Category: koomiks

Man or Astroman, Art Deco ja koerad kurjuse vastu

by Evol Email

Paar kuud tagasi saatis KO mulle ärevakstegeva sõnumi selle kohta, et Man or Astroman esineb Helsingis. Esiteks oli ehmatus see, et ansambel üldse tegutseb, sest neist pole juba aastaid midagi kuulda olnud. Teine ehmatuse põhjus on ilmne – Man. Or. Astroman. Helsingis. Mõnetunnise laevasõidu kaugusel.

Mõeldud-tehtud. KO ise kahjuks pidi samal ajal sõitma  ’Nami, vanakese Ho radadele, nii et Team Sewercide moodustus seekord Johnny Pescadorist, Juhanist ja Tomist.

Man Or Astroman, kui keegi ei tea (teadagi, et keegi ei tea), oli üheksakümnendatel ja sajandivahetusel üks väljapaistvamaid ja ilmselt kõige kuulsam instrumentaalansambel. Isegi Eestis ei olnud ta päris tundmatu. Traditsioonilisest surf-instrumentaalist seisid nad võrdlemisi kaugel, rohkem mängisid sellist modernsemat ja eksperimentaalse kallakuga rautalanka’t, mida nad võrdlemisi mõõdutundetult segasid viie- ja kuuekümnendate õudus- ja ulmetemaatikaga. Ka inimesed, keda huvitab nõukogude kosmonautika ajalugu, peaksid Astromani albumeid kuulates end igati koduselt tundma. Tulemus mulle igatahes väga meeldis, kaasajal ma ei teagi ühtegi teist sama võimsa haardega instro-kollektiivi, Messer Chups ehk välja arvatud.

Ega ka soomlased ei teadnud täpselt kuidas kaugeid külalisi vastu võtta, näiteks viidi kontsert vahetult pärast väljakuulutamist Tavastia saalist palju väiksemasse Semifinali keldrisse, samas oli kontsert täiesti sold-out, esireas entusiastlikud poolpaljad soome härrasmehed ja tähelepanelikult sündmuste käiku jälgiv Team Sewercide (kõik kehaosad kombekalt kaetud).

Kontsert igatahes oli täiesti ideaalne, sellist kaasaelamist ja  entusiasmi, nagu ansambel ilmutas, ei ole minu silmad enne näinud. Bändimehed ja –naine olid kogu hingega asja juures. Ka pärast kontserti ei läinud nad lihtsalt minema, vaid tulid lavalt alla publiku sekka juttu ajama. Ansambli tempo oli täpselt sama maruline nagu kunagistel albumitel ja lood ei kõla ka tänapäeval põrmugi vananenult. Jah, seda kosmoseteemat on praegu palju, aga veenvaid muusikalisi järeleaimajaid sel ansamblil endiselt ei ole. Laval käis ära ka täitsa töökorras Moogi Theremin, mida kahjuks kasutati vaid ühes loos.

Üks kentsakas tähelepanek korraldusliku külje pealt: bänd ei müünud oma plaate/kraami, sest väidetavalt ei olnud võimalik seda niisama lihtsalt üle Euroopa Liidu tollipiiri kaasa võtta. Arvestades, et merchi müügist see õige kasum peakski tulema, muudab see väiksemate USA bändide Euroopa-tuuride korraldamise kuidagi nigelaks.

Pärast kontserti jalutasime veel tükk aega mööda öist Helsingit. Öö oli vaikne ja kõrvad vilistasid hirmsasti. Vaatlesime kaunist linnaarhitektuuri, Juhan ja Johnny Pescador kiindusid sellesse aina rohkem ja lõpuks vaat et embasid heldinult parimaid art deco näidiseid. Oleks neil haamer ja meisel kaasas, oleks mõnigi tükike sellest ilust jõudnud ka Tallinnasse.

