Category: indie

Renegade: The Lives and Tales of Mark E. Smith

by Evol Email

Seda raamatut nägin ma külas riiulil. Juba enne seda, kui peoperemees mu peale halastas ja selle mulle koju laenas, olin ma raamatuga nii kolmandiku peale  jõudnud. Ja eks õigupoolest pärast seda hakkas jutt natuke allamäge minema.

Just alguses räägiti nimelt bänditegemisest kõige ehedamalt, eelkõige Falli liikmetest, miks nad lõppkokkuvõttes kõik tuli bändist välja visata ja mis olid nende kõige nõmedamad omadused. Samuti vestis Mark E päris lõbusalt autoriõigusega kaasnevatest probleemidest, ehk kuidas edukamate Falli laulude autorite arv kippus aja jooksul (kui vaja, siis kohtu teel) erinevate pahaste ex-bändimeeste võrra kasvama. Ehk nagu Mark E Smith küsis, kui nad nii andekad on, miks nad siis iseseisvalt hitte ei või kirjutada? Kogu see arveteklaarimine võib ju tunda väiklasena, kuid eks ole need samad ex-Falli liikmed ise ka kõvasti kurtnud ja halanud kui raske neil Fallis oli (selle kohta on isegi eraldi raamat: The Fallen).

See vastuolu näebki välja umbes nii, et bändimees kurdab, et Mark E Smith istub hotelli fuajees, ei räägi, joob ja ainult jõllitab vihaselt. Sellele oponeerib Mark E Smith, et milles probleem, eks tulnud istunud lauda, joonud ka ja siis oleks juttugi vestnud. Ehk üks näeb üht, teine teist. Igatahes kinnitab Mark E Smith siin raamatus veendunult ja mõnevõrra usutavalt, et ta tegelikult ei ole ikkagi ole maniakk, vaid täitsa ladna mees ja maksab oma muusikutele ausat palka ka.

Kogu selle jutu taustaks on aastakümneid kestev aasimine ja kähmlemine Falli, muusikakriitikute ja kõmuajalehtede vahel, millest võib, aga ei ole vaja, midagi teada. Ja mis tegelikult ei olegi niiväga huvitav. See on rohkem brittide eraasi. Postimees või EPL ei ole kunagi Mark E kohta komprat avaldanud, mistõttu see nääklus jääb mulle kaugeks.

Igatahes see bändimeeste sõimamine on selline vahetu ja lihtne jutt, mis kõlab usutavalt. Hiljem hakkab Smith aga laiemalt arvamust avaldama ja oma maailmavaadet avama. Eks meil kõigil on palju vaateid ja kuigi mulle on igavesti sümpaatne see, et Mark E Smithile ei meeldi enam-vähem ükski tema kaasaegne bänd (sh märkimisväärne osa Factory Recordsist), jäävad tema pidevad mõtisklused ja seisukohavõtud ühiskondlikel teemadel võrdlemisi üheülbalisteks, olgugi et otsekohesteks. Mainin vaid, et samuti nimetab Smith Briti seitsmekümnendate lõpu punkbände ainult ühes kontekstis: "nägin seda bändi esinemas ja mõtlesin, et no sellest on The Fall ikka parem".

Ja on need üldse tema seisukohad? Võib-olla on, võib-olla mitte, igatahes on ka Renegade'il oma variautor, kes ilmselt palju vaeva nägi, enne kui ta Mark E võrdlemisi kaootilised jutukeerud selleks raamatuks kokku sai panna. Kui Briti press juba üsna agressiivselt seda raamatut tsiteerima hakkas ("Mein Kampf for the Hollyoaks generation", missesolgu?), siis ütles Mark E Smith võrdlemisi kiiresti, et need pole ikka tema mõtted ja need mis on, said valesti kirja pandud.

Ja ega vahet pole. Iial ei tohi teha seda viga, et siduda muusikat (plaate) muusiku käigu pealt improviseeritud väljaütlemistega. See ei vii kuhugi. Minu jaoks üks veenvamaid muusikateoreetilisi väljaütlemisi oli Lux Interiori kiri oma fanzine'i toimetajale millalgi kaheksakümnendate algul. Lühidalt palus Lux selle jama ära lõpetada ja zine kinni panna. Lux viitas, et zine'i loodav ettekujutus või tõlgendus The Cramps'ist on paratamatult üheülbaline, et The Cramps "are many things" ja kõrvalseisja ei saa loota seda kõike hoomata.

