Category: grammofon

Ostmata plaadid ja Link Wray

by Evol Email

Mõned aastad tagasi küsis üks tuttav laenuks punk-CD-sid, sest tahtis end klassikalise punkrockiga kurssi viia. Oma üllatuseks pidin vastama, et mul selliseid plaate pole. Mis on täiesti tõsi, sest kõik Sex Pistolsi, The Clashi, Dead Kennedys' jne albumid, ent ka mitmed Falli, Pixies' ja Sonic Youthi plaadid jäid minust maha kuhugi sajandivahetusse, kui helikassetid asendusid CD-de ja mp3-dega ning leidsid varjupaiga kusagil kastipõhjas. Mingit puudust pole nende järgi tundnud ka, lood on siiamaani meeles ning teised plaadid on peale tulnud.


Seda plaati minu kodus kuulata ei saa

Teine lugu on jälle selliste plaatidega, mida ei osta või isegi ei tõmba seepärast, et nende aeg on justkui möödas. Mitte, et sellega teadlikult nõustuks, aga lihtsalt aeg on edasi läinud ja uued bändid asemele tulnud. Eric Davidsoni  garaazhipungi raamatus kurdetakse, et kui 21. sajandil garaazhipunk korraks populaarseks sai, ei ostnud keegi vanade teeneliste bändide 10-15 aastat tagasi salvestatud albumeid, vaid hoopis nende uute bändide-moeahvide plaate. Nii et kauaoodatud raha ja respekti oma vaevanägemise eest vanad tegijad ikka ei saanud.

Võin seda mõtet mingil määral kinnitada, nt mul ei ole kodus siiamaani ühtegi The A-Bones'i või The Dwarves'i plaati, küll aga on nii Hives'i kui Yeah Yeah Yeahs (kes vaevalt enam kunagi plaadimasinasse pääseb) CD-d. Või siis mu kogu ehtiv Sahara Hotnights'i CD. Kunagi tundus hea mõte osta. See on nagu punk-Vanilla Ninja põhimõtteliselt. Kuna see album ületab mingeid taluvuspiire, ei luba Merje seda peale panna, nii et ka "Jennie Bomb" ei jõua vist iialgi enam mängijasse.


Nii polnud mul ka seni ühtegi Link Wray plaati. See mees on nagu mingi puhkav peajumal, kes kunagi pannud tubli aluse rautalankale ja kelle lugusid leidub mul cover-versioonis iga teise instro-CD peal, aga kelle muusikat ise ma kunagi väga kuulanud pole, sest kunagi pole sellist mõtet tekkinudki. Link Wray on midagi ülimalt algset ja põhilist, nagu päike, kuu ja tähed - ja nende peale ei mõtle ju eriti kunagi.



Aga nüüd viimati kui Soomes käisin, siis tulin sealt oma esimese Link Wray plaadiga siiski tagasi. See on Nortoni välja antud Link Wray & The Wraymen'i 1960. a debüütalbum. Tegu on ikka üsna varajase aastakäiguga ja seetõttu mitte päris selline klassikaline Wray-instro, nagu seda ette kujutaks. Igal juhul on läbivalt kuulda 1950. stiilis rockabilly-mõjutustega instrosaundi a la Duane Eddy. Mis on ka lahe, aga veel mitte päris *see*. Igatahes on see põnev kuulamine, ja lisab omajagu ajaloolist konteksti kuuekümnendate instro/surf-lainele.

Vagrants - I Can't Make A Friend 1965-1968

by Evol Email

Kõigepealt märgin, et Meritoni hotelli juures on praegu tornkraana tippu tõmmatud suur loosung "Valiants". Ma ei teagi, miks. Kõlab nagu tüüpiline garaažibändi nimi ja boonusena võiks sellise nimega grupp olla vabalt ka Eesti bänd.


Vagrantsi lugu meenutabki üllatavalt palju Eesti kuuekümnendate biitbändide elukäiku, isegi nende tegutsemisaeg 1965-1968 kattub Eesti biitlainega. Tegemist oli koolipoistega, kes panid bändi kokku, sebisid endale pillid ja kellest mõne aja pärast sai linna kõige kõvem peobänd. Nimelt mängisid nad enamuse oma karjäärist klubides, ja said selle eest ka hästi tasustatud. Selline tantsusaali/klubi kodubändi kontseptsioon on praegu üsna tundmatu, aga kuuekümnendatel ainuvõimalik. Ja Tallinnas kuuekümnendatel oli täpselt samamoodi, igas tantsusaalis oli oma biitbänd. Kes said lugupidamist ja raha.

