Category: hevi

Twisted Sister

by Evol Email

Kui kirjutada tempos üks postitus aastas, tuleb rääkida vaid kõige olulisemast.

"We Are Twisted Fucking Sister" on täiesti ebatõenäoliselt põnev muusikafilm. Tegelikult see on nii pikk, et jõudsin ainult poole ära vaadata, aga esimene pool ongi ilmselt see huvitav osa.

Twisted Sister on pealiskaudsel pilgul üks tüüpiline ameerika kaheksakümnendate hevi esindaja, keda mäletatakse pigem 1984-1985 aastal PMRC ja Tipper Gore'i korraldatud siivsuskampaania märklauana, kui rikkad konservatiivsed poliitikud hakkasid aru saama, et hevi ja rap viivad nende lapsed hukatusse ja et vaid tsensuur võib maailma päästa. TS laulja Dee Snider esines muuhulgas USA senatis, kus ta püüdlikult veeris ette pika teksti sellest, kuidas see kõik pole üldse nii, nagu PMRC memmed-taadid väidavad.

Minu meelest ei olnud TS eriti radikaalne bänd kunagi, aga muidugi üks asi eristas TS-d teistest tolleaegsetest ansamblitest - Dee Snideri drag-rõivastus, meik ja soeng nägi kokku ikka eriti kole välja. Pole ime, et Tipper Gore'i elu sai rikutud.

Ja sellest, miks Dee Snider sihuke välja nägi, dok-film "We Are Twisted Fucking Sister" räägibki. See on väga põnev vaade seitsmekümnendate New York'i muusikaellu - no põnev on ta tegelikult just seepärast, et räägib mis tegelikult toimus väljaspool CBGB'd, ehk siis kõigis ülejäänud NY ja seda ümbritsevate eeslinnade peosaalides.

Samal ajal kui Television, Talking Heads, Patti Smith, Blondie, Ramones ja kõik teised moodsad poisid-tüdrukud NY keskel diipi muusikat tegid, käis sellest klubist väljapool kõva peomelu. Mõnes mõttes jätkus kuuekümnendate garaazhipungi laine, British invasion või kuidas soovite seda nimetada, mis viis rahva peosaalidesse rockkontserditele - tantsupidu tähendas sel ajal eelkõige live bändi, nagu Eestiski sel ajal muide, kus raud- ja kes-teab-veel-misteeliste klubides mängisid Mikronid ja Virmalised ja kümned teised bändid. Muide, sama kõrtsi/tantsupeo bändi teema oli ju Suurbritannias seitsmekümnendatel veel eriti mõjukas.

Samasugune tantsupeokultuur oli kujunenud ka USA-s ja NY kandis veel eriti võimsal moel ("ballroom" oli tüüpiline kontserdisaali nimi tol ajal). Kunagi kirjutasin siinsamas bändist The Valiants, kes kuuekümnendate lõpul NY pidudel mängis. TS alguspäevad jäävad natuke hilisemaks, seitsmekümnendate algusesse ja muusika oli kahtlemata muutunud, kuigi mõnevõrra üllatuslikult Briti mõjud olid endiselt olemas.

Nii selgubki filmist, et TS vahva drag/glam riietus on inspireeritud David Bowie'st, et TS tüübid fännasid omamoodi NY Dolls'i (kuigi ei jätnud mainimata, et Dolls ei osanud mängida) ja et nende repertuaaris olid aukohal ka Lou Reedi/VU coverid, filmis näidatakse ka kuidas nad üsna ülemeelikult sõidavad üle Lou Reed'i loost "Sweet Jane". See on natuke üllatav, kuigi kui ma lugesin L.A pungi ajaloost raamatut, siis seal oli samamoodi David Bowie, glitter ja glam olulised pungi (ehk siis ka laiemalt rokenrolli) ülesturgutajad.

Ja sihuke rokenrolli bänd mängis 5 korda nädalas, aastast aastasse, iga õhtu mitu tundi, kohustusega teha coverlugusid populaarsematelt bändidelt (Led Zeppelin jt staaridelt, aga ka Judas Priesti lugusid, nagu filmist selgub). Lisaks võtsid nad üle glam-esteetika, panid naiserõivad selga ja valitsesid seejuures täielikult kõiki kohalikke kontserdisaale. Ent nad ei saanud kohe kuidagi plaadilepingut ja kippusid pikemas perspektiivis tegelikult iganema ja läbi kukkuma. Siinkohal meenub The Cramps, kes nii riietuselt (heh) kui ka valjuselt tegelikult TS-i meenutab rohkem kui esmapilgul isegi tundub. Ka neil ei õnnestunud kohe kuidagi plaadilepinguni jõuda, samas kui iga sitt CBGB's bänd juba selle saavutanud oli. Võib-olla muusikaliselt adekvaatsem paralleel on The Dictators, veidi üleüldistades maailma parim rokenrolli bänd, kes pungestas ka seitsmekümendatel nagu jaksas,  salvestas ka mitu albumit, aga ei jõudnud mitte kuhugi. Muide, üks Dictators'i tüüp tuli lõpuks Twisted Sistersisse üle.