Küll aga jõudis Tallinnasse koomiksiraamat Beasts of Burden: Animal Rites (Evan Dvorkin, Jill Jimenez), mida ei suutnud kuidagi ostmata jätta. Tegemist on ühe kaunima koomiksiga, mida viimasel ajal olen käes hoidnud. Lühidalt räägib koomiks koerte ja krantside võitlusest igasugu kummituste ja lavkraaftliku (la:v, it's really fine) õuduse vastu. Kuidagimoodi õnnestub Evan Dvorkinil seejuures seda usutavalt esitada ja aeg-ajalt võtab lugu päris süngeid pöördeid. Üsna armutult mängitakse lugejate tunnetel, kes kipuvad koertesse, kassidesse ja muidu karvapallidesse (kes näevad Jill Jimenezi pintsli all väga armsad välja) liiga heldinult suhtuma. Siin paraku peavad kõik süütud armsad loomakesed oma elu eest võitlema. Vahelduva eduga. Kui Blacksad tundub liiga inimesesarnaste loomade tõttu väljakannatamatu, siis Beasts of Burden on just see, mida vaja.

 

 

Eesti koomiks, lastekirjanduse kaitse all

by Evol Email

On väga rahuldav elamus, et kui oled sõpradega kohvikus ja keegi küsib juba üsna väsinult, et mida edasi teha, siis võid silmagi pilgutamata vastata, suu leiba täis: "plaan on külastada Eesti Lastekirjanduse Keskust". Ja kõik teised peavad sinuga kaasa tulema.

Nimelt on seal koomiksinäitus, väidetavalt rõhuasetusega lastele mõeldud koomiksile. Mõeldud-nähtud.

Kõigepealt väärib täpsustamist, et näituse koostaja on Joonas Sildre, kellelt pärinevad kaks tarka mõtet: 1) eesti koomiksilugejad on infantiilsed, 2) soov on, et koomiksit kritiseeriks kunsti-, mitte kirjandusesõbrad. Mina olengi üks eesti koomiksi samavõrd soovimatu kui tänamatu tarbija. Mulle eriti ei meeldi, aga vaatan ikka. Ja nurisen eelkõige just tekstiosa üle. Aga selleks, et mind eemale peletada, oleks vaja ikka midagi hullemat kui Sildre hoiatused. Näiteks Tammsaare-teemalised koomiksid tekitavad minus palavikku, varbaküünte murdumisi ja hüpergraafiat. Nagu näha, on mind tabanud kõik kolm häda. Oi.

Igatahes muljed olid järgmised - paraku ei tulnud pähe kunstnike nimesid üles kirjutada, nii et jutt on veidi ebamäärane.

Näituse põhjal moodustavad Eesti tarbekoomiksi keskpunkti endiselt "Pesakond" (Ots) ja Mürakarud (Nemvalts). Ilma suuremate selgitusteta oli nende koomiksiribadega mitu seina täis kleebitud.

Minu jaoks kõige tähelepanuväärsemad olid Elina Sildre koomiksid, neid oli palju-palju ja kõik joonistatud väiksematele lastele, tihti ikka päris väikestele. Kui rääkida koomiksist kui müüdavast žanrist, siis tuleb nentida, et Elina Sildre üks väheseid läbilöönud koomiksikunstnikke Eestis. Minu lugupidamine. Ma ei ole kunagi mõelnud selle peale, kust lastele mõeldud koomiksid tulevad ja pole ka eriti väikelaste lektüüri fänn (kui võimalik, üritan oma lastele midagi enda jaoks huvitavamat ette lugeda, isegi Sipsik paneb mul hambad valutama), aga ma arvan, et Elina Sildre on kahtlemata leidnud oma auditooriumi ning selle tee, mis viib kunstist lugejani. A++, ise ei loeks, aga lastele annaks küll lugeda.

Oli ka omajagu kraami, mis nägi lihtsalt lahe välja, aga mis olid nii vabas vormis, et võiks vabalt küsida, on see koomiks või t-särgi kujundus, või hoopis raamatu/heliplaadi kaanepilt? Vastus oleneb eelkõige näituse nimest. Seekord olid need siis koomiksid.

