Category: film

See teine New York

by Evol Email

"CBGB" (2013, r: Randall Miller) on film hästi pahasest vanamehest Hilly Kristalist (keda mängib just mõni aeg tagasi surnud Alan Rickman), kes rendib kogemata baari ja asutab kogemata rockiklubi, kus kogemata hakkavad mängima bändid, kes kogemata saavad tulevikus kuulsaks. Ja see klubi on CBGB. Ja Hilly Kristal on koguaeg ühtemoodi hapu näoga.

Helena käest sain kunagi laenuks Mojo välja antud pungi ajaloo artiklite kogumiku, kus olid väga lahedad pildid (üldse, pildid kipuvad sellistes raamatutes olema parim osa. Võite selles veenduda sirvides Tõnu Trubetsky kirjastatud pungikroonikaid). Ühel mustvalgel pildil oli aastavahetus CBGB-s. Hämaras tühjas ruumis seisid rivis Tom Verlaine, Patti Smith, Lou Reed ja äkki ka Iggy Pop, ma täpselt ei mäleta. Nad seisid seal natuke kühmus, hästi tõsiste nägudega, käes mingi kahtlase vedelikuga täidetud klaasid. Üldmulje oli selline kõle ja külm (jõle ja julm), üldse mitte lõbus. Üldse, selle ajajärgu CBGB jättis pigem sellise morni, pooltühja ja heitliku mulje.

Võrrelge seda Twisted Sisteri kontserditega, kui võis peosaalis arvestada 2000-lise publikuga. Igal jumala nädalavahetusel. Või Ramones'i live-albumiga "It's Alive" (vaat et parim Ramones'i plaat), mis salvestati 1977. a vana-aastaõhtul (aga Londonis..), mille tempo ja energia on võimas isegi Ramones'i kohta.

CBGB film üritab klubist maalida hoopis teist, pandavamat ja coolimat pilti. See näeb filmis kõik halva amatöörteatri moodi välja ja on kogu aeg ühe valemi järgi - kui esimest korda üles astub noor tundmatu bänd (aga takkajärgi tark vaataja juba teab, et see on Police või Talking Heads vms kuulus nimi), siis on nad õudsalt tagasihoidlikud ja tõmbavad kohmetult sõrmedega üle kitarrikeelte - ja hakkavad mängima perfektses esituses mõnda oma suurimat hitti, mis kõlab seda võltsimalt, et alati on tegemist albumisalvestusega. Ja Hilly Kristal jõllitab seda kalanäoga ja pomiseb midagi. See näeb nii kuradi võlts ja jabur välja, et iga kord paneb nihelema.

Suures osas üritab see lähenemine ju mööda vaadata CBGB ja punki ühest olulisest aspektist - et need bändid olidki tihti sitad, heal juhul lihtsalt algajad, ja ei osanud alati mängida - ja et see oli okei.  Mis sisevaadet või visiooni sai Hilly Kristalil nii väga olla, kui need bändid esinesid tema ees kohe tippvormis? See on üks suur probleem selles filmis ja raske on seda mitte tähele panna, kuigi muus osas on filmi vormistus minu meelest okei. Nii Closer kui What We Do Is Secret on harjutanud mind mõttega, et ajalooline (visuaalne) akuraatsus odava muusikafilmi tegemisel on üle hinnatud ja see et kusagil CBGB peldikus on mõni moodsa bändi flaier, keda 70-tel üldse olemas ei olnud - mul ükskõik.

Aga sisu poolest - no ei ole Hilly Kristal ja tema lugu eriti põnev. Kõik põnev toimus minu meelest väljaspool seda, millele film keskendus. Ehk see muusikute sisering, see millest Tom Verlaine, Patti Smith ja Lou Reed seal pimedas kõrtsiruumis täpselt jaurasid, selle kohta filmist teada ei saa. Väikse lisapunkti saab film selle eest, et Wayne/Jayne County viieks sekundiks lavale pääseb.

