Category: etendus

The Tiger Lillies Freakshow Helsingis

by Evol Email

Reede, 13 leidis mind Linnahalli katuselt veinipudelit lahti korkimas, kulm kergelt kipras ja lokid unistavalt Soome poole lehvimas. Just sinnapoole oleks pidanud natuke aega tagasi minema tiibur, aga tugeva tuule tõttu jättis reisi ära. Ja väga hea, et jättis, sest kontserdipiletid olime koju unustanud. Piletid maksid müstilised 48 eurot tükk, nii et võimalus nad kodust ära tuua ja kaasa võtta oli päris teretulnud.


Sest õhtuks jõudsime Helsingisse ikkagi. Savoy teatris esines Tiger Lillies, oma juba 2009. aastal välja töötatud programmiga "The Tiger Lillies Freakshow". Paljunäinud inimesed siinpool lahte hoiatasid, et laivis pole Tiger Lillies suurem asi (või et nad on juba vanad mehed), aga vastupidi - etendus sujus ideaalselt.

Iseenesest selline karnevali/rändtsirkuse teema pole just eriti värske mõte, aga bänd suutis selle kenasti läbi mängida. Eriti tänu sellele, et kaasatud olid nii kondiväänajad, akrobaadid, žonglöör kui ka kääbused, mistõttu laval sebimine kogu aeg käis. Lisaks lavalisele liikumisele oli ka lavakujundus detailideni paigas ja üldiselt tundus kogu live märgatavalt ägedam kui Freakshow plaadil kõlav stuudiosalvestus.

Mul mingit isiklikku suhet Tiger Lillies'ega eriti ei ole, ehkki tundub, et selline etendus seda justkui eeldaks - niivõrd palju dramaatilist võõpa, traagikat ja eksalteeritust ning naeru läbi pisarate, et vahetu kaasaelamine tundub justkui hädavajalik.


this facepaint is banned in 50 countries

Ent mina hindan muusikat juba mõnda aega eelkõige enesekesksest vaatepunktist. Sõnum jääb tahaplaanile ning põhiliselt kuulan kõhus elavaid liblikaid ja seljasipelgaid. Ja igusugu muljeputukad nahistasid kogu etenduse vältel ringi, sest igav tõesti ei hakanud. Lisaks näitas The Tiger Lillies end ka mulle senitundmatumast küljest, sest eriti meeldisid mulle "Flipper Boy" ja "Death Train", mis tõid veidi ameerikalikke noote tavapärasesse lõõts-klaver-falsett esitusse. Väike kitarr ergastab mind alati. Ja ka muusikaliselt raugematel momentidel hoidsid tähelepanu üleval akrobaadid jms trikid. Ma pole midagi sellist näinud Leningradi tsirkusest saadik, nii et põnev oli ka see aspekt.

Doktor Pajuoks, türgi oad ja Bud

by Evol Email


"Selle tuhmil pinnal kiiskasid gooti tähed: Dr. T. Pajuoks."

On üks mees, vist juba keskeas. Tema nimi on doktor Pajuoks. Tal on kolm last ja filmistaarist naine, kes on kogu aeg võtetel. Õhtul tuleb ta töölt koju, kantseldab oma lapsi ja teeb süüa. Ise teeb süüa - ahhetavad teised mehed. Kui toit on valmis, lapsed söödetud-kasitud ja lõpuks magama pandud, istub ta sügavasse tugitooli. Kapist on ta võtnud džinnipudeli ja purgi greibimahlaga.  Nüüd segab ta endale igaõhtuse kokteili. Seejärel ta lõõgastub. Ent ta on ka praktiseeriv psühhiaater. Seega mõnikord tuleb tema juurde õhtuti abiotsijaid, haigehingelisi inimesi. Siis võtab ta suure lonksu džinni ja uurib, kuidas on lood hädaliste sugueluga.  Pärast viib ta patsiendi voodisse ja hüpnotiseerib ta ära. Põhjendus on, et hea peatäis und tervistab. See mees elab seitsmekümnendate alguse Nõukogude Eestis. Kohata võib teda Mats Traadi jutustuses "Türgi oad" (1976).

