Category: film

Dennis Wilson ja saatan

by Evol Email


Suvel olin kogu puhkuse aja maal, lahkudes sealt vaid üheks õhtuks, et külastada Plink Plonki festivali Tartus. Nimelt tabas suvemaja ökohorrori puhang - majavamm sõi end majja sisse, mille tulemusena pidin poole majast tühjaks lammutama. Selline küllaltki jälk inimeste ja seente võitlus, mille tulemus ei ole nüüdki veel päris selge. Seetõttu elasin küllaltki metsikut ja masendavat elu.

Ainus vaikne koht oli peldik, kus seltsi pakkus üks vana Mojo number. Sealt jäi silma artikkel, milles kiideti ülivõrdes filmi "The Beach Boys And Satan". See on tunniajane dokumentaalfilm teadagi mis ansamblist. Tasapisi tärkas huvi. Selline intrigeeriv vastandus, et kuidas nunnu Ameerika poistegrupp siis äkki saatanaga mestis on? Samuti lubati tutvustuses, et Kim Fowley on filmis, kannab helesinist pintsakut, mõnuleb basseini ääres ja lööb laulu. Kuu aega lugesin seda Mojo numbrit, iga päevaga aina sagedamini seda arvustust ja uudishimu lõi aina enam lõkkele.  Just nii, aeglaselt aga vääramatult, püüab saatan sind oma võrku. Istub õla peal ja meelitab. "Two girls for every boy" oli laulus "Surf City"* välja käidud lubadus. Join us.  Nii et linna jõudes - mõeldud-nähtud.



Kim Fowley osas oli kõik nagu peab, pintsak pimestas silmi ja ta jutustas kuuekümnendate popi ajalugu tõepoolest lauluvormis. Tuleb siiski nentida, et pealkirjale sisu ikkagi ei vastanud. Saatanast oli väga vähe juttu. See oli mingi saksa telefilm tegelikult ja ilmselt on püütud RTL-ist ja Pro7-st nüristatud publiku tähelepanu võita millegi sensatsioonilisega. Tänapäeval muidugi, kui kõik teavad legendiohtrast Beach Boysi avaldamata jäänud albumist "Smile" ja Brian Wilsoni vaimsest läbipõlemisest, aga ka Dennis Wilsoni surmast, ei ole ettekujutus Beach Boysist enam nii üheplaaniliselt nunnu. Aga ega nad mingid paharetid ei olnud ikkagi. Kogu saatana aspekti sisu oli tegelikult Beach Boysi liikmete (vendade Brian ja Dennis Wilsoni) põgus kontakt Charles Mansoniga. See tegevusliin tundus filmile vaid kõmu mõttes külge kleebitud kõrvalepisoodina. Ning seda ei suudetud hästi lahti jutustada.

Filmi põhiosas oli tegu hoopis igati tõsise ja faktiohtra surfrocki ja Beach Boys'i ajaloo lühikese ülevaatega. Film lõppes Brian Wilsoni äravajumisega kuuekümnendate lõpus/seitsmekümnendate algul. Autoritekst filmis puudus ja kogu info edastati pildi ja filmi jaoks spetsiaalselt tehtud intervjuude (Brian Wilson kaasa arvatud) vahendusel. Seetõttu on Beach Boysi ajalugu sügavamalt tundmata raske kõigist nüanssidest aru saada.

Charles Mansoni ja The Beach Boys side on filmi järgi väga lühidalt midagi taolist (huvilised võivad ise Mansoni kohta netist lugeda, eks):

Dennis Wilson tutvub Mansoniga viimase initsiatiivil. Dennis abistab Mansonit muusikategemisel ning tutvustab Mansonile produtsent Terry Melcherit. Siis aga leiavad nii Wilson kui Melcher, et Mason on  väga kentsakas inimene ja loobuvad Mansoni muusikakarjääri edendamisest. Kuna Manson suhtus oma muusikukutsesse ülitõsiselt, aitab ebaõnnestumine kaasa Mansoni kannatuse katkemisele, kes ei jõua enam oma planeeritud apokalüpsist (Helter Skelter) ära oodata. Nüüd saadab ta oma jüngrid välja. Kuna ta on Melcheri peale vihane, siis suunab ta nad just nimelt Melcheri majja. Aga seal elas tol hetkel sees hoopis Sharon Tate ning temast saigi Mansoni tuntuim ohver. Ehk siis Dennis Wilson on kaudselt Sharon Tate'i surma ja üldisemalt Mansoni mõrvade esilekutsuja.

