Category: instro&surf

Man or Astroman, Art Deco ja koerad kurjuse vastu

by Evol Email

Paar kuud tagasi saatis KO mulle ärevakstegeva sõnumi selle kohta, et Man or Astroman esineb Helsingis. Esiteks oli ehmatus see, et ansambel üldse tegutseb, sest neist pole juba aastaid midagi kuulda olnud. Teine ehmatuse põhjus on ilmne – Man. Or. Astroman. Helsingis. Mõnetunnise laevasõidu kaugusel.

Mõeldud-tehtud. KO ise kahjuks pidi samal ajal sõitma  ’Nami, vanakese Ho radadele, nii et Team Sewercide moodustus seekord Johnny Pescadorist, Juhanist ja Tomist.

Man Or Astroman, kui keegi ei tea (teadagi, et keegi ei tea), oli üheksakümnendatel ja sajandivahetusel üks väljapaistvamaid ja ilmselt kõige kuulsam instrumentaalansambel. Isegi Eestis ei olnud ta päris tundmatu. Traditsioonilisest surf-instrumentaalist seisid nad võrdlemisi kaugel, rohkem mängisid sellist modernsemat ja eksperimentaalse kallakuga rautalanka’t, mida nad võrdlemisi mõõdutundetult segasid viie- ja kuuekümnendate õudus- ja ulmetemaatikaga. Ka inimesed, keda huvitab nõukogude kosmonautika ajalugu, peaksid Astromani albumeid kuulates end igati koduselt tundma. Tulemus mulle igatahes väga meeldis, kaasajal ma ei teagi ühtegi teist sama võimsa haardega instro-kollektiivi, Messer Chups ehk välja arvatud.

Ega ka soomlased ei teadnud täpselt kuidas kaugeid külalisi vastu võtta, näiteks viidi kontsert vahetult pärast väljakuulutamist Tavastia saalist palju väiksemasse Semifinali keldrisse, samas oli kontsert täiesti sold-out, esireas entusiastlikud poolpaljad soome härrasmehed ja tähelepanelikult sündmuste käiku jälgiv Team Sewercide (kõik kehaosad kombekalt kaetud).

Kontsert igatahes oli täiesti ideaalne, sellist kaasaelamist ja  entusiasmi, nagu ansambel ilmutas, ei ole minu silmad enne näinud. Bändimehed ja –naine olid kogu hingega asja juures. Ka pärast kontserti ei läinud nad lihtsalt minema, vaid tulid lavalt alla publiku sekka juttu ajama. Ansambli tempo oli täpselt sama maruline nagu kunagistel albumitel ja lood ei kõla ka tänapäeval põrmugi vananenult. Jah, seda kosmoseteemat on praegu palju, aga veenvaid muusikalisi järeleaimajaid sel ansamblil endiselt ei ole. Laval käis ära ka täitsa töökorras Moogi Theremin, mida kahjuks kasutati vaid ühes loos.

Üks kentsakas tähelepanek korraldusliku külje pealt: bänd ei müünud oma plaate/kraami, sest väidetavalt ei olnud võimalik seda niisama lihtsalt üle Euroopa Liidu tollipiiri kaasa võtta. Arvestades, et merchi müügist see õige kasum peakski tulema, muudab see väiksemate USA bändide Euroopa-tuuride korraldamise kuidagi nigelaks.

Pärast kontserti jalutasime veel tükk aega mööda öist Helsingit. Öö oli vaikne ja kõrvad vilistasid hirmsasti. Vaatlesime kaunist linnaarhitektuuri, Juhan ja Johnny Pescador kiindusid sellesse aina rohkem ja lõpuks vaat et embasid heldinult parimaid art deco näidiseid. Oleks neil haamer ja meisel kaasas, oleks mõnigi tükike sellest ilust jõudnud ka Tallinnasse.