Märgin ka üht vanakooli ulmekoomiksit ajamasina ja dinosauruste küttimisega. Äge. Nägi välja nagu mõne Crichtoni raamatu illustratsioonid.

Mis puutub nn autorikoomiksisse, siis see hingitseb näituse põhjal endistviisi. Ikka veel võis imetleda Joonas Sildre ammututtavaid katsetusi - "Kloonika" ja "Kuningal on külm", lisaks teiste kunstnike üsna käigu pealt vormistatud suleproove, mis olid mõnikord päris vaimukad, aga pahatihti metatasandi vaimudest painatud a la "elas kord kaelkirjak, kelle on nii pikk kael et see koomiksi raami sisse ära ei mahtunud lol" - sa armas Mooses. Eeldatavasti ilmutab uus ja põnev autorikoomiks end siis "Solarise" näitusel.

See "lastekoomiksi" idee oli korraldajatel vahvasti välja mõeldud, eelkõige selleks, et sebida endale Tallinna ühed kõige vingemad näituseruumid. Kogu lastekirjanduse keskus on värskelt renoveeritud ja näeb väga kaunis välja (muuhulgas oli seal üleval ka Edgar Valteri näitus). See lasteaspekt jäigi natuke segaseks. Ma ei kahtle, et viieaastased naeravad "Pesakonna" läbunaljade peale mitte vähem kui kahekümneviieaastased, aga noh. Oleks võinud ju vanade klassikute - Kallas, Järvi, Valter, Pärn ja Kuusmaa - pildid välja panna (fookus polnud ka uudisteostel, sest vanim koomiks oli üle 10 a vana). Nii et midagi ülevaatlikku sellest näitusest eriti ei kujunenud.

See ülevaatlikkus oleks pidanud ehk realiseeruma koosmõjus teise koomiksinäitusega "Solarise" keskuses, kus väljas vanemaelistele infantiilidele mõeldud näitus. Järgmine päev lükkasingi ähkides-puhkides lapsi täis tuubitud vankri kaubanduskeskusesse ja veetsin tulutu ja higise pooltunni näitust jahtides. Keegi polnud näitusest paraku kuulnudki ja lõpuks ta jäigi leidmata. "Jajaa, kas pole tabav metafoor eesti koomiksi hetkeseisu kohta" vangutasin kohe elutargalt pead - "keegi pole eesti koomuskitest näinud-kuulnud ja nii nad lugemata jäävadki".

Hiljem selgus, et näitus avatakse hoopis nädala-kahe pärast. Põrgu vikat. Nii et kui teil on seda juttu lugedes tekkinud küsimus, kes meist siin õigupoolest loll on - vastus peaks nüüd selguma.

Zahir otse tänaval, vabariigi valvuri silme all

by Evol Email

Vanasti (arhiivist järgi vaadates nii aastatel 2003-2004) oli Sewercide Lo-Fi toimetusel tore tava nädalavahetusel viia end sobivalt luulelisse meeleollu ja minna kontserdile. Ning siis kui bänd pahaaimamatult mängis, pistis Evol käe rahvamassi vahelt läbi, käes kahtlast päritolu seebikas ja tegi klõpsu ära. Pärast panin selle Sewercide'i lehele üles, et uuriv ajakirjandus ikka õitseks ja areneks.

See nädalavahetus läks üllataval moel umbes sama skeemi järgi. Uues maailmas oli tänavafestival. Seebikas on  mul uus, kuid piltide teravuses küll mingit kvalitatiivset erinevust täheldada ei või.

Need sellid, kes siin pilli mängivad, moodustavad ansambli Zahir.

Muidu oli tore üritus. Aga võõras linnaosas tuleb olla ettevaatlik, sest pööninguakendest ja kuurikatustelt jälgivad sind tähelepandamatud, kuid väga tähelepanelikud silmad - vabariigi valvurid.

Sellise märgi olin õhtul Uuest Maailmast tagasi jalutades endal jalatsi sisse astunud. Juhus? On ta jee juhus. Pimeduses Uitaja on alati valvel.

