Category: Uncategorized

See teine New York

by Evol Email

"CBGB" (2013, r: Randall Miller) on film hästi pahasest vanamehest Hilly Kristalist (keda mängib just mõni aeg tagasi surnud Alan Rickman), kes rendib kogemata baari ja asutab kogemata rockiklubi, kus kogemata hakkavad mängima bändid, kes kogemata saavad tulevikus kuulsaks. Ja see klubi on CBGB. Ja Hilly Kristal on koguaeg ühtemoodi hapu näoga.

Helena käest sain kunagi laenuks Mojo välja antud pungi ajaloo artiklite kogumiku, kus olid väga lahedad pildid (üldse, pildid kipuvad sellistes raamatutes olema parim osa. Võite selles veenduda sirvides Tõnu Trubetsky kirjastatud pungikroonikaid). Ühel mustvalgel pildil oli aastavahetus CBGB-s. Hämaras tühjas ruumis seisid rivis Tom Verlaine, Patti Smith, Lou Reed ja äkki ka Iggy Pop, ma täpselt ei mäleta. Nad seisid seal natuke kühmus, hästi tõsiste nägudega, käes mingi kahtlase vedelikuga täidetud klaasid. Üldmulje oli selline kõle ja külm (jõle ja julm), üldse mitte lõbus. Üldse, selle ajajärgu CBGB jättis pigem sellise morni, pooltühja ja heitliku mulje.

Võrrelge seda Twisted Sisteri kontserditega, kui võis peosaalis arvestada 2000-lise publikuga. Igal jumala nädalavahetusel. Või Ramones'i live-albumiga "It's Alive" (vaat et parim Ramones'i plaat), mis salvestati 1977. a vana-aastaõhtul (aga Londonis..), mille tempo ja energia on võimas isegi Ramones'i kohta.

CBGB film üritab klubist maalida hoopis teist, pandavamat ja coolimat pilti. See näeb filmis kõik halva amatöörteatri moodi välja ja on kogu aeg ühe valemi järgi - kui esimest korda üles astub noor tundmatu bänd (aga takkajärgi tark vaataja juba teab, et see on Police või Talking Heads vms kuulus nimi), siis on nad õudsalt tagasihoidlikud ja tõmbavad kohmetult sõrmedega üle kitarrikeelte - ja hakkavad mängima perfektses esituses mõnda oma suurimat hitti, mis kõlab seda võltsimalt, et alati on tegemist albumisalvestusega. Ja Hilly Kristal jõllitab seda kalanäoga ja pomiseb midagi. See näeb nii kuradi võlts ja jabur välja, et iga kord paneb nihelema.

Suures osas üritab see lähenemine ju mööda vaadata CBGB ja punki ühest olulisest aspektist - et need bändid olidki tihti sitad, heal juhul lihtsalt algajad, ja ei osanud alati mängida - ja et see oli okei.  Mis sisevaadet või visiooni sai Hilly Kristalil nii väga olla, kui need bändid esinesid tema ees kohe tippvormis? See on üks suur probleem selles filmis ja raske on seda mitte tähele panna, kuigi muus osas on filmi vormistus minu meelest okei. Nii Closer kui What We Do Is Secret on harjutanud mind mõttega, et ajalooline (visuaalne) akuraatsus odava muusikafilmi tegemisel on üle hinnatud ja see et kusagil CBGB peldikus on mõni moodsa bändi flaier, keda 70-tel üldse olemas ei olnud - mul ükskõik.

Aga sisu poolest - no ei ole Hilly Kristal ja tema lugu eriti põnev. Kõik põnev toimus minu meelest väljaspool seda, millele film keskendus. Ehk see muusikute sisering, see millest Tom Verlaine, Patti Smith ja Lou Reed seal pimedas kõrtsiruumis täpselt jaurasid, selle kohta filmist teada ei saa. Väikse lisapunkti saab film selle eest, et Wayne/Jayne County viieks sekundiks lavale pääseb.

