Category: garage

The Mummies, King Khan ja Kid Congo Powers Helsingis

by Evol Email

Hori Smoku festival jäi eelmine aasta üldse vahele, kaks aastat tagasi oli peaesineja The Oblivians (teise päeva lõpetas Mudhoney) ja muidugi ma oleks Obliviansi vaatama läinud - aga suveks olid juba lennupiletid ostetud ja kärss oli ka täitsa kärnas. Sel aastal ostsin varakult hoopis Hori Smoku piletid ära ja neljaliikmeline Team Sewercide suunduski uhkelt reede pärastlõunal laeva peale. Ajaloo huvides täpsustan, et alanud oli ilge 30+ kuumalaine.

Nagu tavaliselt, jäime laevalt maha, Kuna see on tavapärane, siis erilist segadust sellest ei tekkinud, aga Helsinkisse jõudsime alles tükk aega pärast festivali algust. Festival toimus samas kohas, Ääniwalli nimelises keldrisse/katlamajasse ehitatud klubis, kus seekord sees oli ikka eriti kuum, lausa tuline tunne ja ma tõesti ei kujuta ette, kuidas olnuks algusest lõpuni kõik bändid ära vaadata.

Esimene bänd keda nägin, oli Kid Congo & The Pink Monkey Birds. Jõudsime kohale täpselt poole peale ja peaks ütlema, et festivalile väga hea algus. Kid Congo Powers, kui nüüd aus olla, on rohkem tuntud mitte niivõrd ise, kuivõrd bändide poolest, milles ta mänginud on (Gun Club, Cramps, Bad Seeds), aga Monkey Birds oli selline väga tore projektibänd, igatahes jäi mulje, et Kid Congo tundis end laval väga mõnusalt ja tema lood jätsid ka sellise lõõgastunud ja enesekindla mulje. Laivis tundus ta igatahes lahedam, kui plaadilt - muide, hiljem nentisin seda ka enamiku järgnenud bändide kohta kohta. Lisaks oli muidugi ka omajagu covereid, OK Crampsi mängiti loomulikult, aga nt Gun Clubi "Sex Beati" ma polegi veel laval kuulnud.

Siis saabus soome muusika tähetund ja lavale astus The Flaming Sideburns. "La Bruta" ja "Testify" olid minu jaoks kunagi selle bändi suurimad hitid ja siis sai need ka raadiost kassetile püütud ja ega mul väga rohkem mälestusi neist polegi. Eks ta oli selline veel üks peaaegu kuulus soome bänd, kelle rahvusvaheline läbilöök jäi sajandivahetusel siinkandis domineerinud rootsi-norra äkshun-rokenrolli varju, millest FL ei suutnud päris üle hüpata. Võib-olla sellepärast, et nende muusika oli veidi vanamoelisem, pigem seitsmekümnendate NY Dollsi-Dictatorsi liini jätkav. samas kui rootslaste poosid olid moodsamad, ülikonnad šikimad ja saundid teravamad, Igathes Hori Smoku laval oli Flaming Sideburns täiesti pidurdamatu ja laulja hüppas-kargas väsimatult (ärgem unustagem mõnusat umbkeldrileitsakut) kogu kontserdi nii laval, publiku sees kui publiku peal. Puhtalt meelelahutajana võiks FL vallutada ükskõik millise lava ja ükskõik millise publiku südamed. Lisapunktid väga kõva 13th Floor Elevatorsi "Reverberationi" coveri eest.

Viimasena esines USA-st tulnud The Marked Men, kes mängis suhteliselt tavapärast meloodilist, kuid hästi kiiret punki ja mis eelnevalt interneti vahendusel jättis väga suvalise mulje ning ega ka praegu seda kaua kuulata viitsiks. Kontserdil aga töötas see mudel palju paremini sest ülevõimendatud saalis mängisid nad kogu oma seti ühe hooga, kadestamisväärses tempos ja kordagi puhkamata maha. See avaldas väga hüpnotiseerivat muljet, nagu oleksid reaktiivmootori kõrvale tukkuma jäänud ja tuuled tõstavad sind vaikselt taeva poole. Nii et üllatavalt lahe laiv oli, s.t igav ei hakanud, kuigi veel järgmisel hommikul olin täiesti kurt, nii et suhtlesime peamiselt "ah" ja "möh" vahendusel.

