Category: kontsert

The Mummies, King Khan ja Kid Congo Powers Helsingis

by Evol Email

Hori Smoku festival jäi eelmine aasta üldse vahele, kaks aastat tagasi oli peaesineja The Oblivians (teise päeva lõpetas Mudhoney) ja muidugi ma oleks Obliviansi vaatama läinud - aga suveks olid juba lennupiletid ostetud ja kärss oli ka täitsa kärnas. Sel aastal ostsin varakult hoopis Hori Smoku piletid ära ja neljaliikmeline Team Sewercide suunduski uhkelt reede pärastlõunal laeva peale. Ajaloo huvides täpsustan, et alanud oli ilge 30+ kuumalaine.

Nagu tavaliselt, jäime laevalt maha, Kuna see on tavapärane, siis erilist segadust sellest ei tekkinud, aga Helsinkisse jõudsime alles tükk aega pärast festivali algust. Festival toimus samas kohas, Ääniwalli nimelises keldrisse/katlamajasse ehitatud klubis, kus seekord sees oli ikka eriti kuum, lausa tuline tunne ja ma tõesti ei kujuta ette, kuidas olnuks algusest lõpuni kõik bändid ära vaadata.

Esimene bänd keda nägin, oli Kid Congo & The Pink Monkey Birds. Jõudsime kohale täpselt poole peale ja peaks ütlema, et festivalile väga hea algus. Kid Congo Powers, kui nüüd aus olla, on rohkem tuntud mitte niivõrd ise, kuivõrd bändide poolest, milles ta mänginud on (Gun Club, Cramps, Bad Seeds), aga Monkey Birds oli selline väga tore projektibänd, igatahes jäi mulje, et Kid Congo tundis end laval väga mõnusalt ja tema lood jätsid ka sellise lõõgastunud ja enesekindla mulje. Laivis tundus ta igatahes lahedam, kui plaadilt - muide, hiljem nentisin seda ka enamiku järgnenud bändide kohta kohta. Lisaks oli muidugi ka omajagu covereid, OK Crampsi mängiti loomulikult, aga nt Gun Clubi "Sex Beati" ma polegi veel laval kuulnud.

Siis saabus soome muusika tähetund ja lavale astus The Flaming Sideburns. "La Bruta" ja "Testify" olid minu jaoks kunagi selle bändi suurimad hitid ja siis sai need ka raadiost kassetile püütud ja ega mul väga rohkem mälestusi neist polegi. Eks ta oli selline veel üks peaaegu kuulus soome bänd, kelle rahvusvaheline läbilöök jäi sajandivahetusel siinkandis domineerinud rootsi-norra äkshun-rokenrolli varju, millest FL ei suutnud päris üle hüpata. Võib-olla sellepärast, et nende muusika oli veidi vanamoelisem, pigem seitsmekümnendate NY Dollsi-Dictatorsi liini jätkav. samas kui rootslaste poosid olid moodsamad, ülikonnad šikimad ja saundid teravamad, Igathes Hori Smoku laval oli Flaming Sideburns täiesti pidurdamatu ja laulja hüppas-kargas väsimatult (ärgem unustagem mõnusat umbkeldrileitsakut) kogu kontserdi nii laval, publiku sees kui publiku peal. Puhtalt meelelahutajana võiks FL vallutada ükskõik millise lava ja ükskõik millise publiku südamed. Lisapunktid väga kõva 13th Floor Elevatorsi "Reverberationi" coveri eest.

Viimasena esines USA-st tulnud The Marked Men, kes mängis suhteliselt tavapärast meloodilist, kuid hästi kiiret punki ja mis eelnevalt interneti vahendusel jättis väga suvalise mulje ning ega ka praegu seda kaua kuulata viitsiks. Kontserdil aga töötas see mudel palju paremini sest ülevõimendatud saalis mängisid nad kogu oma seti ühe hooga, kadestamisväärses tempos ja kordagi puhkamata maha. See avaldas väga hüpnotiseerivat muljet, nagu oleksid reaktiivmootori kõrvale tukkuma jäänud ja tuuled tõstavad sind vaikselt taeva poole. Nii et üllatavalt lahe laiv oli, s.t igav ei hakanud, kuigi veel järgmisel hommikul olin täiesti kurt, nii et suhtlesime peamiselt "ah" ja "möh" vahendusel.