See võiks olla põnev teooria, kui ta poleks liiga laest võetud, sest siin on väga valikuliselt rida sündmusi üksteise järgi asetatud, et tekiks justkui kindel põhjus-tagajärg seos. Samuti polnud filmitegijatel eriti palju *täpset* infot, mis asju Wilsonid ja Manson omakeskis siis ajasid. Siiski väärib märkimist, et The Beach Boys salvestas ühe Mansoni kirjutatud laulu (tõsi küll, nad töötasid selle ennem ümber), mis jõudis bändi ühe singli B-poolele. Seevastu siin on vankumatu tõestus ansambli saatanlikkuse kohta: http://www.jesus-is-savior.com/Evils%20in%20America/Rock-n-Roll/beach_boys.htm.

Draamat oli filmis kunstlikult üles puhutud ka sellega, et viidati ka Dennis Wilsoni surmale, justkui sel oleks mingi seos filmi sündmustega. Tegelikult elas Dennis kuuekümnendatel päris lõbusat elu ning uppus alles 1983. aastal. Selleks ajaks oli Manson kauge möödanik ja Brian Wilsonil oli katus juba aastaid sõitnud.

Kokkuvõttes ma ei usu, et see saatana-teema just paljusid vaatajaid veenab. Palju tähelepanuväärsem oli ilmselt Brian Wilsoni allakäik, mis leidis aset paralleelselt Mansoni tegevusliiniga. The Beach Boysi kontekstis oli Brian juba 1967. aastal enam-vähem läbi põlenud, põhjuseks uimastid, arenevad vaimsed häired, samuti Wilsoni üliambitsioonika ja südamelähedase projekti "Smile" albumi lõpetamatajäämine. Sellest räägib film päris pikalt. Ja see kõik on väga huvitav ja omamoodi liigutav, vähemalt neile, kes "Smile" albumit kõrgelt hindavad (Brian Wilson salvestas selle 2004. aastal uuesti). Ma ise väga kõrgelt ei hinda, sest pole kunagi väga pikalt suutnud kuulata seda. Wilsoni vokaal eriti aastal 2004, on mulle ikka väga vastumeelt.  Mulle endale meeldivad just varasemad The Beach Boys'i salvestused, mis on noh... kentsakad. Omamoodi lõbusad. See on ka põhjuseks, miks ma filmi üldse vaadata tahtsin. Ja Kim Fowley, muidugi.



Siis Johnny Pescador küsis väga õige küsimuse, et mis surfi-bänd see Beach Boys niiväga oli? Vastan. Kuuekümnendate surf-bändid ei olnud sugugi ainult instrumentaalansamblid. Arvestage, et tolleaegne California surf/hotrod skene formeerus eelkõige surfamise ja autode ümber. Muusika kui stiil oli alles leiutamisel ja oli ka lauljaga ansambleid. Vokaalgruppidest The Beach Boys'i järel tuntuselt järgmine oli ilmselt Jan & Dean, nad olid küll rohkem hotrod-fännid. Ka nende võime ägedaid poplugusid salvestada oli tähelepanuväärne, kuigi nad tegid seda sama peenikese häälega kui The Beach Boys, paraku. Instro oli sel ajal vaid üks suund, kuigi tänapäeval seostub sõna "surf" tõepoolest eelkõige kitarriludistamisega nagu Pulp Fiction (ehk siis nagu Dick Dale, sellele assotsiatsoonile tänapäeva kuulaja peas oli viidatud ka sakslaste filmis). Üks minu kõige lemmikum kuuekümendate surfpala ongi laululugu - The Trashmeni plaadistatud "King of the Surf" (Well we're taking my woodie and heading on down/ Where the cool cool surfers all gather round jne).

* "Surf City" salvestasid hoopis Jan & Dean. Brian Wilson oli siiski loo esialgne autor.

Doktor Pajuoks, türgi oad ja Bud

by Evol Email


"Selle tuhmil pinnal kiiskasid gooti tähed: Dr. T. Pajuoks."

On üks mees, vist juba keskeas. Tema nimi on doktor Pajuoks. Tal on kolm last ja filmistaarist naine, kes on kogu aeg võtetel. Õhtul tuleb ta töölt koju, kantseldab oma lapsi ja teeb süüa. Ise teeb süüa - ahhetavad teised mehed. Kui toit on valmis, lapsed söödetud-kasitud ja lõpuks magama pandud, istub ta sügavasse tugitooli. Kapist on ta võtnud džinnipudeli ja purgi greibimahlaga.  Nüüd segab ta endale igaõhtuse kokteili. Seejärel ta lõõgastub. Ent ta on ka praktiseeriv psühhiaater. Seega mõnikord tuleb tema juurde õhtuti abiotsijaid, haigehingelisi inimesi. Siis võtab ta suure lonksu džinni ja uurib, kuidas on lood hädaliste sugueluga.  Pärast viib ta patsiendi voodisse ja hüpnotiseerib ta ära. Põhjendus on, et hea peatäis und tervistab. See mees elab seitsmekümnendate alguse Nõukogude Eestis. Kohata võib teda Mats Traadi jutustuses "Türgi oad" (1976).