Küll aga jõudis Tallinnasse koomiksiraamat Beasts of Burden: Animal Rites (Evan Dvorkin, Jill Jimenez), mida ei suutnud kuidagi ostmata jätta. Tegemist on ühe kaunima koomiksiga, mida viimasel ajal olen käes hoidnud. Lühidalt räägib koomiks koerte ja krantside võitlusest igasugu kummituste ja lavkraaftliku (la:v, it's really fine) õuduse vastu. Kuidagimoodi õnnestub Evan Dvorkinil seejuures seda usutavalt esitada ja aeg-ajalt võtab lugu päris süngeid pöördeid. Üsna armutult mängitakse lugejate tunnetel, kes kipuvad koertesse, kassidesse ja muidu karvapallidesse (kes näevad Jill Jimenezi pintsli all väga armsad välja) liiga heldinult suhtuma. Siin paraku peavad kõik süütud armsad loomakesed oma elu eest võitlema. Vahelduva eduga. Kui Blacksad tundub liiga inimesesarnaste loomade tõttu väljakannatamatu, siis Beasts of Burden on just see, mida vaja.

 

 

Ostmata plaadid ja Link Wray

by Evol Email

Mõned aastad tagasi küsis üks tuttav laenuks punk-CD-sid, sest tahtis end klassikalise punkrockiga kurssi viia. Oma üllatuseks pidin vastama, et mul selliseid plaate pole. Mis on täiesti tõsi, sest kõik Sex Pistolsi, The Clashi, Dead Kennedys' jne albumid, ent ka mitmed Falli, Pixies' ja Sonic Youthi plaadid jäid minust maha kuhugi sajandivahetusse, kui helikassetid asendusid CD-de ja mp3-dega ning leidsid varjupaiga kusagil kastipõhjas. Mingit puudust pole nende järgi tundnud ka, lood on siiamaani meeles ning teised plaadid on peale tulnud.


Seda plaati minu kodus kuulata ei saa

Teine lugu on jälle selliste plaatidega, mida ei osta või isegi ei tõmba seepärast, et nende aeg on justkui möödas. Mitte, et sellega teadlikult nõustuks, aga lihtsalt aeg on edasi läinud ja uued bändid asemele tulnud. Eric Davidsoni  garaazhipungi raamatus kurdetakse, et kui 21. sajandil garaazhipunk korraks populaarseks sai, ei ostnud keegi vanade teeneliste bändide 10-15 aastat tagasi salvestatud albumeid, vaid hoopis nende uute bändide-moeahvide plaate. Nii et kauaoodatud raha ja respekti oma vaevanägemise eest vanad tegijad ikka ei saanud.

Võin seda mõtet mingil määral kinnitada, nt mul ei ole kodus siiamaani ühtegi The A-Bones'i või The Dwarves'i plaati, küll aga on nii Hives'i kui Yeah Yeah Yeahs (kes vaevalt enam kunagi plaadimasinasse pääseb) CD-d. Või siis mu kogu ehtiv Sahara Hotnights'i CD. Kunagi tundus hea mõte osta. See on nagu punk-Vanilla Ninja põhimõtteliselt. Kuna see album ületab mingeid taluvuspiire, ei luba Merje seda peale panna, nii et ka "Jennie Bomb" ei jõua vist iialgi enam mängijasse.


Nii polnud mul ka seni ühtegi Link Wray plaati. See mees on nagu mingi puhkav peajumal, kes kunagi pannud tubli aluse rautalankale ja kelle lugusid leidub mul cover-versioonis iga teise instro-CD peal, aga kelle muusikat ise ma kunagi väga kuulanud pole, sest kunagi pole sellist mõtet tekkinudki. Link Wray on midagi ülimalt algset ja põhilist, nagu päike, kuu ja tähed - ja nende peale ei mõtle ju eriti kunagi.



Aga nüüd viimati kui Soomes käisin, siis tulin sealt oma esimese Link Wray plaadiga siiski tagasi. See on Nortoni välja antud Link Wray & The Wraymen'i 1960. a debüütalbum. Tegu on ikka üsna varajase aastakäiguga ja seetõttu mitte päris selline klassikaline Wray-instro, nagu seda ette kujutaks. Igal juhul on läbivalt kuulda 1950. stiilis rockabilly-mõjutustega instrosaundi a la Duane Eddy. Mis on ka lahe, aga veel mitte päris *see*. Igatahes on see põnev kuulamine, ja lisab omajagu ajaloolist konteksti kuuekümnendate instro/surf-lainele.