Järgmisel päeval oli jälle erikuradi palav ja tegime täitsa ainumõeldava otsuse enne õhtut mitte kohale minna. Ega kerge ei olnud muidugi kusagil, ise käisin vahepeal koomiksipoes, kus müüja istus oimetult toolil, näpud klaviatuurinuppudega üheks sulanud (ehtne bodyhorrori hetk) ja suutis vaid ühesilbilisi mõminaid kuuldavale tuua. Sain sealt muide soodsalt ühe soomekeelse Schuiteni koomiksialbumi. Siis lihtsalt istusime-pikutasime mõned tunnid toas alukate väel, kaks lauaventilaatorit asetatud strateegiliselt nii, et kõik kehaosad oleksid jahutatud ja õhuvoolude kokkupuutepunkti asetasime pooliku brändipudeli.

Õhtul oli esimene bänd, keda nägime, väikses saalis Personal & The Pizzas. Kui mind üks asi inglise keeles häirib, siis on see sõna "youse", mida kasutavad eelkõige multifilmides maffiarotid ja -kassid. See on lihtsalt üks kole sõna, nagu vaid Kihva Värdi võiks kasutada. Ja selle bändi laulja rääkis kogu aeg sellises murrakus. Band oli ise täiesti ebaoriginaalne, suvaliselt kuid pädevalt seitsmekümnendate rokenrolli (jälle Ramones, Wayne County, Dictators, you know the drill) kokkumiksiv kollektiiv. Ehk siis väga hea bänd oli ja nende salvestused kõlavad ka omamoodi hästi, nagu pubibänd Ramones'i järgi aimamas - samas selge ju, et õhtu pikk ja ei viitsi nii kiiresti mängida, pealegi vahepeal tuleb rahvaga suhelda ka - mis on täitsa mõistlik suhtumine tegelikult.

Seejärel mängis Kivesveto Go Go, mis üldse ei haakinud. Ma ei tea mis häda mul on, aga mul on õudsalt tuunitud pungiradar (tehniline termin on vist "padar"), ilmselt seepärast, et olen liiga palju punki kuulanud ja kõik hakkab natuke kordama. Ja kui midagi hakkab vastu, siis on kõik. Lisaks oli bänd laval poolsurnud ja ähkis-puhkas iga loo järel - mitte kõik esinejatest ei pidanud kuumalainele vastu. Juhani diagnoos oligi, et laulja hakkas vaikselt südarit saama, ilma naljata. Ehk õnnestub neid uuesti näha, veidi arktilisemates tingimustes. Praegu järelkuulan ja einoh - "Äiti hei, mua saatana kutsu", selline muusika on täpselt minu jaoks kirjutatud.

Igatahes selle laivi ajal taganesin õue, kus ma pean märkima, mängis minu elu parim DJ-set. Sõna otseses mõttes, ma ei usu, et ma kunagi elus midagi nii kaunist ja sütitavat kuulen, vähemalt plaatide vahedusel. Puldi taga liigutas end rütmiliselt kolm soome härrasmeest, Mono P Mansson, Jay Burnside ja Lord Fatty. Esimest korda elus pean tunnistama, et nii head mussi ma ise valida ei oleks osanud, aga kusagilt minu jaoks seni avastamata minevikusügavikest olid need lood välja kaevatud. Respekt igatahes.

King Khan oli kahtlemata oma karvases esinemiskostüümis, prozhektorivalguses higist helkiva tumeda palja punu ja saateks mängiva pasunasektsiooniga kõige väljapaistvam esineja sellele festivalil. King Khani ma väga austan juba sellest ajast kui ta mängis Les Sexareenos'is, hiljem on tal veel mitu bändi olnud. Minu üks lemmiklugudest viimasel ajal ongi elu põhiväärtustest jutustav King Khan & BBQ Show "Zombies" ("I don't wanna be alone tonight/ I'm gonna walk with the zombies baby"). King Khan and The Shrines on teise rõhuasetusega, nende muusikas on rohkem kuuekümnendate garaazhirocki, mõtlust, souli ja pasunakoore. Mul hinge ei ole ja souli pole kunagi kuulanud, aga The Shrines Hori Smokul veenis mind küll. Üldse oli lahe, kuidas iga bänd valitses lava erimoodi. Kui Flaming Sideburnsi laulja täitis kogu lava oma balletihüpetega, ja The Marked Men keeras võimenduse lihtsalt 11 peale, siis King Khani bänd läks peale massi (ikka palju inimesi oli laval) ja emotsioonidega ning võitis südamed, kahtlemata. Just see oli minu jaoks festivali suurim elamus kui nii võtta, või pigem üllatus (sest noh, The Mummies' puhul oli ilmselgelt teada, mida oodata).