Järgmisel päeval oli jälle erikuradi palav ja tegime täitsa ainumõeldava otsuse enne õhtut mitte kohale minna. Ega kerge ei olnud muidugi kusagil, ise käisin vahepeal koomiksipoes, kus müüja istus oimetult toolil, näpud klaviatuurinuppudega üheks sulanud (ehtne bodyhorrori hetk) ja suutis vaid ühesilbilisi mõminaid kuuldavale tuua. Sain sealt muide soodsalt ühe soomekeelse Schuiteni koomiksialbumi. Siis lihtsalt istusime-pikutasime mõned tunnid toas alukate väel, kaks lauaventilaatorit asetatud strateegiliselt nii, et kõik kehaosad oleksid jahutatud ja õhuvoolude kokkupuutepunkti asetasime pooliku brändipudeli.

Õhtul oli esimene bänd, keda nägime, väikses saalis Personal & The Pizzas. Kui mind üks asi inglise keeles häirib, siis on see sõna "youse", mida kasutavad eelkõige multifilmides maffiarotid ja -kassid. See on lihtsalt üks kole sõna, nagu vaid Kihva Värdi võiks kasutada. Ja selle bändi laulja rääkis kogu aeg sellises murrakus. Band oli ise täiesti ebaoriginaalne, suvaliselt kuid pädevalt seitsmekümnendate rokenrolli (jälle Ramones, Wayne County, Dictators, you know the drill) kokkumiksiv kollektiiv. Ehk siis väga hea bänd oli ja nende salvestused kõlavad ka omamoodi hästi, nagu pubibänd Ramones'i järgi aimamas - samas selge ju, et õhtu pikk ja ei viitsi nii kiiresti mängida, pealegi vahepeal tuleb rahvaga suhelda ka - mis on täitsa mõistlik suhtumine tegelikult.

Seejärel mängis Kivesveto Go Go, mis üldse ei haakinud. Ma ei tea mis häda mul on, aga mul on õudsalt tuunitud pungiradar (tehniline termin on vist "padar"), ilmselt seepärast, et olen liiga palju punki kuulanud ja kõik hakkab natuke kordama. Ja kui midagi hakkab vastu, siis on kõik. Lisaks oli bänd laval poolsurnud ja ähkis-puhkas iga loo järel - mitte kõik esinejatest ei pidanud kuumalainele vastu. Juhani diagnoos oligi, et laulja hakkas vaikselt südarit saama, ilma naljata. Ehk õnnestub neid uuesti näha, veidi arktilisemates tingimustes. Praegu järelkuulan ja einoh - "Äiti hei, mua saatana kutsu", selline muusika on täpselt minu jaoks kirjutatud.

Igatahes selle laivi ajal taganesin õue, kus ma pean märkima, mängis minu elu parim DJ-set. Sõna otseses mõttes, ma ei usu, et ma kunagi elus midagi nii kaunist ja sütitavat kuulen, vähemalt plaatide vahedusel. Puldi taga liigutas end rütmiliselt kolm soome härrasmeest, Mono P Mansson, Jay Burnside ja Lord Fatty. Esimest korda elus pean tunnistama, et nii head mussi ma ise valida ei oleks osanud, aga kusagilt minu jaoks seni avastamata minevikusügavikest olid need lood välja kaevatud. Respekt igatahes.

