Category: instro&surf

Dennis Wilson ja saatan

by Evol Email


Suvel olin kogu puhkuse aja maal, lahkudes sealt vaid üheks õhtuks, et külastada Plink Plonki festivali Tartus. Nimelt tabas suvemaja ökohorrori puhang - majavamm sõi end majja sisse, mille tulemusena pidin poole majast tühjaks lammutama. Selline küllaltki jälk inimeste ja seente võitlus, mille tulemus ei ole nüüdki veel päris selge. Seetõttu elasin küllaltki metsikut ja masendavat elu.

Ainus vaikne koht oli peldik, kus seltsi pakkus üks vana Mojo number. Sealt jäi silma artikkel, milles kiideti ülivõrdes filmi "The Beach Boys And Satan". See on tunniajane dokumentaalfilm teadagi mis ansamblist. Tasapisi tärkas huvi. Selline intrigeeriv vastandus, et kuidas nunnu Ameerika poistegrupp siis äkki saatanaga mestis on? Samuti lubati tutvustuses, et Kim Fowley on filmis, kannab helesinist pintsakut, mõnuleb basseini ääres ja lööb laulu. Kuu aega lugesin seda Mojo numbrit, iga päevaga aina sagedamini seda arvustust ja uudishimu lõi aina enam lõkkele.  Just nii, aeglaselt aga vääramatult, püüab saatan sind oma võrku. Istub õla peal ja meelitab. "Two girls for every boy" oli laulus "Surf City"* välja käidud lubadus. Join us.  Nii et linna jõudes - mõeldud-nähtud.



Kim Fowley osas oli kõik nagu peab, pintsak pimestas silmi ja ta jutustas kuuekümnendate popi ajalugu tõepoolest lauluvormis. Tuleb siiski nentida, et pealkirjale sisu ikkagi ei vastanud. Saatanast oli väga vähe juttu. See oli mingi saksa telefilm tegelikult ja ilmselt on püütud RTL-ist ja Pro7-st nüristatud publiku tähelepanu võita millegi sensatsioonilisega. Tänapäeval muidugi, kui kõik teavad legendiohtrast Beach Boysi avaldamata jäänud albumist "Smile" ja Brian Wilsoni vaimsest läbipõlemisest, aga ka Dennis Wilsoni surmast, ei ole ettekujutus Beach Boysist enam nii üheplaaniliselt nunnu. Aga ega nad mingid paharetid ei olnud ikkagi. Kogu saatana aspekti sisu oli tegelikult Beach Boysi liikmete (vendade Brian ja Dennis Wilsoni) põgus kontakt Charles Mansoniga. See tegevusliin tundus filmile vaid kõmu mõttes külge kleebitud kõrvalepisoodina. Ning seda ei suudetud hästi lahti jutustada.

Filmi põhiosas oli tegu hoopis igati tõsise ja faktiohtra surfrocki ja Beach Boys'i ajaloo lühikese ülevaatega. Film lõppes Brian Wilsoni äravajumisega kuuekümnendate lõpus/seitsmekümnendate algul. Autoritekst filmis puudus ja kogu info edastati pildi ja filmi jaoks spetsiaalselt tehtud intervjuude (Brian Wilson kaasa arvatud) vahendusel. Seetõttu on Beach Boysi ajalugu sügavamalt tundmata raske kõigist nüanssidest aru saada.

Charles Mansoni ja The Beach Boys side on filmi järgi väga lühidalt midagi taolist (huvilised võivad ise Mansoni kohta netist lugeda, eks):

Dennis Wilson tutvub Mansoniga viimase initsiatiivil. Dennis abistab Mansonit muusikategemisel ning tutvustab Mansonile produtsent Terry Melcherit. Siis aga leiavad nii Wilson kui Melcher, et Mason on  väga kentsakas inimene ja loobuvad Mansoni muusikakarjääri edendamisest. Kuna Manson suhtus oma muusikukutsesse ülitõsiselt, aitab ebaõnnestumine kaasa Mansoni kannatuse katkemisele, kes ei jõua enam oma planeeritud apokalüpsist (Helter Skelter) ära oodata. Nüüd saadab ta oma jüngrid välja. Kuna ta on Melcheri peale vihane, siis suunab ta nad just nimelt Melcheri majja. Aga seal elas tol hetkel sees hoopis Sharon Tate ning temast saigi Mansoni tuntuim ohver. Ehk siis Dennis Wilson on kaudselt Sharon Tate'i surma ja üldisemalt Mansoni mõrvade esilekutsuja.

