Category: film

Haapsalu filmifestival 2009: Kõrkjates sosistaja

by Evol Email

 

Igal aastal saabub kevade sama skeemi kohaselt - kõigepealt hakkab vannitoas hallitama ja siis tuleb Haapsalus õudusfilmide festival. 2007. aastal oli mul omajagu muljeid, kuigi kinno jõudsin täpselt kaht filmi vaatama; 2008. aastal oli ka muljeid ja filme märgatavalt rohkem:

2007: Pendeldades Haapsalu ja Rooma vahet
2008: Dr West, elustaja ja dr Cain, elukunstnik
2008: Filmitegijate elutarkus (kirjutatud teise päeva hommikul päeva villas otse wifisse, wowowow)

Sel aastal peatusime segase kreeka-rooma nimega supelmajas Thallasso Spa Fra Mare (sõnade järjekord võis olla teistsugune), mis asus mere ääres täpselt linnast väljas. Tegu oli enam-vähem talutava majutusasutusega. Kuna Astridil oli kõhuhädad, siis veetsime kaks päeva hotelli kodusemaks muutes, asetades täidetud mähkmepakikesi strateegiliselt valitud asukohaga prügikastidesse. Mõne aja pärast embas kogu hotelli sisemust hapukas, silmi tilkuma ajav lõhn.

Haapsallu saabudes külastasime kõigepealt hoopis Laine hotelli – mis oli muide odavam ja kesklinnale (kinosaalile) oluliselt lähemal kui Fra Mare. Käisime seal söömas ja kui aega hakkas juba nappima, tekitas Merje köögipersonalis omajagu elevust, tellides Brie juustu lehttaignas marjakastmega. See on üks neist toitudest, mis on menüü uhkuseks, mitte tellimiseks. Selle aja vältel kuni köögis retseptiraamatut lapati ja kokk nuga ihus, selgus tasapisi, et oma hotelli enne filmi algust ma ei jõua, ja selle ülesleidmine jääb lõbusaks öiseks ülesandeks. Etteruttavalt öeldes viis Fra Maresse mõnus üksildane, kuid valgustatud tee mere ääres, kus oli kõva tuul ja veeveerel võis kuulda kahistamas Kõrkjates Sosistajat. Mis on muidu sama nagu lavkraaftlik Pimeduses Sosistaja, ainult maavillane ja mitte eriti hirmutav. Selline kõrkjatest ja mudast mätsitud tuustak.

Aga kaldusin teemast kõrvale. On reede ja meie läksime kinno.

Avafilmiks valitud Soome film Sauna õigustas end igati, sest tegu oli üsna originaalsesse keskkonda paigutatud kummituslooga. Lühidalt ümber jutustades, oli 16. sajandil Vene ja Rootsi piiril suur suur soo, mille keskel oli saladuslik küla ja küla keskel oli veel salapärasem saun. Ja saunas pidi patud andeks saama. Sinna sattus siis piirivaidlusi lahendav komisjon, mis koosnes soomlastest (täpsemalt öeldes Rootsi riigi alamatest) ja venelastest sõduritest.

Muidu oli tegu kummituslooga, mille keskmes saladuslik ehitis, mida soomlased oma raudsest loogikast lähtudes saunaks nimetasid – et kui on maja ja vesi ümber, siis saab see ainult saun olla. Asjaolu, et saun oli akendeta ja betoonist, asus tiigis poolenisti vee all ning sellised väheolulised atribuudid nagu lava ja keris olid üldse puudu, ei häirinud kedagi. Nii kui soomlane mingit kuuri näeb, tema tahab kohe vihtlema minna. Aga need kes kummitussauna mõnulema läksid - tagasi ei tulnud.


See kõik on pettus

Lõppkokkuvõttes kummituslugu ise jäigi natuke arusaamatuks, kuid siiski oli tegu õudusfilmiga, mis ka üht-teist uut pakkus. Ja sünged verejanulised soomlased nägid ka väga usutavad välja. Soovitan vaadata, eriti just koloriidi ja meeleolu poolest ning ei tasu segada lasta sellest, et film kulgeb ehtsoomlaslikus tempos. Võrdluseks norralaste hiljutises filmis „Dead Snow“ (maalilised mäed ja natsizombid), ei õnnestunud mingit omapära saavutada, vaid tulemuseks oli tavapärane zombie-film. Saunat ma suvaliseks kummitusfilmiks igatahes ei nimetaks.

Rezhissöör Antti-Jussi Annila saab igatahes peaaegu andeks selle, et ta on ka „Jade Warriori“ rezhissöör. Peaaegu. Täielikuks lunastuseks oleks vaja veel kõvasti vihelda.

The Bronze

Õhtul külastasime veel üht kohalikku meelahutusasutust, mis oli festivali ametlik kõrts või midagi taolist. Uksel oli üks tüdruk, kes meid natuke pahaselt põrnitses, kuid ei öelnud midagi. Alles lahkudes selgus, et ta müüs pileteid, 25 kr tükk. Nimelt esines kõrtsis poisiohtu kitarristide ansambel Chalkboard Chronicles. Plakatilt võis lugeda, et esimest korda.

Pubis oli palju noori, kes olid ilusti end laudade ümber ära mahutanud ja kaasa nõksutasid. Kõik see tuli õudsalt tuttav ette - ja mõne aja pärast sain aru mis nimelt. Kõrts nägi välja nagu The Bronze telesarjast Buffy tVS, kus noored lõbutsesid mitte liiga valju rockmuusika saatel ja pärast "vampiirid" tüdrukuid põõsastesse vedasid. See assotsiatsioon, nagu hiljem näeme, osutus järgmise päeva kinoelamuse osas prohvetlikuks.

