Category: garage

The Electric Prunes ja kaks laulukirjutajast prouat

by Evol Email

The Electric Prunes'i debüütalbumist (1967) ei saanud ma lihtsalt mööda minna. Keegi, kes on kord kuulnud nende singlit "I Had Too Much To Dream Last Night" ei saa seda teha. Elu ei ole pärast seda enam endine. Seepärast ostsin plaadi ära, hoolimata kallist hinnast. Tegu on järjekordse Rhino reliisiga, millel lisalugudeks vaid küll bändi avasingel "Ain't It Hard/Little Olive" 1966. aastast.

Bänd ei ole kuulus, aga ka mitte tundmatu, näiteks Valter Ojakäär pühendas neile oma "Rockmuusikast" raamatus oma viis rida, mis pole paha tulemus. Neid mäletatakse natuke ka selle poolest, kuhu nende karjäär välja viis, sest juba 1968. aastal avaldasid nad ladina keeles lauldud psühhedeelne/gregoriaani/gospel/misiganes-religioosne-ülepingutus kontseptuaalalbumi "Mass In F Minor", kus nad väidetavalt isegi pilli ei mänginud (seda tegid stuudiokehad). Selline pauk sai lõppeda ainult ansambli lagunemisega. Vähemalt oli, mida meenutada.,

The Electric Prunes'i elu tipphetkeks oligi singel "I Had Too Much To Dream (Last Night)", millega nad kohe edetabelitesse välja jõudsid (teine tipphetk oli kahtlemata "Mass In F Minor"...). Juhitakse ka tähelepanu sellele, et see oli "Nuggets" kogumiku (ehk siis garaazhirocki piibli..) avalugu. No ma ei tea, mis saavutus see nüüd just on, aga see on väga hea avalugu igale plaadile kahtlemata. Käesolevale albumile samuti. Algab ähvardava kitarrisuminaga (millegipärast meenub The Mummies'i "Fly") ja jätkub alguses petlikult unelevalt, mis varsti moondub inim- ja kitarrikarjetest häiritud psychrockiks, kus kitarrihelid on salvestatud õigetpidi, valetpidi ja mõlematpidi. Aga seejuures on säilinud ka täiesti edetabelivääriline popmeloodia.

Siit jõuamegi kahe kõige olulisema asja - õigemini isiku - juurde sellel albumil. Nendeks on Annette Tucker ja Nancie Mantz. Nimelt The Electric Prunesi "I Had To Much To Dream Last Night" on kirjutatud kahe professionaalse laulukirjutaja poolt. Ja kuna plaadilepingu sai ansambel just nimelt selle singli põhjal, kirjutasid plaadifirma ja produtsendi nõudmisel esikalbumi materjali suures osas samuti need kaks naist. Lisaks oli albumi produtsent David Hassinger popmuusika maailmas vana kala, kes oli teinud koostööd Rolling Stonesi ja The Monkees'iga. Nii et 1) Rolling Stonesi mõjusid võib siit plaadilt omajagu leida 2) The Monkees'i edu põhines justnimelt professionaalsetel laulukirjutajatel.  Seega ajal kui rokenrolli ja bluusikaverite aeg oli pöördumatult läbi saanud ja iga vähegi tõsiseltvõetav bänd oma materjali ise kirjutas, oli The Electric Prunes sattunud olukorda, kus lood tulid väljastpoolt ja oma lugusid neil salvestada ei lastud.

On see nüüd suur puudus või mitte? Raske öelda, sest ausalt öeldes ei tundu The Electric Prunes'i originaalmaterjal just väga originaalne ega vapustav. Ja hoolimata sellest, et tänapäeval on selge, et Lõhmuse, Brandesi jt elukutseliste laulukirjutajate toodang on puhas prügikastimaterjal, olid kuuekümnendatel siiski teised ajad.

Esimene ootuspärane tulemus on, et album pole seetõttu just terviklik psühhedeelne meistritöö. Teine, veidi ootamatum tulemus on, et bändil oli võime Tucker/Mantzi poplood rüütada lahedasse garage/psych vormi. Oli ju ka "I Had Too Much To Dream Last Night" algselt kirjutatud kui tasane poplugu, aga The Electric Prunes keeras selle pea peale.

