Category: Uncategorized

töö käib

by Evol Email

Kõrvus undab

by Evol Email

Mõnikord kõrvus undab. Põhjuseks on vererõhk, õhurõhk, mööda sõitev troll, The Who või midagi samalaadset.

The Who 1967. a album "The Who Sell Out" algab eriti kõva psych-rockilise muusikapalaga "Armenia City In The Sky" ja kui ma seda köögis makist kuulasin, siis tundus see mulle väga mõnus pauerpop, kus kitarrid laulu taustal vinguvad nagu kuulid Texase lindpriide spordipäeval. Tähele tuleb panna, et "The Who Sell Out" on mul klassifitseeritud kui köögimuusika, ehk ma kuulan seda saateks särisev vorst, virisev laps ja kolisev pann. Nii et volüüm on keeratud kõvaks, tähelepanu on mujal ja heliliste finesside üle võivad arutleda pigem mu naabrid, kelle muusikalisse haridusse ma kahtlemata tänuväärse panuse annan.

Aga hiljaaegu panin kõrvaklapid pähe ja (taas)avastasin oma sügavaks üllatuseks asjaolu, mis mul enam-vähem täielikult on ununenud - kuuekümnendatel leiutati stereo ning kanalite jaotus vasakuks-paremaks oli muusikute jaoks sama meeldiv üllatus kui teadlasel, kes avastab et kõik mootorsaemõrvarid on vasaku- ja kõik nailonsukakägistajad paremakäelised. Täielik läbimurre ja uued perspektiivid, teisisõnu. Ja kindlasti vajalik leiutis - on ju inimesel tõesti kaks kõrva. Mitte nagu 5.1 (või 7.1 või mis see standard on hetkel) heli - kui jumal oleks tahtnud et me surround sound'i kuuleme, oleks meil 5 kõrva. Aga ei ole.

Nii et "Armenia City In The Sky" ühest kanalist kostab ainult rütmikitarr ja vaikne laul ning teisest kanalist kostab vali laul ning tagurpidi mahamängitud kitarriulumine, mis kõlab nagu Serengeti rahvuspark öösel. Selle helijaotuse tagajärjel hakkavad kõrvad meeleheitlikult pidepunkti otsima, kuid loomulikult asjatult ning esialgu paneb see su aju ahastama, aga mõne aja pärast juba natuke kaasa elama. Muhedast pauerpopist on saanud pähepuuriv psühhedeelia, nii et kuulaks justkui hoopis mingit teist muusikapala.

Sellest kontseptsioonist nimega "stereo" olen ma muidugi ka enne kuulnud, ja põhimõtteliselt ka teadlik, et paljud kuuekümnendate plaadid ilmusid esialgu monos ning et mitu kanalit tähendaski mõne bändi jaoks põhiliselt seda, et ühest lasti muusikat ja teisest laulu. Nii et kui laulukanali maha keerad, siis saad karaoket laulda. The Ramones'i "Beat On The Brat" on muide selline lugu.. karaoke-laulmist takistab ainult see, et sõnu on kole vähe. Aga järgmine kord Rancho Saloonis (kui see on ikka olemas veel), kes teab...

Aga tänapäeval see pole nii oluline teema, sest niiväga palju sihukest lihtsameelset vasak-parem mängu ei tehta. Eriti väheoluline on see garaazhipungis muidugi, kus mono ja teaduslik-tehniline revolutsioon on endiselt sünonüümid.

Aga kuuekümnendate muusikas on see mono-stereo küsimus märkimisväärsem. Ka mitmetel teistel tolleaegsetel plaatidel kipub heli siia-sinna vasakule-paremale ujuma ja mõjub mõnikord kaunis segadusttekitavalt, eriti kui kuulata mingit suvalist vinüülirippi. Või ongi albumitest eraldi mono- ja stereoversioonid. Ma ei räägi siin puhtast psühhedeelsest produktsioonist, kus kõik peabki sassis olema nagu kört-pärtli särk, vaid kuuekümnendate teise poole rockmuusikast laiemalt.