Kultuurimaja

Festivaliruumide kohta tuleb tunnistada, et remondi tõttu oli peasaaliks seekord b-saal ning tingimused olid seal üsna vanamoelised. Mulle meenus igatahes elavalt lapsepõlv ja kino "Kaja", kus alati minu ees istus mõni paks vuntsidega mees ning varjas oma kupliga umbes kolmandiku parajasti linastuvast India akshun-filmist. Subtiitrid igatahes kippusid nii ehk naa eesistujate taha varju jääma.

Seetõttu on ka mõistetav, miks festival toimus seekord vähendatud mahus ja miks väliskülalisi vähem kutsutud oli, nii et olgugi et linastus Lucio Fulci retrospektiiv, ei olnud vanameistrit ise kohal oma teoseid tutvustamas. Haapsalu kultuurimajas kõlas see mõte täitsa arukalt, tõesõna, ehkki Fulci on surnud. Juba mitu aastat.

Samuti tuleb tunnistada, et üldine festivalimeeleolu ja korraldus olid jäänud endisele tasemele. Kuna see tase on väga hea, pole põhjust nuriseda.

Aga laupäeval.

Blood On The Highway oli ootamatult täistabamus ja tuleb tunnustada KO-d, kes seda filmi soovitas, samas kui mina alguses kavatsesin minna rõdusaali vaatama katoliikliku alltekstiga raskepärast brasiilia käkkerit. Kuid väikeses saalis linastunud null-eelarvega vampiirikomöödia oli kindlasti vaatamist väärt. Tegemist oli eelkõige ajuvaba naljafilmiga, kus teatud hetkedel ka bona fide teravmeelsusi kuulda võis. Ja hoogne oli ta ka. Teiseks, miks mulle film meeldis, oli muidugi see, et naiskangelane oli välimuselt mõnevõrra Buffy moodi. Juhuslikult? Juhuslikult jee. Huvitav oleks teada, kuidas rezhissöör ta välja valis ja ära rääkis. "Sa näed välja nagu Sarah Michelle Gellar ja jõuad veel kaugele... jaapani õudusfilmide remake-idesse!" Peaaegu kõik näitlejad - eriti kõrvalosades - olid muidu täielikud amatöörid, kuid enamasti tuli see isegi kasuks, sest vampiire (kes evisid veidi ka zombiede omadusi) kujutati totakate ja tuimade väikelinlastena, nii et näitlejakohmakus tuli ainult kasuks.


filminäitlejad, inimesed rahva seast

Aga lisaks säästu-Buffyle astus filmis ootamatult kuid väga majesteetlikult kaamera ette ka ka Nicholas Brendon (mängis Buffy tVS sarjas Xanderit). Tore taaskohtumine. Imestasin natuke, et kuidas ta sihukesse z-kategooria filmi sattus, nii et vaatasin google'ist järgi. Tuleb välja, et mees on pärast Buffy tVS lõppu peamiselt joonud. Sihuke asi panebki jooma.

***

Programm jätkus meie jaoks endiselt väikeses saalis, kus tuli näitamisele religioossete propagandafilmide programm. Tegu oli filmikollektsionääriga - mis iseenesest pole eriti haruldane nähtus, archive.org muide sisaldab hulganisti tarbefilme, "How to be popular?" on üks populaarseimatest ja õpetlikematest. Presentatsiooni peamine voorus ja häda oli see, et neid näidati otse projektorist 16mm lindilt. Kulunud lintide ja projektori valju kõrina kombinatsioonist tulenes see, et peaaegu ühestki sõnast ei olnud võimalik aru saada. Võin vaid nüüdsest nentida, et olen vaadanud 15 minutit kõnelemas ameerika jalgpallurit, ilma ühestki mõttest aru saamata.

Eraldi tuleks siiski märkida filmi Nikolai, mis rääkis usklike tagakiusamisest Nõukogude Liidus. See oli ka kanadalase meelest parim - ja napakaim -film kogu valikus, nii et ta jättis selle viimaseks. Samas tegi ta veits kummalist kriitikat filmi aadressil, näiteks et venelasi mänginud näitlejad rääkisid kõik õudsa inglise aktsendiga. Eks oli küll hiline aeg, aga ma arvan, et ma ei olnud ainus, kes märkas, et põhjuseks oli vast see, et näitlejad rääkisid oma emakeeles, milleks oli inglise keel. Uskumatu, aga tõsi. Aga süzhee ja näitlejate poolest oli see päris usutav film, usklikke kiusati Venemaal tõepoolest taga, selge see. Ainult keskkond ei olnud piisavalt N Liidu pärane. Liiga puhas oli kõik, noh. Igatahes kõva draama oli.

Kanadalane müütas ka oma deeveedeede sarja Hunka Junk, mille kohta ta kiitles, et need maksavad ainult 50 eesti krooni ja on pressitud venemaal. Kõlas nagu tüüpilise pira-plaadi kirjeldus, aga see selleks. Lahkusime KO-ga öhe, mõlemal taskus üks plaat sarjast. Pärast vaatasime ühte ka, on tõepoolest junk ja on tõepoolest nii, et kohati on päris huvitav vaadata. Need vanad tarbefilmid tunduvad sama ebareaalsed nagu signaalid maavälistelt tsivilisatsioonidelt. Ja kujutage ette SETI tehnikute pettumust, kui lahtikodeeritud signaal kosmosest osutub vanaks hägustunud värvidega õppefilmiks sellest, kuidas viisakalt telefonile vastata.

Pühapäeval Jumal puhkas ja mina ka. Kinno enam ei läinud ja korjasime sinililli (Jumal mitte, tema puhkas).

<< 1 2 3