Ainus asi, mis filmi elavdab, mis ei ole nii konstrueeritud ja kus ka mingit näitlemist kohtab, on Dead Boys'i kõrvalteema. Ma ei ole ise mingi Dead Boys' fänn, kuigi "Sonic Reducer" on kahtlemata hea lugu ja "Ain't It Fun" on (kuigi pigem Rocket From The Tombs'i esituses) väga lahe. Aga igatahes on see okei lihtsakoeline punk ja näeme tükike pungiajalugu, mida igapäevaselt ei kohta. Üldse, Dead Boys'i episodoid on ainsad episoodid filmis, mille puhul saab rääkida näitlemisest. Ja ma vihkan ennast, et ma tean, et Alan Rickman (Hilly Kristal) versus Rupert Grint (Cheetah Chrome) on justkui Harry Potteri filmitegelaste taaskohtumine. Vähemalt Rupert Grint on Cheetah Chrome'i osas tasemel, igatahes.

Dead Boys

Mis ma tahan öelda, et CBGB legendis on tänapäeval liiga palju legendi. Ainus rohi, mida ma tean, on kõik see muistne muusikalugu unustada ja minna St Cheatersburgi kontserdile, mis on pmst sama asi, ainult parem.

Twisted Sister

by Evol Email

Kui kirjutada tempos üks postitus aastas, tuleb rääkida vaid kõige olulisemast.

"We Are Twisted Fucking Sister" on täiesti ebatõenäoliselt põnev muusikafilm. Tegelikult see on nii pikk, et jõudsin ainult poole ära vaadata, aga esimene pool ongi ilmselt see huvitav osa.

Twisted Sister on pealiskaudsel pilgul üks tüüpiline ameerika kaheksakümnendate hevi esindaja, keda mäletatakse pigem 1984-1985 aastal PMRC ja Tipper Gore'i korraldatud siivsuskampaania märklauana, kui rikkad konservatiivsed poliitikud hakkasid aru saama, et hevi ja rap viivad nende lapsed hukatusse ja et vaid tsensuur võib maailma päästa. TS laulja Dee Snider esines muuhulgas USA senatis, kus ta püüdlikult veeris ette pika teksti sellest, kuidas see kõik pole üldse nii, nagu PMRC memmed-taadid väidavad.

Minu meelest ei olnud TS eriti radikaalne bänd kunagi, aga muidugi üks asi eristas TS-d teistest tolleaegsetest ansamblitest - Dee Snideri drag-rõivastus, meik ja soeng nägi kokku ikka eriti kole välja. Pole ime, et Tipper Gore'i elu sai rikutud.

Ja sellest, miks Dee Snider sihuke välja nägi, dok-film "We Are Twisted Fucking Sister" räägibki. See on väga põnev vaade seitsmekümnendate New York'i muusikaellu - no põnev on ta tegelikult just seepärast, et räägib mis tegelikult toimus väljaspool CBGB'd, ehk siis kõigis ülejäänud NY ja seda ümbritsevate eeslinnade peosaalides.

Samal ajal kui Television, Talking Heads, Patti Smith, Blondie, Ramones ja kõik teised moodsad poisid-tüdrukud NY keskel diipi muusikat tegid, käis sellest klubist väljapool kõva peomelu. Mõnes mõttes jätkus kuuekümnendate garaazhipungi laine, British invasion või kuidas soovite seda nimetada, mis viis rahva peosaalidesse rockkontserditele - tantsupidu tähendas sel ajal eelkõige live bändi, nagu Eestiski sel ajal muide, kus raud- ja kes-teab-veel-misteeliste klubides mängisid Mikronid ja Virmalised ja kümned teised bändid. Muide, sama kõrtsi/tantsupeo bändi teema oli ju Suurbritannias seitsmekümnendatel veel eriti mõjukas.

Samasugune tantsupeokultuur oli kujunenud ka USA-s ja NY kandis veel eriti võimsal moel ("ballroom" oli tüüpiline kontserdisaali nimi tol ajal). Kunagi kirjutasin siinsamas bändist The Valiants, kes kuuekümnendate lõpul NY pidudel mängis. TS alguspäevad jäävad natuke hilisemaks, seitsmekümnendate algusesse ja muusika oli kahtlemata muutunud, kuigi mõnevõrra üllatuslikult Briti mõjud olid endiselt olemas.