Ainus asi, mis filmi elavdab, mis ei ole nii konstrueeritud ja kus ka mingit näitlemist kohtab, on Dead Boys'i kõrvalteema. Ma ei ole ise mingi Dead Boys' fänn, kuigi "Sonic Reducer" on kahtlemata hea lugu ja "Ain't It Fun" on (kuigi pigem Rocket From The Tombs'i esituses) väga lahe. Aga igatahes on see okei lihtsakoeline punk ja näeme tükike pungiajalugu, mida igapäevaselt ei kohta. Üldse, Dead Boys'i episodoid on ainsad episoodid filmis, mille puhul saab rääkida näitlemisest. Ja ma vihkan ennast, et ma tean, et Alan Rickman (Hilly Kristal) versus Rupert Grint (Cheetah Chrome) on justkui Harry Potteri filmitegelaste taaskohtumine. Vähemalt Rupert Grint on Cheetah Chrome'i osas tasemel, igatahes.

Dead Boys

Mis ma tahan öelda, et CBGB legendis on tänapäeval liiga palju legendi. Ainus rohi, mida ma tean, on kõik see muistne muusikalugu unustada ja minna St Cheatersburgi kontserdile, mis on pmst sama asi, ainult parem.

Tromboonimängija argipäev

by Evol Email

Nässu, 2013

Ma ei ole vist mitte kunagi kirjutanud armastuslugusid. Noh, hea küll, ma olen kirjutanud tantsust ja neid psühholoogilisi profiile ja igasuguseid tuliseid artikleid asjadest, mis mulle üldse ei meeldi. Luuletusi olen teinud. Aga armastuslugu vist ei ole. Ja siis, nagu võluväel, tuli meie peatoimetaja (no tegelikult ta kirjutas mulle kirja) ja andis teada, et on aeg hakata kirjutama. Et pikk paus tuleb täita ja inspiratsioonilõkked süüdata. Kusjuures just samal ajal, täiesti juhuslikult leidsin ma ühe ammualustatud loo alguse. Ei, mitte sahtlist! Arvutist ikka, mida samamoodi puhastatakse nagu vanal ajal sahtleid. Ja ma otsustasin, et ma teen selle loo valmis.

Pühendan oma tänase jutu inimesele, keda ma väga armastan. Ja muide, tromboon ja kõik muud näiliselt selge sisuga sõnad on antud kontekstis tegelikult sümboolse tähendusega. Sümbolite lahtimõtestamisest räägib mu järgmine lugu, nagu doktor Nässule ka kohane ja väärikas on. Tänases laske aga iseenda fantaasial see töö ära teha. Ja ma teen lühidalt. Kohe seletan, miks.

Ma hakkasin mõtlema, et huvitav, milline paistaks maailm siis, kui ma oleksin mees. Tundub ilmvõimatu seda mõista ja ma kindlasti panen täiega mööda, a ma proovin. No üks päev ühe tromboonimängija elus.

Äratuskell heliseb. Ninasõõrmetes tunnen erutavat lõhna ja ma tunnen, et saabunud on päev suure algustähega. Ma otsin kinnisilmi, poolteadvuseta seda niisket tumma avaust, kustkaudu maailma saabub rahulolu ja meeldiva hommiku algus. See on siinsamas, poolenisti ootvel. Ma ei mõtle. Mõnus on õõtsuda ja lasta oma meeltel ärgata. Ma olen olemas. Ma olen SIIN. Ohh. Kell on juba poolt tundi rohkem, kui ta helisedes oli. No kui ma autoga lähen, siis võin veel pool tundi rahulikult endale varastada. Ma ei mõtle, sest ma ei pea. Sest see ei tule mulle pähe. Hingan korraks sügavalt ja tunnen kui meeldiv on olla lahustunud kosmilisse lõhnade ja vormide maailma.

Peas hakkab tiirlema mingi lugu. Ei, ma pean kärmelt leidma paberi ja pliiatsi. Ma pean selle paberi saama, muidu suren! Be-moll ma arvan. Korras. Kohviaroom köögis peaks vist tähendama seda, et mul on 10 minutit aega, et riidesse saada, hambad pesta ja kus kurat on mu kaabu ... A. Nagu ikka, mantli all. Viimast võileiba söön roolis. Eh tegelt võiks ju varem ärgata, aga tegelikult saab ka nii.

Mul on hea meel, et ma tegelen erialaga, kus ma saan kokku puutuda oma parimate sõpradega. Nii on muidugi imelik mõelda. Selleks me äkki sõbrad olemegi. Igatahes täna harjutame uue plaadi jaoks materjali ühe uue lauljaga, keda ma ei tunne. Päris kena naine. Mulle lihtsalt meeldib see, kuidas naised lihtsalt sulavad naeratuse ja paari tähelepaneliku komplimendi juures. Well-done!

