Category: kontsert

Man or Astroman, Art Deco ja koerad kurjuse vastu

by Evol Email

Paar kuud tagasi saatis KO mulle ärevakstegeva sõnumi selle kohta, et Man or Astroman esineb Helsingis. Esiteks oli ehmatus see, et ansambel üldse tegutseb, sest neist pole juba aastaid midagi kuulda olnud. Teine ehmatuse põhjus on ilmne – Man. Or. Astroman. Helsingis. Mõnetunnise laevasõidu kaugusel.

Mõeldud-tehtud. KO ise kahjuks pidi samal ajal sõitma  ’Nami, vanakese Ho radadele, nii et Team Sewercide moodustus seekord Johnny Pescadorist, Juhanist ja Tomist.

Man Or Astroman, kui keegi ei tea (teadagi, et keegi ei tea), oli üheksakümnendatel ja sajandivahetusel üks väljapaistvamaid ja ilmselt kõige kuulsam instrumentaalansambel. Isegi Eestis ei olnud ta päris tundmatu. Traditsioonilisest surf-instrumentaalist seisid nad võrdlemisi kaugel, rohkem mängisid sellist modernsemat ja eksperimentaalse kallakuga rautalanka’t, mida nad võrdlemisi mõõdutundetult segasid viie- ja kuuekümnendate õudus- ja ulmetemaatikaga. Ka inimesed, keda huvitab nõukogude kosmonautika ajalugu, peaksid Astromani albumeid kuulates end igati koduselt tundma. Tulemus mulle igatahes väga meeldis, kaasajal ma ei teagi ühtegi teist sama võimsa haardega instro-kollektiivi, Messer Chups ehk välja arvatud.

Ega ka soomlased ei teadnud täpselt kuidas kaugeid külalisi vastu võtta, näiteks viidi kontsert vahetult pärast väljakuulutamist Tavastia saalist palju väiksemasse Semifinali keldrisse, samas oli kontsert täiesti sold-out, esireas entusiastlikud poolpaljad soome härrasmehed ja tähelepanelikult sündmuste käiku jälgiv Team Sewercide (kõik kehaosad kombekalt kaetud).

Kontsert igatahes oli täiesti ideaalne, sellist kaasaelamist ja  entusiasmi, nagu ansambel ilmutas, ei ole minu silmad enne näinud. Bändimehed ja –naine olid kogu hingega asja juures. Ka pärast kontserti ei läinud nad lihtsalt minema, vaid tulid lavalt alla publiku sekka juttu ajama. Ansambli tempo oli täpselt sama maruline nagu kunagistel albumitel ja lood ei kõla ka tänapäeval põrmugi vananenult. Jah, seda kosmoseteemat on praegu palju, aga veenvaid muusikalisi järeleaimajaid sel ansamblil endiselt ei ole. Laval käis ära ka täitsa töökorras Moogi Theremin, mida kahjuks kasutati vaid ühes loos.

Üks kentsakas tähelepanek korraldusliku külje pealt: bänd ei müünud oma plaate/kraami, sest väidetavalt ei olnud võimalik seda niisama lihtsalt üle Euroopa Liidu tollipiiri kaasa võtta. Arvestades, et merchi müügist see õige kasum peakski tulema, muudab see väiksemate USA bändide Euroopa-tuuride korraldamise kuidagi nigelaks.

Pärast kontserti jalutasime veel tükk aega mööda öist Helsingit. Öö oli vaikne ja kõrvad vilistasid hirmsasti. Vaatlesime kaunist linnaarhitektuuri, Juhan ja Johnny Pescador kiindusid sellesse aina rohkem ja lõpuks vaat et embasid heldinult parimaid art deco näidiseid. Oleks neil haamer ja meisel kaasas, oleks mõnigi tükike sellest ilust jõudnud ka Tallinnasse.

