusest välja ukse. Sellele oli ei-tea-millal peale joonistatud lahe The Beatles'i pilt, stiilselt must-valget kontrasti rõhutavalt, nagu Beatles kunagi oma näopilte avaldada armastas (vt näiteks A Hard Days Night plaadikaant). Kahjuks mul polnud fotoaparaati kaasas, aga ma vedasin ukse kavalalt veidi kaugemale aeda, et teda tulest säästa kuni homme paar pilti teen.

Mida ma kahjuks ette ei osanud näha oli see, et Merje sugulased on nii töökad, et nad käisid kogu aeg rahutult mööda krunti ringi ja otsisid, kus saaks jälle rassida. Ja nii kui ma korraks kõrvale vaatasin, vedas keegi oivik mu väärtusliku ukse lõkkesse ja võib-olla virutas enne talle jalaga ka. Nii et pilt jäi tegemata ja minu jaoks tähelepanuväärne osake DIY-popkultuurist üles tähendamata.

Nüüd mitu aastat hiljem oli mul aga fotokas kaasas, kui külastasin sõbralikku Märjamaa jäätmejaama, et jätta hüvasti pagasiruumitäie hoolikalt väljavalitud rämpsuga. Kohapeal selgus, et jäätmejaama juhataja oli konteinerist päästnud vahva segatehnikas värvilise pannoo. Vineerist hoolikalt väljasaetud ja ülevärvitud figuurid kujutavad eeldatavasti Suzi Quatro't ja tema bändi (Suzi on see mustade juustega).

Võimas. Kui mul oleks mingi koht, kuhu see üles panna, oleks ma selle kaasa võtnud. Ma loodan igatahes, et see pilt leidis endale sõbraliku kodu.

Kuigi teisest küljest Suzi Quatro'st tean ma väga vähe ja ega ta ei ole kunagi minu plaadimasinasse jõudnud, sest Runaways kõigepealt, eks ole. Mitte et ma isegi Runaways'i nii väga kuulaks, kuigi pean tunnistama, et Joan Jett'i "Crimson And Clover" on tõepoolest üks mu igipõlistest lemmiklugudest. Aga muidu ka Runaways on lihtsalt lahe seitsmekümnendate rokenrolli fenomen, millest on siiski huvitavam teada kui plaate kuulata. Just praegu on mul pooleli Bomp zine'i äge retrospektiiv "Bomp!: Saving the World One Record at a Time" (sellest raamatust hiljem) ja seal on ülivõrretes kirjutatud artikkel, mis on kirjutatud ajal kui Runaways alles karjääri alustas.

Minu Runaways'i huvi turgutas  2010. a ilmunud film üllatava nimega "Runaways", mis kajastab bändi karjääri, keskendudes eelkõige kolmele tegelasele, kelleks on laulja Cherie Currie, kitarrist Joan Jett ja produtsent Kim Fowley.

Film nägi palju vaeva, et neid kolme portreteerida, ehk siis Currie on tegelikult selline kodune tegelane, kes satub kogemata metsikusse rockbändi ja vastupidi, Jett on maniakaalne rokkar. Ning Kim Fowley on Kim Fowley, unikaalne tõbras, kes on kaval nagu rebane, suudab üsna metsikutest tüdrukutest bändi kokku panna ning neid enam-vähem välja koolitada. Filmi lõpuks muserdab rockivärk Currie lõplikult ning ta taandub muusikast ja jällegi, vastupidi, Jett võtab end kokku, paneb rokenrolli ja kogu elustiili enda kasuks tööle, suunab energia muusikasse, teeb uue bändi ja tuleb välja eduka albumiga ("Joan Jett"). Film seda ei käsitle, kuid Jett'i comeback oli muide nii UG kui olla saab, ta andis ise plaadi välja, ja müüs pärast kontserte oma albumit otse parklas. Ja edu tuli, minu meelest kaheksakümnendate alguse kohta väga kõva sõna.