Lõuna ajal mõtlesin korraks kodust läbi käia, kuid meie bassimängijal tuli idee, et me pole ammu linnas söömas käinud. Ei ole jah. Miks mitte ja ühtlasi võiks ju rääkida  suvisest rattamatkast. Uskumatu oli muidugi see, et linnas kohtusime me oma vana kontrabassimängijaga. Me ei olnud vist mitu head aastat kohanud, ta oli vahepeal profiili vahetanud ja läinud hoopis mujale elama peale kõige muu. Ei olnud valikuid, pidime kõrtsi kasuks otsustama. Ma ei tea mitu tundi me olime rääkinud, kui mulle tuli kõne. Ojaa, ma tegelikult ei unustanud ju, et ma pidin poest läbi käima. Ja tegelikult ma ei saanud ju täna raha. Ei tahaks otseselt hakata rääkima rahast või selle puudumisest. Võib-olla ma lähen siis hiljem, et kui poed on kinni, niikuinii enam midagi saada pole.

Koduuuus. Nii hea on tulla koju ja selle hämaras valguses lasta oma lihased puhkama, olla ümbritsetud pehmest soojusest, lihtsalt vajuda sellesse jäjest ja järjest. Ma ei taha midagi muud, tõesti mitte midagi muud, kui olla selle keskel, lasta end kaasa kiskuda ööhäältesse, tunda kehas meeldivat surinat ja lõpuks lihtsalt uinuda. Sest ma tean, et homme on jälle selline päev, nagu oli eile, üleeile või kahe päeva pärast ülehomme.

Kirja pandud teekonnal Tallinn – Berliin, 26.12.2013

Viimati kirjutas dr Nässu meile 2008. aastal kastanitest ja pesapallist. Aga siis suundus ta Düsseldorfi, mitte Berliini.

Eesti koomiks, lastekirjanduse kaitse all

by Evol Email

On väga rahuldav elamus, et kui oled sõpradega kohvikus ja keegi küsib juba üsna väsinult, et mida edasi teha, siis võid silmagi pilgutamata vastata, suu leiba täis: "plaan on külastada Eesti Lastekirjanduse Keskust". Ja kõik teised peavad sinuga kaasa tulema.

Nimelt on seal koomiksinäitus, väidetavalt rõhuasetusega lastele mõeldud koomiksile. Mõeldud-nähtud.

Kõigepealt väärib täpsustamist, et näituse koostaja on Joonas Sildre, kellelt pärinevad kaks tarka mõtet: 1) eesti koomiksilugejad on infantiilsed, 2) soov on, et koomiksit kritiseeriks kunsti-, mitte kirjandusesõbrad. Mina olengi üks eesti koomiksi samavõrd soovimatu kui tänamatu tarbija. Mulle eriti ei meeldi, aga vaatan ikka. Ja nurisen eelkõige just tekstiosa üle. Aga selleks, et mind eemale peletada, oleks vaja ikka midagi hullemat kui Sildre hoiatused. Näiteks Tammsaare-teemalised koomiksid tekitavad minus palavikku, varbaküünte murdumisi ja hüpergraafiat. Nagu näha, on mind tabanud kõik kolm häda. Oi.

Igatahes muljed olid järgmised - paraku ei tulnud pähe kunstnike nimesid üles kirjutada, nii et jutt on veidi ebamäärane.

Näituse põhjal moodustavad Eesti tarbekoomiksi keskpunkti endiselt "Pesakond" (Ots) ja Mürakarud (Nemvalts). Ilma suuremate selgitusteta oli nende koomiksiribadega mitu seina täis kleebitud.