Nii selgubki filmist, et TS vahva drag/glam riietus on inspireeritud David Bowie'st, et TS tüübid fännasid omamoodi NY Dolls'i (kuigi ei jätnud mainimata, et Dolls ei osanud mängida) ja et nende repertuaaris olid aukohal ka Lou Reedi/VU coverid, filmis näidatakse ka kuidas nad üsna ülemeelikult sõidavad üle Lou Reed'i loost "Sweet Jane". See on natuke üllatav, kuigi kui ma lugesin L.A pungi ajaloost raamatut, siis seal oli samamoodi David Bowie, glitter ja glam olulised pungi (ehk siis ka laiemalt rokenrolli) ülesturgutajad.

Ja sihuke rokenrolli bänd mängis 5 korda nädalas, aastast aastasse, iga õhtu mitu tundi, kohustusega teha coverlugusid populaarsematelt bändidelt (Led Zeppelin jt staaridelt, aga ka Judas Priesti lugusid, nagu filmist selgub). Lisaks võtsid nad üle glam-esteetika, panid naiserõivad selga ja valitsesid seejuures täielikult kõiki kohalikke kontserdisaale. Ent nad ei saanud kohe kuidagi plaadilepingut ja kippusid pikemas perspektiivis tegelikult iganema ja läbi kukkuma. Siinkohal meenub The Cramps, kes nii riietuselt (heh) kui ka valjuselt tegelikult TS-i meenutab rohkem kui esmapilgul isegi tundub. Ka neil ei õnnestunud kohe kuidagi plaadilepinguni jõuda, samas kui iga sitt CBGB's bänd juba selle saavutanud oli. Võib-olla muusikaliselt adekvaatsem paralleel on The Dictators, veidi üleüldistades maailma parim rokenrolli bänd, kes pungestas ka seitsmekümendatel nagu jaksas,  salvestas ka mitu albumit, aga ei jõudnud mitte kuhugi. Muide, üks Dictators'i tüüp tuli lõpuks Twisted Sistersisse üle.

Nii et TS on selline omapärane vanakooli rokenrollist-sai-hevimetall esindaja, kelle kaheksakümnendate puudli-hevi juured on hoopis David Bowie, Lou Reedi ja loomulikult kuuekümnendate lõpu/seitsmekümnendate alguse rokenrollis. See on omamoodi cool bänd tegelikult, kui ignoreerida seda suht poosetavat kitarriviibutamist ja -soolosid ning lõputut rokenrolli päästmise teemat, millest nad armastasid palju laulda. "We're not gonna take it" või pigem nende debüütalbum 1982. a "Under the blade" on aga sama hea (kui ka sama õõnes) kutse mässule kui seitsmekümnendate lõpu britpunk.

Need live-katkendid, mida filmist näha, on väga lahedad, paraku ehkki tahaks küll TS-i plaate õudsalt üles kiita, aga kuulasin just "Under The Blade" albumit spotify'st ja ausalt öeldes lapsepõlves kõlas ägedamalt. Ilmselt eriti saundi poolest, sest tegemist oli 1) helikassetiga 2) millel salvestus otse kahisevalt vinüülilt 3) mille pöörlemiskiirus oli ka natuke rohkem kui 33 1/3, st iga lugu oli kiiremas tempos kui originaalis. Kokkuvõttes oli lahe, kiire, sumedaheliline salvestus ja Spotify digitaalversioon seda elamust kuidagi ei korda. Samas, "Bad Boys of Rock'n'roll" ei ole väga palju kehvem The Dictators'i "Who Will Save Rock'n'roll"-ist.

TS oleks igatahes ka CBGB's lavale sobinud ja igatahes kahju et selline laiem rokenrolli läbimurre läbi kukkus ning maailm sisenes kahvatutesse kaheksakümnendatesse mitte The Dictators'i, Wayne County ja The Heartbreakers'i (Johnny Thundersi bänd, mitte see teine), vaid The Police'i, Blondie ja Talking Headsi juhtimisel.