Nii et TS on selline omapärane vanakooli rokenrollist-sai-hevimetall esindaja, kelle kaheksakümnendate puudli-hevi juured on hoopis David Bowie, Lou Reedi ja loomulikult kuuekümnendate lõpu/seitsmekümnendate alguse rokenrollis. See on omamoodi cool bänd tegelikult, kui ignoreerida seda suht poosetavat kitarriviibutamist ja -soolosid ning lõputut rokenrolli päästmise teemat, millest nad armastasid palju laulda. "We're not gonna take it" või pigem nende debüütalbum 1982. a "Under the blade" on aga sama hea (kui ka sama õõnes) kutse mässule kui seitsmekümnendate lõpu britpunk.

Need live-katkendid, mida filmist näha, on väga lahedad, paraku ehkki tahaks küll TS-i plaate õudsalt üles kiita, aga kuulasin just "Under The Blade" albumit spotify'st ja ausalt öeldes lapsepõlves kõlas ägedamalt. Ilmselt eriti saundi poolest, sest tegemist oli 1) helikassetiga 2) millel salvestus otse kahisevalt vinüülilt 3) mille pöörlemiskiirus oli ka natuke rohkem kui 33 1/3, st iga lugu oli kiiremas tempos kui originaalis. Kokkuvõttes oli lahe, kiire, sumedaheliline salvestus ja Spotify digitaalversioon seda elamust kuidagi ei korda. Samas, "Bad Boys of Rock'n'roll" ei ole väga palju kehvem The Dictators'i "Who Will Save Rock'n'roll"-ist.

TS oleks igatahes ka CBGB's lavale sobinud ja igatahes kahju et selline laiem rokenrolli läbimurre läbi kukkus ning maailm sisenes kahvatutesse kaheksakümnendatesse mitte The Dictators'i, Wayne County ja The Heartbreakers'i (Johnny Thundersi bänd, mitte see teine), vaid The Police'i, Blondie ja Talking Headsi juhtimisel.

Heviminutid U.F.O.-ga

by Evol Email

U.F.O. oli seitsmekümnendatel populaarne hard-rock ansambel. See on kõik mida te (ei) pea U.F.O. kohta teadma. Seitsmekümnendate hevi - raske on veel väheütlevamat muusikat leida.



Tegelikult on tähelepanuväärne hoopis mingist muusikaajakirjast loetud anekdoot sellest, kuidas ajakirjanik läks King Diamondiga intervjuud tegema. King Diamondit, on kes ta on, ma vähemalt väheütlevat sorti muusikuks ei nimeta. Igatahes tema plaadiriiulist vaatas ajakirjanikule vastu U.F.O. kaks plaati - aga mitte see seitsmekümnendate hevi/hardrock, nagu võiks eeldada, vaid hoopis U.F.O. kaks esimest albumit.

Nimelt U.F.O. tegelikult alustas juba 1969, mis automaatselt asetab ta mu huviorbiiti. Aga kaks esimest albumit ei olnud mitte igavamat sorti hevi, vaid n.ö kosmoserock, mis kõlas kui väga rahumeelne kitarriplõnnimine. Selleks et korralikult tunnetada kosmose täiuslikku lõpmatust, ei saa tuimalt pophevi käristada, vaid tuleb ikkagi oma muusikalistesse mõttekäikudesse  süveneda ja tasapisi pilli sõrmitseda. Nii et tervelt kaks albumit kosmoseteemadel ning teise albumi viimane lugu on juba 26-minutiseks veninud.

Kõik see värk meenutab Spinal Tapi, muidugi, aga ma ei saa kahjuks jätta nentimata, et need kaks U.F.O. esimest plaati on tõepoolest väga lahedad. Minu meelest see, et King Diamond neid nii kõrgelt hindab, on ka tore, sest absoluutselt võimatu on ette kujutada, kuidas KD selle ufo-muusika oma kiledahäälsesse hevisse integreeris. Aga kusagil seal ta on, ei tea täpselt.

Teisest küljest on sellised monomaanilised bändid nagu U.F.O. kes võtavad ühe kindla teema ja selle siis tüütuseni ära käiavad, mulle omal moel sümpaatsed. See ei ole päris sama asi, nagu "kontseptuaalsus", sest viimane tähendab pigem pinballi-võlureid ja muidu keerulisemal moel kokku pandud plaate. Aga kui ansambel "Kapsas" salvestab albumi "Redise loomine" või "Anthems To The Lettuce In The Dusk" ja kõik lood on pühendatud peenraharimisele juurviljaaias, siis pole siin mingit kontseptsiooni, ainult kinnisidee. Aga nii võib päris põnevate asjadeni jõuda. Paraku see jah, ammendab ennast kiiresti ja tuleb hakata hevi mängima.