*

Telliskivi tänaval tegutseb teater Oma Lava, kes etendab aeg-ajalt selle jutustuse põhjal valminud lavastust "Türgi oad ehk Armastuslugu eesti moodi". Etenduse/jutustuse sisu hästi lühidalt: traktorist Ollimar Arvik (wtf nimi, eksole) tuleb maalt linna, et õppida inimestega suhestuma. Otsib abi dr Pajuoksalt, seejärel kohtab üht vaimsete huvidega kriitikuneiut Dianat. Lõpuks läheb maale oma naise juurde tagasi, Diana järgneb talle ning tema eeskuju ning mõjutamise abil kasvab väikestviisi ümber. See tähendab, et hakkab jälle sööma. Samuti hakkab lapsi ja remonti tegema.

Soovituste järgi pidi olema tegemist üsna naljaka etendusega - mis ei läinud küll kokku minu ettekujutusega Mats Traadist (või eesti kirjandusest laiemalt). Aga oli jah, üsna naljakas. Muhe ka. Takkajärgi tundub, et see oligi kõige suurem puudujääk, sest raamatukogust laenatud raamatut "Irdinimene/Türgi oad" lugedes selgus, et "Türgi oad" ei olnud originaalis eriti muhe. Samuti polnud ta algselt ka vaffa "Silueti" ja "Horoskoobi" esteetikast kantud vaatemäng. Muidugi oli suur üllatus, et Mats Traat ei olegi maailma kõige tõsisem mees. Ent tema huumor on selline hiiliv, närvipingest ja kolhoosimaastikest vaevatud tegelaskujude vahele ära peidetud. Mõnikord ei tea, kas nutta või naerda. Lavastus andis selle koha pealt selged suunised, et tuleb naerda ikka, aga kui jutustust lugeda, siis saate aru, et mõni asi oligi tõsiselt mõeldud. Tõsisemalt kui esmapilgul tahaks tunnistada.

Ja Dr Pajuoksast, kes jutustuses Arviku maailmavaadet oluliselt mõjutas (kuigi veidi varjatumalt kui Diana), oligi etenduses järgi jäänud vaid osavõtlik pilk ning mõned küsimused vaimse tervise ning suguelu olemasolu teemal. Lisaks limpsis ta rohkem mett kui džinni.

Teine üllatus oli see, et kui kõlas peategelase nimi Ollimar Arvik ja jutt kiskus karteripõhjadele ning hiire rattaroopas lömastamisele (ärge küsige), siis kõik tuli väga tuttav ette. Samas on mul elus läbi loetud Mats Traadi raamatute arvestus ranges ordnungis - neid oli kaks ("Tants aurukatla ümber", "Maastik õunapuu ja meiereikorstnaga"). Mitte kolm. Ometi tundusid need karteripõhjad tuttavad.

Nimelt "Türgi oad" (1976) on järg jutustusele "Irdinimene" (1967). "Irdinimene" on kirjutatud hoopis teisel ajal ja tegevus toimub kolhoosis, Mats Traadi jaoks hoopis ootuspärasemas keskkonnas. Arvik on siin noor oivikust traktorist, kes on natuke sisse võetud agronoomipraktikandist Elna Saarlepast, kuid nende ühteheitmist takistab linnavurlest telerežissöör Selmar (mida nimi) Ükspuu, kes sõidab pohmas peaga Ollimari traktori uppi ja lõpuks lüüakse traktoristil filmitegemise käigus peaaegu silm välja. Sihuke kolhoosidraama siis. Aga suguelu takistab ka see, et Ollimar kogu aeg juurdleb elu mõtte jne üle. Ja elu mõte on tema arust töötegemises.

1969. aastal ilmus Uno Lahe "Paroodi-koodi-oodiaid", milles läbi tõmmatud said nii noored kui vanad literaadid. Sealhulgas meie Mats ja team "Irdinimene". Ma muidu Lahe loominguga väga tuttav ei ole, aga need paroodiad on kohati päris lahedad ja olen neid korduvalt lugenud.