Minu jaoks kõige tähelepanuväärsemad olid Elina Sildre koomiksid, neid oli palju-palju ja kõik joonistatud väiksematele lastele, tihti ikka päris väikestele. Kui rääkida koomiksist kui müüdavast žanrist, siis tuleb nentida, et Elina Sildre üks väheseid läbilöönud koomiksikunstnikke Eestis. Minu lugupidamine. Ma ei ole kunagi mõelnud selle peale, kust lastele mõeldud koomiksid tulevad ja pole ka eriti väikelaste lektüüri fänn (kui võimalik, üritan oma lastele midagi enda jaoks huvitavamat ette lugeda, isegi Sipsik paneb mul hambad valutama), aga ma arvan, et Elina Sildre on kahtlemata leidnud oma auditooriumi ning selle tee, mis viib kunstist lugejani. A++, ise ei loeks, aga lastele annaks küll lugeda.

Oli ka omajagu kraami, mis nägi lihtsalt lahe välja, aga mis olid nii vabas vormis, et võiks vabalt küsida, on see koomiks või t-särgi kujundus, või hoopis raamatu/heliplaadi kaanepilt? Vastus oleneb eelkõige näituse nimest. Seekord olid need siis koomiksid.

Märgin ka üht vanakooli ulmekoomiksit ajamasina ja dinosauruste küttimisega. Äge. Nägi välja nagu mõne Crichtoni raamatu illustratsioonid.

Mis puutub nn autorikoomiksisse, siis see hingitseb näituse põhjal endistviisi. Ikka veel võis imetleda Joonas Sildre ammututtavaid katsetusi - "Kloonika" ja "Kuningal on külm", lisaks teiste kunstnike üsna käigu pealt vormistatud suleproove, mis olid mõnikord päris vaimukad, aga pahatihti metatasandi vaimudest painatud a la "elas kord kaelkirjak, kelle on nii pikk kael et see koomiksi raami sisse ära ei mahtunud lol" - sa armas Mooses. Eeldatavasti ilmutab uus ja põnev autorikoomiks end siis "Solarise" näitusel.

See "lastekoomiksi" idee oli korraldajatel vahvasti välja mõeldud, eelkõige selleks, et sebida endale Tallinna ühed kõige vingemad näituseruumid. Kogu lastekirjanduse keskus on värskelt renoveeritud ja näeb väga kaunis välja (muuhulgas oli seal üleval ka Edgar Valteri näitus). See lasteaspekt jäigi natuke segaseks. Ma ei kahtle, et viieaastased naeravad "Pesakonna" läbunaljade peale mitte vähem kui kahekümneviieaastased, aga noh. Oleks võinud ju vanade klassikute - Kallas, Järvi, Valter, Pärn ja Kuusmaa - pildid välja panna (fookus polnud ka uudisteostel, sest vanim koomiks oli üle 10 a vana). Nii et midagi ülevaatlikku sellest näitusest eriti ei kujunenud.

See ülevaatlikkus oleks pidanud ehk realiseeruma koosmõjus teise koomiksinäitusega "Solarise" keskuses, kus väljas vanemaelistele infantiilidele mõeldud näitus. Järgmine päev lükkasingi ähkides-puhkides lapsi täis tuubitud vankri kaubanduskeskusesse ja veetsin tulutu ja higise pooltunni näitust jahtides. Keegi polnud näitusest paraku kuulnudki ja lõpuks ta jäigi leidmata. "Jajaa, kas pole tabav metafoor eesti koomiksi hetkeseisu kohta" vangutasin kohe elutargalt pead - "keegi pole eesti koomuskitest näinud-kuulnud ja nii nad lugemata jäävadki".

Hiljem selgus, et näitus avatakse hoopis nädala-kahe pärast. Põrgu vikat. Nii et kui teil on seda juttu lugedes tekkinud küsimus, kes meist siin õigupoolest loll on - vastus peaks nüüd selguma.

The Electric Prunes ja kaks laulukirjutajast prouat

by Evol Email

The Electric Prunes'i debüütalbumist (1967) ei saanud ma lihtsalt mööda minna. Keegi, kes on kord kuulnud nende singlit "I Had Too Much To Dream Last Night" ei saa seda teha. Elu ei ole pärast seda enam endine. Seepärast ostsin plaadi ära, hoolimata kallist hinnast. Tegu on järjekordse Rhino reliisiga, millel lisalugudeks vaid küll bändi avasingel "Ain't It Hard/Little Olive" 1966. aastast.