Või võtke kasvõi nende järgmine singel "Get Me To The World In Time", mis avab selle albumi b-poole. Jah, päris sama kõva hittlugu loomulikult oodata pole, kuid raiuv kitarr ja metsik rütm tagab kui ka mitte uue psychrock-meistritöö, siis vähemalt kõva garaazhirocki loo, mis sobitub igasse plaadikogusse, mis algab Bo Diddley'st ja lõpeb The Falliga. Bo Diddley'lt on siinkohal muidugi kõvasti laenatud.

Tucker/Mantzi "Are You Lovin' Me More (But Enjoy It Less)"  laulust on minu rõõmuks saanud kiire garaazhipunk, mis ennustab ette NY Dollsi ja The Dictatorsi stiilis bändide tulekut. Muidugi vaid senikaua, kuni elektriorel räigelt sisse sõidab.

Bändimeestel ise lubati albumile panna kaks lugu. Kumbki nendest ei ole paraku väljapaistvaimate lugude seas. "Luvin" on suht amatöörlik rütm-ja-bluus, mida kõik tol ajal mängisid. Seevastu "Train For Tomorrow" on päris tore unistav psychrock.

Eraldi võiks veel märkida samuti Tucker/Mantzi lugu "Sold To The Highest Bidder", mis The Electric Prunes'i tõlgenduses on salvestatud kui totaalne sõda Havai ja Kreeka pillitinistamise vahel. See kõlab veidi nagu surf (meenutage samuti kreeka-teemalist Misirlou'd), mis kulmineerub Kreeka saarestiku mahapõletamisega Kamehameha Suure laevastiku poolt.

Umbes veerand Tucker/Mantzi toodangust ja seega ka albumist on siiski väljakannatamatu. The Electric Prunes kõlavad siinkohal nagu suvalised säästumuusikud. "Onie" on mage popballaad, ja laulja igavlev esituslaad ei aita sugugi kaasa. "About A Quarter To Nine" on samalaadne vaikne ja tüütu nunnutamine ning "The King Is In The Counting House" on tobe klavessiinipõhine lastelugu.  Noh, The Kinks on midagi taolist samuti üritanud ("Animal Farm" meenub mulle), ent The Kinksil oli Ray Davies, mis iga banaalsuse suutis uhkelt välja mängida. Aga The Electric Prunesi loos pole midagi, mis kõrva torkaks või meelde jääks.

Plaadi lisalugudeks on bändi debüütsingel, mille avalugu "Ain't It Hard", on äraütlemata lahe garaazhipunk, kui ka mitte just eriti originaalne (tegu on ka laenulooga). Igatahes kitarrimäng ja -rütm on 50% "rongirattad ragisevad" ja 50% "Batmobile sõidab ringi aknad lahti ja stereo põhjas". B-poole lugu on The Electric Prunesi originaalpala "Little Olive". Üldiselt oleks The Electric Prunes'i omatehtud rokenrolli-lood veidi lahedamad kui seal oleks vähem rütmi-ja-bluusi. Ja suupilli, suupilli pole kunagi liiga vähe. Aga nii pole ka viga.

Kuhugi debüütalbumi ja "Mess In F Minori" vahele jäi bändi teine album "Underground", mis sisaldas juba rohkem originaalmaterjali, aga sellest tehakse üldiselt vähe juttu ja seda ma pole kuulnud. Kuid käesolevat plaati võin mõnest igavast loost hoolimata küll soojalt soovitada.

13th Floor Elevatorsi psühhedeelsed helid, abiks kannupill

by Evol Email

The 13th Floor Elevators - Psychedelic Sounds Of The 13th Floor Elevators (1966)

Tundub kuidagi õudsalt ebaõiglane, et ma kunagi pole sellest plaadist eraldi juttu teinud.

The 13th Floor Elevatorsi positsioon muusikas on veidi kahetsusväärne. Esiteks olid nad ajast võib-olla veidi ees (või siis äkki taga... olenevalt sellest, mis hetke vaadata). Teiseks tegutsesid nad kusagil Texases tolmu sees, kandis, millest au ja kuulsus kaugele jäi. Sel ajal oli Austin (aga ka Houston, kus asus nende koduleibel International Artists) täiesti mittemidagi ütlev geograafiline määratlus. Mitte nagu üheksakümnendate garage rock revival'i aegu, kui olla pärit Austinist oli väikest viisi auasi. Aga see on vana tõde, et just perifeerias sünnibki äge muusika. Oleks nad elanud California jämmi- ja folkmuusikute seas, siis kahtlane küll, kas nad oleks seal sellise kitarrikeskse albumi salvestanud.