" Sügisel veetakse supelrandades puuelevandid veest liivale. Kui enesekindel žest! Lubage küsida - kuhu jäävad elevantide hinged? Nad moonduvad pastasulepeaga kirjutatud telefoninumbriteks, ununevad ridiküli põhja, tubakapurused nagu Ždenek Prziczebuiscky huuled suures plaanis (võrdle Ingmar Bergmani filmiga "Maasikavälu"!)"
- Urho Talleke, "Elu võimalikkusest VI kursusel"

"Ka mina avastasin Julie Christie New Wellingtoni ennelõunase seansi poolhämaruses. Ta särab mängides nagu läbipaistvas öö-särgis Lõuna-Rist. Kui kaua see säramine kestab, oleneb särajast, säristajatest, helenduse erakordsuset, särkide tagavarast ja sellest, mida säristaja oma lavastajaga peale oskab hakata.  Nii on neil - Sex! Nõks! Poks! Aga meil on "Sina, minu Aeg" - nailonrevüü õpetlike ilulugemistega."
- Wolmar de Ansop "Kivi-Mähelt Maailma otsa: XXIV Julie Christie'ga Lõuna Risti all"


Ma arvan, et just see tõsine noot, mis hoolimata absurdsetest karteripõhjadest ja mõrvatud hiirtest Traadi "Irdinimeses" kõlama jäi, ajas Onu Thali elevile. Niisiis leiab siit kellegi Mait Pintvaadi teose "Malmmees". See on üsna kobe kokkuvõte "Irdinimesest", olgugi et vaid poolteist lehekülge pikk. Lisaks on raamatus ära trükitud ka kaks retsensiooni.


"Nollimar Tõlwik, stressist hõivatud edumeelne mechanical engineer, asub vastorganiseeritud sovkozi wildwestlikul taustal psühhoanalüüsima oma senist sensiviteeti: tema alateadvus vabaneb teda varem ahistanud caterpillar-tractori-carteripõhjade müsteeriumist. Sic! - utilitaarse maailmamudeli kollaps! Dostojevskiliku kõikeandestatavusega laseb ta TV sadistlikul operaatoril endal isegi silma peast eksratsioneerida (to plough out). Jätkuvasti huvipakkuvalt degenereerub peategelase armusuhe (sex life), vaata - perverssuseni viidud puritanistlik meditatsioon võõrandusprobleemidest voodiserval, kus absoluutselt midagi ei toimu. (Ilmne Zen-Budismi mõju!)"
- Prof. Hiawatha Karuvalds-Lacplesis. "Books And Broads". Literary Quarterly. Simpleton University Edition, Old Centucky DC, 2002.


Teise arvustuse kirjutas esteetikateaduste kandidaat Modest Botškarjov-Tara: "Autori esimese pikema jutustuse (liritsheskaja povestj) generaalseks teemaks on linttraktori ZTZ karteripõhjade tootmise tähtsus nii üldriiklikust kui üldinimlikust vaatevinklist vaadatuna".

Hmm, ma ei valeta, kui ütlen et sellest paroodiast ja libaretsensioonidest oli mul "Türgi ubade" lavastuse vaatamisel palju abi, ja tegelikult on Lahe naljasoon tabanud Traadi raamatute olemust paremini kui Erki Aule lavastus. Muidugi, Lahel oli võimalus kirja panna oma nägemus "Irdinimesest" vahetult pärast algupärandi valmimist, samas kui Aule peab lähtuma helgest nostalgiast mõjutatud tagasipilgust kaugetele nõukaaegadele.

*

Siiski, kõige rohkem huvitab mind dr Pajuoksa saatus ja see, kuidas juua igati tasakaalustatud elus õhtuti džinni greibimahlaga. Psühhiaater Dr Pajuoks meenutab mulle repo man Budi 1984. a Alex Coxi tehtud filmist "Repo Man". Bud ei tarbinud küll džinni, vaid speedi ja laste kantseldamise asemel varastas ta liisinguautosid. Aga mõlemad elasid oma elu mõtestatult ja oskasid neid elu õppetunde ka kenasti selgitada.

Dr Pajuoksal oli alati hüva nõu varuks: "Aga ega jutt ole veel tegelik seks, pigem vastupidi. Terve elujõuline mees ei räägi, vaid tegutseb."

Ja Bud? "What do you know? An ordinary person spends his life avoiding tense situations. A Repo Man spends his life getting *into* tense situations." Muidugi, ta ütles veel palju asju. Ja tegi palju speedi.

Õppinud mehed, igatahes.