Seetõttu olengi nüüd isiklikult ja paljakäsi päästnud kriisist plaaditööstuse, sest tellisin inglise Amazonist tervelt neli The Kinksi plaati (need olid küll odavad ka), et saabuks selgus selge heli näol ja õudne saundinöök lõpeks. Sest mu praegused eksemplarid on igati sita heliga. Ja "The Kinks Are The Village Green Preservation Society" plaadilt on kolmandik lugusid puudu. Mingi ameerika reliis või ma ei tea mis siis. Neil uutel The Kinksi CD-albumitel ongi enamasti korraga peal nii mono- kui stereoversioonid lugudest.

"The Who Sell Out"-iga on õnneks asjad selged, CD on täiesti stereo. "Armenia City In The Sky" ja "I Can See For Miles" on esmaklassiline pauerpop ja - no põhiline on ikka see, et meloodiad läbi kogu terve plaadi on esmaklassilised - "Mary Anne With A Shaky Hand", "Odorono", "Our Love Was" panevad end kuulama. Seepärast ma ei hakkagi liialt nurisema, et plaadi kogumulje on minu jaoks uimasevõitu ning laul ei ole päris minu maitse. Laulja, ära ulu nii palju. Muidu hunt äkki tuleb. Ja proto-rockooper "Rael" on õnneks jäetud plaadi lõppu, nii et CD võib juba enne selle algust kinni panna ja hüüda üle pottidest-padadest auruse köögi Oskar Lutsu sõnadega:

"Oleks mina kuulnud kui sind tehti
oleks mina hüüdnud ärge tehke!"

Järeldused: "The Who Sell Out" pole just mu parim sõber, aga kuulata võib küll. "Tommy" jääb minust esialgu siiski puutumata.

Haapsalu filmifestival 2009: Kõrkjates sosistaja

by Evol Email

 

Igal aastal saabub kevade sama skeemi kohaselt - kõigepealt hakkab vannitoas hallitama ja siis tuleb Haapsalus õudusfilmide festival. 2007. aastal oli mul omajagu muljeid, kuigi kinno jõudsin täpselt kaht filmi vaatama; 2008. aastal oli ka muljeid ja filme märgatavalt rohkem:

2007: Pendeldades Haapsalu ja Rooma vahet
2008: Dr West, elustaja ja dr Cain, elukunstnik
2008: Filmitegijate elutarkus (kirjutatud teise päeva hommikul päeva villas otse wifisse, wowowow)

Sel aastal peatusime segase kreeka-rooma nimega supelmajas Thallasso Spa Fra Mare (sõnade järjekord võis olla teistsugune), mis asus mere ääres täpselt linnast väljas. Tegu oli enam-vähem talutava majutusasutusega. Kuna Astridil oli kõhuhädad, siis veetsime kaks päeva hotelli kodusemaks muutes, asetades täidetud mähkmepakikesi strateegiliselt valitud asukohaga prügikastidesse. Mõne aja pärast embas kogu hotelli sisemust hapukas, silmi tilkuma ajav lõhn.

Haapsallu saabudes külastasime kõigepealt hoopis Laine hotelli – mis oli muide odavam ja kesklinnale (kinosaalile) oluliselt lähemal kui Fra Mare. Käisime seal söömas ja kui aega hakkas juba nappima, tekitas Merje köögipersonalis omajagu elevust, tellides Brie juustu lehttaignas marjakastmega. See on üks neist toitudest, mis on menüü uhkuseks, mitte tellimiseks. Selle aja vältel kuni köögis retseptiraamatut lapati ja kokk nuga ihus, selgus tasapisi, et oma hotelli enne filmi algust ma ei jõua, ja selle ülesleidmine jääb lõbusaks öiseks ülesandeks. Etteruttavalt öeldes viis Fra Maresse mõnus üksildane, kuid valgustatud tee mere ääres, kus oli kõva tuul ja veeveerel võis kuulda kahistamas Kõrkjates Sosistajat. Mis on muidu sama nagu lavkraaftlik Pimeduses Sosistaja, ainult maavillane ja mitte eriti hirmutav. Selline kõrkjatest ja mudast mätsitud tuustak.

Aga kaldusin teemast kõrvale. On reede ja meie läksime kinno.