Android Vasja Von Krahlis, 28.10.2011

by Evol Email

Tegelikult oli Von Krahlis ka Faarao Pirttikangas (Cosmo Jones Beat Machine'ist välja kasvanud kollektiiv) ning Kriminaalne Elevant. Niipalju kui ma nägin-kuulsin, tegid mõlemad suurepärase esinemise. Siiski see, mis tegi kontserdist kordumatu, oli ikkagi Android Vasja esinemine. Tegu on kohaliku (ühes USA reklaamis kirjeldati neid kui bändi Eestist, Musta Mere kaldalt) surf/instrokollektiiviga, kes mängis surfi natukene moderniseeritud versioonis, kiires tempos, julge kitarrisaundiga ning - mis kõige tähtsam - väga tuumakate meloodiatega. Kogu lavaloleku aja uhtis bänd mängida nagu jaksas ja nad jõudsid ikka väga palju korda saata. Ma tõesti loodan, et nad kusagile välja jõuavad - USA-sse juba nad jõudsid, varsti loodetavasti ka mingisse pädevasse stuudiosse. Nende myspace'i lehelt saab demosid kuulata, aga õigupoolest kontsertelamust need eriti edasi ei anna.


minu ilme oli android vasjat kuulates samasugune

Üritusest veel niipalju, et see oli mõeldud taaselustama/meenutama kunagisi Voh Krahli Teenage Kicks/Kriminaalbuugi/ kontserdisarju, aga etteaimatavalt mitte väga edukalt. Rahvast oli vähe - kuigi kummalisel kombel kui Kriminaalne Elevant kell 1 öösel lavale tuli, oli lavaesine juba üsna rahvarohke. Mina läksin siis juba koju koti peale, kuigi oli näha, et Elevandi esinemine paistis tulevat ka päris lõbus.

Lisaks naerutas rahvast (kõiki kolme) enne bändide algust KO ja Evoli vahva DJ-sett, mis muusikaliselt oli (loomulikult) väga kõrgel tasemel. Tehniliselt võib-olla mitte niiväga - aeg-ajalt võis kuulda piinlikke vaikusmomente, mille põhjuseks oli loomulikult Evol, kes ei saanud plaatidele nõelaga piisavalt täpselt pihta.

Faarao Pirttikangase kohta võib öelda, et tegu oli mõtliku ja päris toreda esinemisega. Tõsi ta on, et härra Pirttikangase näol on tegemist suure bluusisõbraga ja mul on raske päris sama entusiasmi üles näidata. Ent Faarao Pirttikangas seikleb juba veidi teistel radadel. Kuulasin enne kontserti ka Cosmo Jones Beat Machine'i plaati ja nentisin, et tegu on toreda, kuid raskestiseeditava albumiga, mida ma vaevalt lähiajal uuesti plaadimasinasse sunnin. Sama lugu on näiteks Jack'O'Fire'iga, kelle "Destruction of Squaresville" mulle ideede poolest väga meeldib, kuid mida ma kunagi algusest lõpuni pole suutnud läbi kuulata. Bluus, mis muud.

Sitar. Sitarrrgh

by Evol Email

Selle veebruari üks kõige hämmastavam avastus oli sitar. Mäletan, et halvim asi, mis juhtus ansambliga The Beatles, oli see kui George Harrison tuli Indiast tagasi, nina all vuntsid ja kaenla all sitar. Kuid kes oleks võinud arvata, et sitari kasutamiseks on täiesti mõistlikke ja arukaid võimalusi.

Rootsi kaheksakümnendate agrogaraazhi pioneeri Union Carbide Productionsi best-of-plaadilt “Remastered To Be Recycled” leidsin loo “San Francisco Boogie”, mis - ma ei teagi - viskab nalja kuuekümnendate psühhedeelia üle, või kuidas, aga sitar sobib sellesse nagu valatult. Selgub, et garaashirockis on sitaril hoopis teine mõju kui psühhedeelses rockis. Psühhedeelias muudab sitar sind uimaseks - savuseks, nagu hipster ütleks - kuid garaazhirockis mõjuvad sitari plõnnid hoopis ergutavalt, justkui torgiks sind fakiir väikeste nõeltega, ikka suts ja suts.