Lõpetas siis Amerikkan legenda The Mummies, kelle muusikaline unikaalsus põhineb eelkõige selles, et nad on mähitud muumiasidemetesse ja nad mängivad ülimalt ekstreemsel viisil vanaaegset garaazhirocki. Ka publikus olid hullemad fännid end vestupaberisse keeranud, mis oli ilmselt ka muidu abiks, sest aitas higi imada. Tunnustama peab jällegi soomlaste peent huumorimeelt, kes enne algust vahetpidamata hõikusid "Mummo!", "Mummot!" ja muidugi "Muumimamma". Klassika. Kontsert ise oli väga hea, midagi uut just ei pakkunud, sest vastas täpselt bändi olemusele, st nad suutsid tõepoolest väga valjut lärmi teha ja ringi trallata, vahepeal upitas klahvimängija oreli endale kukile ja tegi muid trikke ja selles mõttes oli see kõik väga ootuspäraselt äge.  Ja lood ei ole endiselt oma teravust kaotanud. Väsimust maandasid nad kavalalt sellega, et tuunisid lugude vahel oma kitarre. Heliliselt ja meloodiliselt oli see puhas nirvaana. Kui ei usu, otsige youtube'ist.

Lõpp oli võidukas. See kontsert jääb meelde.

Meikäläinen tykkäsi Räkärodeosta

by Evol Email

Viimasest postitusest on kaks aastat mööda läinud, Ash on kolm aastat elavsurnutega võidelnud ja meikäläinen ei ole ühtegi uudisjuttu kirjutanud, vaid süvenenud telekamängudesse, Black Library raamatutesse ja spotify pleilistidesse. Muusika on oopium rahvale, peoonide kiidetud Westworldid-Game-Of-Thronesid-midaiganes tarretavad teleka ette ja Warhammer 40K tekitab totalitarismiihalust. Kõik on halb, nagu tavaliselt. Võib-olla ainus edulugu oli Psychic Ills'i kontsert 2016. a lõpus Helsinkis, kes oli tõepoolest muusikaliselt väljapaistev, moraalselt laitmatu kollektiiv, kelle järgi võib oma sihid seada.


Udune telefonipilt Psychic Illsi kontserdilt

Nii et kui vanad halvad ajad on asendunud uute tuimade aegadega, on raske mitte elevile minna, kui vana onu Miettinen äkitselt oma Räkärodeo mälestused avaldab. KO hakkas sms-e saatma, et Levykauppa Äxis on raamat juba alla hinnatud ja minu meelest kohe mitu eksemplari läks Eesti poole teele, üks neist mulle.

Ütlen kohe, et ega ma seda otseselt soovita kellelegi, kes Räkärodeo saadet ei kuulanud, sest tõepoolest enamus juttu ongi saate tegemisest segamini kuulajate mälestustega. Muud värki nagu pungiaeg ja Hilseleht ning Miettise plaadiäri mainitakse vaid möödaminnes. Kuulajate mälestused ongi reeglina kusagilt sügavalt Soomest ja kõik ühesugused, ehk Räkärodeo muusikavalik avas uued muusikalised maastikud ja sinna nad jäidki kõik koperdama. See on ka täpselt minu lugu ehk nagu kuuekümnendatel Eesti tatid Radio Luxembourgi kuulasid, sest ma ise samamoodi avastasin garaazhipungi, powerpopi jms lahedad zhanrid Radiomafia lainetelt üheksakümnendate keskpaiku. Interneti ei olnud, ainus võimalus oli raadio taga niheleda ja ehk ka kassetile lugusid talletada. Vahe on ainult selles, et kui Soomes võis siiski minna poodi ja mingeid plaate osta või koguni raamatukogust laenutada (mis on jumala tõsi ja kummaline, aga üheksakümnekolmandal aastal kui töötasin 8 kuud rahvusraamatukogus lugesin mingit soome raamatukogudele suunatud ajakirja ja seal olid nt Pixies ja Beasts of The Bourbon plaatide arvustused fonoteegisektsioonis), siis Eestis polnud midagi teha. Disco sucks ja hevi tapab, see on tõsijutt. Ühe Hellacoptersi CD ma u 1996. aastal Shamrockist kätte sain, seda küll.

Aga muidu on see rohkem selline sirvimisraamat, väga mõnusa kujundusega, täis fotosid, plaadikaante ja flaierite pilte, igasugu Miettise koostatud muusikaedetabeleid, nii et kas tahab otsida-meenutada sajandivahetuse parimate bändide nimesid-lugusid, leiab siit avastamist küllaga.