*

Telliskivi tänaval tegutseb teater Oma Lava, kes etendab aeg-ajalt selle jutustuse põhjal valminud lavastust "Türgi oad ehk Armastuslugu eesti moodi". Etenduse/jutustuse sisu hästi lühidalt: traktorist Ollimar Arvik (wtf nimi, eksole) tuleb maalt linna, et õppida inimestega suhestuma. Otsib abi dr Pajuoksalt, seejärel kohtab üht vaimsete huvidega kriitikuneiut Dianat. Lõpuks läheb maale oma naise juurde tagasi, Diana järgneb talle ning tema eeskuju ning mõjutamise abil kasvab väikestviisi ümber. See tähendab, et hakkab jälle sööma. Samuti hakkab lapsi ja remonti tegema.

Soovituste järgi pidi olema tegemist üsna naljaka etendusega - mis ei läinud küll kokku minu ettekujutusega Mats Traadist (või eesti kirjandusest laiemalt). Aga oli jah, üsna naljakas. Muhe ka. Takkajärgi tundub, et see oligi kõige suurem puudujääk, sest raamatukogust laenatud raamatut "Irdinimene/Türgi oad" lugedes selgus, et "Türgi oad" ei olnud originaalis eriti muhe. Samuti polnud ta algselt ka vaffa "Silueti" ja "Horoskoobi" esteetikast kantud vaatemäng. Muidugi oli suur üllatus, et Mats Traat ei olegi maailma kõige tõsisem mees. Ent tema huumor on selline hiiliv, närvipingest ja kolhoosimaastikest vaevatud tegelaskujude vahele ära peidetud. Mõnikord ei tea, kas nutta või naerda. Lavastus andis selle koha pealt selged suunised, et tuleb naerda ikka, aga kui jutustust lugeda, siis saate aru, et mõni asi oligi tõsiselt mõeldud. Tõsisemalt kui esmapilgul tahaks tunnistada.

Ja Dr Pajuoksast, kes jutustuses Arviku maailmavaadet oluliselt mõjutas (kuigi veidi varjatumalt kui Diana), oligi etenduses järgi jäänud vaid osavõtlik pilk ning mõned küsimused vaimse tervise ning suguelu olemasolu teemal. Lisaks limpsis ta rohkem mett kui džinni.

Teine üllatus oli see, et kui kõlas peategelase nimi Ollimar Arvik ja jutt kiskus karteripõhjadele ning hiire rattaroopas lömastamisele (ärge küsige), siis kõik tuli väga tuttav ette. Samas on mul elus läbi loetud Mats Traadi raamatute arvestus ranges ordnungis - neid oli kaks ("Tants aurukatla ümber", "Maastik õunapuu ja meiereikorstnaga"). Mitte kolm. Ometi tundusid need karteripõhjad tuttavad.

Nimelt "Türgi oad" (1976) on järg jutustusele "Irdinimene" (1967). "Irdinimene" on kirjutatud hoopis teisel ajal ja tegevus toimub kolhoosis, Mats Traadi jaoks hoopis ootuspärasemas keskkonnas. Arvik on siin noor oivikust traktorist, kes on natuke sisse võetud agronoomipraktikandist Elna Saarlepast, kuid nende ühteheitmist takistab linnavurlest telerežissöör Selmar (mida nimi) Ükspuu, kes sõidab pohmas peaga Ollimari traktori uppi ja lõpuks lüüakse traktoristil filmitegemise käigus peaaegu silm välja. Sihuke kolhoosidraama siis. Aga suguelu takistab ka see, et Ollimar kogu aeg juurdleb elu mõtte jne üle. Ja elu mõte on tema arust töötegemises.

1969. aastal ilmus Uno Lahe "Paroodi-koodi-oodiaid", milles läbi tõmmatud said nii noored kui vanad literaadid. Sealhulgas meie Mats ja team "Irdinimene". Ma muidu Lahe loominguga väga tuttav ei ole, aga need paroodiad on kohati päris lahedad ja olen neid korduvalt lugenud.