Graham Day & The Gaolers on palju popimakõlalisem Briti garaazhirocki tore esindaja. Nende 2008. a  Damaged Goodsi märgi alt väljastatud 7" singli “Begging You” B-poolelt leiame väga mõjusa instro-pala “Sitar Spangled Banner”, kus mõnevõrra ootamatult meloodiat kannab ei miski muu kui sitar, aga mitte biitlite uima-sitar, vaid tõeline piraadi-sitar, rõhuasetusega teisel silbil, arrr!

Nüüd tuleb suure ringiga ka tagasi meelde eelmise suve üks väheseid toredaid mälestusi, ehk “Plink Plonk” Tartus, kus ma kogemata käisin ja seal esines Swami Coco & The Maximum Meetha Orchestra, kes kombineeris India muusikat ja lääne instrot, no minu meelest väga edukalt ning jällegi koos sitariga. Pärast seitset-kaheksat õlut ostsin ma isegi nende plaadi. Plaat oli väga lühike kuid tore. See-eest öine tagasisõit Tallinnasse umbes 800 kilomeetrit pikk ja väga igav.   

Aga nüüd meenub mulle ka, et Wedding Presenti ühes The Hit Parade’i loos oli vist samuti sitar, (minu meelest loos “Three”) seda mängiti ainult üks kord, aga just see oli mu lemmikkoht tervel plaadil. Selgub, et sitarit on täis terve ilm ja pean vist oma plaadikogu asjaolude täpsustamiseks uuesti üle kuulama.

 

Kaugel, kaugel, kus on mu kodu. Ja Johnny.

by Evol Email

"Red River Valley" on algselt folklaul 19 sajandi lõpust, mille mõtlesid välja õnneks tundmatuks jäänud kauboid. Hiljem inkorporeeriti see ka eesti popmuusikasse - "kaugel, kaugel kus on minu kodu/ kaugelt tervisi saadan ma sul/ jne". Tooks ka helinäite, aga leidsin youtube'ist vaid ühe esituse. Seda laulab üks Madis ja las ta laulab.



"Red River Valley" kallal on hambaid murdnud paljud kuulsad lauljad, kuid 1959. aastal salvestas Johnny & The Hurricanes hoopis väga toreda rautalanka-variandi "Red River Rock". Nagu popmuusikas ikka, on tegu eelkõige hea äriideega - nende mõte oli salvestada vanu laule moodsas rütmis ("Reveille Rock" on samuti mu vana lemmik). Tulemus oli tihti päris hea. Üldse minu meelest on need viiekümnendate instrosaundid päris võluvad, kuulake Duane Eddyt kasvõi.

"Red River Rock'i" kõige parem uustõlgendus on omakorda Silicon Teensi oma. Jällegi aitäh Miettisele, kes "Räkärodeos" mängis kunagi Silicon Teensi versiooni laulust "Let's Dance", millega Soome saatejuht - nagu tavaliselt - suutis mind jällegi täielikult hämmelduma panna. Elektroonikud!? Räkärodeos? Sama hästi võinuks ta Pink Floydi mängida. Mida ta muidugi mõne aja pärast tegi ka.



Hiljem selgus, et Silicon Teens oli Mute Recordsi projektijuhtide projektansambel kaheksakümnendate algusest. Selline sugugi mitte põnev fakt popmuusika ajaloost, aga need elektroonilised töötlused 50-60-te rokenrolli raudvarast, mis teostatud 1980. a riistvaral, on väga head.  Kuid eelkõige oleme siiski tänu võlgu Johnny & The Hurricanes'ile, kes soliidse folklaulu esimesena rüvetas.

Aitäh, Miettinen. Aitäh, Johnny.

Ja et lõpetada lühiekskursioon elektroonilisse muusikasse veel rõõmsamalt: möödunud nädala lemmikplaadiks oli The Swamp Rats'i kogumik "Disco Still Sucks". Aasta siis oli umbes 65-66: "You Ain't No Friend Of Mine", aga vajadusel võisid soorotid veel palju, palju valjemini mängida.

1 2 >>