Avafilmiks valitud Soome film Sauna õigustas end igati, sest tegu oli üsna originaalsesse keskkonda paigutatud kummituslooga. Lühidalt ümber jutustades, oli 16. sajandil Vene ja Rootsi piiril suur suur soo, mille keskel oli saladuslik küla ja küla keskel oli veel salapärasem saun. Ja saunas pidi patud andeks saama. Sinna sattus siis piirivaidlusi lahendav komisjon, mis koosnes soomlastest (täpsemalt öeldes Rootsi riigi alamatest) ja venelastest sõduritest.

Muidu oli tegu kummituslooga, mille keskmes saladuslik ehitis, mida soomlased oma raudsest loogikast lähtudes saunaks nimetasid – et kui on maja ja vesi ümber, siis saab see ainult saun olla. Asjaolu, et saun oli akendeta ja betoonist, asus tiigis poolenisti vee all ning sellised väheolulised atribuudid nagu lava ja keris olid üldse puudu, ei häirinud kedagi. Nii kui soomlane mingit kuuri näeb, tema tahab kohe vihtlema minna. Aga need kes kummitussauna mõnulema läksid - tagasi ei tulnud.


See kõik on pettus

Lõppkokkuvõttes kummituslugu ise jäigi natuke arusaamatuks, kuid siiski oli tegu õudusfilmiga, mis ka üht-teist uut pakkus. Ja sünged verejanulised soomlased nägid ka väga usutavad välja. Soovitan vaadata, eriti just koloriidi ja meeleolu poolest ning ei tasu segada lasta sellest, et film kulgeb ehtsoomlaslikus tempos. Võrdluseks norralaste hiljutises filmis „Dead Snow“ (maalilised mäed ja natsizombid), ei õnnestunud mingit omapära saavutada, vaid tulemuseks oli tavapärane zombie-film. Saunat ma suvaliseks kummitusfilmiks igatahes ei nimetaks.

Rezhissöör Antti-Jussi Annila saab igatahes peaaegu andeks selle, et ta on ka „Jade Warriori“ rezhissöör. Peaaegu. Täielikuks lunastuseks oleks vaja veel kõvasti vihelda.

The Bronze

Õhtul külastasime veel üht kohalikku meelahutusasutust, mis oli festivali ametlik kõrts või midagi taolist. Uksel oli üks tüdruk, kes meid natuke pahaselt põrnitses, kuid ei öelnud midagi. Alles lahkudes selgus, et ta müüs pileteid, 25 kr tükk. Nimelt esines kõrtsis poisiohtu kitarristide ansambel Chalkboard Chronicles. Plakatilt võis lugeda, et esimest korda.

Pubis oli palju noori, kes olid ilusti end laudade ümber ära mahutanud ja kaasa nõksutasid. Kõik see tuli õudsalt tuttav ette - ja mõne aja pärast sain aru mis nimelt. Kõrts nägi välja nagu The Bronze telesarjast Buffy tVS, kus noored lõbutsesid mitte liiga valju rockmuusika saatel ja pärast "vampiirid" tüdrukuid põõsastesse vedasid. See assotsiatsioon, nagu hiljem näeme, osutus järgmise päeva kinoelamuse osas prohvetlikuks.

Kultuurimaja

Festivaliruumide kohta tuleb tunnistada, et remondi tõttu oli peasaaliks seekord b-saal ning tingimused olid seal üsna vanamoelised. Mulle meenus igatahes elavalt lapsepõlv ja kino "Kaja", kus alati minu ees istus mõni paks vuntsidega mees ning varjas oma kupliga umbes kolmandiku parajasti linastuvast India akshun-filmist. Subtiitrid igatahes kippusid nii ehk naa eesistujate taha varju jääma.

Seetõttu on ka mõistetav, miks festival toimus seekord vähendatud mahus ja miks väliskülalisi vähem kutsutud oli, nii et olgugi et linastus Lucio Fulci retrospektiiv, ei olnud vanameistrit ise kohal oma teoseid tutvustamas. Haapsalu kultuurimajas kõlas see mõte täitsa arukalt, tõesõna, ehkki Fulci on surnud. Juba mitu aastat.

Samuti tuleb tunnistada, et üldine festivalimeeleolu ja korraldus olid jäänud endisele tasemele. Kuna see tase on väga hea, pole põhjust nuriseda.