Joan Jett/Kristen Stewart - Cherie Currie/Dakota Fanning

Raske öelda kui õnnestunud see film just on, minu meelest on seal päris palju nihelemapanevalt puust-ja-punaseks episoode ja see, kuidas Joan Jett kogu aeg targutab teemal "naised ja rock", kõlab veidi õõnsalt. Eriti sellepärast, et tegelikult teeb Kristen Stewart Joan Jett'i osas täiesti vapustava rolli, mis on 100% elektrilis-karismaatiline. Ja kuna Stewart suudab Jetti arengu võimsaks naisrokkariks mängida täiesti usutavalt, ei vaja see enam mingeid täiendavaid kommentaare või õigustusi filmi-Jetti suust.

Mind Stewart igatahes täiesti veenis ja seega kuna ma jumaldan Joan Jetti, jumaldan ma järelikult ka Kristen Stewart'it. Mis veel ägedam - Stewart laulis kõik Jetti lood uuesti ise sisse ja niimoodi, et isegi Jett väidetavalt rahul oli. Tegelikult ma ei saanud alguses arugi, kesse näitleja on ja alles takkajärgi selgus, et tegu on menuka noorteiidoliga "Twilight" filmide sarjast, keda pool noorsugu jumaldab ja kõik ülejäänud jälle mõnitavad. "Twilight", see on ebaoluline, vaadake parem Stewart'it selles filmis.



army life is good for you

Jonathan Richman - "I, Jonathan" (1992)

by Evol Email

Oma üllatuseks leidsin selle plaadi pildi mingist “Kõige koledamad plaadiümbrised” nimekirjast. On ilmselge, et tänapäeva narrustest mürgitatud veebilehtede autorid lihtsalt ei suuda välja kannatada Jonathan Richmani AUSAT NÄGU. See on kõige ausama, vahetuma, siirama  - ja kui soovite, naiivsema - mehe pilt, mis teile albumi esikaanelt vastu vaatab. 110% puhast ausameelsust. Seepärast ta nii imelik välja näebki.



Kohe alguses tuleb ära öelda kõige olulisem: see plaat on 5++, kuulaks veel. Ja veel. Tunnistan, et mina poleks Jonathan Richmanilt sellist täistabamust küll oodata osanud. Okei, selge, et The Modern Loversi debüütalbumi väärilist salvestust siit ei leia, kuid polekski mõtet otsida.

The Modern Loversi suurimaks probleemiks osutus ju see, et JR-le ei meeldinud vali muusika. Ent siin on kõik vastuolud ületatud. “I, Jonathan” on seetõttu täiesti ebatõenäoliselt õnnestunud kombinatsioon vaiksest musitseerimisest ja ägedast garaažimaigulisest rokenrollist. Kitarrid on mitte esiplaanil, vaid aktiivsel tagaplaanil, kõlades summutatult, justkui oleks sul padjad kõrvadel. Esiplaanil on aga loomulikult JR tundeline vokaal.

Muusikaliselt ja lugude kvaliteedilt ei erine “I, Jonathan” aga The Modern Loversi debüüdist nii väga midagi. Tõsi küll, Velvet Undergroundi kultusele on lisandunud kõvasti viiekümnendate rokenrolli stiilis mõjutusi, mistõttu on rohkem tempokat pillitinistamist ja taustalauljaid ning plaat muutub veelgi elavaloomuliseks. See-eest aga ongi üks lugu pealkirjastatud “Velvet Underground”. Kui Lou Reedi soolokarjäär teile vastumeel on (onju?), siis nüüd olete leidnud väärilise asendaja.

Lüüriliselt on Jonathan Richman ikka sama kentsakalt lihtsakoeline ja ausameelne, olenemata sellest, kas ta laulab seksuaalvähemuste lõbuasutustest (“Dancing In A Lesbian Bar”), meenutab noorusaegu (“Velvet Underground”, “Rooming House In Venice Beach”), või lihtsalt moraliseerib elu põhiväärtustest (“Summer Feeling”, “A Higher Power”). Tasub igatahes tähelepanelikult kuulata.