Lisaks pakuvad võib-olla huvi Miettise sidemed lääne bändidega, nagu tema Austraalia kontaktid ja plaadi/kirjavahetus Jello Biafraga. Siiski, paljuski on see selline nostalgitsemise raamat ja ilma kunagise raadioelamuseta jäävad kogu see pungievangelism lugejale veidi arusaamatuks.

Meikäläinen (ka selle sõna õpetas mulle Miettinen) kui suur idealist luges ka erilise huviga seda kuidas Räkärodeo uuenduste käigus kinni pandi, ehk kui Radiomafiast sai YleX ja Miettinen mõnitab kogu seda protsessi ikka väga lõbusalt. Eriti hea on Pekka Laine (ex-Hypnomen, temast sai pmst Miettise asemel saatejuht) artikkel sellest, kuidas YleX loomist ja Räkärodeo lõpetamist õigustada. Ehk siis Räkärodeo probleem mediamogulite meelest oligi see, et tal oli oma formaat, fännid ja kogukond ja ma ei teagi kuidas seda sõnastada - eelkõige oli probleem see, et saadet tegi Miettinen koos fännidega omadel tingimustel, mitte nii nagu rahvusvaheline muusikabisnis oleks seda soovinud. Et te raisk ei kuula neid plaate, millele trilateraalne muusikakomitee on oma jah-sõna andnud. Sama häda on ka läbi aegade vaenanud Raadio 2-te, kas keegi täpselt oskab öelda, milleks neid igapäevaseid etteantud kohustuslikke playliste ikkagi vaja on?

Mu enda räkärodeo salvestuste kogu on praeguseks kahanenud nelja kassetini, just kuulan neid jälle läbi, seal on ikka kuradi häid lugusid, kuigi aeg on vahepeal kõvasti edasi läinud ja nt tolleaegne pehmem punk ajab praegu pigem haigutama. Panin tähele, et Hellacoptersi esimese sinku Killing Alan olin ikka juba 1995. a kassetile kinni püüdnud. Ja All About Chad jääb alati suureks lemmikuks, kui vaid üks nimi välja tuua. Lõpetuseks tsiteeriks Räkärodeo ühte tolleaegset kõlli "Not this record! NOT THIS RECORD!!! AAAArghh!".

Hori Smoku Helsingis 24-25.07.2015: The Gories, Dead Moon, Moon Duo ja teised

by Evol Email

KO saatis Rumbas avaldatud Hori Smoku kohta käiva üllatavalt nuriseva artikli, mis mõnes mõttes oli tõsi ka. Juhanliivilikult rõhuva laega Ääniwalli oli puupüsti täis, väike õlu oli 5 eurot, takki tuli jätta ilusti garderoobi, seest ostetud joogiga ei võinud õue minna ja turvamehed andsid üldse igasugu kummalisi elu-olulisi korraldusi. Huvitav, ma arvasin, et selline korraldus ongi ehtsoomelik, aga paistab, et kohalikele käib see ka veidi närvidele.

Mina kohapeal neid Rumba artiklis kirjeldatud probleeme ei tunnetanud. Aitas muidugi tavapärane taktika, st läksin võimalikult hilja kohale, jõin veini aia taga, mitte aia sees ja noh, üldiselt üritasin rahulikku tempot hoida, et viimaste bändide ajaks heas tujus olla. Kahju vaid, et seetõttu jäi enamus pärastlõunal esinenud Soome bände nägemata. Muide, ei olnud saal enamuse ajast niiväga puupüsti täis midagi, sest publik ei tundnud vähemtuntud bändide vastu väga palju huvi ega viitsinud eriti saalis tiksuda ja eelistas väliterassi. Nii et võis täitsa lava ees vahtida ja kuulata, kel tahtmist oli vahtida-kuulata. Vt näiteks siin paistavad Jacco Gardneri lava eest minu muljeltavaldavad suured kõrvad, mis mõtliku muusika (ja veini) taktis õõtsuvad: https://www.youtube.com/watch?v=268DTDzqURY Mulle nad väga meeldisid, kuigi festivali peavoolust jäi see Hollandi bänd võrdlemisi eraldi, selline väga rahulik barokne-psühhedeelne pop, mis meenutas veidi The Left Banket, vast eelkõige seetõttu, et ma teisi analoogseid bände väga palju kuulanud ei ole.