" Sügisel veetakse supelrandades puuelevandid veest liivale. Kui enesekindel žest! Lubage küsida - kuhu jäävad elevantide hinged? Nad moonduvad pastasulepeaga kirjutatud telefoninumbriteks, ununevad ridiküli põhja, tubakapurused nagu ždenek Prziczebuiscky huuled suures plaanis (võrdle Ingmar Bergmani filmiga "Maasikavälu"!)"
- Urho Talleke, "Elu võimalikkusest VI kursusel"

"Ka mina avastasin Julie Christie New Wellingtoni ennelõunase seansi poolhämaruses. Ta särab mängides nagu läbipaistvas öö-särgis Lõuna-Rist. Kui kaua see säramine kestab, oleneb särajast, säristajatest, helenduse erakordsuset, särkide tagavarast ja sellest, mida säristaja oma lavastajaga peale oskab hakata.  Nii on neil - Sex! Nõks! Poks! Aga meil on "Sina, minu Aeg" - nailonrevüü õpetlike ilulugemistega."
- Wolmar de Ansop "Kivi-Mähelt Maailma otsa: XXIV Julie Christie'ga Lõuna Risti all"


Ma arvan, et just see tõsine noot, mis hoolimata absurdsetest karteripõhjadest ja mõrvatud hiirtest Traadi "Irdinimeses" kõlama jäi, ajas Onu Thali elevile. Niisiis leiab siit kellegi Mait Pintvaadi teose "Malmmees". See on üsna kobe kokkuvõte "Irdinimesest", olgugi et vaid poolteist lehekülge pikk. Lisaks on raamatus ära trükitud ka kaks retsensiooni.


"Nollimar Tõlwik, stressist hõivatud edumeelne mechanical engineer, asub vastorganiseeritud sovkozi wildwestlikul taustal psühhoanalüüsima oma senist sensiviteeti: tema alateadvus vabaneb teda varem ahistanud caterpillar-tractori-carteripõhjade müsteeriumist. Sic! - utilitaarse maailmamudeli kollaps! Dostojevskiliku kõikeandestatavusega laseb ta TV sadistlikul operaatoril endal isegi silma peast eksratsioneerida (to plough out). Jätkuvasti huvipakkuvalt degenereerub peategelase armusuhe (sex life), vaata - perverssuseni viidud puritanistlik meditatsioon võõrandusprobleemidest voodiserval, kus absoluutselt midagi ei toimu. (Ilmne Zen-Budismi mõju!)"
- Prof. Hiawatha Karuvalds-Lacplesis. "Books And Broads". Literary Quarterly. Simpleton University Edition, Old Centucky DC, 2002.


Teise arvustuse kirjutas esteetikateaduste kandidaat Modest Botškarjov-Tara: "Autori esimese pikema jutustuse (liritsheskaja povestj) generaalseks teemaks on linttraktori ZTZ karteripõhjade tootmise tähtsus nii üldriiklikust kui üldinimlikust vaatevinklist vaadatuna".

Hmm, ma ei valeta, kui ütlen et sellest paroodiast ja libaretsensioonidest oli mul "Türgi ubade" lavastuse vaatamisel palju abi, ja tegelikult on Lahe naljasoon tabanud Traadi raamatute olemust paremini kui Erki Aule lavastus. Muidugi, Lahel oli võimalus kirja panna oma nägemus "Irdinimesest" vahetult pärast algupärandi valmimist, samas kui Aule peab lähtuma helgest nostalgiast mõjutatud tagasipilgust kaugetele nõukaaegadele.

*

Siiski, kõige rohkem huvitab mind dr Pajuoksa saatus ja see, kuidas juua igati tasakaalustatud elus õhtuti džinni greibimahlaga. Psühhiaater Dr Pajuoks meenutab mulle repo man Budi 1984. a Alex Coxi tehtud filmist "Repo Man". Bud ei tarbinud küll džinni, vaid speedi ja laste kantseldamise asemel varastas ta liisinguautosid. Aga mõlemad elasid oma elu mõtestatult ja oskasid neid elu õppetunde ka kenasti selgitada.

Dr Pajuoksal oli alati hüva nõu varuks: "Aga ega jutt ole veel tegelik seks, pigem vastupidi. Terve elujõuline mees ei räägi, vaid tegutseb."

Ja Bud? "What do you know? An ordinary person spends his life avoiding tense situations. A Repo Man spends his life getting *into* tense situations." Muidugi, ta ütles veel palju asju. Ja tegi palju speedi.

Õppinud mehed, igatahes.