Küll aga jõudis Tallinnasse koomiksiraamat Beasts of Burden: Animal Rites (Evan Dvorkin, Jill Jimenez), mida ei suutnud kuidagi ostmata jätta. Tegemist on ühe kaunima koomiksiga, mida viimasel ajal olen käes hoidnud. Lühidalt räägib koomiks koerte ja krantside võitlusest igasugu kummituste ja lavkraaftliku (la:v, it's really fine) õuduse vastu. Kuidagimoodi õnnestub Evan Dvorkinil seejuures seda usutavalt esitada ja aeg-ajalt võtab lugu päris süngeid pöördeid. Üsna armutult mängitakse lugejate tunnetel, kes kipuvad koertesse, kassidesse ja muidu karvapallidesse (kes näevad Jill Jimenezi pintsli all väga armsad välja) liiga heldinult suhtuma. Siin paraku peavad kõik süütud armsad loomakesed oma elu eest võitlema. Vahelduva eduga. Kui Blacksad tundub liiga inimesesarnaste loomade tõttu väljakannatamatu, siis Beasts of Burden on just see, mida vaja.

 

 

Android Vasja Von Krahlis, 28.10.2011

by Evol Email

Tegelikult oli Von Krahlis ka Faarao Pirttikangas (Cosmo Jones Beat Machine'ist välja kasvanud kollektiiv) ning Kriminaalne Elevant. Niipalju kui ma nägin-kuulsin, tegid mõlemad suurepärase esinemise. Siiski see, mis tegi kontserdist kordumatu, oli ikkagi Android Vasja esinemine. Tegu on kohaliku (ühes USA reklaamis kirjeldati neid kui bändi Eestist, Musta Mere kaldalt) surf/instrokollektiiviga, kes mängis surfi natukene moderniseeritud versioonis, kiires tempos, julge kitarrisaundiga ning - mis kõige tähtsam - väga tuumakate meloodiatega. Kogu lavaloleku aja uhtis bänd mängida nagu jaksas ja nad jõudsid ikka väga palju korda saata. Ma tõesti loodan, et nad kusagile välja jõuavad - USA-sse juba nad jõudsid, varsti loodetavasti ka mingisse pädevasse stuudiosse. Nende myspace'i lehelt saab demosid kuulata, aga õigupoolest kontsertelamust need eriti edasi ei anna.


minu ilme oli android vasjat kuulates samasugune

Üritusest veel niipalju, et see oli mõeldud taaselustama/meenutama kunagisi Voh Krahli Teenage Kicks/Kriminaalbuugi/ kontserdisarju, aga etteaimatavalt mitte väga edukalt. Rahvast oli vähe - kuigi kummalisel kombel kui Kriminaalne Elevant kell 1 öösel lavale tuli, oli lavaesine juba üsna rahvarohke. Mina läksin siis juba koju koti peale, kuigi oli näha, et Elevandi esinemine paistis tulevat ka päris lõbus.

Lisaks naerutas rahvast (kõiki kolme) enne bändide algust KO ja Evoli vahva DJ-sett, mis muusikaliselt oli (loomulikult) väga kõrgel tasemel. Tehniliselt võib-olla mitte niiväga - aeg-ajalt võis kuulda piinlikke vaikusmomente, mille põhjuseks oli loomulikult Evol, kes ei saanud plaatidele nõelaga piisavalt täpselt pihta.

Faarao Pirttikangase kohta võib öelda, et tegu oli mõtliku ja päris toreda esinemisega. Tõsi ta on, et härra Pirttikangase näol on tegemist suure bluusisõbraga ja mul on raske päris sama entusiasmi üles näidata. Ent Faarao Pirttikangas seikleb juba veidi teistel radadel. Kuulasin enne kontserti ka Cosmo Jones Beat Machine'i plaati ja nentisin, et tegu on toreda, kuid raskestiseeditava albumiga, mida ma vaevalt lähiajal uuesti plaadimasinasse sunnin. Sama lugu on näiteks Jack'O'Fire'iga, kelle "Destruction of Squaresville" mulle ideede poolest väga meeldib, kuid mida ma kunagi algusest lõpuni pole suutnud läbi kuulata. Bluus, mis muud.

The Tiger Lillies Freakshow Helsingis

by Evol Email

Reede, 13 leidis mind Linnahalli katuselt veinipudelit lahti korkimas, kulm kergelt kipras ja lokid unistavalt Soome poole lehvimas. Just sinnapoole oleks pidanud natuke aega tagasi minema tiibur, aga tugeva tuule tõttu jättis reisi ära. Ja väga hea, et jättis, sest kontserdipiletid olime koju unustanud. Piletid maksid müstilised 48 eurot tükk, nii et võimalus nad kodust ära tuua ja kaasa võtta oli päris teretulnud.