King Khan oli kahtlemata oma karvases esinemiskostüümis, prozhektorivalguses higist helkiva tumeda palja punu ja saateks mängiva pasunasektsiooniga kõige väljapaistvam esineja sellele festivalil. King Khani ma väga austan juba sellest ajast kui ta mängis Les Sexareenos'is, hiljem on tal veel mitu bändi olnud. Minu üks lemmiklugudest viimasel ajal ongi elu põhiväärtustest jutustav King Khan & BBQ Show "Zombies" ("I don't wanna be alone tonight/ I'm gonna walk with the zombies baby"). King Khan and The Shrines on teise rõhuasetusega, nende muusikas on rohkem kuuekümnendate garaazhirocki, mõtlust, souli ja pasunakoore. Mul hinge ei ole ja souli pole kunagi kuulanud, aga The Shrines Hori Smokul veenis mind küll. Üldse oli lahe, kuidas iga bänd valitses lava erimoodi. Kui Flaming Sideburnsi laulja täitis kogu lava oma balletihüpetega, ja The Marked Men keeras võimenduse lihtsalt 11 peale, siis King Khani bänd läks peale massi (ikka palju inimesi oli laval) ja emotsioonidega ning võitis südamed, kahtlemata. Just see oli minu jaoks festivali suurim elamus kui nii võtta, või pigem üllatus (sest noh, The Mummies' puhul oli ilmselgelt teada, mida oodata).

Lõpetas siis Amerikkan legenda The Mummies, kelle muusikaline unikaalsus põhineb eelkõige selles, et nad on mähitud muumiasidemetesse ja nad mängivad ülimalt ekstreemsel viisil vanaaegset garaazhirocki. Ka publikus olid hullemad fännid end vestupaberisse keeranud, mis oli ilmselt ka muidu abiks, sest aitas higi imada. Tunnustama peab jällegi soomlaste peent huumorimeelt, kes enne algust vahetpidamata hõikusid "Mummo!", "Mummot!" ja muidugi "Muumimamma". Klassika. Kontsert ise oli väga hea, midagi uut just ei pakkunud, sest vastas täpselt bändi olemusele, st nad suutsid tõepoolest väga valjut lärmi teha ja ringi trallata, vahepeal upitas klahvimängija oreli endale kukile ja tegi muid trikke ja selles mõttes oli see kõik väga ootuspäraselt äge.  Ja lood ei ole endiselt oma teravust kaotanud. Väsimust maandasid nad kavalalt sellega, et tuunisid lugude vahel oma kitarre. Heliliselt ja meloodiliselt oli see puhas nirvaana. Kui ei usu, otsige youtube'ist.

Lõpp oli võidukas. See kontsert jääb meelde.

See teine New York

by Evol Email

"CBGB" (2013, r: Randall Miller) on film hästi pahasest vanamehest Hilly Kristalist (keda mängib just mõni aeg tagasi surnud Alan Rickman), kes rendib kogemata baari ja asutab kogemata rockiklubi, kus kogemata hakkavad mängima bändid, kes kogemata saavad tulevikus kuulsaks. Ja see klubi on CBGB. Ja Hilly Kristal on koguaeg ühtemoodi hapu näoga.

Helena käest sain kunagi laenuks Mojo välja antud pungi ajaloo artiklite kogumiku, kus olid väga lahedad pildid (üldse, pildid kipuvad sellistes raamatutes olema parim osa. Võite selles veenduda sirvides Tõnu Trubetsky kirjastatud pungikroonikaid). Ühel mustvalgel pildil oli aastavahetus CBGB-s. Hämaras tühjas ruumis seisid rivis Tom Verlaine, Patti Smith, Lou Reed ja äkki ka Iggy Pop, ma täpselt ei mäleta. Nad seisid seal natuke kühmus, hästi tõsiste nägudega, käes mingi kahtlase vedelikuga täidetud klaasid. Üldmulje oli selline kõle ja külm (jõle ja julm), üldse mitte lõbus. Üldse, selle ajajärgu CBGB jättis pigem sellise morni, pooltühja ja heitliku mulje.

Võrrelge seda Twisted Sisteri kontserditega, kui võis peosaalis arvestada 2000-lise publikuga. Igal jumala nädalavahetusel. Või Ramones'i live-albumiga "It's Alive" (vaat et parim Ramones'i plaat), mis salvestati 1977. a vana-aastaõhtul (aga Londonis..), mille tempo ja energia on võimas isegi Ramones'i kohta.