Alec Guinness on oivik ja võtab kõik rollid filmis endale

by Evol Email

Suvel astusin sisse vanakraamipoodi Märjamaal. Kaltsukaid oli alevis umbes 7 ja mul oli tulnud pähe napakas idee, et üle kõige vajan ma viivitamatult ühte huvitavat raamatut, mida lugeda. Raamatupoodi Märjamaal aga pole. Paraku selgus, et kaltsukad haisevad kopitanud riiete järele põhjusega - seal müüakse kopitanud riideid, mitte raamatuid.

Ent kustumatu kultuurihuvi ja lugemisjanu kannustas mind külastamast üha uusi ja uusi pisikesi taaskasutusbutiike ja lõpuks leidsin 5-krooniste DVD paki (briti ajalehtede tasuta kaasaanded), millest mõned välja valisin. Üks neist oli Briti Ealingi stuudio 1949. a komöödia "Kind Hearts And Coronets".

Vasakult: Tulevane hertsog, üks ohvritest ja tema abikaasa, tulevane hertsoginna

Eelkõige seondub Ealingi stuudio mulle Alexander Mackendrickiga, kelle filme ma olen mõned näinud, nii et põhimõtteliselt teadsin, mida oodata. Ealingi filmid on tänapäeval väikest viisi klassika. John Cleese kinnitas, et "A Fish Called Wanda" tegemisel võttis ta õppust Ealingi vanadest filmidest. Vennad Coenid tegid lausa oma versiooni Alexander Mackendricki 1955. a mustast komöödiast "The Ladykillers" Ja nii edasi. Paljudel režissööridel on kombeks Ealingi filme takkajärgi kiita. Nii nagu nt Quentin Buratino ammutab inspiratsiooni  b-filmidest, otsustavad teised pöörduda naljafilmide raudvara poole. Cleese edukalt, vendade Coenite uusversioon läks - paraku - aia taha. Muide, Ealingi stuudio mõju Ameerika filmitööstusele oli ka päris otsene - Alexander Mackendrick kogus oma filmidega piisavalt kuulsust, et sai kätt proovida ka Hollywoodis ja töötada tolleaegsete tippnäitlejatega.

Selle filmi režissöör Robert Hamer ei ole päris nii globaalse haardega, kuid vähemalt inglaste meelest on tegu igati tipsen-topsen filmiga. "Kind Hearts And Coronets" on ootuspäraselt süütu alguse, kuid väga ohvriterohke sisuga must komöödia. Lugu räägib pooleldi siniverelisest noormehest, kelle aadlisoost ema abiellus itaalia lauljaga ning poeg kaotas seetõttu lootuse tiitlile ja pärandile. Tema elu oli raske, ebaõiglus suur ning d'Ascoyne'ide rikkus väga ahvatlev, mistõttu noormees otsustas ise hertsogiks saada. Selleks oli vaja kõigepealt kõrvaldada  arvutult sugulasi, kes pärimisjärgluses tema ees olid. Enamasti mõrva abil.

Film püsib peamiselt kahel osatäitmisel. Üks on Dennis Price'i mängitud peategelane Louis, keda kaunistavad igati usaldusväärne käharpea ning südamlikud silmad. Filmi alguses on ta vaid naiivne nooruk, kuid kelle paindlik südametunnistus, kombineeritud kalkuleeriva mõrvakirega, filmi vältel tasapisi esile kerkib. Seejuures jääb ta kaaskodanike silmis endiselt igati sümpaatseks gentlemaniks, kes vaevaga omandatud hertsogitiitlit täielikult väärib.

Teine osatäitmine on Alec Guinnessi kanda, kes mängib filmis enam-vähem kõiki ülejäänud tegelasi. Täpsemalt kaheksat - kõik d'Ascoyne'i suguvõsa liikmed, keda Louis süstemaatiliselt teise ilma saadab, on Guinnessi kehastatud - elumees, napsulemb fotoentusiast, veel napsulembelisem rauk-preester, admiral, isegi üks sufražett jne. No on alles usin mees. Siin tulebki täheldada, et mina vaatasin ammulisui terve filmi ära ja alles lõputiitrite ajal sain aru, et kõik need rollid olid ühe mehe mängitud. KO on väheke taibukam ja jagas selle juba poole filmi pealt ära.

Siin on 3-minutiline Youtube lõik filmist, kuhu on mahtunud tervelt kolm surma.