New Yorgis oli Vagrants lugupidamise ja raha koha pealt igatahes esirinnas, kuid suurem läbilöök jäi tulemata. Mis vajaka jäi, on raske öelda. Tegelikult võib sama hästi küsida, miks garaazhirock kui zhanr pikemas perspektiviis läbi ei löönud? Peamiselt seetõttu, et muusikutele endile jäi see tee liiga kitsaks. Nii ka The Vagrantsi kidramees Leslie West ja manager Papallardi said kuulsaks alles oma järgmise bändiga Mountain. Juba 1969. a salvestasid nad erakordselt tüütu kõlaga hard-rock albumi. Pean siiski nentima, et Mountaini salvestatud "Mississippi Queen"  on minu meelest väga hea lugu. Seda tutvustas mulle esimest korda jällegi Miettinen.

Vagrantsi LP kohta võiks kõigepealt öelda "atraktiivselt pakendatud ja esitletud". 180g (loe: kallis) vinüül, topeltümbris ning paljude fotodega vaheleht.  Samuti on plaadil soliidne soovitaja - üks Ramonesi vennastest meenutab, kuidas nad kooli sööklas Vagrantsi esinemist imetlesid ja kuidas Vagrants neile eeskujuks oli. Vagrants ise peab end veel Hammond-oreli üheks esimeseks kasutuselevõtjaks, samuti olla nende venitatult mängitud Stonesi ja Biitlite lood inspireerinud The Vanilla Fudge'i (kes tegi päris mõnusaid psühhedeelseid kavereid biitlite lugudes, mängides neid 10 korda aeglasemalt kui õigus. Tartu Ülikooli fonoteegis on loodetavasti nende CD veel tänapäevalgi alles.). Ja mingi side veel New York Dollsiga, mis mulle praegu ei meenu.

Nii et ikkagi tähelepanuväärne, et The Vagrants on jäänud niimoodi teiste bändide varju ja on seda tänapäevalgi. Juhuslikult lugesin LP arvustust Mojo'st ja seal nenditi lõpus kuivalt "for obsessives only". Ei kõla just julgustavalt, ah?

Aga ma ostsin plaadi ikkagi ära, olgugi et ma neid 180g-sid muidu liiga kalliks põlgan. Ent see LP oli "Rahva Raamatus" ja sisetunne ütles mulle, et kui mina seda ära ei osta, jääb ta sinna poeriiulile nukrutsema igaveseks. Ja ükski kuuekümnendate aus kärridžibande ei vääri sellist õudsat saatust. Puht-humanitaarsetel kaalutlustel siis maksin raha ära ning ega ei kahetse.

Esiteks tuleb kiita lisalehel olevat bändi biograafiat, mis on üsna tuntud zine'i The Ugly Things toimetaja kirjutatud. Tihe tekst, pikk, lõpmatult pikk jutt, mis katab painava põhjalikkusega kõik 3 aastat Vagrantsi elust. Sellised igavad jutud mulle meeldivad (ja on muide ka põhjuseks miks ma Mojot loen. On oluline õudsalt täpselt teada, mida Deep Purple tegi kuuekümendatel, enne kui ta järgmisel kümnendil heviks kiskus).

Teiseks ja peamiselt - muusikaliselt on plaat igati tipsen-topsen. Siia on koondatud kõik bändi singlid, sest albumini nad ei jõudnudki. Mida siin ei ole - ühtegi tõeliselt väljapaistvat salvestust siit ei leia. "I Can't Make A Friend" on tõsine garaazhipunk ja ilmselt kõige meeldejäävam singel, samuti "Beside The Sea" meeldis mulle väga, psych-mõjudega unistav, vaosoitud energiast pakatav lugu. Aga kõik paremad lood on rohkem soliidne Nuggets/Pebbles jne kogumike materjal kui üksikuna meeldejääv. Pidev Hammond-oreli tallamine annab aga helipildile palju juurde, seda tõesti.

Lisaks nii väga seda metsikust, mis väidetavalt laividega kaasnes, plaadilt ei kuule. Singlist singlini on bändi muusikaline areng üsna hästi kaardistatav. Bändi esiksingel on 1965. aastast ja veel üsna biitlomaanlik, kuhugi poole peale mahub veel nende sinku "Respect", millest pidi saama nende läbilöök muusikaturul, kuid kahjuks salvestas Aretha Franklin samaaegselt sama loo ja jäi edetabelites peale. See sõuliekskursioon pole just paha, kuid sama singli b-pool "I Love, Love You" on juba üsna mõttetu sõulikatsetus. Täpsemalt ei oska öelda, mul pole hinge.

