Category: kantri

Pete Molinari Londonis, 9.09.2014

by Evol Email

Mõtlesin kirjutada kõigepealt hoopis Patti Smithi kontserdist, aga mõttetu on kirjutada sellest, mis inimestele nagunii korda läheb. Seega pigem natuke Pete Molinarist.

Ajastus sattus selline, et Pete Molinari esines Londonis, Lexingtoni viskibaaris täpselt sel ajal kui ma linna külastasin. Nii et vedas – niivõrd-kuivõrd – sest paar päeva hiljem esines samas baaris Piney Gir, keda ma oleks palju enam näha tahtnud. Molinarit ennast ma väga palju kuulanud polegi, ta on küll Chathami poiss ja plaadistanud Damaged Goods’ile, aga DG kontekstis tundus ta mulle selline pehmevõitu ja pigem huvitusin tavapärastest Childishi ja Damaged Goodsi naispere reliisidest.

Molinari muusika on segu kuuekümnendate USA ja Suurbritannia rockmuusikast, ühest küljest väga vanamoeline, teisest küljest kohati päris terav. Nii et vahepeal tekkis saalis, mis sisuliselt oli Molinari koduklubi ja täis tema sõpru-tuttavaid, selline erutav tunne, et võib-olla tehakse siin õhtu vältel veel muusikaajalugu (tegu oli tema uut albumit tutvustava kontserdiga). Teisest küljest oli Molinari väljapeetud esinemisel omajagu sellist retrobändi maiku, mis pigem hoiab kinni minevikust kui keskendub uuele.

Kontserdi suurim elamus oli tegelikult seti esimene akustiline osa, mille käigus Molinari ükshaaval bändiliikmed lavale kutsus ja vanu kaeblikke nutukantri lugusid mängis. Minu jaoks jäi ületamatuks „Where You There (When They Crucified My Lord)“, vana Johnny Cashi tuntuks lauldud spirituaal. See sobis hästi Molinari leebe ja kaebliku häälega ning laulu sõnum oli lahedas kontrastis muidu üsna jumalavallatu paigaga. Teadagi, mul endalgi on alati VU „Jesus“ playlistis. Hing tahab kosutust.

Järgnenud rockiosa oli ka päris okei, kuigi eriti midagi üllatavat varuks ei olnud. Kahtlemata on tema loomingus omad kõrgpunktid, näiteks see (kuigi kõlab väga nagu üks teatud ameerika laulja...). Pete Molinaril on nii karakterit, lauluhäält, kui ka uhke kaabu ja nõelasilmast tulnud ülikond, ent kas sellest ja kuuekümnendate kesktempolisest rockist/biidist piisab maailma vallutamiseks, pole aimugi. Uus album, „Theosophy“ on igatahes Cherry Redi all väljas, nii et tahtmise taha asi ei jää. Ja livebandina oli Pete Molinari grupp väga vinge, rahvast tuli lavale aina juurde, seal oli nii kitarri- kui flöödimängijaid, lisaks veel taustalauljate kvartett.

Soojenduseks esines Jess & The Bandits, Texasest pärit naislauljaga noor kantri-tüüpi grupp, kes tekitas vahepeal sellise meeldiva „raadio-mängib-pärastlõunal-vanaema-köögis-aastal-1985“ tunde. Viimasel ajal, tänu Piney Gir’ile, olen hakanud sellist väheütlevat muusikat aina enam hindama.


Jess & The Bandits

Seetõttu meenutasin ka soojalt kunagist lemmikut Mary Pranksterit, ja tellisin baarist portsu Mac & Cheese’i. Maitses jälgilt. Viski tellimiseni kahjuks ei jõudnud.