Aga laupäeval.

Blood On The Highway oli ootamatult täistabamus ja tuleb tunnustada KO-d, kes seda filmi soovitas, samas kui mina alguses kavatsesin minna rõdusaali vaatama katoliikliku alltekstiga raskepärast brasiilia käkkerit. Kuid väikeses saalis linastunud null-eelarvega vampiirikomöödia oli kindlasti vaatamist väärt. Tegemist oli eelkõige ajuvaba naljafilmiga, kus teatud hetkedel ka bona fide teravmeelsusi kuulda võis. Ja hoogne oli ta ka. Teiseks, miks mulle film meeldis, oli muidugi see, et naiskangelane oli välimuselt mõnevõrra Buffy moodi. Juhuslikult? Juhuslikult jee. Huvitav oleks teada, kuidas rezhissöör ta välja valis ja ära rääkis. "Sa näed välja nagu Sarah Michelle Gellar ja jõuad veel kaugele... jaapani õudusfilmide remake-idesse!" Peaaegu kõik näitlejad - eriti kõrvalosades - olid muidu täielikud amatöörid, kuid enamasti tuli see isegi kasuks, sest vampiire (kes evisid veidi ka zombiede omadusi) kujutati totakate ja tuimade väikelinlastena, nii et näitlejakohmakus tuli ainult kasuks.


filminäitlejad, inimesed rahva seast

Aga lisaks säästu-Buffyle astus filmis ootamatult kuid väga majesteetlikult kaamera ette ka ka Nicholas Brendon (mängis Buffy tVS sarjas Xanderit). Tore taaskohtumine. Imestasin natuke, et kuidas ta sihukesse z-kategooria filmi sattus, nii et vaatasin google'ist järgi. Tuleb välja, et mees on pärast Buffy tVS lõppu peamiselt joonud. Sihuke asi panebki jooma.

***

Programm jätkus meie jaoks endiselt väikeses saalis, kus tuli näitamisele religioossete propagandafilmide programm. Tegu oli filmikollektsionääriga - mis iseenesest pole eriti haruldane nähtus, archive.org muide sisaldab hulganisti tarbefilme, "How to be popular?" on üks populaarseimatest ja õpetlikematest. Presentatsiooni peamine voorus ja häda oli see, et neid näidati otse projektorist 16mm lindilt. Kulunud lintide ja projektori valju kõrina kombinatsioonist tulenes see, et peaaegu ühestki sõnast ei olnud võimalik aru saada. Võin vaid nüüdsest nentida, et olen vaadanud 15 minutit kõnelemas ameerika jalgpallurit, ilma ühestki mõttest aru saamata.

Eraldi tuleks siiski märkida filmi Nikolai, mis rääkis usklike tagakiusamisest Nõukogude Liidus. See oli ka kanadalase meelest parim - ja napakaim -film kogu valikus, nii et ta jättis selle viimaseks. Samas tegi ta veits kummalist kriitikat filmi aadressil, näiteks et venelasi mänginud näitlejad rääkisid kõik õudsa inglise aktsendiga. Eks oli küll hiline aeg, aga ma arvan, et ma ei olnud ainus, kes märkas, et põhjuseks oli vast see, et näitlejad rääkisid oma emakeeles, milleks oli inglise keel. Uskumatu, aga tõsi. Aga süzhee ja näitlejate poolest oli see päris usutav film, usklikke kiusati Venemaal tõepoolest taga, selge see. Ainult keskkond ei olnud piisavalt N Liidu pärane. Liiga puhas oli kõik, noh. Igatahes kõva draama oli.

Kanadalane müütas ka oma deeveedeede sarja Hunka Junk, mille kohta ta kiitles, et need maksavad ainult 50 eesti krooni ja on pressitud venemaal. Kõlas nagu tüüpilise pira-plaadi kirjeldus, aga see selleks. Lahkusime KO-ga öhe, mõlemal taskus üks plaat sarjast. Pärast vaatasime ühte ka, on tõepoolest junk ja on tõepoolest nii, et kohati on päris huvitav vaadata. Need vanad tarbefilmid tunduvad sama ebareaalsed nagu signaalid maavälistelt tsivilisatsioonidelt. Ja kujutage ette SETI tehnikute pettumust, kui lahtikodeeritud signaal kosmosest osutub vanaks hägustunud värvidega õppefilmiks sellest, kuidas viisakalt telefonile vastata.