Bändi viimased singlid - jällegi - muusikalistelt knihvidelt on nad võimelised rindu pistma ükskõik millise teise 1968. a traadibändiga, aga mingi säde on siit ikkagi puudu ja muusika kisub aeglasemaks lõdva rütmisektsiooniga psych-rockiks, mis ei ole väga uuenduslik ja noh, ma ei oskagi öelda. Parema meelega kuulaksin The Pretty Thingsi "SF Sorrow"'t, igatahes. Kui juba, siis juba. Loomulikult polnud Vagrantsil võimalik nende lugude kallal niikaua nikerdada ka.

Igatahes Vagrantsi kogumiku näol pole tegemist mitte erilise garaažipungi tähisega, vaid oluline on just, et see on pigem kuulajasõbralik plaat, mis võib taustal vaikselt mängida, sest kuuekümnendate psych-rock lõdvestab lihaseid, vähendab ajuturset ning ravib krampe. Pelgulinna sõltumatu instituudi kinnitusel.

Selline lühike kanne siis bändi kohta, kellest ma veel paar kuud tagasi midagi kuulnud ei olnud.

Lammaste loendamine Minor Threati abil

by Evol Email

Minor Threatist niipalju, et mõni suvi tagasi saabus KO pikalt tööalaselt komandeeringult Budapestist, näol lausa närviajavalt puhanud ilme. Budapestist tõi ta mulle kaasa ka sünnipäevakingi – Minor Threati LP "Out of Step" (1983). On laialt teada asjaolu, et Minor Threati diskograafia mahub ära lahedasti ühele CD-plaadile ja Ian MacKaye, lahke mees, on just sellise CD valmis teinud ja ka müüki pannud („Complete Discography“, 1989). Seega formaalselt puudub vajadus täiendavate Minor Threati reliiside järele.

Aga „Complete Discography“ häda on see, et ta on liiga pikk ja sisaldab liiga palju muusikat. Hea küll, mitte just ajaliselt, sest Minor Threat suudab 26 lugu kolmveerand tunniga ilusti ära mängida. Ent minu tähelepanu tasapisi hajub ja rohkem jäävad meelde plaadi alguspoole lood, kus on Minor Threati esimesed singlid oma pooleldi lööklauseliste lugudega a la „Straight Edge“ ja „Minor Threat“.  Seda ma olen ammu märganud, et albumite kõikvõimalike lisalugudega uusäljaanded ainult väsitavad mind ja lahjendavad algsete plaatide mõju. Sama probleem vaevab ka „Complete Discography“ kogumikku ja…

…sellest on kahju, sest iseseisvalt grammofonile asetatuna moodustab „Out of Step“ ootamatult tugeva terviku ja need üheksa lugu omaette kõlavad palju löövamalt kui peidetuna „Complete Discography“ lõpuossa. Nüüd alles torkab tõeliselt kõrva, et bänd on vahepeal kõvasti rammu kogunud ja mängib võimsamalt kui kunagi varem, kui ka mitte just kiiremini. Eks lisandunud teine kitarr aitab ka kaasa. Igatahes väga hea plaat on ja piisavalt lühike, et jaksaks kuulata.

Tegelikult tahtsin hoopis teha väikese majandusteemalise tähelepaneku. Ian MacKaye, teadagi, seisab alati õigluse eest väljas ja seetõttu on ka Dischordi väljaantud plaatide ümbristel ka ära märgitud õiglane hind. 1983. aastal oli see $ 3.50. Hiljem tõusis see $ 5.00 peale ning KO Budapestist toodud (prantslaste pressitud) eksemplaril on hinnaks märgitud juba $ 7.00. Aga tänapäeval võite Dischordi kodulehelt „Out of Step“ albumi lunastada 9 dollari eest. See on muidugi igati soodne hind, aga tahan hoopis nentida, et vaat selline on olnud kõikvõimsa dollari allakäik.

Järgmine samm olekski mõnel unetul ööl kokku lugeda lambad „Out of Stepi“ plaadiümbrise peal ja arvutada, mitu lammast saanuks ühe dollari eest 1983. ja mitu saab 2011. aastal. Sellest tuleb koostada õpetlik graafik ning ajamasina abil sokutada see Stanislav Malahhovi töölauale, kes avaldaks selle 1965. a „Pikris“ pealkirjaga „Onu Sämmi lambaparistamine“.

Selline vähemalt on mu plaan. See on hea plaan.