Bänd ei ole kuulus, aga ka mitte tundmatu, näiteks Valter Ojakäär pühendas neile oma "Rockmuusikast" raamatus oma viis rida, mis pole paha tulemus. Neid mäletatakse natuke ka selle poolest, kuhu nende karjäär välja viis, sest juba 1968. aastal avaldasid nad ladina keeles lauldud psühhedeelne/gregoriaani/gospel/misiganes-religioosne-ülepingutus kontseptuaalalbumi "Mass In F Minor", kus nad väidetavalt isegi pilli ei mänginud (seda tegid stuudiokehad). Selline pauk sai lõppeda ainult ansambli lagunemisega. Vähemalt oli, mida meenutada.,

The Electric Prunes'i elu tipphetkeks oligi singel "I Had Too Much To Dream (Last Night)", millega nad kohe edetabelitesse välja jõudsid (teine tipphetk oli kahtlemata "Mass In F Minor"...). Juhitakse ka tähelepanu sellele, et see oli "Nuggets" kogumiku (ehk siis garaazhirocki piibli..) avalugu. No ma ei tea, mis saavutus see nüüd just on, aga see on väga hea avalugu igale plaadile kahtlemata. Käesolevale albumile samuti. Algab ähvardava kitarrisuminaga (millegipärast meenub The Mummies'i "Fly") ja jätkub alguses petlikult unelevalt, mis varsti moondub inim- ja kitarrikarjetest häiritud psychrockiks, kus kitarrihelid on salvestatud õigetpidi, valetpidi ja mõlematpidi. Aga seejuures on säilinud ka täiesti edetabelivääriline popmeloodia.

Siit jõuamegi kahe kõige olulisema asja - õigemini isiku - juurde sellel albumil. Nendeks on Annette Tucker ja Nancie Mantz. Nimelt The Electric Prunesi "I Had To Much To Dream Last Night" on kirjutatud kahe professionaalse laulukirjutaja poolt. Ja kuna plaadilepingu sai ansambel just nimelt selle singli põhjal, kirjutasid plaadifirma ja produtsendi nõudmisel esikalbumi materjali suures osas samuti need kaks naist. Lisaks oli albumi produtsent David Hassinger popmuusika maailmas vana kala, kes oli teinud koostööd Rolling Stonesi ja The Monkees'iga. Nii et 1) Rolling Stonesi mõjusid võib siit plaadilt omajagu leida 2) The Monkees'i edu põhines justnimelt professionaalsetel laulukirjutajatel.  Seega ajal kui rokenrolli ja bluusikaverite aeg oli pöördumatult läbi saanud ja iga vähegi tõsiseltvõetav bänd oma materjali ise kirjutas, oli The Electric Prunes sattunud olukorda, kus lood tulid väljastpoolt ja oma lugusid neil salvestada ei lastud.

On see nüüd suur puudus või mitte? Raske öelda, sest ausalt öeldes ei tundu The Electric Prunes'i originaalmaterjal just väga originaalne ega vapustav. Ja hoolimata sellest, et tänapäeval on selge, et Lõhmuse, Brandesi jt elukutseliste laulukirjutajate toodang on puhas prügikastimaterjal, olid kuuekümnendatel siiski teised ajad.

Esimene ootuspärane tulemus on, et album pole seetõttu just terviklik psühhedeelne meistritöö. Teine, veidi ootamatum tulemus on, et bändil oli võime Tucker/Mantzi poplood rüütada lahedasse garage/psych vormi. Oli ju ka "I Had Too Much To Dream Last Night" algselt kirjutatud kui tasane poplugu, aga The Electric Prunes keeras selle pea peale.

Või võtke kasvõi nende järgmine singel "Get Me To The World In Time", mis avab selle albumi b-poole. Jah, päris sama kõva hittlugu loomulikult oodata pole, kuid raiuv kitarr ja metsik rütm tagab kui ka mitte uue psychrock-meistritöö, siis vähemalt kõva garaazhirocki loo, mis sobitub igasse plaadikogusse, mis algab Bo Diddley'st ja lõpeb The Falliga. Bo Diddley'lt on siinkohal muidugi kõvasti laenatud.

Tucker/Mantzi "Are You Lovin' Me More (But Enjoy It Less)"  laulust on minu rõõmuks saanud kiire garaazhipunk, mis ennustab ette NY Dollsi ja The Dictatorsi stiilis bändide tulekut. Muidugi vaid senikaua, kuni elektriorel räigelt sisse sõidab.