Aga plaadi lõppu mahtus ka täitsa kobe surfinstrumentaal (“Grunion run”).

Hankige endale see plaat ja elu läheb paremaks.

The Piney Gir Roadshow - Jesus Wept (2010)

by Evol Email

Damaged Goodsi valikus on päris palju naishäälega kuulajasõbralikku indie/popmuusikat, nagu Betty & The Werewolves ja Nat Johnson & The Figureheads, kuid minu meelest on nad natuke liiga etteaimatavalt armsad ja igavlevad. Ent Piney Gir Roadshow’l on oluliselt rohkem iseloomu ja jõudu. Tõsi küll, rammu annab ja draamat loob eelkõige õnnetu armastus kantrimuusika vastu.  Tegu pole siiski mingi alt-kantri imega, vaid nende esitatav muusika põhineb üsna turvalisel ja rockilikul peavoolukantril. Kuid nad teevad seda väga hästi, sest bändil on ergutavalt kõlava häälega laulja, vinged viisid ja vahepeal ei karda nad ka elektrikitarri mängida - tänapäeval haruldane kombinatsioon. Moderniseeritud kõlapildist hoolimata meenuvad siiski rohkem kaheksakümnendate “Vikerraadiot” valitsenud tarbemuusikaansamblid kui näiteks Mary Prankster. Nii et ei tasu imestada, kui sinu käest viisakalt uuritakse - nagu Merje kohe küsis, kui plaadi masinasse pistsin - et kas nüüd järgmisel suvel on Harku Kantrile minek jah? Või Luunja? Selle peale ei oskagi kohe midagi vastata. Peale kohmetu yee-haw.

See väike postitus on ühtlasi ka testpostitus ning tähistab seda, et Sewercide Lo-Fi veebileht on tagasi Internetti inimeste sekka aidatud. Nagu juba olete kuulnud, on Eestis kümneid tuhandeid zombie-domeene ning nakkusallikaks on Eesti Interneti Sihtasutuse nimeline katkupesa. ".org"-nimeline vaktsiin õnneks aitas.


K2, Austria alpinistid, Poola laumängurid ja Vee-Jay sõnasepad

by Evol Email

Ma ei teagi miks, aga alpinism ja mäed on alati mulle huvipakkuvad tundunud. Kõrgust ma kardan, seda tean täpselt. Puu otsa ma ei roni, mis siis mägedest rääkida. Eraldi võlu on muidugi Himaalajal, mille kohta Nikolai Roerich raamatus "Altai-Himaalaja" kinnitas, et Shambala on sealsamas ja kui ta pole ka Shambalas käinud, siis lõhna on küll tundnud. Shambala lõhnab hästi. Seevastu tiibetlased lõhnavad tema andmetel halvasti ja on viletsad, passita inimesed. Ilmne vastuolu Roy Strideri päevikutega näiteks, aga lihtsalt Roerich kirjutas Tiibetist, nii nagu nägi, aga Strider nägi Tiibetit, nagu teised kirjutasid.



Mõnevõrra vähemkategoorilise ülevaate Himaalaja elu-olust andis Herbert Tichy raamatus "Cho-Oyu: jumalate arm". Austerlane Tichy läks 1954. aastal vallutama 8201 meetri kõrgust Cho Oyu mäge. Just eelmisel, 1953. aastal oli alistunud Mount Everest, kuid enamus teisi kaheksatuhandelisi oli veel alistamata. Nüüd otsustaski kogu elu Aasias rännanud, napsi- ja suitsumees Tichy, et tema käib kaheksatuhandelise mäe otsas ära, odavalt seejuures, s.t varustusega suht kokkuhoidlikult läbi ajades. Ja see läkski tal õnneks.