Filme "Kind Hearts And Coronets" ja "The Ladykillers" ühendab eelkõige see, kuivõrd süütul ja kergel toonil lugu jutustatakse. Poole silmaga vaadates on "Kind Hearts And Coronets" lihtsalt kena suhtedraama ja muhe satiir Briti kõrgklassi aadressil (Alec Guinness kujutab aristokraate suure lustiga, ent halastamatult) -- välja arvatud, see, et kõik surevad. Ja ka "The Ladykillers" on väga viisakas film -- teejoomine ja tänan-palun käib kogu aeg. Välja arvatud siis kui filmi tegelased üritavad süütut vanamutti maha koksata. See kontrast panebki filmid elama ja paneb publiku hämmastunult nihelema.

Väike uuring tuvastas, et "Kind Hearts And Coronets" põhineb kellegi Roy Hornimani romaanil "Israel Rank" (1907), kes oli väikestviisi Oscar Wilde'i jünger. Seda mõju on kuulda ka Louis' kaadritagustest monoloogidest. Filmi sündmused toimuvadki 20. sajandi alguses, kuid kui romaani peategelane oli juut, siis Louis oli hoopis Mazzini, ehk itaallane. Kriitikud nimetavadki raamatut kordamööda kas antisemiitlikuks või antisemitismi paroodiaks, olenevalt sellest, kas raamat meeldis või mitte.

Järeldused: Ma ei ole seniajani näinud filmi "A Man In The White Suite". Kavatsen selle üle nüüd mõtiskella. Võib-olla koguni midagi ette võtta.

Marie Antoinette ja Evoli tööpoisipõli

by Evol Email


Marie Antoinette (2006, R: Sofia Coppola, O: Kirsten Dunst jt) film pakub mulle huvi kahest aspektist. Esimene aspekt on isiklik.



Kunagi ammu-ammu astusin ma südamevõbinal sisse Tallinna Raamatutrükikoja pääslast, et koolivaheajal omandada laadija raske elukutse ning teenida ühtlasi mõnisada värskelt ringlusse päästetud Eesti krooni. Töölepingu pikkuseks oli täpselt 30 päeva - ja iga päev lugesin ma järgijäänud päevi uuesti üle ja üle.

Nimelt oli ka trükikojas suvel trükkalitel puhkeperiood ja "laadimine" seisnes päevas u 3-4 euroalusetäie paberi kärutamises ühest tsehhist teise. Seetõttu omandasin ma küll kiirelt selle, kuidas tõstukit tõukerattana kasutada ja mööda koridore ringi kimada, kuid töökogemus jäi napiks. Ja õudsalt igav oli.

Taibukamad lugejad juba aimavad, mida trükikojas teha kui on liiga palju vaba aega. Ei-ei, tikkudega paberimägede vahel mängida on liiga riskantne. Aga jah, raamatud on käe-jala juures, nii et lugemismaterjalist puudust ei ole. Muu hulgas veetsin ma praakpoognate kuhjades lösutades palju põnevaid tunde, lugedes Stefan Zweigi raamatut, mis rääkis Prantsuse kuningannast Marie Antoinette'ist. Sellestsamast, kellel revolutsionäärid pea maha lõid.

Stefan Zweigi erutas vägagi see meeletu luksus ja priiskamine, mis Prantsuse õukonna üle Euroopa kuulsaks tegid, samuti Versailles ja Trianoni õukonnaelu ja selle intriigide kirjeldused, Louis XV ja XVI ülim võimutäius ning loomulikult draama, millega see kõik lõppes (pead maha nigu kapsad).

See kõik ergutas minugi vastuvõtlikku hinge ja oli teretulnud vahelduseks jahedas tsehhis, kus domineerisid täitsa meeldivalt ümarad paberirullid ning sõõrmeid sakutas mahe trükivärvi aroom (pistke nina värskesse, soovitavalt läikpaberil ja värvitrükis, raamatusse ja tõmmake kopsud õhku täis).

Teine aspekt on muidugi "Bring It On" - täiesti ebatõenäoliselt jabura sisuga film cheerleaderitest, peaosades Kirsten Dunst ja Eliza Dushku (Buffy tVS, Dollhouse). See on üks mu lemmikfilme läbi aegade.

***

Seetõttu otsustasin ka Marie Antoinette'i vaadata, olgugi et juba enne vaatamist oli selge, et tegemist on  kostüümidraamaga. Aga selgus, et mitte vähem jaburaga kui "Bring It On".

Sofia Coppolale tuleb au anda, et ta suutnud jällegi teha harukordselt sisutühja filmi. Tegu pole loomulikult rezhissööri saamatusega, vaid teadliku valikuga, mis on seotud sellega, kuidas ta näeb Marie Antoinette'i.