See võiks olla põnev teooria, kui ta poleks liiga laest võetud, sest siin on väga valikuliselt rida sündmusi üksteise järgi asetatud, et tekiks justkui kindel põhjus-tagajärg seos. Samuti polnud filmitegijatel eriti palju *täpset* infot, mis asju Wilsonid ja Manson omakeskis siis ajasid. Siiski väärib märkimist, et The Beach Boys salvestas ühe Mansoni kirjutatud laulu (tõsi küll, nad töötasid selle ennem ümber), mis jõudis bändi ühe singli B-poolele. Seevastu siin on vankumatu tõestus ansambli saatanlikkuse kohta: http://www.jesus-is-savior.com/Evils%20in%20America/Rock-n-Roll/beach_boys.htm.

Draamat oli filmis kunstlikult üles puhutud ka sellega, et viidati ka Dennis Wilsoni surmale, justkui sel oleks mingi seos filmi sündmustega. Tegelikult elas Dennis kuuekümnendatel päris lõbusat elu ning uppus alles 1983. aastal. Selleks ajaks oli Manson kauge möödanik ja Brian Wilsonil oli katus juba aastaid sõitnud.

Kokkuvõttes ma ei usu, et see saatana-teema just paljusid vaatajaid veenab. Palju tähelepanuväärsem oli ilmselt Brian Wilsoni allakäik, mis leidis aset paralleelselt Mansoni tegevusliiniga. The Beach Boysi kontekstis oli Brian juba 1967. aastal enam-vähem läbi põlenud, põhjuseks uimastid, arenevad vaimsed häired, samuti Wilsoni üliambitsioonika ja südamelähedase projekti "Smile" albumi lõpetamatajäämine. Sellest räägib film päris pikalt. Ja see kõik on väga huvitav ja omamoodi liigutav, vähemalt neile, kes "Smile" albumit kõrgelt hindavad (Brian Wilson salvestas selle 2004. aastal uuesti). Ma ise väga kõrgelt ei hinda, sest pole kunagi väga pikalt suutnud kuulata seda. Wilsoni vokaal eriti aastal 2004, on mulle ikka väga vastumeelt.  Mulle endale meeldivad just varasemad The Beach Boys'i salvestused, mis on noh... kentsakad. Omamoodi lõbusad. See on ka põhjuseks, miks ma filmi üldse vaadata tahtsin. Ja Kim Fowley, muidugi.



Siis Johnny Pescador küsis väga õige küsimuse, et mis surfi-bänd see Beach Boys niiväga oli? Vastan. Kuuekümnendate surf-bändid ei olnud sugugi ainult instrumentaalansamblid. Arvestage, et tolleaegne California surf/hotrod skene formeerus eelkõige surfamise ja autode ümber. Muusika kui stiil oli alles leiutamisel ja oli ka lauljaga ansambleid. Vokaalgruppidest The Beach Boys'i järel tuntuselt järgmine oli ilmselt Jan & Dean, nad olid küll rohkem hotrod-fännid. Ka nende võime ägedaid poplugusid salvestada oli tähelepanuväärne, kuigi nad tegid seda sama peenikese häälega kui The Beach Boys, paraku. Instro oli sel ajal vaid üks suund, kuigi tänapäeval seostub sõna "surf" tõepoolest eelkõige kitarriludistamisega nagu Pulp Fiction (ehk siis nagu Dick Dale, sellele assotsiatsoonile tänapäeva kuulaja peas oli viidatud ka sakslaste filmis). Üks minu kõige lemmikum kuuekümendate surfpala ongi laululugu - The Trashmeni plaadistatud "King of the Surf" (Well we're taking my woodie and heading on down/ Where the cool cool surfers all gather round jne).