Jacco Gardner

Enne neid esines soomlaste The Fanatic IV, mille kohta võiks leebelt öelda, et nii vanamoodsat bändi pole minu silmad veel näinud. Kuigi esmapilgul tundus üsna amatöörne kollektiiv, oli mäng neil vägagi käpas ja repertuaaris oli väga korralik rautalanka ning valjemat sorti rockabillyt segav traadirock. See oleks täiesti ideaalne pubibänd, täielik feelgood. Jällegi tuleb nentida, et hyvä, Suomi.


The Fanatic IV

Ja tegelikult pärast juba enne mainitud Jacco Gardnerit tuligi viimane bänd juba, sest väike saal millegipärast pandi juba kella üheksast kinni. Selleks ajaks olid õues puhanud soomlased (õues ka pandi baar ja DJ-lava kinni, et igavam oleks) end juba saali ajanud ja olid päris elevil. Millegipärast oli kõigil meelel ja keelel, et The Gories on Detroidist, kogu aeg mõni jälle hüüdis, et Detroit! Detroit! Ja ka minu kõrval seisev soomlane, kellega oli tihe õlg-õla kontakt, küsis sõbralikult, et kas kaikki on kunnossa ja et kas ma olen kuulnud, et Detroit'i linn läks vahepeal konkurssiin ja siis rääkisime hoopis Dead Moonist - loomulikult - ja et olime mõlemad 2009. ka Tavastias Pierced Arrowsi kontserdil käinud. Detroit, Detroit. Detroidi valss. Detroidi paadimees. Kauneim linn on usas Detroit.

Õhtu lõpetanud The Gories vist oligi takkajärgi vaadates  minu tippelamus, ma ei olnud neid loomulikult kunagi enne näinud, ainult plaadilt kuulnud. The Gories läks tegelikult laiali juba 1992 ja sel ajal polnud mul garaazhirockist aimugi. Nad olid tol ajal natuke omamoodi, sest segasid bluusi ja Bo Diddley'likku kitarrimängu garaazhirockiga (tol ajal  olid rohkem esiplaanil sellised tõsiseid revival-stiilis garaazhirocki bändid), ja mängisid seda üsna lärmakalt. Neist võib päris põhjalikult lugeda siingi lehel tutvustatud raamatust "We Never Learn". Praegu vt näiteks seda suurepärast 1989. a videot: https://www.youtube.com/watch?v=nmlLD8KeO1o, kasvõi ainult trummari pärast. Viis aastat tagasi oli juttu The Gories ja The Obliviansi taasühinemisest ja tuurist, aga meie kanti nad igatahes ei sattunud.


The Gories

Nüüd aga oli The Gories igatahes kohal ja laval. Nende etteaste oli võimas, hästi tempokas, teravaksihutud väsimatu kitarriheliga ja järeleandmatu rütmiga esinemine. Meeletus tempos mängiti läbi hulk vanu lugusid (Suicide'i kaver, mulle ei tule loo nimi praegu meelde, oli samuti väga lahe). Minu meelest kõlas see kõik hulga valjemalt ja kiiremini kui plaadi pealt või vanadelt salvestustelt, sest kaheksakümnendatel olid nad pigem õhukese helipildiga. Aga võib-olla see lihtsalt tundus mulle, sest heli oli põhja keeratud, rahvamass müras väsimatult ja bänd raius järeleandmatult oma lugusid. Igatahes väga elevile ajas see kõik mindki, motoorne rahutus jäi veel tükiks ajaks püsima ning koduteel veel kordasin tükk aega, et jee, selle pärast ikka tasus siia tulla.

Ka järgmisel päeval jõudsin kohale alles õhtul, täpselt noore briti bändi Black Time seti ajaks, mis oli väga kiire ja väga vali garaazhipungi trio. Kaheminutilised lood, tappev tempo, kriiskavad kitarrid ja kriiskav laulja, kui ka muusika oli iseenesest üsna traditsiooniline metsik-billy-lapsik stiilis punk. Mis on aga parim punk, nii et kõik oli väga hea.


black time is the best time

Vahepeal esines soome bänd Pää Kii, mis eriti ei köitnud ja nende järel Moon Duo (mis oli loomulikult trio). See oli erakordselt hüpnotiseeriv garaazhirocki ja süntesaatoreid, võib olla ka veidi krautrokki segav ansambel. Elektrooniline osa oli vahepeal rohkem nagu Suicide ja vahepeal rohkem nagu kuuekümnendate garaazhirocki kanduv psych-hõnguline helivoog, aga kõik see oli kitarrikeskse ja rütmiohtra (ikka päris trummar, mitte masin) garaazhirocki ümber üles ehitatud. Sellest moodustus väga lahe tervik. Kahtlen, kas sellest kirjeldusest kasu on, aga kuulake ise Youtube'ist nende uuemaid asju, muidugi jah, ilmselgelt just live-keskkonnas pääseb see rohkem mõjule.