Pühapäeval Jumal puhkas ja mina ka. Kinno enam ei läinud ja korjasime sinililli (Jumal mitte, tema puhkas).

Johnny Violent, Morrissey ja Micragirls

by Evol Email

Mida, mida?

johnny violent's fucking gay
ultraviolence fucking sucks
morrissey's gonna kick your ass
i'm gonna catch you
johnny violent's fucking dead

Anal Cunt "Johnny Violent Getting His Ass Kicked By Morrissey" (1996)

Ah soo. Ilma Interneti abita on kaunis keeruline sõnadest aru saada. Johnny Violent igatahes on kadunud mees, Morrissey teda murrab.

Ma ei ole küll päris kindel, milline Morrissey, sest Anal Cunti produtsent oli ka Morrissey-nimeline.

Tegelikult ma tahaks hoopis uuesti kuulata seda lugu, mis väidetavalt kirjeldas kõige õudsamat asja maailmas ning mille refrääniks oli "Ten thousand Morrisseys are coming up the hill". Kõlab natuke kui Tharaphita muusikapala "10000 eestlast" - ma ei saanud alguses aru, milles asja mõte on, kuid nüüd ma alles hakkan selle 10000 mehe kujundi võimsust aduma.

10 tuhat Morrisseyd, kitarr kaenlas ja joig huulil, kes tulevad meile esinema ja kelle wikipedia artiklis on peatükid "Political Leaders", "Accusations of Racism", "Animal Rights" ja "Sexuality." Õnneks ma ei lugenud neid. Aga laulud on tal head, kindlasti. "Like A Virgin" on mulle alati meeldinud.

Seda kümne-tuhande-morrissey-laulu mängis Miettinen kunagi ammu "Vitsi-Räkärodeo" saates, kus ta mängis plaate, mis tema arust olid kõige naljakamad. Kahjuks olen artisti nime unustanud. Mul oli kunagi kassett selle saate salvestusega. Nüüd on see kassett nii kindlates kätes, et enam vist ei õnnestu seda nende vahelt välja kangutada.

Nagu näha, on mul palju mõtteid. Mõtete kõrval on minu elu tabanud ka tehnoloogiline kollaps. Nimelt on Astridi abiga mu aipodist saanud ei-pod (juhtme ots on lapse ilast oksüdeerunud ja ei lae mängijat funktsioneerimiseks hädavajaliku kõrgekvaliteedilise Eesti! Energiaga!) ning plaadimängijast sai plaadiviskaja - väikese lapsepoolse skrätšimise tulemusena on plaadinõel täitsa nüri. Ja tagajärjed - oh häda. Mul on kaks Pierced Arrows'i seitsmetollist, mida ma seniajani pole kuulata saanud.

Samas plaadipakis oli ka Micragirlsi singel ja poster, mille ma lubasin peldiku uksele üles panna. Mitte lugupidamatusest, mul pole lihtsalt paremat kohta. Tualett ei pea ju kole olema - vastupidi, tahaks just mingit hingelähedast vaadet. Ja eks teame juba Shveikist, et kasvõi keisrihärra - või siis meie riigi kontekstis Ansipi pildi - võib vetsu uksele üles riputada.  Kui mõni salapolitseinik sinna vetsu just põit tühjendama ei satu, pole midagi peljata.


Sellest plakatist oleks jätkunud mulle vaatlusainest pikaks ajaks.
Tühjale valgele pinnale oleks ehk tähendanud üles mõne mõtteteragi.

Igatahes kuulis ka Merje mu väärt plaanist ja ei hakanud mulle vastu vaidlema. Mõni päev hiljem avastasin ma paraku et, Merje, kuigi igati nõus minuga, et Micragirlsi poster on väärtuslik kodukaunistuselement ning ehteks igale koduselt hubasele käimlale - et Merje oli selle plakati - *täiesti juhuslikult*, loomulikult - ära visanud. Kuna "ta oli nigunii katki" ja "ta polnud isegi ilus mitte". Julgen vastu vaielda.