CBGB film üritab klubist maalida hoopis teist, pandavamat ja coolimat pilti. See näeb filmis kõik halva amatöörteatri moodi välja ja on kogu aeg ühe valemi järgi - kui esimest korda üles astub noor tundmatu bänd (aga takkajärgi tark vaataja juba teab, et see on Police või Talking Heads vms kuulus nimi), siis on nad õudsalt tagasihoidlikud ja tõmbavad kohmetult sõrmedega üle kitarrikeelte - ja hakkavad mängima perfektses esituses mõnda oma suurimat hitti, mis kõlab seda võltsimalt, et alati on tegemist albumisalvestusega. Ja Hilly Kristal jõllitab seda kalanäoga ja pomiseb midagi. See näeb nii kuradi võlts ja jabur välja, et iga kord paneb nihelema.

Suures osas üritab see lähenemine ju mööda vaadata CBGB ja punki ühest olulisest aspektist - et need bändid olidki tihti sitad, heal juhul lihtsalt algajad, ja ei osanud alati mängida - ja et see oli okei.  Mis sisevaadet või visiooni sai Hilly Kristalil nii väga olla, kui need bändid esinesid tema ees kohe tippvormis? See on üks suur probleem selles filmis ja raske on seda mitte tähele panna, kuigi muus osas on filmi vormistus minu meelest okei. Nii Closer kui What We Do Is Secret on harjutanud mind mõttega, et ajalooline (visuaalne) akuraatsus odava muusikafilmi tegemisel on üle hinnatud ja see et kusagil CBGB peldikus on mõni moodsa bändi flaier, keda 70-tel üldse olemas ei olnud - mul ükskõik.

Aga sisu poolest - no ei ole Hilly Kristal ja tema lugu eriti põnev. Kõik põnev toimus minu meelest väljaspool seda, millele film keskendus. Ehk see muusikute sisering, see millest Tom Verlaine, Patti Smith ja Lou Reed seal pimedas kõrtsiruumis täpselt jaurasid, selle kohta filmist teada ei saa. Väikse lisapunkti saab film selle eest, et Wayne/Jayne County viieks sekundiks lavale pääseb.

Ainus asi, mis filmi elavdab, mis ei ole nii konstrueeritud ja kus ka mingit näitlemist kohtab, on Dead Boys'i kõrvalteema. Ma ei ole ise mingi Dead Boys' fänn, kuigi "Sonic Reducer" on kahtlemata hea lugu ja "Ain't It Fun" on (kuigi pigem Rocket From The Tombs'i esituses) väga lahe. Aga igatahes on see okei lihtsakoeline punk ja näeme tükike pungiajalugu, mida igapäevaselt ei kohta. Üldse, Dead Boys'i episodoid on ainsad episoodid filmis, mille puhul saab rääkida näitlemisest. Ja ma vihkan ennast, et ma tean, et Alan Rickman (Hilly Kristal) versus Rupert Grint (Cheetah Chrome) on justkui Harry Potteri filmitegelaste taaskohtumine. Vähemalt Rupert Grint on Cheetah Chrome'i osas tasemel, igatahes.

Dead Boys

Mis ma tahan öelda, et CBGB legendis on tänapäeval liiga palju legendi. Ainus rohi, mida ma tean, on kõik see muistne muusikalugu unustada ja minna St Cheatersburgi kontserdile, mis on pmst sama asi, ainult parem.

Hori Smoku Helsingis 24-25.07.2015: The Gories, Dead Moon, Moon Duo ja teised

by Evol Email

KO saatis Rumbas avaldatud Hori Smoku kohta käiva üllatavalt nuriseva artikli, mis mõnes mõttes oli tõsi ka. Juhanliivilikult rõhuva laega Ääniwalli oli puupüsti täis, väike õlu oli 5 eurot, takki tuli jätta ilusti garderoobi, seest ostetud joogiga ei võinud õue minna ja turvamehed andsid üldse igasugu kummalisi elu-olulisi korraldusi. Huvitav, ma arvasin, et selline korraldus ongi ehtsoomelik, aga paistab, et kohalikele käib see ka veidi närvidele.