Muidugi ei alistunud Cho Oyu iseenesest, vähemalt mitte enne, kui piisavalt seiklusi sai läbi elatud. Tichy raamatust leiab kõike: ähvardav 8200-meetrine mägi, justkui ületamatud takistused, mist tegelikult alistatakse ühe pärastlõunaga, lumetorm, millest Tichy vaevu eluga pääseb ning mille tõttu oma käed külma käes ära kõrvetab. Ja siis, justkui tellitult, ilmub konkureeriv tiim Šveitsist, kes väga maia näoga mäe ümber tiirutama hakkavad, silmad ahnelt tipu poole vilamas. Tichy ja meeskond võtab energia kokku ja ronib kähku mäe otsa. Seekord edukalt.

Aga tegu polnud vaid sportliku aruandega ronimisest, vaid Tichyl jätkus silma ka loodusele, inimestele ja muidugi šerpade joomakommetele, millest saame teada palju ja põhjalikult. Tichy kirjeldatud nepaali šerpasid, kes temaga lumetormi trotsisid ja üks neist - Pasang - tõusis ka Cho Oyu tipule, ei saa küll kuidagi tühisteks inimesteks pidada, vastupidi. Nad andsid raamatule kõvasti värvi juurde. Ka igas mägede-teemalises raamatus kohustuslik lumeinimese jalajälg on siin raamatus. Suur ja sulanud.

Alpinism on minu meelest seega põnev teema, isegi kui seda ratsionaalselt on raske põhjendada. Nii vastas ka söör Edmund Hillary sorry, siiski George Mallory (Briti alpinist, kes 1924. a läks Everesti vallutama ja teoreetiliselt võis ka esimesena tippu jõuda. Keegi ei tea. Tagasi mäe otsast ta ei tulnud.), küsimusele, et mis sunnib teda Mount Everesti otsa ronima lakooniliselt "Just because it's there".

Seda küsis ka ansambel "Sheriff and the Ravels" 1958. aastal vinges doo-wop loos "Shombalor".  Ainult väikese täpsustusega:

"Of all the animals in the world
I'd rather be a bear
Climb The highest mountain
Double to the rear"

Jah, tuleb välja, et Sir Edmund Hillary on karu. Tegelikult ma olin seni kindel, et viimane rida ongi "Just because it's there" (vähemalt The Crampsi töötluses minu meelest on). Doo-wopi tempo ei soosi paraku laulusõnadest ("Shombalori" sõnad väärivad kindlasti läbitöötamist) arusaamist. Kuid mis muud saab tähendada laulu pealkiri, kui mitte duuvopistatud teisendit nimest "Shambala"?

Samas on hästi teada, et ega mägironimine pole alati nii lõbus, nagu Tichy seda kujutas (õnneseen nagu ta oli, ühtegi sõrme talt ei amputeeritud). Alpiniste sureb nagu kärbseid. Üldise laibaloenduse on vist võitnud Mount Everest, aga kõrguselt järgmine, K2 on samuti kurikuulus. 2008. aastal õnnestus SEAL 11 alpinistil ühe päevaga surma saada, ilm ei olnud isegi halb ega midagi.

***

Aga kui mitte mäe otsa ronida ("just because it's there" ei ole alati piisav põhjendus), siis saab seda vähemalt ette kujutada. Appi tuleb poolakate valmistatud lauamäng "K2". Ülesandeks on oma kaks alpinisti saata mängulaual kujutatud mäe otsa, jälgides, et nad end päris rihmaks ei tõmbaks. Kui alpinist liiga ära väsib, sureb ta ära.