Bändimeestel ise lubati albumile panna kaks lugu. Kumbki nendest ei ole paraku väljapaistvaimate lugude seas. "Luvin" on suht amatöörlik rütm-ja-bluus, mida kõik tol ajal mängisid. Seevastu "Train For Tomorrow" on päris tore unistav psychrock.

Eraldi võiks veel märkida samuti Tucker/Mantzi lugu "Sold To The Highest Bidder", mis The Electric Prunes'i tõlgenduses on salvestatud kui totaalne sõda Havai ja Kreeka pillitinistamise vahel. See kõlab veidi nagu surf (meenutage samuti kreeka-teemalist Misirlou'd), mis kulmineerub Kreeka saarestiku mahapõletamisega Kamehameha Suure laevastiku poolt.

Umbes veerand Tucker/Mantzi toodangust ja seega ka albumist on siiski väljakannatamatu. The Electric Prunes kõlavad siinkohal nagu suvalised säästumuusikud. "Onie" on mage popballaad, ja laulja igavlev esituslaad ei aita sugugi kaasa. "About A Quarter To Nine" on samalaadne vaikne ja tüütu nunnutamine ning "The King Is In The Counting House" on tobe klavessiinipõhine lastelugu.  Noh, The Kinks on midagi taolist samuti üritanud ("Animal Farm" meenub mulle), ent The Kinksil oli Ray Davies, mis iga banaalsuse suutis uhkelt välja mängida. Aga The Electric Prunesi loos pole midagi, mis kõrva torkaks või meelde jääks.

Plaadi lisalugudeks on bändi debüütsingel, mille avalugu "Ain't It Hard", on äraütlemata lahe garaazhipunk, kui ka mitte just eriti originaalne (tegu on ka laenulooga). Igatahes kitarrimäng ja -rütm on 50% "rongirattad ragisevad" ja 50% "Batmobile sõidab ringi aknad lahti ja stereo põhjas". B-poole lugu on The Electric Prunesi originaalpala "Little Olive". Üldiselt oleks The Electric Prunes'i omatehtud rokenrolli-lood veidi lahedamad kui seal oleks vähem rütmi-ja-bluusi. Ja suupilli, suupilli pole kunagi liiga vähe. Aga nii pole ka viga.

Kuhugi debüütalbumi ja "Mess In F Minori" vahele jäi bändi teine album "Underground", mis sisaldas juba rohkem originaalmaterjali, aga sellest tehakse üldiselt vähe juttu ja seda ma pole kuulnud. Kuid käesolevat plaati võin mõnest igavast loost hoolimata küll soojalt soovitada.

Alec Guinness on oivik ja võtab kõik rollid filmis endale

by Evol Email

Suvel astusin sisse vanakraamipoodi Märjamaal. Kaltsukaid oli alevis umbes 7 ja mul oli tulnud pähe napakas idee, et üle kõige vajan ma viivitamatult ühte huvitavat raamatut, mida lugeda. Raamatupoodi Märjamaal aga pole. Paraku selgus, et kaltsukad haisevad kopitanud riiete järele põhjusega - seal müüakse kopitanud riideid, mitte raamatuid.

Ent kustumatu kultuurihuvi ja lugemisjanu kannustas mind külastamast üha uusi ja uusi pisikesi taaskasutusbutiike ja lõpuks leidsin 5-krooniste DVD paki (briti ajalehtede tasuta kaasaanded), millest mõned välja valisin. Üks neist oli Briti Ealingi stuudio 1949. a komöödia "Kind Hearts And Coronets".

Vasakult: Tulevane hertsog, üks ohvritest ja tema abikaasa, tulevane hertsoginna

Eelkõige seondub Ealingi stuudio mulle Alexander Mackendrickiga, kelle filme ma olen mõned näinud, nii et põhimõtteliselt teadsin, mida oodata. Ealingi filmid on tänapäeval väikest viisi klassika. John Cleese kinnitas, et "A Fish Called Wanda" tegemisel võttis ta õppust Ealingi vanadest filmidest. Vennad Coenid tegid lausa oma versiooni Alexander Mackendricki 1955. a mustast komöödiast "The Ladykillers" Ja nii edasi. Paljudel režissööridel on kombeks Ealingi filme takkajärgi kiita. Nii nagu nt Quentin Buratino ammutab inspiratsiooni  b-filmidest, otsustavad teised pöörduda naljafilmide raudvara poole. Cleese edukalt, vendade Coenite uusversioon läks - paraku - aia taha. Muide, Ealingi stuudio mõju Ameerika filmitööstusele oli ka päris otsene - Alexander Mackendrick kogus oma filmidega piisavalt kuulsust, et sai kätt proovida ka Hollywoodis ja töötada tolleaegsete tippnäitlejatega.