Viimasena esines Dead Moon, mis oli muidugi enamike külastajate jaoks põhiesineja, miks üldse kohale tuldi, ma ise ka kahtlen, kas ainult Gories' pärast oleksin hakanud Helsingisse sõitma. Dead Mooni logosid torkas igal sammul silma, nii et nende võim soome publiku üle püsib endiselt. Nad esinesid täiesti ootuspäraselt, kuigi ausalt öeldes olid kõrvad mul festivali muljetest juba nii lukus, et pigem tundus mulle see laheda festivalilõpuna kui mingi grändfinaalina. Seetõttu hoidsin ka rohkem taharitta, muidugi ka saal oli täielikult rahvast täis pakitud. Näiteks ei pannud ma sealt tähele sedagi, et Andrew Loomis't s.t põhikoosseisu trummarit üldse polnudki ja Pierced Arrowsi trummar asendas neid. Kuulsin seda alles Tallinnas sööklas KO käest, kes oli juba selle Rumba artikli läbi töötanud.

Pean nentima, et pärast 2009. aastat, kui Helsingis käisin Pierced Arrows't vaatamas, ma eriti kursis Cole'i pere tegemistega ei ole olnud. Võib küll öelda, et võrreldes kuue aastaga on bänd võib-olla natuke-natuke tempos järgi andnud, aga see tuleb võib-olla isegi kasuks kui natuke ka publikuga suheldakse. Ent lood ise mängitakse ette ikka sama valjult ja mõlemad Cole'id annavad endast kõik, isegi rohkem kui vaja. Lühike esinemisaeg tingis selle, et esitamisele tulid vaid parimad lood parimatest, nii et ühtegi tühja hetke ei tekkinud.

Ainus, mis jättis kentsaka mulje oli, et nad pidid mängima tund aega ja aga põhiset oli vaid 40 minutit, pärast seda jalutati juba lavalt minema ja siis tehti veel kolm lisalugu, nii et esinemistund tuli sekundipealt täis. Jättis kuidagi nõrga mulje. Muide, ma kahtlustan et selle põhjustas soomlaste lõpmatut korraarmastus, kes oleks tõenäoliselt juhtme seinast tõmmanud kui oleks kontsert üle aja läinud.

Nii et festival lõppes minutipealt ja kuna Merje oli tulnud jalgrattaga, sain ma pakika peal mõnusasti ka koju. Jippii.

PS Oktoobris pidi väidetavalt tulema The Sonics Tavastiasse esinema. Need on ikka veel vanemad mehed kui Dead Mooni omad. Mõelge ise: The Sonics. Väga raske on minemata jätta. Muide, samas Rumbas oli jutt Dick Dale'ist, kes on üle 70 ja räägib, et peab vahetpidamata tuuritama kuigi tervis on nii tuksis, et püsti ajades on ilge valus ja läbipõetud vähi tõttu tuleb ilgelt kalleid ravimeid osta (arve on kolm tuhat taala kuus) ja midagi pole teha - ellujäämiseks tuleb kontserte anda. Dick Dale, c'mon, kui isegi tema ei ole endale pensionipõlve suutnud tagada, ma ei tea, mis teised tolleaegsed muusikud veel teevad. Nende reunion'itega ongi see lugu, et mõnikord on see esinejatele viimane võimalus natuke raha teenida. Ma loodan, et The Sonicsil läheb elus ikka veidi paremini.

 

Vagrants - I Can't Make A Friend 1965-1968

by Evol Email

Kõigepealt märgin, et Meritoni hotelli juures on praegu tornkraana tippu tõmmatud suur loosung "Valiants". Ma ei teagi, miks. Kõlab nagu tüüpiline garaažibändi nimi ja boonusena võiks sellise nimega grupp olla vabalt ka Eesti bänd.