Sest õhtuks jõudsime Helsingisse ikkagi. Savoy teatris esines Tiger Lillies, oma juba 2009. aastal välja töötatud programmiga "The Tiger Lillies Freakshow". Paljunäinud inimesed siinpool lahte hoiatasid, et laivis pole Tiger Lillies suurem asi (või et nad on juba vanad mehed), aga vastupidi - etendus sujus ideaalselt.

Iseenesest selline karnevali/rändtsirkuse teema pole just eriti värske mõte, aga bänd suutis selle kenasti läbi mängida. Eriti tänu sellele, et kaasatud olid nii kondiväänajad, akrobaadid, žonglöör kui ka kääbused, mistõttu laval sebimine kogu aeg käis. Lisaks lavalisele liikumisele oli ka lavakujundus detailideni paigas ja üldiselt tundus kogu live märgatavalt ägedam kui Freakshow plaadil kõlav stuudiosalvestus.

Mul mingit isiklikku suhet Tiger Lillies'ega eriti ei ole, ehkki tundub, et selline etendus seda justkui eeldaks - niivõrd palju dramaatilist võõpa, traagikat ja eksalteeritust ning naeru läbi pisarate, et vahetu kaasaelamine tundub justkui hädavajalik.


this facepaint is banned in 50 countries

Ent mina hindan muusikat juba mõnda aega eelkõige enesekesksest vaatepunktist. Sõnum jääb tahaplaanile ning põhiliselt kuulan kõhus elavaid liblikaid ja seljasipelgaid. Ja igusugu muljeputukad nahistasid kogu etenduse vältel ringi, sest igav tõesti ei hakanud. Lisaks näitas The Tiger Lillies end ka mulle senitundmatumast küljest, sest eriti meeldisid mulle "Flipper Boy" ja "Death Train", mis tõid veidi ameerikalikke noote tavapärasesse lõõts-klaver-falsett esitusse. Väike kitarr ergastab mind alati. Ja ka muusikaliselt raugematel momentidel hoidsid tähelepanu üleval akrobaadid jms trikid. Ma pole midagi sellist näinud Leningradi tsirkusest saadik, nii et põnev oli ka see aspekt.

Tiigi ääres puu all mängis Kriminaalne Elevant

by Evol Email

Kuigi Snaige-nimelist külmkappi katavad tavaliselt vaid moosised näpujäljed ja soustiplekid, õrritas kapiuksel juba pikemat aega üks karvane mees, kes kinnitas, et Kardiorus avatakse selts ja seltsimaja ja tasuta kontsert, noh. Esinevad Kriminaalne Elevant ja J.M.K.E.

Tasuta? Vabas õhus? Sellistel üritustel ma viimasel ajal ainult käingi. Mida juhtub nii kord aastas, muidugi. Viimane eesti bändi laiv, mida külastasin, oli Zahir (ja mingid teised) eelmisel aastal, Uue Maailma päevadel. Uues Maailmas on neil seal ka seltsimaja, umbes sama lagunenud, aga väiksem. Vahe on eelkõige selles, et Uues Maailmas pakutakse suppi, aga Kadriorus mängib J.M.K.E.



Kontsert väljas...


Alguses, otse pargis tiigi ääres mängis hoopis Kriminaalne Elevant. Kuna Merje nõudmisel hilinesime moekalt pool tundi, kuulsime vaid lõpulugusid. Selgus, et vahet pole, sest hiljem seltsimajas kanti sama kontsert uuesti ette. Ma pole Kriminaalse Elevandi tegemistega eriti kursis olnud, aga selgub, et Kasparil on valminud raamatu ja CD kombinatsioon "Seiklus Salamandril" (selline: http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/seiklus_salamandril_+_cd/315196 ). Pargis maksis 180 krooni. Lugenud veel ei ole, aga muusikaline pool, niipalju kui pargis oli kuulda, on väga hea.



...ja sees.

Siit paistavad - kui silmi hästi kissitada - loo "Zig Zag" noodid. Märgin igaks juhuks, et see ei ole mõeldud intellektuaalse omandi vargusena.