Selle filmi režissöör Robert Hamer ei ole päris nii globaalse haardega, kuid vähemalt inglaste meelest on tegu igati tipsen-topsen filmiga. "Kind Hearts And Coronets" on ootuspäraselt süütu alguse, kuid väga ohvriterohke sisuga must komöödia. Lugu räägib pooleldi siniverelisest noormehest, kelle aadlisoost ema abiellus itaalia lauljaga ning poeg kaotas seetõttu lootuse tiitlile ja pärandile. Tema elu oli raske, ebaõiglus suur ning d'Ascoyne'ide rikkus väga ahvatlev, mistõttu noormees otsustas ise hertsogiks saada. Selleks oli vaja kõigepealt kõrvaldada  arvutult sugulasi, kes pärimisjärgluses tema ees olid. Enamasti mõrva abil.

Film püsib peamiselt kahel osatäitmisel. Üks on Dennis Price'i mängitud peategelane Louis, keda kaunistavad igati usaldusväärne käharpea ning südamlikud silmad. Filmi alguses on ta vaid naiivne nooruk, kuid kelle paindlik südametunnistus, kombineeritud kalkuleeriva mõrvakirega, filmi vältel tasapisi esile kerkib. Seejuures jääb ta kaaskodanike silmis endiselt igati sümpaatseks gentlemaniks, kes vaevaga omandatud hertsogitiitlit täielikult väärib.

Teine osatäitmine on Alec Guinnessi kanda, kes mängib filmis enam-vähem kõiki ülejäänud tegelasi. Täpsemalt kaheksat - kõik d'Ascoyne'i suguvõsa liikmed, keda Louis süstemaatiliselt teise ilma saadab, on Guinnessi kehastatud - elumees, napsulemb fotoentusiast, veel napsulembelisem rauk-preester, admiral, isegi üks sufražett jne. No on alles usin mees. Siin tulebki täheldada, et mina vaatasin ammulisui terve filmi ära ja alles lõputiitrite ajal sain aru, et kõik need rollid olid ühe mehe mängitud. KO on väheke taibukam ja jagas selle juba poole filmi pealt ära.

Siin on 3-minutiline Youtube lõik filmist, kuhu on mahtunud tervelt kolm surma.

Filme "Kind Hearts And Coronets" ja "The Ladykillers" ühendab eelkõige see, kuivõrd süütul ja kergel toonil lugu jutustatakse. Poole silmaga vaadates on "Kind Hearts And Coronets" lihtsalt kena suhtedraama ja muhe satiir Briti kõrgklassi aadressil (Alec Guinness kujutab aristokraate suure lustiga, ent halastamatult) -- välja arvatud, see, et kõik surevad. Ja ka "The Ladykillers" on väga viisakas film -- teejoomine ja tänan-palun käib kogu aeg. Välja arvatud siis kui filmi tegelased üritavad süütut vanamutti maha koksata. See kontrast panebki filmid elama ja paneb publiku hämmastunult nihelema.

Väike uuring tuvastas, et "Kind Hearts And Coronets" põhineb kellegi Roy Hornimani romaanil "Israel Rank" (1907), kes oli väikestviisi Oscar Wilde'i jünger. Seda mõju on kuulda ka Louis' kaadritagustest monoloogidest. Filmi sündmused toimuvadki 20. sajandi alguses, kuid kui romaani peategelane oli juut, siis Louis oli hoopis Mazzini, ehk itaallane. Kriitikud nimetavadki raamatut kordamööda kas antisemiitlikuks või antisemitismi paroodiaks, olenevalt sellest, kas raamat meeldis või mitte.

Järeldused: Ma ei ole seniajani näinud filmi "A Man In The White Suite". Kavatsen selle üle nüüd mõtiskella. Võib-olla koguni midagi ette võtta.

1 2 3 >>