Category: grammofon

Johnny Violent, Morrissey ja Micragirls

by Evol Email

Mida, mida?

johnny violent's fucking gay
ultraviolence fucking sucks
morrissey's gonna kick your ass
i'm gonna catch you
johnny violent's fucking dead

Anal Cunt "Johnny Violent Getting His Ass Kicked By Morrissey" (1996)

Ah soo. Ilma Interneti abita on kaunis keeruline sõnadest aru saada. Johnny Violent igatahes on kadunud mees, Morrissey teda murrab.

Ma ei ole küll päris kindel, milline Morrissey, sest Anal Cunti produtsent oli ka Morrissey-nimeline.

Tegelikult ma tahaks hoopis uuesti kuulata seda lugu, mis väidetavalt kirjeldas kõige õudsamat asja maailmas ning mille refrääniks oli "Ten thousand Morrisseys are coming up the hill". Kõlab natuke kui Tharaphita muusikapala "10000 eestlast" - ma ei saanud alguses aru, milles asja mõte on, kuid nüüd ma alles hakkan selle 10000 mehe kujundi võimsust aduma.

10 tuhat Morrisseyd, kitarr kaenlas ja joig huulil, kes tulevad meile esinema ja kelle wikipedia artiklis on peatükid "Political Leaders", "Accusations of Racism", "Animal Rights" ja "Sexuality." Õnneks ma ei lugenud neid. Aga laulud on tal head, kindlasti. "Like A Virgin" on mulle alati meeldinud.

Seda kümne-tuhande-morrissey-laulu mängis Miettinen kunagi ammu "Vitsi-Räkärodeo" saates, kus ta mängis plaate, mis tema arust olid kõige naljakamad. Kahjuks olen artisti nime unustanud. Mul oli kunagi kassett selle saate salvestusega. Nüüd on see kassett nii kindlates kätes, et enam vist ei õnnestu seda nende vahelt välja kangutada.

Nagu näha, on mul palju mõtteid. Mõtete kõrval on minu elu tabanud ka tehnoloogiline kollaps. Nimelt on Astridi abiga mu aipodist saanud ei-pod (juhtme ots on lapse ilast oksüdeerunud ja ei lae mängijat funktsioneerimiseks hädavajaliku kõrgekvaliteedilise Eesti! Energiaga!) ning plaadimängijast sai plaadiviskaja - väikese lapsepoolse skrätšimise tulemusena on plaadinõel täitsa nüri. Ja tagajärjed - oh häda. Mul on kaks Pierced Arrows'i seitsmetollist, mida ma seniajani pole kuulata saanud.

Samas plaadipakis oli ka Micragirlsi singel ja poster, mille ma lubasin peldiku uksele üles panna. Mitte lugupidamatusest, mul pole lihtsalt paremat kohta. Tualett ei pea ju kole olema - vastupidi, tahaks just mingit hingelähedast vaadet. Ja eks teame juba Shveikist, et kasvõi keisrihärra - või siis meie riigi kontekstis Ansipi pildi - võib vetsu uksele üles riputada.  Kui mõni salapolitseinik sinna vetsu just põit tühjendama ei satu, pole midagi peljata.


Sellest plakatist oleks jätkunud mulle vaatlusainest pikaks ajaks.
Tühjale valgele pinnale oleks ehk tähendanud üles mõne mõtteteragi.

Igatahes kuulis ka Merje mu väärt plaanist ja ei hakanud mulle vastu vaidlema. Mõni päev hiljem avastasin ma paraku et, Merje, kuigi igati nõus minuga, et Micragirlsi poster on väärtuslik kodukaunistuselement ning ehteks igale koduselt hubasele käimlale - et Merje oli selle plakati - *täiesti juhuslikult*, loomulikult - ära visanud. Kuna "ta oli nigunii katki" ja "ta polnud isegi ilus mitte". Julgen vastu vaielda.

Aga teha pole midagi, pean nüüd leppima Damaged Goodsi postkaartidega. Aga need on palju pisemad.

 

Damaged Goods'i ahnusepaun

by Evol Email

Minu suhtlus Damaged Goods plaadifirma Greedbag nimelise veebipoega jäi väga lühikeseks, sest vähem kui nädala ajaga oligi plaadipakk käes.