Mina kohapeal neid Rumba artiklis kirjeldatud probleeme ei tunnetanud. Aitas muidugi tavapärane taktika, st läksin võimalikult hilja kohale, jõin veini aia taga, mitte aia sees ja noh, üldiselt üritasin rahulikku tempot hoida, et viimaste bändide ajaks heas tujus olla. Kahju vaid, et seetõttu jäi enamus pärastlõunal esinenud Soome bände nägemata. Muide, ei olnud saal enamuse ajast niiväga puupüsti täis midagi, sest publik ei tundnud vähemtuntud bändide vastu väga palju huvi ega viitsinud eriti saalis tiksuda ja eelistas väliterassi. Nii et võis täitsa lava ees vahtida ja kuulata, kel tahtmist oli vahtida-kuulata. Vt näiteks siin paistavad Jacco Gardneri lava eest minu muljeltavaldavad suured kõrvad, mis mõtliku muusika (ja veini) taktis õõtsuvad: https://www.youtube.com/watch?v=268DTDzqURY Mulle nad väga meeldisid, kuigi festivali peavoolust jäi see Hollandi bänd võrdlemisi eraldi, selline väga rahulik barokne-psühhedeelne pop, mis meenutas veidi The Left Banket, vast eelkõige seetõttu, et ma teisi analoogseid bände väga palju kuulanud ei ole.


Jacco Gardner

Enne neid esines soomlaste The Fanatic IV, mille kohta võiks leebelt öelda, et nii vanamoodsat bändi pole minu silmad veel näinud. Kuigi esmapilgul tundus üsna amatöörne kollektiiv, oli mäng neil vägagi käpas ja repertuaaris oli väga korralik rautalanka ning valjemat sorti rockabillyt segav traadirock. See oleks täiesti ideaalne pubibänd, täielik feelgood. Jällegi tuleb nentida, et hyvä, Suomi.


The Fanatic IV

Ja tegelikult pärast juba enne mainitud Jacco Gardnerit tuligi viimane bänd juba, sest väike saal millegipärast pandi juba kella üheksast kinni. Selleks ajaks olid õues puhanud soomlased (õues ka pandi baar ja DJ-lava kinni, et igavam oleks) end juba saali ajanud ja olid päris elevil. Millegipärast oli kõigil meelel ja keelel, et The Gories on Detroidist, kogu aeg mõni jälle hüüdis, et Detroit! Detroit! Ja ka minu kõrval seisev soomlane, kellega oli tihe õlg-õla kontakt, küsis sõbralikult, et kas kaikki on kunnossa ja et kas ma olen kuulnud, et Detroit'i linn läks vahepeal konkurssiin ja siis rääkisime hoopis Dead Moonist - loomulikult - ja et olime mõlemad 2009. ka Tavastias Pierced Arrowsi kontserdil käinud. Detroit, Detroit. Detroidi valss. Detroidi paadimees. Kauneim linn on usas Detroit.

Õhtu lõpetanud The Gories vist oligi takkajärgi vaadates  minu tippelamus, ma ei olnud neid loomulikult kunagi enne näinud, ainult plaadilt kuulnud. The Gories läks tegelikult laiali juba 1992 ja sel ajal polnud mul garaazhirockist aimugi. Nad olid tol ajal natuke omamoodi, sest segasid bluusi ja Bo Diddley'likku kitarrimängu garaazhirockiga (tol ajal  olid rohkem esiplaanil sellised tõsiseid revival-stiilis garaazhirocki bändid), ja mängisid seda üsna lärmakalt. Neist võib päris põhjalikult lugeda siingi lehel tutvustatud raamatust "We Never Learn". Praegu vt näiteks seda suurepärast 1989. a videot: https://www.youtube.com/watch?v=nmlLD8KeO1o, kasvõi ainult trummari pärast. Viis aastat tagasi oli juttu The Gories ja The Obliviansi taasühinemisest ja tuurist, aga meie kanti nad igatahes ei sattunud.