On võimatu panna paberile kõike seda, mis on stuudios aastakümnete pikkuse tööga plaadile salvestatud. Nii ka selle raamatuga, see on ainult juhuslik vari seintel, mille on tekitanud kõik need Falli plaadid, mida selles raamatus loetletakse. Aga just nende bändijuttude pärast tasub Renegade kindlasti kätte võtta. Kui Marc Riley tahtis "Container Drivers"-i mängimise ajaks kauboikaabu pähe panna, siis oli selge, et see mees peab The Fallist lendama. Oluline info ja seda leiab siit raamatust veel palju.

Stseenid Ameerika undergroundist, kaheksakümnendate seisuga

by Evol Email

..aga indie on lahe. Hea et see jutuks tuli. Kasulikuks abimeheks indievärgi meenutamisel on Michael Azerradi 2001. aastal ilmunud raamat "Our Band Could Be Your Life: Scenes From The American Underground 1981-1991". Siin pole mingit kahemõttelisust, mees on Indiepuritaan suure i-ga ja suure suuga.

„Our Band Could Be Your Life” üritab teadlikult võtta liiga suurt suutäit. Ühest küljest on püütud kirjeldada terve aastakümne jagu USA alternatiivroki ajalugu. Teisest küljest – kuna selline ülevaade pole eriti võimalik – on autor selekteerinud 13 USA ansamblit, kelle elulugu ta jälgib. Siin on Black Flag, Minor Threat, The Minutemen, The Replacements, Mission Of Burma, Sonic Youth, Big Black, The Butthole Surfers, Mudhoney, Beat Happening, Dinosaur Jr, Fugazi. Nende bändide lugude kaudu peaks siis formuleeruma ka mingi üldistus. Kuivõrd see õnnestub on juba lugeja otsustada.

Mina tellisin raamatu eelkõige luubi alla võetud bändide pärast, kuna enamus neist polnud oma tegutsemisajal Eestis eriti tuntud, kui üldse. Seetõttu mõtlesin end harida. Paralleelselt kuulasin ka bändide plaate ja oma rõõmuks leidsin ühtteist uut ja avastamisväärset, kuigi suurima üllatuse pakkus hoopis raamatust välja jäänud Meat Puppets (teda raamatusse ei võetud, sest polnud piisavalt puritaanlik Azzerradi meelest), täpsemalt nende kantrit väänav teine album „Meat Puppets II”. Need bändijutud on informatiivsed, võrdses koguses ajalugu ja anekdoote, samuti veidi laiemat konteksti. Kõrvaltegelastena figureerib ka rida teisi bände, keda Azerrad eraldi peatüki vääriliseks ei pidanud. Vähem meeldib mulle, kuidas ta muusikast kirjutab. Raamat on raamat, siin ei pea nii lühidalt ja punnitatult kirjutama nagu kusagil arvustuste kolumnis. Nt Mudhoney ühe albumi kohta kirjutas ta „a river of battery acid and honey”. Sihuke segane võrdlus sobib rohkem Mojosse. Võta rahulikult ja selgita, mis värk on.

Aga võib-olla mitte nende bändide lugudes ei ole raamatu peamine võlu. Veel huvitavam on raamatu teine fookus - see, kuidas USA muusikascene toimis ja arenes. Autor võtab üksipulgi läbi selle, kuidas käis kontserdite korraldamine, kuidas rajati oma sõltumatud plaadifirmad, nagu SST, Touch&Go, New Alliance ja Dischord. Ning loomulikult see, kuidas toimus suhtlus ja infovahetus - abiks postkontor, tuuride käigus loodud isiklikud kontaktid ning zine'id ja kolledžite raadiojaamad. Samuti on palju lugupidavaid kirjeldusi ansamblite ületamatust tööeetikast ja askeetlikust elust. Selle musternäidiseks oli muidugi Black Flag – karmid kitarrimängutrennid, kommuunielu, DIY-meetodil loodud plaadifirma SST, peost-suhu elu ja hiidpikad kontsertreisid, ainsaks tujutõstjaks vingugaas, mis tuuribussi lagunenud summutist otse kabiini imbus. Aga ega teised bändid ei olnud eriti kehvemast puust ja 100-päevaste tuuride käigus iga jumala päev uus kontsert anda, igakord eri linnas, tasuks vaid kommiraha, oli täiesti igapäevane asi. Indiepuritaan Azzerradi meelest on see igati kiiduväärt.