Aga teha pole midagi, pean nüüd leppima Damaged Goodsi postkaartidega. Aga need on palju pisemad.

 

Batman ja Must Jää

by Evol Email

Põhiline küsimus, mis talvel õues jalutades tekkis, oli järgmine. Nimelt on Nabra, Pebre ja kõik need teised lagunevad tänavad talvel õudsalt libedad. Ja üsna pimedad, päris sünged kohe. Eriti kui on ebasoodsad kliimatingimused, aga teadagi et maailm on väike, kõik on omavahel seotud ja palju polegi vaja, et ilm halvaks läheks. Vulkaan Tulemaal korraks köhatab, ja juba ma olengi musta jää peal pikali, põlv põrund ja hambad sügaval keeles. No vaat, ja siis pimedas ringi kooberdades - ainus püstijäämisvõimalus on meeleheitliku otsustavusega lapsevankri sanga külge klammerduda - mõtled suurte küsimuste peale. Et kas Batman, kui ta mõnd kurikaela taga ajaks, ka siin libedal teel jalule võiks jääda? Ja kuidas see kõik võiks välja näha? Ja kui ta ikkagi käbla käiks, oleks päris koomiline, või mis? KERPOW. Võib-olla lubaks ta endale koguni mõne kergemat sorti vandesõna. Gosh-darn või uhh-tõõ. Aga kui talle sekundeeriks antikangelane nimega Must Jää, kes külvaks enda ümber pimedust ja lörtsi, varitseks külmunud lompide ääres, mis on libedamad kui kahenädalane vorst ja annaks ettevaatamatule jalakäijale matsu turjale, mis ta kohe horisontaalsesse koomasse saadab. Ja puistaks tänavatele petlikku petuliiva, mis tegelikult käntsukäimise vastu üldse ei aita? Mäherdune õud, ei siis julgeks üldse õues käia.

Kuna ma ise olin igaõhtune pimeduses uitaja (iga õhtu kell 6 tuli laps magama jalutada), siis on Batman, kes üsna samamoodi Gotham City ebasõbralikel tänavatel ringi ukerdab, veidi lähedaseks saanud. Peamiselt huvitab mind muidugi see, et kuidas koomiksikirjanikud on ebausutavast klounikostüümis sellist vorminud säherduse morni ja süngelt salapärase superkangelase. Ei no kahtlemata on tore, et koomiks pürgib kõrgemale labasest meelelahutusest, aga kas inimhinge saladuste uurimisel on ikka kõige otstarbekam võtta vaatluse alla alati mossitav multimiljonärist kostüümis superkangelane?

Muide Batman tõenäoliselt jääks jää peal siiski jalule, kuna jalataldade all on tal niikuinii mingid harjased kleebitud, mis ilmselt valmistatud Arkhami hullaris pimedate kurjategijate poolt. Samas on antikangelasel Mustal Jääl kindlasti veel palju trikke varuks - peamiselt ilmselt viskab soola ja liiva silma ja torgib lumemeestelt varastatud porganditega otse ribidesse, ise alati varju jäädes.

Hellõu, Kuopiõu!


Batmaniga uuendasin tõsisemalt tutvust hoopis eelmisel aastal Kuopio linnas. Koomiksi "Batman ja poika" (i.k "Batman ja Son", Grant Morrison - Andy Kubert, 2006) ostsin kasutatult ühest sealsest vanakraamipoest, rohkem küll Grant Morrisoni kui Batmani nimest innustatuna. Kolm koomiksit oli tegelikult pakis, ilusti värvilise paelaga kokku seotud. Pärast sirvisin neid Kupio kvartalimuuseumis vabaõhukohvikus. Päike paistis ja kusagil ei olnud näha Batman-viirastusi esilemanavat jääd ja lund. Batman (ja Ryydman) on Soomes õnneks vaid õudne meenutus minevikust. Parandus: õudne küll, aga mitte päris minevikust: Soome wikipedia hoiatab: "Musiikillisesta kömpelyydestään huolimatta he myivät ensimmäisellä omakustanteena julkaistulla Ehtaa tavaraa -levyllään platinaa." Uhh.