Elu pärast Thee Headcoatees’i

by Evol Email

Kas elu pärast Thee Headcoateesi on üldse midagi väärt? Thee Headcoatees’i fänn oli hea olla, sest kõik oli lihtne - laulud olid lihtsad ja kaasakiskuvad, lood teada-tuntud, nalja sai omajagu, muusika oli vali ja naishääled tasakaalustasid Metsik Billy Lapsiku brutaalset kitarrimängu. Thee Headcoatees’i plaadistused said paraku otsa sajandivahetusega. Järgnevalt väike pilk sellele, mis sai edasi (kui sai).

Või vähemalt oli see mu esialgne plaan, kuid juba lühike katse diskograafiaid lugeda ja paar Internetiotsingut veensid mind, et Thee Headcoatees’i liikmete muusikuteid ja -ristteid ei ole niisama lihtne kokku võtta. Näiteks tuleb tunnistada, et ansambel The A-Lines, mille koosseisus oli nii Kyra LaRubia ja Bongo Debbie ja kes salvestas 2005. a albumi Sympathy For The Record Industry’le, on mulle täiesti tundmatu,  ent samas plaat, mida tahaks kindlasti kuulda. Samuti on Holly Golightly soolokarjäär olnud pikk-pikk-pikk ja seiklused on käinud sellistel retro- ja bluusiradadel, kuhu ma tihti ei satu. Ent nagu selgub, on mul igalt tüdrukult mõni plaat siiski olemas.



Kasakamütsiga Kyra 7-tollise singli “Doodlebug’” (1998, Damaged Goods) nimilugu on päris tore monotoonne garaazhipunk ning lõpmatult korduv “doodlebug doodlebug” jääb kiiresti meeli kummitama. B-poolel on “Punk Rock Ist Nicht Tot”, Billy Childishi loo kaver. Kyra sooloalbum ilmus samal aastal Vinyl Japani märgi all ning on seniajani müügil suhteliselt soodsa hinnaga. Doodlebug on hea singel, kuigi mitte just väga omanäoline, mistõttu albumi hankimise üle on selle põhjal raske otsutada.



Nii Thee Headcoats kui Thee Headcoatees jäid eelmisesse sajandisse ning uuel aastasajal tegutses Billy Childish ansambli The Buff Medways eestvedajana. Selgub, et ka neil oli oma naispoolus nimega The Buffets. Tegu oli küll rohkem projektiga, kes 2006. a salvestas albumi “Saucy Jack”. Ansamblisse kuulus lisaks nt Nurse Julie’le (BIlly Childishi elu- ja bändikaaslane) ka teisi kärridžitüdrukuid, sealhulgas ka Matron Bongo, ehk siis juba tuttav Thee Headcoatees’i liige Bongo Debbie. Muusikaliselt rõõmustab The Buffets ootuspäraselt meid lõbusate naislauljate, eriti ühetoonilise, kuid väga mõnusalt karvase kitarrikõlaga ning 14 punklooga, millest paljud loomulikult Billy Childishi noodivihikust, (s.h tuleb jälle ettekandele Punk Rock Ist Nicht Tot). Ning nad on rõivastunud I maailmasõja mundritesse, mistõttu näevad välja stiilsemad kui mõni teine, teistsuguseid mundreid kandev bänd. Nagu neid Eestiski leidub.

Kõige rohkem oleks ilmselt rääkida Holly Golightly’st, kui oleks mida rääkida, sest tema vanemaid sooloalbumeid ei ole ma eriti kuulnud. Peamiseks põhjuseks kindlasti tema suur bluusiarmastus. Holly Golightly viimane projekt on aga meesnaisduo Holly Golightly and The Brokeoffs, mis võlus mind ära oma singliga “My 45” (2008), mis oli hästi kiire ja hästi mürgiste sõnadega kättemaksubluus. B-poolel oli jällegi “Getting High For Jesus” ja igasugused viited religioonile tõmbavad mind endiselt vastupandamatult.



Ülalmainitud singel oli pärit 2008. a albumilt “Dirt Don’t Hurt”, mis paraku päris sama elavat elamust ei pakkunud, vaid oli tõepoolest üsna tolmune soigumine, kus Golightly nukrat esitust saatis Lawyer Dave’i sobivalt vinguv kitarrimäng. Ei ole halb plaat, aga natuke aeglasevõitu. Võib-olla oleksin tähelepanu pidanud pöörama ametlikule plaaditutvustusele, milles nenditakse, et plaat on natuke aeglasevõitu.