Nii et võite teada saada - kel huvi on teada saada - et indievärk kaheksakümnendatel ei olnudki ilmtingimata poos, kogu scene rajati nullist ning tegelikult oli vaja ainult kitarri, pastakat, kasti õlut ning inimestega suhelda. Ja elada ennastsalgavalt.

Azerradi entusiasm ulatub tegelikult veel kaugemalegi - ta väidab tõsiselt, et kõige selle eesmärk on ei enam ega vähem kui maailma muutmine. Selle koha peal hakkavad kõik lugejad arvatavasti köhima ja eriti köhivad muidugi kriitikud, sest eks see kõlab kõigile ebamugavalt. Eriti 21. sajandil.

Mulle tundub küll, et Azzerrad natuke siiski dramatiseerib üle isolatsiooni, milles kaheksakümnendate USA bändid viibisid. Nimelt bände, kellel oli rohkem kommertsedu (Meat Puppets, Feelies, dB’s aga ka R.E.M. muidugi) ta lihtsalt raamatusse ei võtnud. Plaadileping polnud samuti võimatu asi, eriti kui bänd tuunis end natuke raadiosõbralikumaks. Raamatu vast kõige lõbusam koht saabus siis, kui Ian MacKaye Minor Threat’ist avastas oma pahameeleks, et bändikaaslased kirjutavad salaja uusi lugusid... U2 stiilis. MacKaye muidugi saatis oma bändi hoopis laiali. Hoobilt.

Loomulikult pole kahtlust, et kogu kaheksakümnendaid näeb Azerrad läbi idealiseerivate nostalgiaprillide. Kuid mingi moraal siin raamatus ikkagi on. Tee tööd ja näe vaeva, mis ei tapa, teeb tugevamaks jne. Tegelikult ma arvan, et muusikule võiks selle raamatu sirvimine olla kasulikum kui mõne turunduskäsiraamatu lugemine. Siit võib vastuse leida küsimusele, mida teha siis kui facebookis on kõik fännid juba sõpradeks võetud, video ETV-s ära näidatud, demod myspace’i üles laetud, debüütalbum omakirjastuslikult välja antud ja kätte jõudnud surnud punkt.

Igatahes mulle meeldib see raamat, et selle on kirjutanud tüüp, kes kirglikult armastab muusikat, kellel on omad veendumused selle kohta ja kes ei karda, et neid väljendades mõjub ta naeruväärselt. Mul on lihtne Azzerradiga kaasa mõelda ja tihti ka mitte nõustuda, aga see ei häiri, sest vähemalt on tal oma arvamus. Arvamused on nagu urruaugud - igaühel peaks üks olema. Sest asi mida ma ei vaja, on veel üks "kõik on relatiivne" käsitlus a la 101 eesti popmuusika albumit du jour.

Ilusat pidu

by Evol Email

Mojost lugesin mõni aeg tagasi Jerry Lee Lewise kontserdist. Mees elab ikka veel, on üle kaheksakümne aasta vana ja annab endiselt kontserte. Ammu-ammu kui ta Inglismaale tuurile läks oma 14-aastase naiseraasuga, siis boikoteeris publik teda, nii et mees läks häbiga Ameerikasse tagasi. Nüüd maksab tema kontserdi pilet kõvasti üle 100 naela, selle eest pead istuma viisakas keskkonnas peene publiku seas, kus ei või valju häälega oh-oh-oo-gi öelda, kui maestro klaveri ette saabub. J L Lewis töötab põhimõtteliselt autopiloodil - käivitub ja hakkab hirmsa hooga klaverit mängima. Saatebänd kuulab tähelepanelikult ja kui saavad aru, mis lugu nüüd tuleb, hakkavad ka mängima. Ja nii mängib Jerry Lee Lewis terve kontserdi üldjoontes omaette ja saatemuusikud vaadaku ise kuidas lood ära tunnevad. Ja enam-vähem tulevad toime. Kahtlemata, see on kontsert kuhu tahaks minna, ülikrõbedast piletihinnast hoolimata.