The Piney Gir Roadshow - Jesus Wept (2010)

by Evol Email

Damaged Goodsi valikus on päris palju naishäälega kuulajasõbralikku indie/popmuusikat, nagu Betty & The Werewolves ja Nat Johnson & The Figureheads, kuid minu meelest on nad natuke liiga etteaimatavalt armsad ja igavlevad. Ent Piney Gir Roadshow’l on oluliselt rohkem iseloomu ja jõudu. Tõsi küll, rammu annab ja draamat loob eelkõige õnnetu armastus kantrimuusika vastu.  Tegu pole siiski mingi alt-kantri imega, vaid nende esitatav muusika põhineb üsna turvalisel ja rockilikul peavoolukantril. Kuid nad teevad seda väga hästi, sest bändil on ergutavalt kõlava häälega laulja, vinged viisid ja vahepeal ei karda nad ka elektrikitarri mängida - tänapäeval haruldane kombinatsioon. Moderniseeritud kõlapildist hoolimata meenuvad siiski rohkem kaheksakümnendate “Vikerraadiot” valitsenud tarbemuusikaansamblid kui näiteks Mary Prankster. Nii et ei tasu imestada, kui sinu käest viisakalt uuritakse - nagu Merje kohe küsis, kui plaadi masinasse pistsin - et kas nüüd järgmisel suvel on Harku Kantrile minek jah? Või Luunja? Selle peale ei oskagi kohe midagi vastata. Peale kohmetu yee-haw.

See väike postitus on ühtlasi ka testpostitus ning tähistab seda, et Sewercide Lo-Fi veebileht on tagasi Internetti inimeste sekka aidatud. Nagu juba olete kuulnud, on Eestis kümneid tuhandeid zombie-domeene ning nakkusallikaks on Eesti Interneti Sihtasutuse nimeline katkupesa. ".org"-nimeline vaktsiin õnneks aitas.


Säästuka staarid: Roy Orbison ja Johnny Cash

by Evol Email

Mis ühist on Säästumarketil ja Sam Phillipsile kuulunud Sun Recordsil? Odavad meloodiad, kahtlemata. Suve alguses ostsin säästukast Johnny Cashi ja Roy Orbisoni CD-kogumikud Suni stuudios tehtud salvestustega. Maksid 50 krooni tükk, kuidas ma sain ära öelda. Siis aga juhtus nii, et läksin puhkuse ajaks maale, kus elu on metsik ja üksildane, kaaslaseks vaid laps ja metsloomad. Meelelahutuse osas panin suuri lootusi Roadstari jälgi kõlaga cd-mängijale, kuid kaasas olid mul ainult need kaks CD-d. Seega sain vanade rockabilly'dega tutvust teha märgatavalt rohkem, kui vajalik, ühtlasi õpetades lapsele lõpmatult ebatõenäolisi tantsusamme (kui Cash laulab "Luther played the boogie in the strangest kind of way" siis ei osand ta elus arvata mida see kõik endaga kaasa tuua võib).

Kas teie usaldaksite Säästukast plaate osta? Üsna tõenäoline, et suure kirja Johnny Cash all on väiksemas kirjas "tema laule esitab Jaan Lõvijaan" ning Roy Orbisoni nime kõrval pisikene tekst "or something" Mul on üks sihuke Morricone plaat, kunagi kodu-Anttilast tellisin. Seal tallab odavat süntesaatorit mingi kolmesõrmeline vunderkind. Aga seekord on tõepoolest nii, et plaadid on ikka päriselt Sun ja rockabilly ja viiekümnendad. Ilma pettuseta. Mõlemad on veel topeltplaadid ka.

Roy Orbison oli Sun Recordsi hingekirjas vaid paar aastat (kuni 1958. aastani) ja - "Ooby Dooby" menu välja arvatud - ei leidnud mees veel oma õiget kohta rockmuusikas. Nii et käesolev plaat kajastab eelkõige Orbisoni õpipoisipõlve muusikatööstuses. Tasub märkimist, et sel ajal katsetas iga artist rockabilly'ga. Mul on kusagil üks Sun Recordsi kogumikplaat ja kuulsad nimed, nagu Orbison, Cash ja Presley moodustasid ainult murdosa igasugu lauljate plejaadist (tihti põhikohaga kantrimuusikud), kes stuudiost läbi käisid.