Teine teema on muidugi see, et mõni sihuke bänd (Running Wild, Neoanderthals) juba mängibki hevi, algusest peale. Kuhu siit edasi liikuda, ma küll ei tea.

Listen everybody! Desmond wants to do it to me

by Evol Email

Röövel Ööbik pikkis vanasti mõnikord oma salvestuste vahele heliklippe mingitest filmidest. Enamasti olid need India omad, aga 1993. a albumi "Popsubterranea" viienda loo "The Best Of Fantasy Of Science Fiction" alguses hüüab keegi naine "You want to do IT to me? Listen everybody! Desmond wants to do it to me!" Aeg-ajalt ikka mõistatasin, et mis film see on, kõla järgi tundus, et tegu mingi vanema linateosega.

Lõpuks, 17 aastat hiljem mõistatus lahenes. Nimelt on tegemist lühifilmiga "The Beat Generation", mille tegevus toimus tõepoolest ennemuiste, aga valminud on see hoopis 1982. aastal Inglismaal. Tegu on Briti komöödiasarja "The Comic Strip Presents" ühe osaga. Naine, kes Rööbiku plaadi peal kõlab, pole keegi muu kui Dawn French (TV-sta tuttu sarjadest "French & Saunders" ja "Vicar Of Dibley").

Seda kohta võib näha ka Youtube'ist (Desmondi suur stseen algab u 40 sekundi pealt).

Kõige üllatavam on tegelikult see, et ma olen seda filmi kunagi ammu-ammu näinud, tõenäoliselt samaaegselt Röövel Ööbiku tegelastega, sest sarja näidati Soome telekas. "The Comic Strip Presents" sari valmis äärmiselt mõõdukas tempos, nimelt on selle märgi all tehtud saateid 1982-2005, kuid regulaarselt filmiti seda vaid viis hooaega (1982-1984, 1988, 1990 ja 1992). Aga mina nägin ainult mõnda esimest osa.

Siis tundusid nad ikka erakordselt vapustavad - eriti seetõtu, et tegu oli täiesti tundmatute näitlejatega (praegu vaatad, siis on nagu briti all-star näitetrupp), paroodiaobjektid olid enamasti samuti võõrad ja briti komöödiasarju polnud ma ka sel ajal märkimisväärselt näinud (paljud neist, eriti Comedy Stripi liikmete omad, olid veel üldse tegemata). Seetõttu oli üllatusefekt tugev. Kui ma nägin esimest korda episoodi "Five Go Mad In Dorset", siis pealiskaudsel vaatlusel tunduski see vist mulle lastekana, aga alles süvenedes selgus, et tegelt on kõik väga valesti.

Kõige rohkem avaldasidki muljet "Five Go Mad In Dorset" ja selle järg "Five Go Mad On Mescalin". Need parodeerisid Enid Blytoni klassikalist Briti viiekümendate lastekirjandust (natuke nagu Kalle Blomkvist või Scooby Doo heaolu-Briti versioonis, Eestis vist teda avaldatud pole) ning filmis seiklevad söakad lapsdetektiivid, kes jahivad ebainglisepäraseid kriminaale ja muidu homoseksuaale. Ja nendivad, et vähemalt natsid ei olnud nii vulgaarsed nagu ameeriklased.

"Bad News Tour" oli jällegi võlts-dokumentaalfilm algajast Briti hevibändist, kes läks oma elu esimesele tuurile. Natuke meenutab Spinal Tap'i, mis linastus veidi hiljem. Üheksakümnendate alguses olin ma veel hevisõber, nii et aeg on selle episoodi võlu kahandanud. Kuid olgugi, et Bad News oli muusikaliselt Spinal Tapist oluliselt saamatum, meeldis  nende koba peale ära mängitud kontsert mulle oluliselt rohkem kui Spinal Tap.

No ja muidugi "Beat Generation", mille tegevus toimus metsikute poeetide ja valju dzhässi saatel. Teisi osasid ma ei mäleta, või ei näinud. Ka praegu pole ma veel The Comedy Strip Presents DVD-kogumiku esimesest plaadist kaugemale jõudnud, põhiliselt kuna olen siinmainitud osasid mitu korda üle vaadanud.

Nii et mul on elus olnud vähemalt üks kokkupuutepunkt Röövel Ööbikuga - Desmond. Kes tahab seda teha.


Onu Quentin aka Dr Love - "maailmakuulus teadlane ja homoseksualist" (The Five Go Mad On Mescalin).
Praegu just täheldasin, et seoses tuuliste kevadilmadega kannan juba pikemat aega kaelas värvilist rätikut, mis väga sarnane onu Quentini omaga. Igatahes ma ei ole teadlane.