Nii et kõik oleneb olukorrast, sest Mowwissey kontserdi pilet tundus mulle küll liiga kallina, et üritusele täiel rinnal kaasa elada. Kõigele lisaks nurisesid inimesed, et tõelised vännid jäävad ukse taha, samas kui muidumehed Mowwissey kontserti oma kohaloluga vääritustavad. Saladuskatte all võin öelda, et mina olengi see inimene, kes polnud pileti vääriline, sest Mowwissey'd mäletan ma ainult The Smithsist ja tema sooloplaate pole ma kunagi kuulnud. Aga sellest hoolimata läksin ma ikka kohale.

Lõppkokkuvõttes kujunes väga lõõgastav kontsert, sest mis parata, rohkem kui teravaid elamusi otsin ma viimasel ajal sellist rahulikumat olemist. Lava ligiduses pidasin ma vastu umbes kolm lugu, siis oli särk läbimärg ja õhk otsas ning leidsin, et asjale tuleb vaadata teise nurga alt. Sobiv nurk leidus saali tagaotsas leti ligidal ja kui muidu on RockCafe nimelises asbestitehases üsna sünge olemine, siis teenindus oli küll kiiduväärt. Nii võingi nentida, et soojendusbänd esines ühe õlle pikkuselt, Mowwissey esines kolme õlle jagu ja lisalood võimaldasid veel teha väikse encore-õlle.

Seisin siis seal leti kõrval, piilusin ühe silmaga sammaste vahelt Mowwisseyd, jõin õlut ja - einoh, mis me räägime, hoopis parem hakkas mul. A juba tulidki turvamehed, kes ilmselt olid aru saanud, et siin pole tegemist tõelise Mowwissey fänniga, vaid niisama poosetajaga ja et mis ta otsib siit? Ma ei tea kohe, mis mind reetis? Liiga kinnise kaelusega särk? Halb rüht? Haigutav tühik kahe esihamba vahel (nn "kolmas silm")? Ja kutsusid kohe endaga kaasa. Põhiline asi, mida inimene klubis teha ei soovi, on turvameestega kuhugi taharuumi minna.

Õnneks oli õllest ja mahedast rockmuusikast turgutust saanud aju hakanud mõtlema sünteetiliselt ja ma panin mõttes kiiresti kokku mitu huvitavat asjaolu. Esiteks oli Merje (koos oma õega) roninud ette kuhugi moshpitti ja jätnud käekoti minu kätte. See käekott seisis nüüd minu kõrval näiliselt mahajäetuna baariletil ja viis minutit tagasi olin (varaste kartuses, loomulikult) otsustanud kotist autovõtmed välja võtta ning selleks kotis kõvasti tuhninud. Seda tegevust jälgis omakorda kahtlustavalt mingi meeter viiekümnene tüdruk, kes seejärel lahkus. Ja viis minutit hiljem naases kahe turvamehega.

Nii et pärast väikest selgitust, et ma pole varas ja et käekoti omanik on lava ees pit'is, võttis üks turvajatest mult juhiloa ja läks mu isikut Mowwissey fänniregistrist kontrollima. Jõin õlut edasi, viie minuti pärast oli turvamees tagasi, andis dokumendi tagasi ja soovis "ilusat pidu". Palju tänu, just see plaan mul ongi.

Nii et. Ma olen üks väheseid, kelle usaldusväärsust on korraldajad kontrollinud ja kellele on expressis verbis "ilusat pidu" soovitud. Just minule. Ma olen Mowwissey vääriline.

Päris hea kontsert oli muidu ka.

Lõkked põlevad, sääsed surevad ja rahulik muusika

by Evol Email


Ennemuistne legend teab pajatada, et kord lubanud sääsk hobuse pikali panna. Lennanud siis hobuse juurde jaaa SUTSANUD täie jõuga. Hobune viskas pikali ja hakkas püherdama ja sääse võit oligi käes. Selline puhas jõu ja ilu demonstratsioon, mõistuse ja terava nõela triumf paksunahalise elajalooma üle. Nüüd võingi mitte just vähese uhkusega ette kanda, et jaanipäeva paiku maal avastasin valla - mis valla, Maavalla! - suurimasse lõkkesse notte tarides, et kui sääsk mind pureb, siis ei tunne ma mitte kui midagi. Ei mingit valu ega piina, ainult kerget ebamugavust, justkui luuraks keegi põõsastikus või lendaks taevas vuhinal mõni tundmatu objekt. Aga seda põhjustab pigem tavapärane paranoia kui minu pikanokaline vaenaja. Ainus mõistlik seletus on see, et juunikuine mitmenädalane hoogtöö periood on mind muutnud üheks tuimaks elajaks tõeliselt paksu nahaga, millest ükski nõel läbi ei puuri.