 

Dirt Track Date

by Evol Email

Sügis ligineb, veebileht elavneb.

Southern Culture On The Skidsi repertuaarist võiksin nimetada umbes kümmekond laulu, mis on minu täielike lemmiklugude hulgas. Ent bändi tervikalbumitega on nii ja naa. Üldiselt, mida lõunaosariigirockilikumad lood ettekandele tulevad, seda igavam. SCOTS ei ole loomulikult tüütu hevirock, kaugel sellest. Ja tema hillbilly/rockabilly/kantri („I’m a chickenshit farmer from Caroline“), mehhiko/teksase-teemalised laululood ning päris rängakõlaline instro (nagu nt „Mudbuggy“!) meeldivad mulle kohe päris hästi. Tore on ka see, et SCOTS-il on kaks lauljat – tavaliselt laulab Rick, aga väiksem (kuid see-eest esmaklassikaline) osa repertuaarist on bassimängija Mary kanda. Selline tavapärane mees-naine kombinatsioon, mis tuttav paljudest bändidest.

SCOTS-i austajate leeri meelitas mind lõplikult nende 1996. a Estrusile plaadistatud topelt-EP "Santo Swings", pühendatud mehhiko legendaarsele luchadorile. See plaat on automakis siiamaani aukohal, sest kõik lood olid esmaklassilised.

„Dirt Track Date“ ostsin ma kogunisti Eestist, Telliskivi tn täiturult, kus ühes pimedas ruumis oli millegipärast ka plaadilett. Pimedas sellepärast, et ei näeks, kas kriipimisjälgi on plaadi peal. Igatahes sirvisin tükk aega plaate ja kui „Dirt Track Date“ kätte sattus, oli selge, et seda ma just otsingi. Plaadimängija nõel a-poole alguses küll krõpsutab, aga muidu on siiski kuulatav. Tegu on 1995. aastal Geffenile tehtud albumiga. Jah, seesama leibel, kes lootis üheksakümnendatel alt-rockiga ratsa rikkaks saada. Selgub, et ka SCOTS oli kahe albumi pikkuselt Geffeni hingekirja ostetud.

Tegelikult juba esimestest lugudest selgub, et tegu pole just lemmikalbumiga. Siin on liiga palju sedasama kesktempolist rockmuusikat, mis toob samaaegselt meelde nii lõunaosariigid kui ka lõunauinaku. Kuigi jah – "Skullbucket" on päris mõnus instrumentaal. Hiljem Geffeni poolt eraldi singlina välja antud "Camel Walk" on selle plaadi kõige kuulsam lugu on samuti päris okei, kuid üldiselt mitte SCOTSi parimaid palu. Veidi võimsam on sellele järgnev "White Trash", mis ka muide singlile jõudis, seda küll Belgias. Siis on jälle väheke üheülbaline rockprogramm ning lõbusamaks läheb alles b-poole lõpus, kus väheke energilisem "Galley Slave" ja väga mõnus "Whole Lotta Things", kust kostab intensiivset kantrimõjutustega kitarrinäppimist, mis mulle SCOTS-i puhul väga meeldib. Selle plaadi tipphetk. Ja viimases, albumi nimiloos "Dirt Track Date" imiteerib laulja edukalt võidusõiduhääli. Kas sellest kõigest piisab - noh, ma ei tea. Kui bändi enne kuulnud pole, siis soovitaks alustada SCOTS-iga tutvumist mõnest teisest albumist (või võtta ette "Santo Swings", loomulikult). Õigupoolest vajaks Sewercide Lo-Fi hädasti üht põhjalikumat ja pikemat uudisjuttu SCOTS-ist. Aga täna pole see päev.