Karbist tuleb välja kena mängulaud majesteetliku K2-e pildiga, pakk kaarte (ronimis- ja aklimatiseerumiskaardid), puust mängija- ja telginupud ning papist mängijaalused (millel pead arvet oma tervisliku seisukorra üles) ja ilmakaardid. Iga ilmakaart näitab kolme päeva ilma ja korraga on kaks kaarti lahti. Mida halvem ilm ja mida suurem kõrgus, seda halvemini see alpinisti tervisele mõjub. Alpinistil on kaht sorti kaarte, ühed on liikumis- (võimaldavad mäkke ronida) ja teised aklimatiseerumispunktidega (võimaldavad tervist taastada). Neid saab siis igas voorus kolmekaupa välja käia. Mida kõrgemale alpinist jõudnud on, seda rohkem see tervisele hakkab. Hättajäänud mägironija võib endale telgi püsti panna, mis leevendab halva ilma ja kõrguse mõjusid.  Punkte kogutakse mängus vastavalt sellele, kui kõrgele su mehikesed on välja roninud. Tippujõudmine annab ihaldusväärsed 10 punkti. Lisanüanss on ka see, et kui oled tippu jõudnud, tuleb eluga alla ka saada (K2 ongi sihuke mägi, kust väidetavalt iga neljas tipus käinu ei ole elusalt alla jõudnud). Sest surnuna kaotad oma punktid.

Vaade baaslaagrist tipu poole. Telgid on püsti, üks sinine alpinist on tipus juba ära käinud.

Kunstiliselt näeb mäng väga ilus välja, kuigi kaardid meenutavad kohati mingit sporditarvete firma kataloogi. Kõik kaardid on kuidagi... säravad ja alpinistid näevad liiga hoolitsetud välja. Viiekümnendate alpinistid olid teistsugused - habemetega, millest jääpurikad välja vaatavad, mitu-setu kihti riideid seljas, valitud eelkõige soojapidavuse, mitte väljanägemise järgi ja külmakahjustustest villi läinud sõrmed räpastesse sidemetesse mähitud.


Mängu saab vabalt mängida üksinda, aga mitmikmäng on teravam. Nimelt on ühel mänguväljal olevate alpinistide arv piiratud. Näiteks üle 8000 meetri kõrgusel võib ühel väljal reeglina olla vaid üks alpinist. See tähendab, et üks mängija võib teise mängija tee ära blokeerida. Näiteks kui tuled tipust tagasi, avastad et teine mees on telgi üles pannud ja istub paigal, samas kui sina üsna kiirelt kringliks külmud (ja sellega oma vaevaga saadud tipupunktid kaotad).

Selline kärukeeramise nüanss siis, mis ei jäta just eriti sportlikku muljet. Sir Hillary poleks sellist mängu teinud, igatahes. Samas on see tänapäeval 8000-listel väidetavalt täiesti tavapärane probleem. Mõned kohad on lihtsalt kitsamad ja kuna usinaid alpiniste on ilgelt palju, siis võivad tekkida tropid, ronijad kaotavad aega, jäävad hilja peale ja võib-olla ei jõuagi baaslaagrisse tagasi. Lugesin natuke viimaste katastroofide kohta K2-l ja Mount Everestil ja tuleb nentida, et alpinistisurm (kui ta just kaljudel end koheselt surnuks ei kuku), mis leiab aset järkjärgulise külmumise tingimustes, on üks äärmiselt raske ja ebameeldiv surm.

Ilmateade: kolm päeva päikesepaistet. All on näha riskižetoonid, mida ma ei viitsinud siinkohal selgitada.

Muljed mängust olid üldiselt positiivsed. Torkab silma, et mäng katab vaid alpinismi mõned aspektid. Näiteks tuleb alpinistil kõigepealt hankida (kallis) varustus ja pärast seda veel seljas mäkke tarida - see oli ka Tichy mälestuste üks keskseid teemasid. Aga mäng keskendub õnnestunult just sellele, mis on oluline. See liikumis- ja aklimatiseerumispunktide arvestus võib ju tunduda natuke kuivavõitu, aga vähemalt Tichy meenutuste puhul ongi alpinism kalkuleeriv, matemaatilist lähenemist soosiv tegevus. Oled nii väsinud lihtsalt, et kõik taandub arvestusele. Käin 100 sammu ja siis puhkan 1 minuti. Ja nii edasi, samm sammu ette, kuni jõuad tippu või kukud ninali. Nii on sellistel kõrgustel ka kogu laagrite rajamine ja varustuse tarimine rajatud eelkõige kainel arvestusel. Niimitu kilo kraami tuleb järgmisse laagrisse tarida, kindlate ajavahemike järel on vaja puhata, sooja ning kindel hulk kaloreid tarbida. Muidu külmud ära nagu mammut Siberis. 8000 meetri kõrguselt ei hakka enam keegi su laipa alla tooma ka, see oleks lihtsalt liiga pingutav. Ent kogu mäng on temaatiliselt ja kunstiliselt piisavalt köitvalt teostatud, et peale jääb siiski elevus mägironimisest, mitte nüri punktilugemine.