Nüüd on aga käes leebe suvi ja tarvis end turgutada.

Fabienne Delsol'i 2007. aastal ilmunud album "You And Me" evibki hetkel teretulnud rahustavat toimet. Delsoli (ex-The Bristols) teine soolo-kauamängiv on kokku pandud kuuekümnendate prantsuse popmuusikast - avalooks on Gainsbourg'i "Vilaines Filles Mauvais Garcons" - ning vaiksepoolsest garaazhirockist. Esmakuulamisel tundub isegi üllatav, et kuidas garaazhipungist aastatega sellisesse lõõgastavalt kergesse atmosfääri jõutakse, aga siin tasub meenutada April Marchi, kes samuti punkbändist jõudis otsaga prantsuskeelse popmuusikani. Nii et tegu polegi kuigi unikaalse nähtusega, vaid prantsuse pop on selline väike nišš endistele naisgaraazhipunklauljatele.

Fabienne Delsol on eelkõige artist ja laulja, kelle kaasmuusikud jäävad paratamatult saatebändi rolli. Samas sõltub ta neist olemuslikult, sest ise ta muusikat ei kirjuta ja pilli ei mängi. "You And Me" valmimisel on käed külge löönud teistes Damaged Goodsi bändides mängivad pillimehed (kui te olete Mojo lugeja, siis Pete Molinari on tuttav nimi), ent abikäe on ulatanud ka mitmed laulukirjutajad. Kaverid on küll head aga uued lood on veel paremad, sest yeye-pop kõlab küll nunnult ja puha, aga kaks lugu on kirjutanud vana garage-rocki-ekspert George Miller (ex-Kaisers, on ka The Bristolsi aegadel Fabienne'ile lugusid kirjutanud), kelle Mr Mystery ja That's The Way To Do It on minu meelest ikka eriti head. No ikka päris head kohe. Kannatavad vaevata välja võrdluse parimate kuuekümnendate garaazhipungi lugudega, kahtlemata. Rõõm kuulda, et laulukirjutamisoskus ei ole maa pealt veel päris kadunud.

Kui Fabienne Delsol on selline rahustav, head tuju loov laulja, siis Mazzy Star on pigem uimastav. "She Hangs Brightly" on 1990. aastal ilmunud debüütalbum ja kuulsin ma seda esimest korda loomulikult Räkärodeost, kus Miettinen mängis lugu "Be My Angel" ja ülistas seda nii, et põsed punased. Ainult kuuekümnendate aastate Soome lotto-tyttöd võivad selle muidu "olen rahu ise" saatejuhi samavõrd endast välja viia kui Mazzy Stari mahe, unele suigutav hääl.

Hiljem selgus hoopis, et Mazzy Star polegi laulja nimi, vaid tegu on hoopis indie-bändiga Ameerikast. Nende muusika on muidu õite lihtne, hästi aeglane kitarrimäng, kõrvuti nukra amerikaanaliku kantri-uluga, mida kitarrist pillist halastamatult välja pigistab. Ja meelde jääb muidugi ka laulja Hope Sandovali melanhoolne laul. See on ikka nii rahulik plaat, et kõik ümbritsev hakkab aeg-luubis liikuma, lõoke jääb taevasse rippuma ja jõgi ka ei voola enam. Just see mida vaja. Igatahes tähelepanuväärne, kuidas tosin aastat tagasi Soome raadiost meeldejäänud bändinimed toovad endiselt rõõmsaid üllatusi.

Järeldused: 1) George Milleri esimene bänd oli The Kaisers, kes plaadistas üheksakümnendate alguses nii Nortoni kui Get Hipi märgi all. Loogiline, et Delsoli albumile kirjutatud lugude põhjal võib eeldada, et tegu on väga okei ansambliga; 2) sääsehammustust ma ei tunne, aga parmud naksavad endiselt valusalt. Ja täna tõmbasin esimese puugi kõhunahast välja. 3) Jaanilõkke tegin sellise, et paistis Tallinnasse ära.