Mongoolia ratsanikud ja The Germs

by Evol Email

Hiljaaegu lõpuks vaatasin ära Darby Crashi eluloofilmi „What We Do Is Secret“. The Germs oli seitsmekümnendate lõpu LA punkbänd, ilma liialdamata üks kõige vingeimaid tolleaegseid USA bände, mis kerkis esile just siis kui punk oli veel uus ja põnev ja ei olnud ahistavatesse piiridesse surutud. Film oli OK, üsna lihtsate vahenditega tehtud - erilisi kunstilisi ambitsioone ei olnud, eelarve oli ka napp, kuid sisu oli päris põnev. Minu jaoks oli selles  filmis natuke seda, mida ma „Control“-ist ei leidnud. Noh, kõigepealt muusika on parem (heh) ja teiseks, „What We Do Is Secret“ räägib bänditegemisest hoopis teise nurga alt. Küsimusi "miks?" ja "milleks?" leidub siin rohkem, nagu ka vastuseid. Kuigi mõlemad lauljad lõpetasid enesetapuga, siis The Germsi film ilmselgelt sellele ei keskendu. Midagi muud on olulist, midagi universaalset, mitte ainult isiklik masendus.

Aga juhuslikult samaaegselt otsisin internetist veidi lisainfot parun Ungern-Sternbergi kohta (vt ka eestikeelsete artiklite kogumikku), kes oli Vene kodusõjas sõltumatu väepealik Taga-Baikali regioonis ja saavutas seal ka mõningast edu, näiteks vallutas ta Mongoolia pealinna ning üritas seal budistlikku Mongoolia riiki kehtestada – mis omakorda pidi olema seemneks suurele budistlikule impeeriumile. Või midagi taolist, sest kõik andmed on väga ebausaldusväärsed.


Shane West Darby Crashi rollis

Ja siis leidsin ühe ajakirjaniku veebilehe, millel oli kõrvuti kaks artiklit – üks Ungern-Sternbergi ja teine… ansambli The Germs laulja Darby Crashi kohta. Artiklite autorile pakkusid mõlemad huvi kui innukad inimeste manipulaatorid. Minu meelest päris hea võrdlus.

Ühest küljest on seitsmekümnendate lõpul L.A. punkarite vahel peetud läbi öö kestvad maailmaparanduslikud vestlused, inspiratsiooniks kriibitud seitsmetollised, õlu ja tabletid. Sellele järgneb bänditegemine, mis jookseb liiva, sest tegelikkus unistustele nii kiiresti järgi ei jõua.

Sellele sekundeerib Mongoolia tähistaevas, kasakaväe laagrite vilkuvad lõkketuled ja budistlikust impeeriumist unistamine, mida oopiumi ja viina kõrvale võib arutada lõpmatuseni (tõe huvides tuleb märkida, et Ungern-Sternberg isiklikult ei olnud ei nalja- ega napsumees). Mis vahet siin on?


Gimme gimme your hands, gimme gimme your minds

Põhimõtteliselt on igaühel, kes on öösel üleval istunud ja maailma asju arutanud, väike vaimne side iga hullu väepealikuga, kes eales on lootnud isikliku ratsaarmee eesotsas söösta läbi Euroopa ja allutada maailm oma veendumustele. Ka Darby Crash tegeles oma n.ö armee rajamisega – tema saatjaskonda kutsuti Circle One. Jällegi, mis vahet siin on, kas uue maailma troonile asub Darby Crash või Ungern-Sternberg. Nad on lahutamatud, nagu Tipp ja Täpp, ja ühtemoodi ulmelised on nii Darby Crashi fashistlik diktatuur ja Ungern-Sternbergi budistlik impeerium. Mõlemad suutsid omamoodi osavalt  ära kasutada võimuvahetust ja sellega kaasnevat segadust. Valgete ja punaste vaheline mõõduvõtmine võimaldas Ungern-Strenbergil mitu aastat iseseseisvalt Taga-Baikalimaal tegutseda. Punkrocki hetkeline muusikaäri huvisfääri sattumine andis jällegi väikese võimaluse uutele bändidele.  Lõpuks muidugi mõlemad ettevõtmised tasalülitati. Ungern-Sternbergi hävitas NEP ja punaste ülekaal, Darby Crash leidis end mõne aasta pärast iganenud bändi eesotsas, mis kippus jalgu jääma nii hardcore'ile kui new wave'ile.  Ja samamoodi kui Ungern-Sternberg terroriseeris kohalikke ning kaotas kõik oma liitlased, visati  The Germs vägivalla ja läbustamise pärast kõigist LA klubidest välja, nii et pärast esikalbumi ilmumist polnudki neil tegelikult kusagil esineda.  Sellist võrdlevat udujuttu võiks jätkata lõpmatuseni.