Fabienne DelSol - I'm Gonna Catch Me A Rat 7" (2007)

Fabienne DelSol oli kunagi laulja ansamblis The Bristols, kellest ma õigupoolest midagi kuulnud pole. See singel on aga äärmiselt kaasakiskuv kuuekümnendatest inspireeritud hit-lugu, rohkem pop kui garaazhirock. Midagi nagu ye ye ja ka April March tuleb meelde. Selle loo põhjal hangiks juba täispika albumi ka. Tõsi küll, B-poolel olev lugu pole nii õnnestunud. "And I Learnt To Dream" on muidu kena psühhedeelsetes toonides garaazhirock, kuid häirib see, et Fabienne'i laul on mingi eriefektiga ujuvaks muudetud. Selle trikiga oleks võinud natuke säästlikumalt ringi käia. Igatahes tundub, et Fabienne DelSol'ilt võib veel suuri tegusid oodata.

The Bristols - Turn It On 7" (1998)

Eelmainitud Fabienne laulab sellel päris lõbusal garaazhipungi plaadil. Lihtne, aga kaasakiskuv ning saund ja meeleolu meenutavad teist kunagist Damaged Goodsi raudvara, The Headcoatees'i. Aga The Bristols ei ole päris nii vägivaldne. Võib soovitada.

Holly Golightly And The Brokeoffs - My 45 7" (2008)

Holly ja saatebändi (Brokeoffs on tegelt üks kutt, kes mängib kitarri ja trummi, nagu Toni Aare, noh) äärmiselt vanamoeline kantri ja bluusi segu. Praegune Golightly stiil meeldib mulle igatahes rohkem kui vanem, sest mäletamist mööda esimesed soololindistused olid üsna vagased bluusilood. Aga "My 45" on üks väga äkiline lugu. B-poolel on "Getting High For Jesus" ja mitte eriti üllatuslikult on see a-poole looga päris sarnane. Siin on Billy Childishi koolkonna mõju selgelt näha - iga lugu, mis väärib tegemist, väärib ka ületegemist. Noh, muidugi, eks kogu see bluusivärk on ilmselt Childishi mõju. Kokkuvõttes aga väga hea plaat, kuulaks veel.

Goldblade featuring Poly Styrene - City of Christmas Ghosts 7" (2008)

Kõige tähtsam info selle plaadi kohta on, et Poly Styrene (vt uudisjuttu, mis ilmus 2001) on endiselt suurepärase hääle omanik, mis siin väga-väga valjusti kõlab. Ka lugu ise on päris kobe, mõnevõrra eklektiline (vahepeal aimatakse järgi Ramones'i, aga refrääniks jõutakse klassikalisemale briti pungi territooriumile) ja hüplik, aga nauditav. B-poolele on mahutatud tervelt kaks Goldblade'i lugu nende 2005. a plaadilt ja need suuremat ei vaimusta. Aga A-pool on esmaklassiline, kuigi ma ei saa endiselt aru, milleks jõulu-eriväljaandeid vaja on. Niisama ei viitsi plaadistada või?

Wild Billy Childish And The Musicians of the British Emipire - Thatcher's Children 7" (2008)

Ei no muidugi, selle plaadi ilmumisest on juba pool aastat möödas, nii et nüüd on Childishil juba uus bänd (Chatham Singers). Taltsutamatu vajadus on kogu aeg uusi bände teha, olgugi et need bändid kõlavad üldjoontes ühtemoodi. "Thatcher's Children" ja B-poole "Transition Girlfriend" on selline kiiremat sorti Childishi kraam, mõlemad lood nii kahe minuti pikkused purtsatused. Mees ei ole võib-olla maailma vaheldusrikkaim (ammugi mitte rikkaim) muusik, aga minul temaga igav ei hakka.

Kokkuvõtvalt tuleb nentida, et Childishi bluusi/pungi-koolkond on endiselt heas hoos - Chatham Singers, Holly Golightly, Miss Ludella Black (samuti ex-Thee Headcoatees). Jah.