 

Luigetiigil aerutas ka üks tarakan, kes ajas taga väikseid vaeseid purjelaevu. Pettumusena selgus õhtul, et tegu oli vaid maskiga ning selle taga oli inimolend.


Lisaks esines ka J.M.K.E., räägitakse et tegu on juba vana bändiga, kes tuli kokku juba kaheksakümnendatel. Kes teab, kes teab. Igatahes mängisid nad vana bändi kohta kahtlaselt kiiresti. Aga nii ongi hea. Olen muidu elavast muusikast võõrdunud, aga J.M.K.E-d kuulates tekkis kahtlus, et olen valel teel äkki.

Vastukaaluks näiteks Mart Juure raamat "101 Eesti Popmuusika Albumit" on mind peaaegu veennud Eesti plaadimuusikast loobuma. Aga sellest ehk (loodetavasti siiski mitte) mõni teine kord.

Ja see, et ansambel esineb puude vilus, või lagunenud majas pooleldi mahakistud seina taga, igatahes mulle sobis. Ja mulle meeldis see ka, et võimendus ei ole väga vali (selle maja seinad ja põrand poleks eriti valju tüminat välja kannatand ka). Igatahes väiksem laps magas kogu J.M.K.E. kontserdi mu süles maha.

Seega aitäh korraldajatele. Ma Kadriorgu küll kolida ei kavatse, aga aitäh ikkagi.


Seltsimaja. Pildid tegi jällegi Evoli truu kaamera, mida teravustas ta plinkiv silm ning toestas värisev käsi.

Pierced Arrows Tavastia klubis, 8.09.2009

by Evol Email

Pierced Arrowsi selleaastane tuur keskendus põhjamaadele ja 8. septembril mängisid nad Helsingis. Mitte võimalust kasutada ning jätta kontserdile minemata oleks olnud täielik rumalus.

Soome viis meid reisitraaler Nordlandia, mis sõitis kolm ja pool tundi ning mille koridorid lõhnasid vastpüütud tursa järele. See-eest mängis ahtris bänd. Istusime kogu aja laevalael ning puhkasime jalgu, silma ja väikest viisi ka närve. Mööda sõitis vaenulike võõrriikide allveelaevu, mis maskeerunud poideks, kaljusaarteks ja pealveelaevadeks. Reisi monotoonsust leevendas laeva kauplus, kust iga veerand tunni tagant tuli raadiotranslatsioonivõrgu kaudu teade, et algab uus „markkinat“. Kas siis veini, likööri, konjaki vms kasuliku kauba turg.

Tavastias oli üsna leebe õhkkond ja mitte just üleliia täis pressitud saal. Soojenduseks mängis duo The Sultans, kes esitas eriti uinutavat instro-muusikat, mis mulle väga meeldis. Üldiselt ajasid nad läbi väga lihtsalt, nii viiside keerukuse kui muusikariistade vähesuse (trumm ja kitarr) poolest. Ma ei tea, kust nad pärit on, sest myspace’i ma külastada ei taha, aga võin igatahes neid soovitada esinema nii  pulma, talgutele kui valimiskoosolekutele.



Nagu teada, tähendab Pierced Arrows võrreldes Dead Mooniga esiteks uut trummarit ja teiseks pooleteise albumi jagu uusi lugusid. Nii et ka kontserdil mängiti uusi lugusid, kuid lisalugudeks tulid siiski klassikalised „It’s OK“ ja „54 40 or Fight“.



Arvata võib, et uutest paladest kannatab enamusi lugusid veel palju aastaid mängida. Võib-olla kõige võimsama mulje jättis siiski põhiseti lõpuloona kõlanud „Paranoia“, mis on tõeliselt massiivne lugu isegi Dead Mooni aegadega võrreldes. Seega uued lood pole põrmugi kehvemad kui vanad, küll aga on programm vanade lugude väljapraakimise tõttu lihtsalt lühemaks jäänud. Nii et päris sihukest kahetunnist greatest hits stiilis kontserti, nagu Dead Mooni viimaseks jäänud tuur oli, siin Helsingis näha ei saanud. Aga see just ongi hea, et bänd on endiselt värske ja teeb uusi asju. Teise albumi salvestus ongi neil vist praegu pooleli.

Pildid tegi Evoli truu seebikaamera.

<< 1 2 3 >>