Iseasi on see, et Tichy just nimelt kõiki neid reegleid eiras, kui põrutas, külmunud käsi ignoreerides, ühe soojaga 7200 meetri kõrguselt tippu välja. Ilma hapnikuballoonideta seejuures, nii et kogu tagasitee nägi hallukaid. Aga ellujäämisstrateegiad põhinevad reeglina siiski millelgi muul.

Herbert Tichy tagasiteel Cho-Oyu tipust oma külmunud käsi imetlemas.

Kas nüüd parim lauamäng maailmas, aga mängiks veel.

PS Siinkohal tuleb ilmselt märkida, et olen natuke tänu võlgu lauamangud.ee-le, kes K2 ettetellimuse otse Esseni lauamängumessilt mulle kätte tõi.

Kaugel, kaugel, kus on mu kodu. Ja Johnny.

by Evol Email

"Red River Valley" on algselt folklaul 19 sajandi lõpust, mille mõtlesid välja õnneks tundmatuks jäänud kauboid. Hiljem inkorporeeriti see ka eesti popmuusikasse - "kaugel, kaugel kus on minu kodu/ kaugelt tervisi saadan ma sul/ jne". Tooks ka helinäite, aga leidsin youtube'ist vaid ühe esituse. Seda laulab üks Madis ja las ta laulab.



"Red River Valley" kallal on hambaid murdnud paljud kuulsad lauljad, kuid 1959. aastal salvestas Johnny & The Hurricanes hoopis väga toreda rautalanka-variandi "Red River Rock". Nagu popmuusikas ikka, on tegu eelkõige hea äriideega - nende mõte oli salvestada vanu laule moodsas rütmis ("Reveille Rock" on samuti mu vana lemmik). Tulemus oli tihti päris hea. Üldse minu meelest on need viiekümnendate instrosaundid päris võluvad, kuulake Duane Eddyt kasvõi.

"Red River Rock'i" kõige parem uustõlgendus on omakorda Silicon Teensi oma. Jällegi aitäh Miettisele, kes "Räkärodeos" mängis kunagi Silicon Teensi versiooni laulust "Let's Dance", millega Soome saatejuht - nagu tavaliselt - suutis mind jällegi täielikult hämmelduma panna. Elektroonikud!? Räkärodeos? Sama hästi võinuks ta Pink Floydi mängida. Mida ta muidugi mõne aja pärast tegi ka.



Hiljem selgus, et Silicon Teens oli Mute Recordsi projektijuhtide projektansambel kaheksakümnendate algusest. Selline sugugi mitte põnev fakt popmuusika ajaloost, aga need elektroonilised töötlused 50-60-te rokenrolli raudvarast, mis teostatud 1980. a riistvaral, on väga head.  Kuid eelkõige oleme siiski tänu võlgu Johnny & The Hurricanes'ile, kes soliidse folklaulu esimesena rüvetas.

Aitäh, Miettinen. Aitäh, Johnny.

Ja et lõpetada lühiekskursioon elektroonilisse muusikasse veel rõõmsamalt: möödunud nädala lemmikplaadiks oli The Swamp Rats'i kogumik "Disco Still Sucks". Aasta siis oli umbes 65-66: "You Ain't No Friend Of Mine", aga vajadusel võisid soorotid veel palju, palju valjemini mängida.

1 2 3 4 >>