Jeejee, we're Helen Love

by Evol Email

Helen Love'iga kohtusin ma traditsioonilisel viisil - Euroopa Sotsiaalliberaalide Noorte Koostöökoja XXII sümpoosionil Brüsselis, kus ta oli Walesi delegatsiooni raporti kaasettekandjaks (mis pmst tähendab seda, et suppi lubatakse sul lauda tuua, aga prae serveerib ikkagi peaettekandja).

Või ka mitte. Sest tegelikult tähendab "traditsiooniline" meetod vaid ühte asja: kõigepealt mängis Miettinen "Räkärodeos" Helen Love'i ilmselt kõige populaarsemat singlit "Joey Ramoney" ja nimi jäi - naksti - meelde. Mõned head aastad hiljem tegin Audiogalaxy abil duo muusikaga lähemat tutvust. Iga teise lemmikbändi olen niimoodi leidnud.

2001. aastal sai temast isegi uudisjutt kirjutatud. Muide, Internetist oli HL kohta tol hetkel võimatu adekvaatset infot leida. Seda ka seetõttu, et bändil oli sajandi alguses pikem loominguline paus. Seda ootamatum oli avastus nii aasta-kaks tagasi, et HL ikka tegutseb veel. Ja sel aastal juhtus veel selline kentsakas lugu, et Soome lahe rannik ujutati üle Helen Love'i singlitega. Kaks tükki ostsin Helsingist Stupido poest ja kolmanda sebis KO Tapri klubist plaadimäelt või ma ei tea, mis asju KO täpselt seal Tapris ajas.

Siit ongi näha, milles on Audiogalaxy (vms te noored tänapäeval kasutate), ja saviplaatide vahe. HL vinüülid ilmuvad kõik hoolikalt kujundatuna ja pakendatuna. See soojendab ikka südant, kui väike plaadifirma näeb nii ilgelt palju vaeva plaadiümbristega ja värviliste vinüülidega, olgugi et see on lisatöö ja tõstab valmistuskulusid.

Muidugi, värvigamma on üsna etteaimatavalt roosa-punane-oranzh ja plaadiümbrised on kõik ränga kitshineeduse all ägavad kollaazhid (olgugi, et mangaga pole ta muusikal - tänu jumalale - midagi pistmist), aga seda parem. Nii et neil singlitel on oma võlu, mida mp3-d kuidagi edasi ei anna.

 

Formula One Racing Girls 7" (Damaged Goods)
Uus väljalase (punane vinüül), algselt ilmus 1993

Helen Love'i juures meeldis mulle kõige rohkem see, kuidas ta segas räiget diskotümakat ja Ramones'ilikult tempokat kidramängu. See debüütsingel jääb natuke poolele teele pidama. Ja pärast esimest kuulamist ei jäänud mulle meloodia pähe kumisema, mis ei tähenda küll, et lugu on kehv, aga mitte ka HL parimate saavutuste kanti. Näiteks "Happy Hardcore" painab mind juba aastaid ja ei lase öösiti uinuda, sest varvas tõmbleb rütmi saatel nagu surnud konn galvaanilise eksperimendi käigus. B-poolel on "Ridin' Hi", väike vaikne muusikapala, mis on rohkem etüüdi kui päris loo mõõtu.

 

Long Hot Summer 7" (Invicta, 2005)
Pooleldi läbipaistev oranzh vinüül

See oranzh vinüül näeb nii kena välja, et rohkem polegi eriti midagi kommenteerida, ehkki "Long Hot Summer" on väga hea lugu iseenesest. B-pool on algaja huvilise jaoks isegi põnevam, sest "Helen Love on 45" on popurrii HL möödunud aegade parimatest lugudest. Ja kuna häid lugusid oli bändil palju, siis vahelduvad nad siin b-poolel hämmastava kiirusega, mis jätab küll bändist üheülbalisema ja montoonsema mulje kui õigus.

