Category: Bruce Campbell

Meikäläinen tykkäsi Räkärodeosta

by Evol Email

Viimasest postitusest on kaks aastat mööda läinud, Ash on kolm aastat elavsurnutega võidelnud ja meikäläinen ei ole ühtegi uudisjuttu kirjutanud, vaid süvenenud telekamängudesse, Black Library raamatutesse ja spotify pleilistidesse. Muusika on oopium rahvale, peoonide kiidetud Westworldid-Game-Of-Thronesid-midaiganes tarretavad teleka ette ja Warhammer 40K tekitab totalitarismiihalust. Kõik on halb, nagu tavaliselt. Võib-olla ainus edulugu oli Psychic Ills'i kontsert 2016. a lõpus Helsinkis, kes oli tõepoolest muusikaliselt väljapaistev, moraalselt laitmatu kollektiiv, kelle järgi võib oma sihid seada.


Udune telefonipilt Psychic Illsi kontserdilt

Nii et kui vanad halvad ajad on asendunud uute tuimade aegadega, on raske mitte elevile minna, kui vana onu Miettinen äkitselt oma Räkärodeo mälestused avaldab. KO hakkas sms-e saatma, et Levykauppa Äxis on raamat juba alla hinnatud ja minu meelest kohe mitu eksemplari läks Eesti poole teele, üks neist mulle.

Ütlen kohe, et ega ma seda otseselt soovita kellelegi, kes Räkärodeo saadet ei kuulanud, sest tõepoolest enamus juttu ongi saate tegemisest segamini kuulajate mälestustega. Muud värki nagu pungiaeg ja Hilseleht ning Miettise plaadiäri mainitakse vaid möödaminnes. Kuulajate mälestused ongi reeglina kusagilt sügavalt Soomest ja kõik ühesugused, ehk Räkärodeo muusikavalik avas uued muusikalised maastikud ja sinna nad jäidki kõik koperdama. See on ka täpselt minu lugu ehk nagu kuuekümnendatel Eesti tatid Radio Luxembourgi kuulasid, sest ma ise samamoodi avastasin garaazhipungi, powerpopi jms lahedad zhanrid Radiomafia lainetelt üheksakümnendate keskpaiku. Interneti ei olnud, ainus võimalus oli raadio taga niheleda ja ehk ka kassetile lugusid talletada. Vahe on ainult selles, et kui Soomes võis siiski minna poodi ja mingeid plaate osta või koguni raamatukogust laenutada (mis on jumala tõsi ja kummaline, aga üheksakümnekolmandal aastal kui töötasin 8 kuud rahvusraamatukogus lugesin mingit soome raamatukogudele suunatud ajakirja ja seal olid nt Pixies ja Beasts of The Bourbon plaatide arvustused fonoteegisektsioonis), siis Eestis polnud midagi teha. Disco sucks ja hevi tapab, see on tõsijutt. Ühe Hellacoptersi CD ma u 1996. aastal Shamrockist kätte sain, seda küll.

Aga muidu on see rohkem selline sirvimisraamat, väga mõnusa kujundusega, täis fotosid, plaadikaante ja flaierite pilte, igasugu Miettise koostatud muusikaedetabeleid, nii et kas tahab otsida-meenutada sajandivahetuse parimate bändide nimesid-lugusid, leiab siit avastamist küllaga.

Lisaks pakuvad võib-olla huvi Miettise sidemed lääne bändidega, nagu tema Austraalia kontaktid ja plaadi/kirjavahetus Jello Biafraga. Siiski, paljuski on see selline nostalgitsemise raamat ja ilma kunagise raadioelamuseta jäävad kogu see pungievangelism lugejale veidi arusaamatuks.

Meikäläinen (ka selle sõna õpetas mulle Miettinen) kui suur idealist luges ka erilise huviga seda kuidas Räkärodeo uuenduste käigus kinni pandi, ehk kui Radiomafiast sai YleX ja Miettinen mõnitab kogu seda protsessi ikka väga lõbusalt. Eriti hea on Pekka Laine (ex-Hypnomen, temast sai pmst Miettise asemel saatejuht) artikkel sellest, kuidas YleX loomist ja Räkärodeo lõpetamist õigustada. Ehk siis Räkärodeo probleem mediamogulite meelest oligi see, et tal oli oma formaat, fännid ja kogukond ja ma ei teagi kuidas seda sõnastada - eelkõige oli probleem see, et saadet tegi Miettinen koos fännidega omadel tingimustel, mitte nii nagu rahvusvaheline muusikabisnis oleks seda soovinud. Et te raisk ei kuula neid plaate, millele trilateraalne muusikakomitee on oma jah-sõna andnud. Sama häda on ka läbi aegade vaenanud Raadio 2-te, kas keegi täpselt oskab öelda, milleks neid igapäevaseid etteantud kohustuslikke playliste ikkagi vaja on?

Mu enda räkärodeo salvestuste kogu on praeguseks kahanenud nelja kassetini, just kuulan neid jälle läbi, seal on ikka kuradi häid lugusid, kuigi aeg on vahepeal kõvasti edasi läinud ja nt tolleaegne pehmem punk ajab praegu pigem haigutama. Panin tähele, et Hellacoptersi esimese sinku Killing Alan olin ikka juba 1995. a kassetile kinni püüdnud. Ja All About Chad jääb alati suureks lemmikuks, kui vaid üks nimi välja tuua. Lõpetuseks tsiteeriks Räkärodeo ühte tolleaegset kõlli "Not this record! NOT THIS RECORD!!! AAAArghh!".

Euroopa tasemel tegijad

by Evol Email


euroopa tasemel tegijad


et meid esindaksid euroopas inimesed kel on rahvusvaheline kogemus


ja kes saaksid sellega hakkama


töö siin ei ole mitte lihtne


mitte igaüks ei saa selle tööga hakkama