* "Surf City" salvestasid hoopis Jan & Dean. Brian Wilson oli siiski loo esialgne autor.

The Ventures lööb mu uppi

by Evol Email

"The Ventures Knock Me Out" (1965)

Alustada tuleb sellest, et tegemist on the Ventures'i järjekorras seitsmeteistkümnenda stuudioalbumiga. Selleks ajaks oli bändil seljataga viis aastat plaadistamist, nii et töönarkomaanialt on The Ventures täiesti ületamatu. Muidugi, salvestamistempo oligi kuuekümendatel teistsugune - vähemalt üks album aastas oli hädapärane miinimum, aga viie aasta jooksul sellist tootlust üleval hoida on tähelepanuväärne saavutus. On selline kompulsiivne salvestamine nüüd halb või hea, kes seda teab.

The Ventures mängib loomulikult instrumentaalset kitarrimuusikat, kes veel ei tea. Kuuekümnendatel saatis neid märkimisväärne edu ja nad müüsid (muidugi ka salvestasid) palju-palju plaate. The Ventures'il on vähemalt paar suurt hitti, mida kõik kindlasti kuulnud on - isegi siis kui nad ei tea, kes mängib. Sest Eestist on selline muusika suures kaares mööda läinud, hoolimata sellest, et Soomes oli nn rautalanka väga kuum teema nii kuuekümnendatel kui ka tänapäeval.

Oma legendaarsusest hoolimata ei tekita The Ventures'i nimi minus siiski päris sellist elevust kui mõni teine tolleaegne surf/instro-grupp, nagu Trashmen, Volcanos või Dick Dale & His Del-Tones. The Ventures on siiski bänd, kes jääb eelkõige surf/instro keskteele ja kelle muusikas puudub pahatihti hädavajalik teravus. Kitarriinstro ongi juba olemuselt veidi monotoonne žanr ja ansambel peab kõvasti pingutama, et kuulaja huvi üleval hoida. Üllatused, provokatiivsed kitarritõmbed, ent ka hoolikalt väljamängitud vaiksed momendid on hea instro-albumi puhul hädavajalikud.

Sellel albumil jõudu ja pinget igatahes mõnevõrra napib, vaid ansambel mängib rahulikus kesktempos algusest lõpuni. Kuid jah, nõustugem, et väga professionaalselt mängib. Plaadile on mahtunud neli originaallugu ja valik laenulugusid, rõhuasetusega briti muusikal. Laenulugude mängimisel ongi põhiline häda pretensioonitus ja tuimus, millega neid esitatakse. Eriti torkab see silma The Zombies'i "She's not there" juures, mis originaalis oli vaikne ja tundlik, kuid äreva rütmisektsiooniga poplugu. The Ventures saeb sellest oma kitarridega tuimalt läbi nagu teleturu nuga saepuruplaadist. Selle aranžeeringu tegemine ei saanud küll rohkem kui viis minutit aega võtta. Teiseks, Lennon-McCartney ja Roy Orbisoni kaverid (loomulikult "Pretty Woman") võisid olla aktuaalsed 1965. aastal, aga tänapäeval on mõlemad tüütuseni ära leierdatud autorid ja The Ventures'i jällegi üsna konservatiivsed tõlgendused ei lisa midagi uut.

Samas on bändil mõnus, hästi väljatimmitud saund, ja kui nad ikka hoo sisse saavad - ja plaadil on ka paar veidi kiiremat pala - siis ei saa ühtegi halba sõna öelda. "The Ventures Knock Me Out!" sobib igatahes väikese puhkehetke saateks imehästi.