The Gories

Nüüd aga oli The Gories igatahes kohal ja laval. Nende etteaste oli võimas, hästi tempokas, teravaksihutud väsimatu kitarriheliga ja järeleandmatu rütmiga esinemine. Meeletus tempos mängiti läbi hulk vanu lugusid (Suicide'i kaver, mulle ei tule loo nimi praegu meelde, oli samuti väga lahe). Minu meelest kõlas see kõik hulga valjemalt ja kiiremini kui plaadi pealt või vanadelt salvestustelt, sest kaheksakümnendatel olid nad pigem õhukese helipildiga. Aga võib-olla see lihtsalt tundus mulle, sest heli oli põhja keeratud, rahvamass müras väsimatult ja bänd raius järeleandmatult oma lugusid. Igatahes väga elevile ajas see kõik mindki, motoorne rahutus jäi veel tükiks ajaks püsima ning koduteel veel kordasin tükk aega, et jee, selle pärast ikka tasus siia tulla.

Ka järgmisel päeval jõudsin kohale alles õhtul, täpselt noore briti bändi Black Time seti ajaks, mis oli väga kiire ja väga vali garaazhipungi trio. Kaheminutilised lood, tappev tempo, kriiskavad kitarrid ja kriiskav laulja, kui ka muusika oli iseenesest üsna traditsiooniline metsik-billy-lapsik stiilis punk. Mis on aga parim punk, nii et kõik oli väga hea.


black time is the best time

Vahepeal esines soome bänd Pää Kii, mis eriti ei köitnud ja nende järel Moon Duo (mis oli loomulikult trio). See oli erakordselt hüpnotiseeriv garaazhirocki ja süntesaatoreid, võib olla ka veidi krautrokki segav ansambel. Elektrooniline osa oli vahepeal rohkem nagu Suicide ja vahepeal rohkem nagu kuuekümnendate garaazhirocki kanduv psych-hõnguline helivoog, aga kõik see oli kitarrikeskse ja rütmiohtra (ikka päris trummar, mitte masin) garaazhirocki ümber üles ehitatud. Sellest moodustus väga lahe tervik. Kahtlen, kas sellest kirjeldusest kasu on, aga kuulake ise Youtube'ist nende uuemaid asju, muidugi jah, ilmselgelt just live-keskkonnas pääseb see rohkem mõjule.

Viimasena esines Dead Moon, mis oli muidugi enamike külastajate jaoks põhiesineja, miks üldse kohale tuldi, ma ise ka kahtlen, kas ainult Gories' pärast oleksin hakanud Helsingisse sõitma. Dead Mooni logosid torkas igal sammul silma, nii et nende võim soome publiku üle püsib endiselt. Nad esinesid täiesti ootuspäraselt, kuigi ausalt öeldes olid kõrvad mul festivali muljetest juba nii lukus, et pigem tundus mulle see laheda festivalilõpuna kui mingi grändfinaalina. Seetõttu hoidsin ka rohkem taharitta, muidugi ka saal oli täielikult rahvast täis pakitud. Näiteks ei pannud ma sealt tähele sedagi, et Andrew Loomis't s.t põhikoosseisu trummarit üldse polnudki ja Pierced Arrowsi trummar asendas neid. Kuulsin seda alles Tallinnas sööklas KO käest, kes oli juba selle Rumba artikli läbi töötanud.

Pean nentima, et pärast 2009. aastat, kui Helsingis käisin Pierced Arrows't vaatamas, ma eriti kursis Cole'i pere tegemistega ei ole olnud. Võib küll öelda, et võrreldes kuue aastaga on bänd võib-olla natuke-natuke tempos järgi andnud, aga see tuleb võib-olla isegi kasuks kui natuke ka publikuga suheldakse. Ent lood ise mängitakse ette ikka sama valjult ja mõlemad Cole'id annavad endast kõik, isegi rohkem kui vaja. Lühike esinemisaeg tingis selle, et esitamisele tulid vaid parimad lood parimatest, nii et ühtegi tühja hetke ei tekkinud.

Ainus, mis jättis kentsaka mulje oli, et nad pidid mängima tund aega ja aga põhiset oli vaid 40 minutit, pärast seda jalutati juba lavalt minema ja siis tehti veel kolm lisalugu, nii et esinemistund tuli sekundipealt täis. Jättis kuidagi nõrga mulje. Muide, ma kahtlustan et selle põhjustas soomlaste lõpmatut korraarmastus, kes oleks tõenäoliselt juhtme seinast tõmmanud kui oleks kontsert üle aja läinud.