Batman ja Must Jää

by Evol Email

Põhiline küsimus, mis talvel õues jalutades tekkis, oli järgmine. Nimelt on Nabra, Pebre ja kõik need teised lagunevad tänavad talvel õudsalt libedad. Ja üsna pimedad, päris sünged kohe. Eriti kui on ebasoodsad kliimatingimused, aga teadagi et maailm on väike, kõik on omavahel seotud ja palju polegi vaja, et ilm halvaks läheks. Vulkaan Tulemaal korraks köhatab, ja juba ma olengi musta jää peal pikali, põlv põrund ja hambad sügaval keeles. No vaat, ja siis pimedas ringi kooberdades - ainus püstijäämisvõimalus on meeleheitliku otsustavusega lapsevankri sanga külge klammerduda - mõtled suurte küsimuste peale. Et kas Batman, kui ta mõnd kurikaela taga ajaks, ka siin libedal teel jalule võiks jääda? Ja kuidas see kõik võiks välja näha? Ja kui ta ikkagi käbla käiks, oleks päris koomiline, või mis? KERPOW. Võib-olla lubaks ta endale koguni mõne kergemat sorti vandesõna. Gosh-darn või uhh-tõõ. Aga kui talle sekundeeriks antikangelane nimega Must Jää, kes külvaks enda ümber pimedust ja lörtsi, varitseks külmunud lompide ääres, mis on libedamad kui kahenädalane vorst ja annaks ettevaatamatule jalakäijale matsu turjale, mis ta kohe horisontaalsesse koomasse saadab. Ja puistaks tänavatele petlikku petuliiva, mis tegelikult käntsukäimise vastu üldse ei aita? Mäherdune õud, ei siis julgeks üldse õues käia.

Kuna ma ise olin igaõhtune pimeduses uitaja (iga õhtu kell 6 tuli laps magama jalutada), siis on Batman, kes üsna samamoodi Gotham City ebasõbralikel tänavatel ringi ukerdab, veidi lähedaseks saanud. Peamiselt huvitab mind muidugi see, et kuidas koomiksikirjanikud on ebausutavast klounikostüümis sellist vorminud säherduse morni ja süngelt salapärase superkangelase. Ei no kahtlemata on tore, et koomiks pürgib kõrgemale labasest meelelahutusest, aga kas inimhinge saladuste uurimisel on ikka kõige otstarbekam võtta vaatluse alla alati mossitav multimiljonärist kostüümis superkangelane?

Muide Batman tõenäoliselt jääks jää peal siiski jalule, kuna jalataldade all on tal niikuinii mingid harjased kleebitud, mis ilmselt valmistatud Arkhami hullaris pimedate kurjategijate poolt. Samas on antikangelasel Mustal Jääl kindlasti veel palju trikke varuks - peamiselt ilmselt viskab soola ja liiva silma ja torgib lumemeestelt varastatud porganditega otse ribidesse, ise alati varju jäädes.

Hellõu, Kuopiõu!


Batmaniga uuendasin tõsisemalt tutvust hoopis eelmisel aastal Kuopio linnas. Koomiksi "Batman ja poika" (i.k "Batman ja Son", Grant Morrison - Andy Kubert, 2006) ostsin kasutatult ühest sealsest vanakraamipoest, rohkem küll Grant Morrisoni kui Batmani nimest innustatuna. Kolm koomiksit oli tegelikult pakis, ilusti värvilise paelaga kokku seotud. Pärast sirvisin neid Kupio kvartalimuuseumis vabaõhukohvikus. Päike paistis ja kusagil ei olnud näha Batman-viirastusi esilemanavat jääd ja lund. Batman (ja Ryydman) on Soomes õnneks vaid õudne meenutus minevikust. Parandus: õudne küll, aga mitte päris minevikust: Soome wikipedia hoiatab: "Musiikillisesta kömpelyydestään huolimatta he myivät ensimmäisellä omakustanteena julkaistulla Ehtaa tavaraa -levyllään platinaa." Uhh.

Lisaks oli pakis üks Batman/Witchblade/JLA crossover. Kolmas raamat oli üks Ultimate Spiderman'i vihik, mis tagasiteel Eestisse leidis oma tänuväärse koha laeva prügikastis.