 

Junk Shop Discotheque 7" (Elefant, 2006)
Roosa vinüül

Põgusa mõnesekundilise mõtiskluse tulemusena on just see singel siinsetest mu lemmik. A-poole "Junk Shop Discotheque" on just sihuke rõõmus tümakas, mille pärast ma Helen Love'i ja vanu "häid" aegu heldimusega meenutama kipun. Aga b-poole lood on hoopiski mõeldud demonstreerima HL pop-punki oskusi. "Debbie Loves Joey" - noh õigupoolest on see natuke nagu "Joey Ramoney v. 2.0" - räägib üsna kaasakiskuvalt suurest armastusest New Yorkis (kui mõni on täielik maisipea, siis ütlevad laulusõnad ka otsesõnu ja selge, aeglase diktsiooniga, kellega tegu: "She was Debbie Harry/ And he was Joey Ramone") ja kolmas lugu, "Shut Your Mouth" kuulub Helen Love'i kõige energilisemate lugude kategooriasse. Ja ka need kõige valjemad lood on kõrvale väga head kuulata, ausõna.

 

Järeldused: Damaged Goods on just väljastanud värske podcast'i, kus nad mängivad oma viimaseid plaate. Metsik Billy Lapsik ja Holly Golightly on endiselt rivis ja tutvus selle firmaga vajab uuendamist.

PS: Vajab märkimist ja õiendamist, et kui ma kirjutasin blgogi esimeses postituses, et Tim Kerr mängis A-Bones'is, siis ega ikka ei mänginud küll. Tegelt mängis ta kunagi bändis Big Boys ja eks otsustage ise, kas need on piisavalt sarnased nimed, et segamini ajada. Minu meelest mitte. Häbi.

Gasoline (1998) - garage/blues Jaapanist

by Evol Email

See, et garaazhipungi primitiivsus tingib muusikat kirjeldavate epiteetide värvikust, on üsna loogiline. Ei saa ju vastuseks küsimusele, et kuidas uus plaat kõlab, lihtsalt pomiseda, et "alguses kitarr teeb jõura-jõura, ja pärast laulja veidi möira-möira"; samuti ei anna muusika teaduslik analüüs kardetavasti erilist aimu sellest, mis vastsel, kuid juba tolmusel plaadil peitub. Klassikalistele muusikaterminitele nagu "bluus", "rokenroll", "lärm" ja "häbilugu" lisanduvad seega palju poeetilisemad väljendid, mida võib varrukast loopida igaüks, kellele hea tempokas kärridžipala tundub ergutav nagu pits külma viina. Ja täispikk album nagu mitu pudelit sooja viina, muidugi.

Sest jah, need pole mingid pehmed indieplaadid, mille kohta kohmetunud kriitik pomiseb "isuäratav", "soust", "maitsev kompott" ning muid kulinaarkriitilisi arvamusi. Selliste arvustuste lugemine tekitab vaid tühjakõhutunnet ja seletamatut himu härjaveres veeretatud multivitamiinide järele. Tõepoolest, garaazhipunki sobivad paremini kirjeldama tehnilisemad terminid, mis on seotud tsiklite, lennukimootorite ja nende kütusega. Samuti sobivad kirjeldamiseks nendele tehnoloogilistele objektidele iseloomulikud omadused, nagu näiteks see, et tüüpiline mootor töötab suure sisemise põlemise abil ning lendab varem või hiljem õhku, eks ole. Kütus, täpsemalt kütusepaak, lendab samuti õhku. Vaid tsikkel ei lenda õhku, vaid kusagilt kaljult alla.

Sellised kunstilised võrdlused a la "bändi uusim singel on kui kuristikku kukkunud tsikli kõrge oktaanarvuga kütusega täidetud mitme-setmesilindrilise mootori viimane surmaeelne vurtsatus" võimaldavad kogenud muusikasõbral umbes juba aimata, mismoodi kitarrid uuel plaadil tuunitud on ja kas laulja röögib uues loos valjusti või eriti valjusti. Jah, 99% kindel, et eriti valjusti.