Nii et festival lõppes minutipealt ja kuna Merje oli tulnud jalgrattaga, sain ma pakika peal mõnusasti ka koju. Jippii.

PS Oktoobris pidi väidetavalt tulema The Sonics Tavastiasse esinema. Need on ikka veel vanemad mehed kui Dead Mooni omad. Mõelge ise: The Sonics. Väga raske on minemata jätta. Muide, samas Rumbas oli jutt Dick Dale'ist, kes on üle 70 ja räägib, et peab vahetpidamata tuuritama kuigi tervis on nii tuksis, et püsti ajades on ilge valus ja läbipõetud vähi tõttu tuleb ilgelt kalleid ravimeid osta (arve on kolm tuhat taala kuus) ja midagi pole teha - ellujäämiseks tuleb kontserte anda. Dick Dale, c'mon, kui isegi tema ei ole endale pensionipõlve suutnud tagada, ma ei tea, mis teised tolleaegsed muusikud veel teevad. Nende reunion'itega ongi see lugu, et mõnikord on see esinejatele viimane võimalus natuke raha teenida. Ma loodan, et The Sonicsil läheb elus ikka veidi paremini.

 

Pete Molinari Londonis, 9.09.2014

by Evol Email

Mõtlesin kirjutada kõigepealt hoopis Patti Smithi kontserdist, aga mõttetu on kirjutada sellest, mis inimestele nagunii korda läheb. Seega pigem natuke Pete Molinarist.

Ajastus sattus selline, et Pete Molinari esines Londonis, Lexingtoni viskibaaris täpselt sel ajal kui ma linna külastasin. Nii et vedas – niivõrd-kuivõrd – sest paar päeva hiljem esines samas baaris Piney Gir, keda ma oleks palju enam näha tahtnud. Molinarit ennast ma väga palju kuulanud polegi, ta on küll Chathami poiss ja plaadistanud Damaged Goods’ile, aga DG kontekstis tundus ta mulle selline pehmevõitu ja pigem huvitusin tavapärastest Childishi ja Damaged Goodsi naispere reliisidest.

Molinari muusika on segu kuuekümnendate USA ja Suurbritannia rockmuusikast, ühest küljest väga vanamoeline, teisest küljest kohati päris terav. Nii et vahepeal tekkis saalis, mis sisuliselt oli Molinari koduklubi ja täis tema sõpru-tuttavaid, selline erutav tunne, et võib-olla tehakse siin õhtu vältel veel muusikaajalugu (tegu oli tema uut albumit tutvustava kontserdiga). Teisest küljest oli Molinari väljapeetud esinemisel omajagu sellist retrobändi maiku, mis pigem hoiab kinni minevikust kui keskendub uuele.

Kontserdi suurim elamus oli tegelikult seti esimene akustiline osa, mille käigus Molinari ükshaaval bändiliikmed lavale kutsus ja vanu kaeblikke nutukantri lugusid mängis. Minu jaoks jäi ületamatuks „Where You There (When They Crucified My Lord)“, vana Johnny Cashi tuntuks lauldud spirituaal. See sobis hästi Molinari leebe ja kaebliku häälega ning laulu sõnum oli lahedas kontrastis muidu üsna jumalavallatu paigaga. Teadagi, mul endalgi on alati VU „Jesus“ playlistis. Hing tahab kosutust.

Järgnenud rockiosa oli ka päris okei, kuigi eriti midagi üllatavat varuks ei olnud. Kahtlemata on tema loomingus omad kõrgpunktid, näiteks see (kuigi kõlab väga nagu üks teatud ameerika laulja...). Pete Molinaril on nii karakterit, lauluhäält, kui ka uhke kaabu ja nõelasilmast tulnud ülikond, ent kas sellest ja kuuekümnendate kesktempolisest rockist/biidist piisab maailma vallutamiseks, pole aimugi. Uus album, „Theosophy“ on igatahes Cherry Redi all väljas, nii et tahtmise taha asi ei jää. Ja livebandina oli Pete Molinari grupp väga vinge, rahvast tuli lavale aina juurde, seal oli nii kitarri- kui flöödimängijaid, lisaks veel taustalauljate kvartett.