Teisest küljest on Elevators praeguseks saavutanud üsna soliidse tunnustuse ning neid võib leida igasugu parimate albumite nimekirjadest. Tänapäeval arvab iga teine bänd, et neid on 13th Floor Elevators mõjutanud.

Tõsi ta on, et 1966. a ilmununa on psühhedeelse rocki aspektist see album ikka päris teedrajav. Sellega jõudsid nad ette Jefferson Airplane'ist, kelle "Syrrealistic Pillow" oli pigem folgikeskne, ja mille ägedamad lood, sh "White Rabbit", pärinesid kõik Grace Slicki eelmisest bändist. Samuti oli ka The Beatles'i Sergeant Pepper veel ilmumata, kuigi too album oli juba teisest kaalukategooriast.

Samas on siin albumil garaazhirocki mõju veel väga tuntav ja psühhedeelne aspekt jääb minu meelest rohkem tahaplaanile (kui seda hullu kannupilli mitte arvestada). Kriitikute meelest oligi alles nende teine album "Easter Everywhere" tõsine meistriteos. Elevators jääbki kogu oma tegutsemisajaks kuhugi garage ja psychi vahele. Minu eelistan siiski debüüti, siin on lihtsalt rokenrolli rohkem. Mis on hea.

Bändi kuulsaim liige oli kitarrist ja laulja Roky Erickson, kes oli kahtlemata sügav mõtleja ja suur muusik. Samuti ka väga ektsentriline inimene ning suur narkosõber, kelle jaoks bänditegemine lõppes juba 1969. aastal, kui ta oli sunnitud taanduma hullumajja. Sellest hoolimata ei ole Elevators kunagi olnud väga eksperimentaalne psych-rock, vaid ikka üsna maalähedase suhtumisega ning nende lood ei lähe enamasti kuhugi kosmosesse uitama.. kuigi pikaks kippusid nad mõnikord venima küll.

Aga kui hea plaat see siis tegelikult on? Mida aeg edasi, seda rohkem on mulle hakanud tunduma, et ikka väga hea plaat.

Selle plaadi peamine puudus on tõesti see, et helipilt on üsna vesine. Seda ütlevad kõik ja ma pean seda kinnitama. Jutt ei käi odavast produktsioonist või lo-fist, vaid lihtsalt sellest, et bänd kõlab nagu läbi madratsi. Pange võrdluseks peale nt The Sonics, ja saate aru, millest jutt. Siin plaadil on kõik tuhm ja jõulisus kaob ära. Seda halvem bändile, sest kaotsi läheb esituse dünaamika, mis Elevatorsil on minu meelest väga osav. Elevators ei pelga end õigel hetkel tagasi hoida või valitud kitarrihelisid esile tõsta, et siis jälle täie jõuga pille tallata, nii et stuudio väriseb. Ka Ericksoni laul tundub venitatud ja natuke vinguv ning oleks võib-olla teistes tingimustes kõlanud veidi tuumakamalt, Siiski tuleb nentida, et laulustiil on tüüpiline kuuekümnendate punnitamine, nii et ega siin midagi võib-olla muuta polekski. Võta või jäta. Sel juhul ma võtan.

Elevators on ühes mõttes veel täiesti ainulaadne bänd - nende varustuses oli elektriline kannupill. Loodan, et tõlgin seda pilli nime õieti. Kui ma esimest korda Elevatorsit kuulsin, siis arvasin et plaat on tuksis. Aga ei ole, üks mees puhub lihtsalt seda pilli, suutmata bändiga ühes tempos püsida. Ükskord proovisin netist kannupilli pilte otsida, aga ei leidnud, võib-olla parem ongi. Minu arusaamade kohaselt on kannupill, ee.. suur kann, mille sisse saab puhuda (mäletan seda hästi arvutimängust Larry 7, kus õed Juggs - mitte kuigi peen Al Lowe'i kahemõtteline sõnademäng, eksole - sellel musitseerisid). Kas electric jug on midagi samasugust, pole aimugi. Kuhu elekter selles skeemis juhitakse - ei oska samuti arvata. Igatahes Elevatorsi salvestustelt selgub ka, et electric jug on täiesti kontrollimatu aparaat ja selle undamine ei püsi ühelgi moel rütmis ülejäänud muusikaga. Justkui istuks mõni vigurivänt bändi tagareas ja teeks lolli nalja, samas kui teised ei saa talle piki kukalt äsada ka, sest mõlemad käed on kitarrimänguga hõivatud.