Veel seda, et raamat, mis mind pani internetis ringi ungerdama, oli Boris Sokolovi „Parun Ungern. Must ratsanik.“ See on üsna halvasti loetav raamat, või õigupoolest on probleem selles, et Sokolov eeldab, et lugeja on Ungern-Sternbergi ja tema armee tegemistega juba võrdlemisi täpselt kursis, s.t on lugenuid neidsamu raamatuid, mida Olev Remsu tõe pähe võtab. Kõigis nendes teostes sisalduvate legendide tõepärasust Sokolov siin siis hoolega kritiseerib.Seega on see võrdlemisi maalähedane raamat, kus vähem fantaseerimist Mongoli impeeriumist ja rohkem juttu Ungerni isikust ning sellest kuidas tema otsused võrdlemisi keerukas Kodusõja-aegses olukorras põhinesid vähemalt samapalju praktilistel kaalutlustel kui unistustel budistlikust maailmariigist.

Seevastu filmi "What We Do Is Secret" võib täitsa soovitada.

The Germs on üks nendest bändidest, mis üldjoontes mahub ära ühele CD-le, selleks on M.I.A.: The Complete Germs. Pigem eelistan ma neid lugusid kuulata küll rohkem ükshaaval. Kui nüüd aus olla, siis minu kõige lemmikum lugu on alati olnud Media Blitz, mis on võib-olla natuke liiga tavapärane punk, ja Germsi olemust kõige paremini ei ava. Aga mulle meeldivad kiired lood, nii et. Samuti nende esiksingel - Forming - pole ehk kõige osavam salvestus, kuid on väga lahe.

Vineerist iidolid ja Kristen Stewart

by Evol Email

Kui rääkida ebaõnnestumisest, siis üks minu suuremaid läbikukkumisi zine'i tegemisel juhtus siis, kui me Merje venna maja lammutasime. Lõhkusime umbes nii nagu Onu Bella anarhismikoolkond Tartus seda teha armastas (tipphetkeks oli kindlasti korstna ümberlükkamise üritus sel moel, et aktivistid sellele vägeva kasepuu otsa langetasid) ja õuel põles köhiv lõke, kus vähemtähtis praht kärssas ning lämmatava suitsuga ümberkaudseid elanikke kimbutas.

Ühel kenal kevadpäeval peenestasin ma kuvalda ja sõrgkangiga juba pikemat aega põrandat kui nägin, et keegi taris maja sisemusest välja ukse. Sellele oli ei-tea-millal peale joonistatud lahe The Beatles'i pilt, stiilselt must-valget kontrasti rõhutavalt, nagu Beatles kunagi oma näopilte avaldada armastas (vt näiteks A Hard Days Night plaadikaant). Kahjuks mul polnud fotoaparaati kaasas, aga ma vedasin ukse kavalalt veidi kaugemale aeda, et teda tulest säästa kuni homme paar pilti teen.

Mida ma kahjuks ette ei osanud näha oli see, et Merje sugulased on nii töökad, et nad käisid kogu aeg rahutult mööda krunti ringi ja otsisid, kus saaks jälle rassida. Ja nii kui ma korraks kõrvale vaatasin, vedas keegi oivik mu väärtusliku ukse lõkkesse ja võib-olla virutas enne talle jalaga ka. Nii et pilt jäi tegemata ja minu jaoks tähelepanuväärne osake DIY-popkultuurist üles tähendamata.

Nüüd mitu aastat hiljem oli mul aga fotokas kaasas, kui külastasin sõbralikku Märjamaa jäätmejaama, et jätta hüvasti pagasiruumitäie hoolikalt väljavalitud rämpsuga. Kohapeal selgus, et jäätmejaama juhataja oli konteinerist päästnud vahva segatehnikas värvilise pannoo. Vineerist hoolikalt väljasaetud ja ülevärvitud figuurid kujutavad eeldatavasti Suzi Quatro't ja tema bändi (Suzi on see mustade juustega).