Nüüd tuleb märkida kõige olulisemat asja Roy Orbisoni kohta - tal on väga-väga isikupärane, imalavõitu kõlaga hääl ja see võib ikka päris närvidele käia (ahjaa, koledad prillid on tal ka). Kogu tema edu põhines sel ajal laulul "Ooby Dooby", mis on üsna lihtne poplugu ja õigupoolest niiväga nüüd jalga tatsuma ei pane, debüüdi kohta pole siiski paha. Küll aga on kitarrisoolo loo keskel viis pluss - soolo kõrgpunktiks on hetk kui kitarrist lihtsalt tõmbab kolm korda üle keele ja välja tuleb valjult tulistav "piu! piu! piu!" - see on sihuke lahe primitivism, mis paneb juba muigama ja kaasa elama.

See rahulolev naeratus ja tumedad prillid lihtsalt ei ärata usaldust, mis parata


Salvestused on tihti üsna kahtlasel tasemel, nagu öeldud, oli Suni stuudio Orbisoni jaoks vaid muusikutee algus, lisaks leiab siin ka igasugu katsetusi ballaadide ja muidu igavate lugude maailmas. Nii et väga ebaühtlane plaat. Kõige tüütum on see, et iga kolmas laul on ülikaeblik ballaad, mis kõlab nagu hundikutsikas Uugu ja Uudu duett pimedas öös. Märkimisväärne on see, et kuigi omaloomingut siin palju ei ole, siis "Claudette", Orbisoni üks esimesi laulukatsetusi on hea lugu, seejuures ka üsna mõnusa kitarrisaatega.

Kitarrimäng ongi see, mis üllatab ja meeldivalt. Siin on vähem puhast ja plõnnivat rockabilly-kõla, vaid kitarre saetakse usinalt, nii et keeleots pingutusest suunurgast välja tilpneb ja korpa kuivab. Osade lugude saade on vist Orbisoni enda märgitud (tegu on ikkagi säästuplaadiga, nii et pikemaid kommentaare plaadivoldikust ei leia). Aga mitme loo saade on üllatavalt, kuidas nüüd öeldagi, kaasaegne.

Nagu ka laulus "Domino", mis ongi ilmselgelt plaadi tipphetk. See salvestus on ikka väga kaalukas. Sama loo plaadistas mitukümmend aastat hiljem ka The Cramps ja ütleme nii, et kui Lux Interior laulaks mitte oma bändikaaslaste, vaid Orbisoni ansambli saatel, oleks tulemus mitte vähem äge.

Ma ei ütleks, et Orbisoni plaat on just igas majapidamises hädavajalik, aga "Claudette'i", "Dominot" ja paari kiiremat lugu võiks korra kuulata.

Johnny Cashi Suni stuudio salvestuste kogumik seevastu on üsna kindel ost. Siin on häid lugusid nii et tapab ja enamgi veel. Ma olen varasemas elus eitanud igasugu kantri jms olemasolu ja seetõttu ignoreerinud Johnny Cashi eksistentsi nii hästi (no ikka päris hästi) kui võimalik. Huvi tekkis alles siis kui ma sain aru sellest, kuidas Suni stuudios viiekümnendatel põrkusid kantri ja rockabilly ja et just nii see pidigi olema ning tekkis uus kvaliteet. Muuhulgas said siis linti ka Johnny Cashi salvestused, mis on samavõrd geniaalne kuivõrd primitiivne agro-rockabilly. Mees salvestas pooled oma lood täpselt ühe ja sama rütmiga ja minimaalse kitarrimängupingutusega ja selgub, et see töötab suurepäraselt. See on sama filosoofia tegelikult, mis kunagi hiljem garaazhipungis. Ega enam paremaks Cashi muusika hilisematel aastatel ei läinud.

Ja see Cashi kesktempoline "um-tsahh um-tsahh" rütm sobib väga hästi maaellu, kus põllul kasvab ohakas, elektriposti otsas ihub oma nokka kurg ja kui solgiämbri välja viid, võitlevad jäätmete pärast omavahel siil ja rebane. Ja maa all on öösiti kuulda muttide urinat, mis tipnes minu jaoks esimeste katsetustega mutilõksude ülespanemisel.  Muide, Märjamaal oli kunagi süldibänd, mille nimi oli "Umptsa". See umptsa-rütm oli aastakümnete vältel eesti pillimeeste südametukseks. Tulemuseks oli enamasti muidugi jõhker pillipiinamine.

Aga nüüd - kui Lemminkäinen lubab - sõidame kõik Soome, Pierced Arrowsi kontserdile.