Soojenduseks esines Jess & The Bandits, Texasest pärit naislauljaga noor kantri-tüüpi grupp, kes tekitas vahepeal sellise meeldiva „raadio-mängib-pärastlõunal-vanaema-köögis-aastal-1985“ tunde. Viimasel ajal, tänu Piney Gir’ile, olen hakanud sellist väheütlevat muusikat aina enam hindama.


Jess & The Bandits

Seetõttu meenutasin ka soojalt kunagist lemmikut Mary Pranksterit, ja tellisin baarist portsu Mac & Cheese’i. Maitses jälgilt. Viski tellimiseni kahjuks ei jõudnud.

The Fall Helsingis, 25,10.2014

by Evol Email

Helsingis toimus nädalapikkune festivali moodi üritus ja laupäeval esines The Fall. Nii et - tuli minna. Kuna laev jõudis kohale vara, oli õudsalt palju aega surnuks lüüa. Puhus märg tuul ja linn oli täis kaameid halltoone. Õhtupoole läksime lõpuks peatuspaika veidi puhkama ja juba hakkaski kontserdipalavik tasapisi asenduma cabin fever-iga. Siiski taastasime moraali ja olin jälle päris elevil kui viimaks Circusesse sisse astusime.

The Fall esines neljast bändist viimasena, seti pikkus oli vähem kui poolteist tundi. Kuid iga minut läks arvesse, Mark E Smith oli väga heas vormis. Mis mulle eriti muljet avaldas, on see kuivõrd nad on mõtetega kaasajas. Minu meelest (ekspert ma ju pole, eks) ei mänginud nad ühtegi lugu (White Lightning välja arvatud), mis pärit eelmisest sajandist. Ja mulle see sobib, sest uus The Fall on selgelt üks mu lemmik-Falle. Aeglased, mõtlikud lood on pigem jäänud kaheksakümnendatesse. Mulle meeldib väga selle koosseisu järeleandmatu tempo ja ökonoomne, kontsentreeritud pillimäng, mille tulemust rahustab veidi Korgi süntesaatori mõtlik undamine. The Falli intensiivsust tugevdas ka see, et neil oli laval kaks trummarit. Üks oli tavalise komplekti taga, teine seisis püsti ja trummeldas väga raevukalt väikest trummikomplekti. Väga rocka/psychobilly.

Rockabilly, jee. White Lightning ongi vana rockabilly kaver ja ühendab kahte väga head asja - The Fall ja Mark E Smithi vaibumatu huvi vana rockabilly vastu. Aastatega on The Fallist saanud maailma üks võimsamaid rockabilly artiste, tõesõna.

Alguses olid mingid soome bändid, nende esinemise ajaks kohale ei jõudnud. Youtube'i põhjal oleks X-M-P'd võinud täitsa vaadata; muide üks tegelastest mängis kunagi Larry & The Lefthanded'is. mis oli kunagi mu suur lemmik.

Soojendas pool-elektrooniline instrumentaaltrio Carter Tutti Void. Bändinimi tundub esmapilgul kole, aga tegelikult moodustub see muusikute (kunstniku)nimedest. Hr Carter, Pr Tutti, Pr Void. Mulje oli veidi vastukäiv, rütmitaustal toimus vabas vormis kitarri- ja nupukruttimine, mille käigus prouad nõksutasid põlve ja vahel harva tõmbasid poognaga üle kitarrikeelte. Pole vigagi, kuid saateks olnud tümakas kõlas umbes sama tuimalt nagu kostunuks see mõne valgusfoori taga seisva bemmi sisemusest. Sobis Falli soojenduseks eelkõige seetõttu, et igasugune võrdlusmoment Falliga neil olemuslikult puudus. Isiklikult oleks eelistanud siiski Ye Nuns'i, kes Falli sel aastal samuti soojendanud on.

1 2 3 >>