Võimas. Kui mul oleks mingi koht, kuhu see üles panna, oleks ma selle kaasa võtnud. Ma loodan igatahes, et see pilt leidis endale sõbraliku kodu.

Kuigi teisest küljest Suzi Quatro'st tean ma väga vähe ja ega ta ei ole kunagi minu plaadimasinasse jõudnud, sest Runaways kõigepealt, eks ole. Mitte et ma isegi Runaways'i nii väga kuulaks, kuigi pean tunnistama, et Joan Jett'i "Crimson And Clover" on tõepoolest üks mu igipõlistest lemmiklugudest. Aga muidu ka Runaways on lihtsalt lahe seitsmekümnendate rokenrolli fenomen, millest on siiski huvitavam teada kui plaate kuulata. Just praegu on mul pooleli Bomp zine'i äge retrospektiiv "Bomp!: Saving the World One Record at a Time" (sellest raamatust hiljem) ja seal on ülivõrretes kirjutatud artikkel, mis on kirjutatud ajal kui Runaways alles karjääri alustas.

Minu Runaways'i huvi turgutas  2010. a ilmunud film üllatava nimega "Runaways", mis kajastab bändi karjääri, keskendudes eelkõige kolmele tegelasele, kelleks on laulja Cherie Currie, kitarrist Joan Jett ja produtsent Kim Fowley.

Film nägi palju vaeva, et neid kolme portreteerida, ehk siis Currie on tegelikult selline kodune tegelane, kes satub kogemata metsikusse rockbändi ja vastupidi, Jett on maniakaalne rokkar. Ning Kim Fowley on Kim Fowley, unikaalne tõbras, kes on kaval nagu rebane, suudab üsna metsikutest tüdrukutest bändi kokku panna ning neid enam-vähem välja koolitada. Filmi lõpuks muserdab rockivärk Currie lõplikult ning ta taandub muusikast ja jällegi, vastupidi, Jett võtab end kokku, paneb rokenrolli ja kogu elustiili enda kasuks tööle, suunab energia muusikasse, teeb uue bändi ja tuleb välja eduka albumiga ("Joan Jett"). Film seda ei käsitle, kuid Jett'i comeback oli muide nii UG kui olla saab, ta andis ise plaadi välja, ja müüs pärast kontserte oma albumit otse parklas. Ja edu tuli, minu meelest kaheksakümnendate alguse kohta väga kõva sõna.


Joan Jett/Kristen Stewart - Cherie Currie/Dakota Fanning

Raske öelda kui õnnestunud see film just on, minu meelest on seal päris palju nihelemapanevalt puust-ja-punaseks episoode ja see, kuidas Joan Jett kogu aeg targutab teemal "naised ja rock", kõlab veidi õõnsalt. Eriti sellepärast, et tegelikult teeb Kristen Stewart Joan Jett'i osas täiesti vapustava rolli, mis on 100% elektrilis-karismaatiline. Ja kuna Stewart suudab Jetti arengu võimsaks naisrokkariks mängida täiesti usutavalt, ei vaja see enam mingeid täiendavaid kommentaare või õigustusi filmi-Jetti suust.

Mind Stewart igatahes täiesti veenis ja seega kuna ma jumaldan Joan Jetti, jumaldan ma järelikult ka Kristen Stewart'it. Mis veel ägedam - Stewart laulis kõik Jetti lood uuesti ise sisse ja niimoodi, et isegi Jett väidetavalt rahul oli. Tegelikult ma ei saanud alguses arugi, kesse näitleja on ja alles takkajärgi selgus, et tegu on menuka noorteiidoliga "Twilight" filmide sarjast, keda pool noorsugu jumaldab ja kõik ülejäänud jälle mõnitavad. "Twilight", see on ebaoluline, vaadake parem Stewart'it selles filmis.



army life is good for you

Euroopa tasemel tegijad

by Evol Email


euroopa tasemel tegijad


et meid esindaksid euroopas inimesed kel on rahvusvaheline kogemus


ja kes saaksid sellega hakkama


töö siin ei ole mitte lihtne


mitte igaüks ei saa selle tööga hakkama


1 2 3 >>