Kui Stefan Zweig oli vana kooli ajaloohuviline, kes jälgis oma neutraalsusepüüdest hoolimata Louis XVI ja Marie Antoinette'i õukonnaelu n-ö klassikaliselt pahelist käsitlust, siis Coppola vaatleb sündmusi kitsast Marie Antoinette'i vaatepunktist, kes on eluvõõras, kuid südamlik noor naine ja sattunud justkui kogemata kõrgesse õukonda.

Tegelikult võibki filmi kokku võtta selliselt, et noor heast perekonnast naine abiellub jõukasse perekonda, erilist armastust ei ole, aga elul pole viga ka. Saab süüa-juua, pidu pidada ja aiakujundusega tegeleda. Lõpuks saavad rahad otsa ja tuleb lossist lahkuda.

Sama film võinuks aset leida ükskõik mis ajastus, kasvõi Eesti uusrikaste allakäigust majanduslanguse tingimustes. Sündmused ja suhted, mis tegelikult määrasid Prantsuse ajaloo käigu 18. sajandil, selles filmis kajastamist ei leia. Kaamera ei lahku mitte ükski kord Versailles ja Petit Trianoni saalidest ning aedadest, paar ooperikülastust välja arvatud. Marie Antoinette võis küll mitte olla öelnud oma kuulsa soovituse talupoegadele, et kui leiba ei ole, siis närigu kooki - ta eitab selle ütlemist Coppola filmis ka ise - aga vahet pole, sest filmi kohaselt ta just niimoodi kinnisilmi elaski.

Järgi jääb kaunis nukudraama -  film võitiski Oscari kostüümide eest - mis kaks tundi jälgib ekstravagantselt riietatud sinivereliste meelelahutusi. Ma arvan, et inimestele, kes ajalugu lähemalt ei tunne, jääb sündmustik, taust ning intriigid suuremalt jaolt arusaamatuks. Ega ma isegi ei tunne ajalugu, aga eelmainitud Zweig aitas.

Aga niipalju kui ma aru saan, see kahetunnine kuninganna-elu lõpmatu mõttetuse demonstratsioon ongi rezhissööri eesmärk. Vaatajana peate aktsepteerima, et Marie Antoinette on maailma esikuninganna ning Versailles/Trianon on maailma naba. Ja et see, mida filmis näidatakse, ongi elu. Mitte Bastille vallutamine või revolutsioon, mis toimub kusagil aia taga ja mis pole seetõttu päriselt. Sellele sekundeerib ka filmi muusikaline taust, mis ei ole valitud mitte 18. sajandi popimatest paladest, vaid punk- ja post-punki suurimate hittide seast. Ehk siis Coppola nendib, et "filmikunst, see olen mina" ja ootamatu soundtracki peavad tema alamad lihtsalt alla neelama.

Kokkuvõtteks tulebki tunnistada, et kui alguses äratas "Marie Antoinette" kaunikesti rahulolematust, siis hiljem võis nentida, et käsitlus on vähemasti ootamatu ja üllatav. Eriti võrreldes lugematute mornide ja igavate ajaloodraamadega nagu "Alexander", "Trooja" jne. Tegu on rohkem alternatiivajalooga, kuigi vaevalt on kellelgi teisel õnnestunud seda sama haigutamapanevalt ekraanile tuua. Igatahes soovitan vaadata, kuigi postpunk on igasuguse filmi soundtrackina fucking awful ja kui film hakkab välja nägema nagu muusikavideo, on see õudne saatus, hullem kui surm.

Der Baader Meinhof Komplex

by Evol Email

Hiljuti tuli eeteevee-st õudsalt igav saksa film "Das Phantom", mille üks tegelastest oli endine RAF-i terrorist. Siis tuli meelde, et kui üle-eelmine kord Soomes käisin, võttis KO kusagilt tasuta levitatud ajalehe ja seal oli kaheleheküljeline artikkel RAF-ist ja grupi ajaloo põhjal 2008. a valminud filmist "Der Baader Meinhof Komplex". Mõeldud-nähtud.


BMK-d jälgisin ma kogu kahe ja poole tunni vältel katkematu huviga. Tõepoolest, tegu on paljude jaoks piinliku tükikesega II Maailmasõja järgse Euroopa minevikust, millest Laar, Ojuland jt suured poliitikahuvilised hea meelega ei räägi. Praegu on raske mõista, mida tähendas elada kuuekümnendate lõpu poliitiliselt aktiviseerunud Lääne-Euroopas ja ega Eestis ei olegi vist inimest, kes selle kohta midagi öelda oskaks.