Larry mängib kannupilli. Tegelikult näeb see üsna kuuekümnendate Texase moodi välja küll
..

Ülaltoodust tulenevalt võib-olla ka kahtlused, et tegemist on albumiga, mida ma tuttavale suvaliselt muu jutu sees vast ei soovitaks, öelgu kriitikud mis tahavad. Siiski tundub, et süvenemisel peaks iga garaazhirocki huviline sellelt plaadilt leidma kõik vajaliku.

Sest lood on esmaklassilised. Laulukirjutamine on tipptasemel. See on täiesti hämmastav, kuidas kõik need muusikapalad nii aeglaselt ja kobamisi peale hakkavad, ja vaevalt jõuad mõelda, et kaunis mage lugu tuleb, kui tempo aga tõuseb ja tõuseb ja Roky Erickson rõkatab ja ongi tähelepandamatult aeglasest pillikobamisest saanud kõikevõitev garaazhipunk. Hea plaat, ma ütlen. Kergemeelsemast küljest märgiks eraldi lugu "Fire Engine", üürgavate sireenide ja rockabilly-soundiga putitatud rokenroll, pärit justkui mõne The Crampsi singli b-poolelt. Aga viimane oli sel ajal veel leiutamata.

Mul on natuke kahju, et järgmine album "Easter Everywhere" enam seda rokenrolli-teemat ei arendanud, kuigi ei taha midagi halvasti öelda ka, sest olen kindel, et Roky Erickson teadis minust paremini, mis on õiglane ja hea.

Pierced Arrows Tavastia klubis, 8.09.2009

by Evol Email

Pierced Arrowsi selleaastane tuur keskendus põhjamaadele ja 8. septembril mängisid nad Helsingis. Mitte võimalust kasutada ning jätta kontserdile minemata oleks olnud täielik rumalus.

Soome viis meid reisitraaler Nordlandia, mis sõitis kolm ja pool tundi ning mille koridorid lõhnasid vastpüütud tursa järele. See-eest mängis ahtris bänd. Istusime kogu aja laevalael ning puhkasime jalgu, silma ja väikest viisi ka närve. Mööda sõitis vaenulike võõrriikide allveelaevu, mis maskeerunud poideks, kaljusaarteks ja pealveelaevadeks. Reisi monotoonsust leevendas laeva kauplus, kust iga veerand tunni tagant tuli raadiotranslatsioonivõrgu kaudu teade, et algab uus „markkinat“. Kas siis veini, likööri, konjaki vms kasuliku kauba turg.

Tavastias oli üsna leebe õhkkond ja mitte just üleliia täis pressitud saal. Soojenduseks mängis duo The Sultans, kes esitas eriti uinutavat instro-muusikat, mis mulle väga meeldis. Üldiselt ajasid nad läbi väga lihtsalt, nii viiside keerukuse kui muusikariistade vähesuse (trumm ja kitarr) poolest. Ma ei tea, kust nad pärit on, sest myspace’i ma külastada ei taha, aga võin igatahes neid soovitada esinema nii  pulma, talgutele kui valimiskoosolekutele.



Nagu teada, tähendab Pierced Arrows võrreldes Dead Mooniga esiteks uut trummarit ja teiseks pooleteise albumi jagu uusi lugusid. Nii et ka kontserdil mängiti uusi lugusid, kuid lisalugudeks tulid siiski klassikalised „It’s OK“ ja „54 40 or Fight“.



Arvata võib, et uutest paladest kannatab enamusi lugusid veel palju aastaid mängida. Võib-olla kõige võimsama mulje jättis siiski põhiseti lõpuloona kõlanud „Paranoia“, mis on tõeliselt massiivne lugu isegi Dead Mooni aegadega võrreldes. Seega uued lood pole põrmugi kehvemad kui vanad, küll aga on programm vanade lugude väljapraakimise tõttu lihtsalt lühemaks jäänud. Nii et päris sihukest kahetunnist greatest hits stiilis kontserti, nagu Dead Mooni viimaseks jäänud tuur oli, siin Helsingis näha ei saanud. Aga see just ongi hea, et bänd on endiselt värske ja teeb uusi asju. Teise albumi salvestus ongi neil vist praegu pooleli.

Pildid tegi Evoli truu seebikaamera.

Agony shorthand

by Evol Email

Tegelikult on praegu tunne nagu Jaan Tatikal Saalomon Vesipruulil ikka, tobu, kes avastas, et Siller ja Anastaasius Bläu on kõik ta paremad mõtted juba ära varastanud.