Vagrantsi lugu meenutabki üllatavalt palju Eesti kuuekümnendate biitbändide elukäiku, isegi nende tegutsemisaeg 1965-1968 kattub Eesti biitlainega. Tegemist oli koolipoistega, kes panid bändi kokku, sebisid endale pillid ja kellest mõne aja pärast sai linna kõige kõvem peobänd. Nimelt mängisid nad enamuse oma karjäärist klubides, ja said selle eest ka hästi tasustatud. Selline tantsusaali/klubi kodubändi kontseptsioon on praegu üsna tundmatu, aga kuuekümnendatel ainuvõimalik. Ja Tallinnas kuuekümnendatel oli täpselt samamoodi, igas tantsusaalis oli oma biitbänd. Kes said lugupidamist ja raha.

New Yorgis oli Vagrants lugupidamise ja raha koha pealt igatahes esirinnas, kuid suurem läbilöök jäi tulemata. Mis vajaka jäi, on raske öelda. Tegelikult võib sama hästi küsida, miks garaazhirock kui zhanr pikemas perspektiviis läbi ei löönud? Peamiselt seetõttu, et muusikutele endile jäi see tee liiga kitsaks. Nii ka The Vagrantsi kidramees Leslie West ja manager Papallardi said kuulsaks alles oma järgmise bändiga Mountain. Juba 1969. a salvestasid nad erakordselt tüütu kõlaga hard-rock albumi. Pean siiski nentima, et Mountaini salvestatud "Mississippi Queen"  on minu meelest väga hea lugu. Seda tutvustas mulle esimest korda jällegi Miettinen.

Vagrantsi LP kohta võiks kõigepealt öelda "atraktiivselt pakendatud ja esitletud". 180g (loe: kallis) vinüül, topeltümbris ning paljude fotodega vaheleht.  Samuti on plaadil soliidne soovitaja - üks Ramonesi vennastest meenutab, kuidas nad kooli sööklas Vagrantsi esinemist imetlesid ja kuidas Vagrants neile eeskujuks oli. Vagrants ise peab end veel Hammond-oreli üheks esimeseks kasutuselevõtjaks, samuti olla nende venitatult mängitud Stonesi ja Biitlite lood inspireerinud The Vanilla Fudge'i (kes tegi päris mõnusaid psühhedeelseid kavereid biitlite lugudes, mängides neid 10 korda aeglasemalt kui õigus. Tartu Ülikooli fonoteegis on loodetavasti nende CD veel tänapäevalgi alles.). Ja mingi side veel New York Dollsiga, mis mulle praegu ei meenu.

Nii et ikkagi tähelepanuväärne, et The Vagrants on jäänud niimoodi teiste bändide varju ja on seda tänapäevalgi. Juhuslikult lugesin LP arvustust Mojo'st ja seal nenditi lõpus kuivalt "for obsessives only". Ei kõla just julgustavalt, ah?

Aga ma ostsin plaadi ikkagi ära, olgugi et ma neid 180g-sid muidu liiga kalliks põlgan. Ent see LP oli "Rahva Raamatus" ja sisetunne ütles mulle, et kui mina seda ära ei osta, jääb ta sinna poeriiulile nukrutsema igaveseks. Ja ükski kuuekümnendate aus kärridžibande ei vääri sellist õudsat saatust. Puht-humanitaarsetel kaalutlustel siis maksin raha ära ning ega ei kahetse.

Esiteks tuleb kiita lisalehel olevat bändi biograafiat, mis on üsna tuntud zine'i The Ugly Things toimetaja kirjutatud. Tihe tekst, pikk, lõpmatult pikk jutt, mis katab painava põhjalikkusega kõik 3 aastat Vagrantsi elust. Sellised igavad jutud mulle meeldivad (ja on muide ka põhjuseks miks ma Mojot loen. On oluline õudsalt täpselt teada, mida Deep Purple tegi kuuekümendatel, enne kui ta järgmisel kümnendil heviks kiskus).

Teiseks ja peamiselt - muusikaliselt on plaat igati tipsen-topsen. Siia on koondatud kõik bändi singlid, sest albumini nad ei jõudnudki. Mida siin ei ole - ühtegi tõeliselt väljapaistvat salvestust siit ei leia. "I Can't Make A Friend" on tõsine garaazhipunk ja ilmselt kõige meeldejäävam singel, samuti "Beside The Sea" meeldis mulle väga, psych-mõjudega unistav, vaosoitud energiast pakatav lugu. Aga kõik paremad lood on rohkem soliidne Nuggets/Pebbles jne kogumike materjal kui üksikuna meeldejääv. Pidev Hammond-oreli tallamine annab aga helipildile palju juurde, seda tõesti.