BMK kui filmi kõige muljetavaldavam külg on ilmselt see, kui täielikult järgiti tegelikke sündmusi. Ma lugesin järgmisel päeval RAF rühmituse ajaloo kohta põhjalikumalt ja - tõepoolest - midagi pole ilustatud või liigselt dramatiseeritud, ega välja jäetud või juurde pandud. Päris tegusad inimesed olid tõesõna, paugutamine käis vahet pidamata. Tegu polegi niivõrd erilist kunstilist üldistust saavutava filmiga, vaid pigem nagu võlts-dokumentaalfilmiga - justkui oleks lihtsalt rekonstrueeritud seitsmekümnendate sündmusi. Samamoodi nagu USA-s taasluuakse kodusõja lahinguid. Ning BMK lavastus on ikka väga laiahaardeline. Faktitäpsus tingib ka selle, et õudsalt raske on filmist ühe vaatamisega aru saada, sest sündmuste, ohvrite ja RAF pidevalt muutuva koosseisu virrvarr paneb kiiresti pea huugama. Pidevalt tuleb jälgida ka väiksemaid detaile, nt terroristide pidevalt muutuvaid juuksemoode, et teha vahet, kes on kes. Vean kihla, et kõigist sündmustest ei olegi võimalik aru saada ilma hiljem täpsemalt selle kohta lugemata. Algteadmised kuuekümnendate-seitsmekümnendate elu ja olu kohta tulevad ka muidu kasuks. Aga need, kes kunagi "Välispanoraame" ja ajakirja "Küsimused ja vastused" või "Aja pulss" on sirvinud, peaksid ilusti lainel püsima.

Paratamatult tekib küsimus, et mis nii valusat teemat käsitleva filmi suhtumine siis terrorismi on? Kiretu, võiks öelda. RAF esimese generatsiooni tegutsemisaeg kestis tegelikult ainult 2 aastat ja juuni 1972 lõpuks olid kõik võtmeisikud (sh Baader, Meinhof, Esslin, Mohnhaupt jpt) juba kinni võetud (Weather Underground USA-s oli täiesti tabamatu nendega võrreldes, või mis). Filmis võttis see aktiivne pommipanemisperiood aega maksimaalselt kümme minutit. Ülejäänud oli eel- ja järellugu. Nii et ma ei ütleks, et selle linateose näol oleks tegu just karjäärinõustamisega. Küll aga on - ilmselt teadlikult - välditud ohvrite isikustamist ja nende eksponeerimist. Näiteks kui see oleks USA film, siis oleks näidatud kuidas politseinik hommikul kohvi joob, naist ja kaht last suudleb, läheb tööpostile, võtab pontshiku - ja siis peatab kahtlase BMW 2000 kinni ning lastakse maha. Pärast haual kõik nutavad. BMK-s selline aspekt täielikult puudub ja kõrvalepõiked terroristide maailmast on minimaalsed. Üks poliitik lastakse maha ja kohe minnakse järgmise mõrva juurde, kelleks on kohtunik, pankur või mõni teine inimene, kes RAF-ile pinda käis.

Veel üks asi, mis filmist meelde jääb, on RAF-i kui organisatsiooni olemus võrreldes tänapäevaga. 21. sajandi inimene on eelkõige harjunud 9/11 stiilis terroristidega, abstraktsete välisvaenlastega kusagilt kaugelt maalt. RAF seisab sellest nii kaugel kui vähegi olla saab - tegu oli n-ö oma inimestega, sakslastega, kes võitlesid Saksamaal oma riigi institutsioonide vastu. Ning kui välisvaenlase vastu on lihtne koonduda, siis RAF-i kohta valdasid sakslasi küll väga segased tunded. Sest olgugi et RAF oli ühelt poolt kehastunud kurjus ise, ent teiselt poolt võideldi asjade vastu, mis tundusid ka paljudele tavakodanikele aktsepteerimatud. Siit ka sakslaste endi segased reaktsioonid nii sündmuste toimumise ajal kui ka nüüd hiljem, filmi valmides.

Meenub ka, et ükskord linastus Sõpruses üks vana saksa film, mille juhatasid kõnega ette Taavi Eelmaa (luges paberilt maha, mistõttu ma ei viitsinud jälgida) ja Andrei Hvostov, kes tuli lavale, seljas pikk nahkmantel. Ta meenutas leige sõnaga ka Baader-Meinhofi gruppi ja väitis, et terroristidele meeldisid pikad nahkmantlid - täpselt sellised nagu temal, kohendas ta uhkelt oma nahkmantlit - ja sellepärast, et selle all oli mõnus relvi peita. Selles filmis polnud ühtegi nahkmantlit. Tšekistide ja sphagettiwesternite austajad pettuvad, kahtlemata.

<< 1 2 3 >>