Holly Golightly uus, 2010. a album “Medicine County” on kõrge bluusisisalduse tõttu minu jaoks sama problemaatiline, kuid uus plaat on tõepoolest märgatavalt energilisem ning esitus esituseks, aga laulukirjutamine on tippklassist. Avalugu “Forget It” on täiesti lummav. Lisaks on siin “Murder In My Mind”, mis on pea sama hea kättemaksulugu nagu “My 45”. Ning usulippu kannab kõrgel “When He Comes”. Kes tuleb? Jeesus muidugi.

Muide, Holly Golightly ei ole pseudonüüm, vaid ristinimi.



Parima jätsin viimaseks. Miss Ludella Black salvestas 2000. aastal väga kõrgel kunstilisel tasemel kuuekümnendate stiilis garaazhirocki albumi “She’s Out There”. Lugude valik on korralik ja ega muidu saagi aru, et midagi on vajaka, kui ei kuulaks tema järgmist albumit 2008. aastast, “From This Witness Stand”. Uue plaadi tegemine, nagu näha, võttis aega 8 aastat ja tulemus on täitsa olemas - see album on täiesti perfektne. Täiesti. Rohkem ma ei ütle midagi.

The Ventures lööb mu uppi

by Evol Email

"The Ventures Knock Me Out" (1965)

Alustada tuleb sellest, et tegemist on the Ventures'i järjekorras seitsmeteistkümnenda stuudioalbumiga. Selleks ajaks oli bändil seljataga viis aastat plaadistamist, nii et töönarkomaanialt on The Ventures täiesti ületamatu. Muidugi, salvestamistempo oligi kuuekümendatel teistsugune - vähemalt üks album aastas oli hädapärane miinimum, aga viie aasta jooksul sellist tootlust üleval hoida on tähelepanuväärne saavutus. On selline kompulsiivne salvestamine nüüd halb või hea, kes seda teab.

The Ventures mängib loomulikult instrumentaalset kitarrimuusikat, kes veel ei tea. Kuuekümnendatel saatis neid märkimisväärne edu ja nad müüsid (muidugi ka salvestasid) palju-palju plaate. The Ventures'il on vähemalt paar suurt hitti, mida kõik kindlasti kuulnud on - isegi siis kui nad ei tea, kes mängib. Sest Eestist on selline muusika suures kaares mööda läinud, hoolimata sellest, et Soomes oli nn rautalanka väga kuum teema nii kuuekümnendatel kui ka tänapäeval.

Oma legendaarsusest hoolimata ei tekita The Ventures'i nimi minus siiski päris sellist elevust kui mõni teine tolleaegne surf/instro-grupp, nagu Trashmen, Volcanos või Dick Dale & His Del-Tones. The Ventures on siiski bänd, kes jääb eelkõige surf/instro keskteele ja kelle muusikas puudub pahatihti hädavajalik teravus. Kitarriinstro ongi juba olemuselt veidi monotoonne žanr ja ansambel peab kõvasti pingutama, et kuulaja huvi üleval hoida. Üllatused, provokatiivsed kitarritõmbed, ent ka hoolikalt väljamängitud vaiksed momendid on hea instro-albumi puhul hädavajalikud.

Sellel albumil jõudu ja pinget igatahes mõnevõrra napib, vaid ansambel mängib rahulikus kesktempos algusest lõpuni. Kuid jah, nõustugem, et väga professionaalselt mängib. Plaadile on mahtunud neli originaallugu ja valik laenulugusid, rõhuasetusega briti muusikal. Laenulugude mängimisel ongi põhiline häda pretensioonitus ja tuimus, millega neid esitatakse. Eriti torkab see silma The Zombies'i "She's not there" juures, mis originaalis oli vaikne ja tundlik, kuid äreva rütmisektsiooniga poplugu. The Ventures saeb sellest oma kitarridega tuimalt läbi nagu teleturu nuga saepuruplaadist. Selle aranžeeringu tegemine ei saanud küll rohkem kui viis minutit aega võtta. Teiseks, Lennon-McCartney ja Roy Orbisoni kaverid (loomulikult "Pretty Woman") võisid olla aktuaalsed 1965. aastal, aga tänapäeval on mõlemad tüütuseni ära leierdatud autorid ja The Ventures'i jällegi üsna konservatiivsed tõlgendused ei lisa midagi uut.

Samas on bändil mõnus, hästi väljatimmitud saund, ja kui nad ikka hoo sisse saavad - ja plaadil on ka paar veidi kiiremat pala - siis ei saa ühtegi halba sõna öelda. "The Ventures Knock Me Out!" sobib igatahes väikese puhkehetke saateks imehästi.

 

1 2 3 >>