 

Agony shorthand

by Evol Email

Tegelikult on praegu tunne nagu Jaan Tatikal Saalomon Vesipruulil ikka, tobu, kes avastas, et Siller ja Anastaasius Bläu on kõik ta paremad mõtted juba ära varastanud.

Kunagi tegutses selline veebileht nagu Agony Shorthand ja sel ajal oli tegu ikka päris unikaalse lehega nii avaldamisohtruselt kui materjalirohkuselt. Pikemat juttu ei hakka siin heietama, aga jutu lõpp viib Detailed Twangi lehele. Sealt võib lugeda kõigest, mis huvitav. Aga saab ka ise kuulata. Siinkohal väga lühidalt ainult paar viidet:

The Tiki Men: Suurepärane surf/instro just selles hajusas ja valjus pillimängustiilis, mis mulle üheksakümnendate keskpaigast on meelde jäänud. Bändist on mul hägusad mälestused, kuid kahtlustan, et see piirdub lihtsalt silma ja meelde jäänud nimega Estrus Recordsi postimüügikataloogist.

The Revillos: The Rezillos - noh, see on päris kuulus bänd ikka - tegutses seitsmekümnendate lõpus ja tegi lihtsat, kuid hästi peale minevat poppunki, põigates pahatihti kosmoseteemasse. Nägid nad üsna napakad välja, aga muusikaliselt oli neil hea nina (sh ka heade laenulugude otsimiseks) ja nende album "Flying Saucers Attack" mulle päris meeldis. Aga bändi hilisemat versiooni The Revillos (selle moodustasid Rezillose kaks lauljat) polnud ma kunagi kuulnud. Mis on väga kahetsusväärne, sest "Motorbike Beat" on tõesti hea lugu.

Girls At Our Best: Tartust Abakhani kangapoest üheksakümnendate keskpaiku ostetud 12-tolliste Peel Sessionite seast oli Girls At Our Best'i kolme looga plaat üks mu suurimaid lemmikuid. Tegu oli väga lühikest aega tegutsenud tüdrukutebändiga, kes lõõritasid üsna sõbralikku kitarrirocki. Enamus kriitikuid on ühel meelel selles, et tegemist oli ansambliga, kel üsna vähe potentsiaali ja arenguruumi, kuid kelle vähesed saavutused igati kiiduväärsed. Tõestuseks need kaks lugu. Peel Sessioniga võrreldes on kõla mõnevõrra raskepärasem, mis minu meelest ei ole just kasuks tulnud.

 

The Bristols: Bänd ja laulja on juba ennemgi siin jutuks tulnud. Nüüd võimalik ka kuulata.

The Cheater Slicks: See bänd on ikka puudutanud mu kõige hellemaid hingekeeli. Siit aga leiab bändi demod hoopis teistlaadse ja lahedalt mõtliku helipildiga. Kui see album tõesti kunagi tõelisuseks saab, siis pean selle hankima. Ükskõik kuidas.

Jah, mõttetu on seda postitust jätkata. Nii võib terve interneti täis kirjutada. Uurige ise edasi.

 

Uno, dos, tres, quatro! Turban Renewal

by Evol Email

See on raske lävepaku-teemaline küsimus, et mis oleks piisavalt oluline põhjus, et lõpetada vaikimine ja postitada esimene sissekanne sellele lehele.

Midati tähtsat. Põhjapanevat. Vundamentaalset. Betoonist.

1994. aastal, kui garage rock revival oli veel alles uus ja mõistetamatu kontseptsioon, andis Norton Records välja albumi "Turban Renewal - A Tribute To Sam The Sham & The Pharaohs".

Jee.

Norton Records on asutatud The Crampsis mänginud tüdruku poolt muide, ja on alati garaazhirocki lippu kõrgel hoidnud, aga just üheksakümnendate alguses hakkas kogu see garaazhivärk muidugi kõvasti susisema ja selliseid huvitavaid plaate tekkis.