Ega ma ei peakski seda muidu väga tähelepanuväärseks raamatuks, aga Batman & Son algab kaheleheküljelise joonistusega maniakaalselt irvitavast Jokerist, kes vihmasajuses öös kaardub üle maas lebava Batmani kuju. See nägi võimas välja ja just siit hakkasin Batmani koomikseid tähele panema. Tegelikult valingi neid pigem pildi kui sõna põhjal. Muidu võib vaid lisada, et Batman & Son'ist saab alguse Grant Morrisoni loometee Batmani püsiautorina ja see on üks äraütlemata tagasihoidlik algus . Süzheest selgub igatahes, et Batman on endale kunagi poja teinud, kõigi eelduste kohaselt kostüümi seejuures iial ära võtmata.

Teine Morrisoni raamat, mida hiljaaegu lugesin, oli "Arkham Asylum: A Serious House on Serious Earth" (1989), kunstnikuks Dave McKean. Haha. Dave McKean on nii kuulus kahel põhjusel: esiteks tegi ta Neil Gaimani "Sandman" koomiksile ägedaid kaanepilte ja teine põhjus on loomulikult see, et Sandman'i jutud ise joonistasid teised, vähemambitsioonikad kunstnikud. Mis koomiksi loetavusele ja tuntusele kahtlemata kõvasti kasuks tuli. Jajah, ma ise olen vist traditsioonilisema stiili austaja.

Aga selles köites saab McKean täiega möllata ja tal on ka tänuväärt materjal: Arkhami hullumaja, selle asukad ja loomulikult Joker ise, kelle irvet ta igas pildis isepidi venitab. Tulemus on päris võimas ja tihti muidugi üsna arusaamatu. McKeani pildiread justkui tõmblevad hullumeelsuse ja selge pilgu vahel - kuvades vaheldumisi tagasihoidlikumaid ja tõepärasemaid kaadreid, mis seejärel plahvatavad deformeerunud proportsioonidega karmi värvigammaga plätserdisteks. Heas mõttes plätserdisteks ja väga meeleolukateks seejuures, aga see kõik saab teoks enamasti stsenaariumi arvel. Koomiksi uusväljaandele on muide stsenaarium juurde pandud, nii et võib lugeda kõike seda pikka juttu, mis Morrison on kirja pannud ja võrrelda, kui palju sellest on McKeani piltidesse jõudnud. Pildi ja sõna tasakaal on siin igatahes väga õrn ja kord jääb peale üks, kord teine. Aga see on ilmselt paratamatu. Vastutasuks saab segadusse aetud lugeja (mina igatahes pidin paar korda stsenaariumist järgi vaatama, et mis toimub) päris mitu lehekülge väljakutsuvat koomiksikunsti. Croci ja Batmani võitlus oli igatahes väga kaunis, kuigi see sõna võib natuke kohatu tunduda.

See on tõesti selline köide, mille puhul võib Batmani rahulikult kuu peale saata ja vaadata seda kui iseseisvat teost, eemal igasugu koomiksivärgist. Pigem küll jah vaadata kui lugeda, sest raamat on täis igasugu kõrvaltegelasi, kes ütlevad midagi eelkõige vaid neile, kes Batmani-temaatikaga mõnevõrra kursis on.

Lisaks eelmainitutele sattusid eelmisel aastal kätte ka "The Killing Joke" (Alan Moore - Brian Bolland, 1988) ja "Joker" (Brian Azarello - Lee Bermejo, 2008) ning "Batman R.I.P" (Grant Morrison - Tony Daniel, 2008), see viimane on veel lugemata. Kaks esimest olid igatahes pildimaterjali koha pealt esmaklassilised.

Ei teagi mis järeldusi teha nüüd. Seda, kas Grant Morrison on maailma paremuselt teine koomiksikirjanik või mitte, otsustan ma pärast mõne köite The Invisibles'i lugemist, esimene just saabus. Teine järeldus on see, et talv hakkab läbi saama ja kangelaste keebid kevadtuules uljamalt lehvima.