Mida aga öelda siis ansambli Gasoline albumi kohta? Võiks öelda, et sellise muusika autor peab olema raketiteadlane - kurt, aga järjekindel. Gasoline'i bluus on välja mängitud võimalikult raskelt, higiselt ja ühemõtteliselt valjusti. Mitmed lood on tõepoolest pühendatud masinatele, näiteks Side Rod Engine Blues, üks vähestest instrumentaalpaladest, kuid mis on samasugune eriti karva- ja kõrvakriipiv bluus, nagu ülejäänud plaatki. Gasoline'i peamine töövahend on detsibell ja peamine abimees Tim Kerr, töökas helimees ja produtsent, kelle käe all on valminud palju ilgelt valjusid plaate. Mis tihti päris head on.

Jah, kätte on jõudnud faktiaeg. Gasoline on pärit Jaapanist ja USA maile jõudis see trio 1997. aastal. Käesolev album ilmus 1998 ja - nojah, mul polegi muud lisada, et hoolimata Estrusi märgi all ilmunud tervelt kahest albumist jäi see ansambel mul omal ajal täielikult kahe silma vahele, ega ma pole kunagi Estrusi diskograafiat nii tähelepanelikult jälginud ka. Nüüd aga leidsin plaadi soomest kasutatuna ja kuna Estrus'i kohta kehtib mul kindel "ostakohe" reegel, siis juhhei.

Tuttavam on küll trummar Shuhei teine bänd Switch Trout, millelt ma olen ühte lugu siiski kuulnud. 2009. aasta seisuga on kõik Gasoline'i ja Switch Trouti tüübid loomulikult täiesti ära kadunud.

Debüütalbum on igatahes tüüpiline üheksakümnendate ülivali kärridzh, mis kas meeldib või siis meeldib kontseptuaalselt - sest terve plaat algusest lõpuni ära kuulata on üsna väsitav. Bänd igatahes võtab - nagu jaapanlased minu meelest pahatihti - musitseerimist natuke liiga tõsiselt. Eriti väljendub see laulus - vokalist-kitarrist Gan põhimõtteliselt ainult röögib täiest kõrist. Ainult röögib. Ja täiest kõrist. Mis tähendab, et kogu see ettekanne on üsna üheülbaline ja mingeid viisipidamist või -pidamatust pole siit mõtet küll oodata. Aga plaadi parem osa on seevastu kitarrimäng, ja seda on siin küll kogu raha eest.

Muide rockmuusikat ei seostata ju mitte ainult tehnoloogiaga, vaid ka raske tööga. Kui ma kuulan vihast kidramängimist, siis tuleb mul pahatihti ikka meelde Vanemõe laul "Keevitaja" - ja kohe pärast seda saadetakse mälupankade st pealuu sisse kumisema Gunnar Grapsi "Raudmees", kus martäänahju lõõmavas tules sündis midagi, mille olen õnneks unustanud. Ja nagu Rob Halford võrdles Judas Priesti muusikat koduse tööstuslinna auruhaamritega. Kuigi ma ei peaks üldse teadma, kes Rob Halford on. Selline dviigatellik lähenemine muusikale pole ainult kriitikute odavmüügist soetatud epiteetide pärusmaa, vaid muusikud ise ka leiavad, et kitarrimäng on raske töö ja väärib vastavaid poeetilisi liialdusi.

Just sihukest vihast punnitamist, higine selg libe nagu ujulapõrand ja rakkus käed pillikeeltest räpast helimassi välja voolimas - ja tulemusena peaks valmima lihvitud rockilugu - aga muidugi ei valmi, ja tegelikult on kogu plaat täidetud töömehekitarri vihaste kraaksatustega - vaat just sihukest muusikat leiab Gasoline'i debüütalbumilt. Siin plaadil kohtuvad ameeriklaste suur armastus tehnika vastu ja tõeline tammsaarelik higine kraavikaevamiskirg. Ainult toore jõuga on võimalik sellist muusikat teha ja ainult piiritu usaldus selle vastu, et ükskõik kui kärisevaks sa oma võimendi keerad, tehnika lubab seda kõike ja valjem on alati parem, võimaldab seda kõike salvestada.

Gasoline on täpselt sama kasutajasõbralik nagu maailma kõige suurem traktor või maailma kõige kõvema põhjaga voodi. Aga selle monstrumi tähelepanuväärilisust ei saa keegi eitada. Elagu töökad Timm Kerr ja Tamm Saare.

<< 1 2 3