Väga hea plaat on. Tänapäeval selliseid enam ei tehta. Esiteks ei saa pärast 9/11 enam visata leebet turbaninalja ja teiseks on 1994 just selline tore aasta, et garaazhipunk hakkas hoogu sisse saama, kuid samas polnud veel domineerima hakanud raskem ja bluusilikum helivalli-stiil (wallofsoundyouknow), mida nt Estrus Records hiljem arendas (palju bände siit albumilt on Estrusile plaadistanud ka). Siin leiab rohkem sellist vanamoodsat ja kuuekümnendatele tüüpilisemat lähenemist, mis ei ole võib-olla küll nii erutav, kuid see-eest lõbus.

Tähendab, ega Sam The Sham & The Pharaos ei ole kunagi olnud globaalse löögiga bänd. Nende tipphetkeks jäi "Woolly Bully" - lugu, mis ilmus nii legendaarsel kärridzhikogumikul "Nuggets", kui ka lugematute kaverversioonidena. Seejuures ka "Kuldse Trio" esituses - "Kurgid sulle, raha mulle". Eieieieiei.

Aga plaadi avaloona esitab "Wolly Bully" ei keegi muu kui Hasil Adkins ja rehabiliteerib ja debiliteerib selle loo täielikult. Juba kasvõi selle loo pärast tasub see CD muretseda.

Pärastpoole, pole ka vigagi. Kohtame kaheksakümnendate klassikuid garaazhibände - Lyres ja Fleshtones. Täitsa hea. On ka uuemaid, nagu jaapanlaste Teengenerate ja The Hentchmen Ameerikast. Muidugi The A-Bones isegi kahe looga, peaosas Tim Kerr (kes Estrus Recordsi märgi all on produtseerinud miljon bändi, sh ka mitmed siinesinevad grupid). Jackie & The Cedrics ei ülllata absoluutselt väga mõnusa instro-looga, sest seda ju me ootasimegi. Handsome Dick Manitoba oli kunagi The Dictators'is ja esitab ka siin plaadil rokenrolli. Äge.

Innovatiivse traadi-rokabilly superstaarideks on loomulikult Flat Duo Jets -  - jaa, see bänd on kõva bänd. The Untamed Youth on väga osav Trashmeni järgiaimaja ja ka siinkohal ei valmista nad pettumust.

Väga okeid on ka Los Chiflados Del Ritmo (päris kosutav lugu kolmest põrsakesest) ja selle plaadi ainus (Estrusile plaadistanud) naistebänd The Brood. Üllatuslooks on seekord The Young Fresh Fellowsi "I Couldn't Spell !!'@!", mille refääniks on nukker "I couldn't spell PFFFFT!!". Jee.

Ja The Mummies' panust siin CD-l pole, sest nende lugu ilmus ainult LP peal. Fuck. See lugu on muidu väikestviisi pühendatud Andrei Hvostovile!!! Jee, män. Turban Renewal on samasugune lihtsustatud soovnägemus Egiptusest ja araablastest (vaaraod ei kandnud ju tegelt turbaneid, eksole), nagu lehekolumnistide araabia-arutelud.

Muide, 2001. aastal ilmus plaat "Urban Renewal", mis on Phil Collinsi tribuutalbum, kuid seoseid otsida on siin küll asjatu.

Järeldused:

1. Flat Duo Jets on liiga vähe tähelepanu saanud. Mul oli nende Nortoni all välja antud kogumik "Safari" (koosnes jubeda kassetika-kvaliteediga salvestustest, aga lood olid muidugi väga kõvad), aga see kurat on kadunud ja ainult ümbris on järgi. Juba ammu on see traagiline sündmus mu elu mürgitanud. Aga muidu on FDJ palju albumeid teinud ja tegelikult võiks neid kuulata ka.

2. Jackie & The Cedrics on instro-trio Jaapanist, ma olen neilt ainult ühte lugu kuulnud ("Mockingbird" The Estrus Coctail Companion kogumikul), aga pärast siinset lugu - Pharaoh A Go Go - ma olen fänn ja kavatsen nende plaadi hankida. Selline lõbus rautalanka tundub olevat.

<< 1 2