Lisaks nii väga seda metsikust, mis väidetavalt laividega kaasnes, plaadilt ei kuule. Singlist singlini on bändi muusikaline areng üsna hästi kaardistatav. Bändi esiksingel on 1965. aastast ja veel üsna biitlomaanlik, kuhugi poole peale mahub veel nende sinku "Respect", millest pidi saama nende läbilöök muusikaturul, kuid kahjuks salvestas Aretha Franklin samaaegselt sama loo ja jäi edetabelites peale. See sõuliekskursioon pole just paha, kuid sama singli b-pool "I Love, Love You" on juba üsna mõttetu sõulikatsetus. Täpsemalt ei oska öelda, mul pole hinge.

Bändi viimased singlid - jällegi - muusikalistelt knihvidelt on nad võimelised rindu pistma ükskõik millise teise 1968. a traadibändiga, aga mingi säde on siit ikkagi puudu ja muusika kisub aeglasemaks lõdva rütmisektsiooniga psych-rockiks, mis ei ole väga uuenduslik ja noh, ma ei oskagi öelda. Parema meelega kuulaksin The Pretty Thingsi "SF Sorrow"'t, igatahes. Kui juba, siis juba. Loomulikult polnud Vagrantsil võimalik nende lugude kallal niikaua nikerdada ka.

Igatahes Vagrantsi kogumiku näol pole tegemist mitte erilise garaažipungi tähisega, vaid oluline on just, et see on pigem kuulajasõbralik plaat, mis võib taustal vaikselt mängida, sest kuuekümnendate psych-rock lõdvestab lihaseid, vähendab ajuturset ning ravib krampe. Pelgulinna sõltumatu instituudi kinnitusel.

Selline lühike kanne siis bändi kohta, kellest ma veel paar kuud tagasi midagi kuulnud ei olnud.

Jonathan Richman - "I, Jonathan" (1992)

by Evol Email

Oma üllatuseks leidsin selle plaadi pildi mingist “Kõige koledamad plaadiümbrised” nimekirjast. On ilmselge, et tänapäeva narrustest mürgitatud veebilehtede autorid lihtsalt ei suuda välja kannatada Jonathan Richmani AUSAT NÄGU. See on kõige ausama, vahetuma, siirama  - ja kui soovite, naiivsema - mehe pilt, mis teile albumi esikaanelt vastu vaatab. 110% puhast ausameelsust. Seepärast ta nii imelik välja näebki.



Kohe alguses tuleb ära öelda kõige olulisem: see plaat on 5++, kuulaks veel. Ja veel. Tunnistan, et mina poleks Jonathan Richmanilt sellist täistabamust küll oodata osanud. Okei, selge, et The Modern Loversi debüütalbumi väärilist salvestust siit ei leia, kuid polekski mõtet otsida.

The Modern Loversi suurimaks probleemiks osutus ju see, et JR-le ei meeldinud vali muusika. Ent siin on kõik vastuolud ületatud. “I, Jonathan” on seetõttu täiesti ebatõenäoliselt õnnestunud kombinatsioon vaiksest musitseerimisest ja ägedast garaažimaigulisest rokenrollist. Kitarrid on mitte esiplaanil, vaid aktiivsel tagaplaanil, kõlades summutatult, justkui oleks sul padjad kõrvadel. Esiplaanil on aga loomulikult JR tundeline vokaal.

Muusikaliselt ja lugude kvaliteedilt ei erine “I, Jonathan” aga The Modern Loversi debüüdist nii väga midagi. Tõsi küll, Velvet Undergroundi kultusele on lisandunud kõvasti viiekümnendate rokenrolli stiilis mõjutusi, mistõttu on rohkem tempokat pillitinistamist ja taustalauljaid ning plaat muutub veelgi elavaloomuliseks. See-eest aga ongi üks lugu pealkirjastatud “Velvet Underground”. Kui Lou Reedi soolokarjäär teile vastumeel on (onju?), siis nüüd olete leidnud väärilise asendaja.

Lüüriliselt on Jonathan Richman ikka sama kentsakalt lihtsakoeline ja ausameelne, olenemata sellest, kas ta laulab seksuaalvähemuste lõbuasutustest (“Dancing In A Lesbian Bar”), meenutab noorusaegu (“Velvet Underground”, “Rooming House In Venice Beach”), või lihtsalt moraliseerib elu põhiväärtustest (“Summer Feeling”, “A Higher Power”). Tasub igatahes tähelepanelikult kuulata.

Aga plaadi lõppu mahtus ka täitsa kobe surfinstrumentaal (“Grunion run”).

Hankige endale see plaat ja elu läheb paremaks.

1 2 3 4 5 >>