Kunagi tegutses selline veebileht nagu Agony Shorthand ja sel ajal oli tegu ikka päris unikaalse lehega nii avaldamisohtruselt kui materjalirohkuselt. Pikemat juttu ei hakka siin heietama, aga jutu lõpp viib Detailed Twangi lehele. Sealt võib lugeda kõigest, mis huvitav. Aga saab ka ise kuulata. Siinkohal väga lühidalt ainult paar viidet:

The Tiki Men: Suurepärane surf/instro just selles hajusas ja valjus pillimängustiilis, mis mulle üheksakümnendate keskpaigast on meelde jäänud. Bändist on mul hägusad mälestused, kuid kahtlustan, et see piirdub lihtsalt silma ja meelde jäänud nimega Estrus Recordsi postimüügikataloogist.

The Revillos: The Rezillos - noh, see on päris kuulus bänd ikka - tegutses seitsmekümnendate lõpus ja tegi lihtsat, kuid hästi peale minevat poppunki, põigates pahatihti kosmoseteemasse. Nägid nad üsna napakad välja, aga muusikaliselt oli neil hea nina (sh ka heade laenulugude otsimiseks) ja nende album "Flying Saucers Attack" mulle päris meeldis. Aga bändi hilisemat versiooni The Revillos (selle moodustasid Rezillose kaks lauljat) polnud ma kunagi kuulnud. Mis on väga kahetsusväärne, sest "Motorbike Beat" on tõesti hea lugu.

Girls At Our Best: Tartust Abakhani kangapoest üheksakümnendate keskpaiku ostetud 12-tolliste Peel Sessionite seast oli Girls At Our Best'i kolme looga plaat üks mu suurimaid lemmikuid. Tegu oli väga lühikest aega tegutsenud tüdrukutebändiga, kes lõõritasid üsna sõbralikku kitarrirocki. Enamus kriitikuid on ühel meelel selles, et tegemist oli ansambliga, kel üsna vähe potentsiaali ja arenguruumi, kuid kelle vähesed saavutused igati kiiduväärsed. Tõestuseks need kaks lugu. Peel Sessioniga võrreldes on kõla mõnevõrra raskepärasem, mis minu meelest ei ole just kasuks tulnud.

 

The Bristols: Bänd ja laulja on juba ennemgi siin jutuks tulnud. Nüüd võimalik ka kuulata.

The Cheater Slicks: See bänd on ikka puudutanud mu kõige hellemaid hingekeeli. Siit aga leiab bändi demod hoopis teistlaadse ja lahedalt mõtliku helipildiga. Kui see album tõesti kunagi tõelisuseks saab, siis pean selle hankima. Ükskõik kuidas.

Jah, mõttetu on seda postitust jätkata. Nii võib terve interneti täis kirjutada. Uurige ise edasi.

 

Kaunis ja vaikne bluusiplaat

by Evol Email

The Chatham Singers - An Image Of You 7" (Damaged Goods, 2008)

Pean nentima, et The Chatham Singers ei ole ei tempolt ega valjuselt päris tüüpiline Billy Childishi avantüür, vaid tegu on sellise üsna kauni ja vaikse bluusiplaadiga. Sihukese kauni ja vaikse bluusiplaadiga, mis paneb päris kõvasti proovile mu armastuse kaunite ja vaiksete bluusiplaatide vastu.

A-pool, "An Image Of You" on Billy Childishi oma lugu ja endiselt on tegu Childishi tüüpiliselt kaasakiskuva laulutoodanguga. Mind kisub ka kaasa. B-poolel olev "Angel Of Death" on laenulugu (aga mitte see kuulus hevilugu, eks ole) ja sobib muidu hästi ühe kauni ja vaikse bluusiplaadi B-poolele, kuid selles loos pääseb juba kaunikesti võidule erakordselt kõõrutava häälega naislaulja. Veidi närvesööv ja rikub veidi muljet, et tegu on kauni ja vaikse bluusiplaadiga.

Chatham Singers'ilt on ilmunud juba kaks albumit (mõlemad kaunid ja vaiksed bluusiplaadid, kahtlemata), ent olen veel äraootaval seisukohal. Bänd kas taltsutagu oma lauljat, või siis muutugu mu enda arusaam kaunist ja vaiksest bluusiplaadist.

<< 1 2 3 4 5 >>