Lisaks oli pakis üks Batman/Witchblade/JLA crossover. Kolmas raamat oli üks Ultimate Spiderman'i vihik, mis tagasiteel Eestisse leidis oma tänuväärse koha laeva prügikastis.

Ega ma ei peakski seda muidu väga tähelepanuväärseks raamatuks, aga Batman & Son algab kaheleheküljelise joonistusega maniakaalselt irvitavast Jokerist, kes vihmasajuses öös kaardub üle maas lebava Batmani kuju. See nägi võimas välja ja just siit hakkasin Batmani koomikseid tähele panema. Tegelikult valingi neid pigem pildi kui sõna põhjal. Muidu võib vaid lisada, et Batman & Son'ist saab alguse Grant Morrisoni loometee Batmani püsiautorina ja see on üks äraütlemata tagasihoidlik algus . Süzheest selgub igatahes, et Batman on endale kunagi poja teinud, kõigi eelduste kohaselt kostüümi seejuures iial ära võtmata.

Teine Morrisoni raamat, mida hiljaaegu lugesin, oli "Arkham Asylum: A Serious House on Serious Earth" (1989), kunstnikuks Dave McKean. Haha. Dave McKean on nii kuulus kahel põhjusel: esiteks tegi ta Neil Gaimani "Sandman" koomiksile ägedaid kaanepilte ja teine põhjus on loomulikult see, et Sandman'i jutud ise joonistasid teised, vähemambitsioonikad kunstnikud. Mis koomiksi loetavusele ja tuntusele kahtlemata kõvasti kasuks tuli. Jajah, ma ise olen vist traditsioonilisema stiili austaja.

Aga selles köites saab McKean täiega möllata ja tal on ka tänuväärt materjal: Arkhami hullumaja, selle asukad ja loomulikult Joker ise, kelle irvet ta igas pildis isepidi venitab. Tulemus on päris võimas ja tihti muidugi üsna arusaamatu. McKeani pildiread justkui tõmblevad hullumeelsuse ja selge pilgu vahel - kuvades vaheldumisi tagasihoidlikumaid ja tõepärasemaid kaadreid, mis seejärel plahvatavad deformeerunud proportsioonidega karmi värvigammaga plätserdisteks. Heas mõttes plätserdisteks ja väga meeleolukateks seejuures, aga see kõik saab teoks enamasti stsenaariumi arvel. Koomiksi uusväljaandele on muide stsenaarium juurde pandud, nii et võib lugeda kõike seda pikka juttu, mis Morrison on kirja pannud ja võrrelda, kui palju sellest on McKeani piltidesse jõudnud. Pildi ja sõna tasakaal on siin igatahes väga õrn ja kord jääb peale üks, kord teine. Aga see on ilmselt paratamatu. Vastutasuks saab segadusse aetud lugeja (mina igatahes pidin paar korda stsenaariumist järgi vaatama, et mis toimub) päris mitu lehekülge väljakutsuvat koomiksikunsti. Croci ja Batmani võitlus oli igatahes väga kaunis, kuigi see sõna võib natuke kohatu tunduda.

See on tõesti selline köide, mille puhul võib Batmani rahulikult kuu peale saata ja vaadata seda kui iseseisvat teost, eemal igasugu koomiksivärgist. Pigem küll jah vaadata kui lugeda, sest raamat on täis igasugu kõrvaltegelasi, kes ütlevad midagi eelkõige vaid neile, kes Batmani-temaatikaga mõnevõrra kursis on.

Lisaks eelmainitutele sattusid eelmisel aastal kätte ka "The Killing Joke" (Alan Moore - Brian Bolland, 1988) ja "Joker" (Brian Azarello - Lee Bermejo, 2008) ning "Batman R.I.P" (Grant Morrison - Tony Daniel, 2008), see viimane on veel lugemata. Kaks esimest olid igatahes pildimaterjali koha pealt esmaklassilised.

Ei teagi mis järeldusi teha nüüd. Seda, kas Grant Morrison on maailma paremuselt teine koomiksikirjanik või mitte, otsustan ma pärast mõne köite The Invisibles'i lugemist, esimene just saabus. Teine järeldus on see, et talv hakkab läbi saama ja kangelaste keebid kevadtuules uljamalt lehvima.

<< 1 2 3 >>