Category: Estrus

Man or Astroman, Art Deco ja koerad kurjuse vastu

by Evol Email

Paar kuud tagasi saatis KO mulle ärevakstegeva sõnumi selle kohta, et Man or Astroman esineb Helsingis. Esiteks oli ehmatus see, et ansambel üldse tegutseb, sest neist pole juba aastaid midagi kuulda olnud. Teine ehmatuse põhjus on ilmne – Man. Or. Astroman. Helsingis. Mõnetunnise laevasõidu kaugusel.

Mõeldud-tehtud. KO ise kahjuks pidi samal ajal sõitma  ’Nami, vanakese Ho radadele, nii et Team Sewercide moodustus seekord Johnny Pescadorist, Juhanist ja Tomist.

Man Or Astroman, kui keegi ei tea (teadagi, et keegi ei tea), oli üheksakümnendatel ja sajandivahetusel üks väljapaistvamaid ja ilmselt kõige kuulsam instrumentaalansambel. Isegi Eestis ei olnud ta päris tundmatu. Traditsioonilisest surf-instrumentaalist seisid nad võrdlemisi kaugel, rohkem mängisid sellist modernsemat ja eksperimentaalse kallakuga rautalanka’t, mida nad võrdlemisi mõõdutundetult segasid viie- ja kuuekümnendate õudus- ja ulmetemaatikaga. Ka inimesed, keda huvitab nõukogude kosmonautika ajalugu, peaksid Astromani albumeid kuulates end igati koduselt tundma. Tulemus mulle igatahes väga meeldis, kaasajal ma ei teagi ühtegi teist sama võimsa haardega instro-kollektiivi, Messer Chups ehk välja arvatud.

Ega ka soomlased ei teadnud täpselt kuidas kaugeid külalisi vastu võtta, näiteks viidi kontsert vahetult pärast väljakuulutamist Tavastia saalist palju väiksemasse Semifinali keldrisse, samas oli kontsert täiesti sold-out, esireas entusiastlikud poolpaljad soome härrasmehed ja tähelepanelikult sündmuste käiku jälgiv Team Sewercide (kõik kehaosad kombekalt kaetud).

Kontsert igatahes oli täiesti ideaalne, sellist kaasaelamist ja  entusiasmi, nagu ansambel ilmutas, ei ole minu silmad enne näinud. Bändimehed ja –naine olid kogu hingega asja juures. Ka pärast kontserti ei läinud nad lihtsalt minema, vaid tulid lavalt alla publiku sekka juttu ajama. Ansambli tempo oli täpselt sama maruline nagu kunagistel albumitel ja lood ei kõla ka tänapäeval põrmugi vananenult. Jah, seda kosmoseteemat on praegu palju, aga veenvaid muusikalisi järeleaimajaid sel ansamblil endiselt ei ole. Laval käis ära ka täitsa töökorras Moogi Theremin, mida kahjuks kasutati vaid ühes loos.

Üks kentsakas tähelepanek korraldusliku külje pealt: bänd ei müünud oma plaate/kraami, sest väidetavalt ei olnud võimalik seda niisama lihtsalt üle Euroopa Liidu tollipiiri kaasa võtta. Arvestades, et merchi müügist see õige kasum peakski tulema, muudab see väiksemate USA bändide Euroopa-tuuride korraldamise kuidagi nigelaks.

Pärast kontserti jalutasime veel tükk aega mööda öist Helsingit. Öö oli vaikne ja kõrvad vilistasid hirmsasti. Vaatlesime kaunist linnaarhitektuuri, Juhan ja Johnny Pescador kiindusid sellesse aina rohkem ja lõpuks vaat et embasid heldinult parimaid art deco näidiseid. Oleks neil haamer ja meisel kaasas, oleks mõnigi tükike sellest ilust jõudnud ka Tallinnasse.

Küll aga jõudis Tallinnasse koomiksiraamat Beasts of Burden: Animal Rites (Evan Dvorkin, Jill Jimenez), mida ei suutnud kuidagi ostmata jätta. Tegemist on ühe kaunima koomiksiga, mida viimasel ajal olen käes hoidnud. Lühidalt räägib koomiks koerte ja krantside võitlusest igasugu kummituste ja lavkraaftliku (la:v, it's really fine) õuduse vastu. Kuidagimoodi õnnestub Evan Dvorkinil seejuures seda usutavalt esitada ja aeg-ajalt võtab lugu päris süngeid pöördeid. Üsna armutult mängitakse lugejate tunnetel, kes kipuvad koertesse, kassidesse ja muidu karvapallidesse (kes näevad Jill Jimenezi pintsli all väga armsad välja) liiga heldinult suhtuma. Siin paraku peavad kõik süütud armsad loomakesed oma elu eest võitlema. Vahelduva eduga. Kui Blacksad tundub liiga inimesesarnaste loomade tõttu väljakannatamatu, siis Beasts of Burden on just see, mida vaja.

 

 

Ei me õpi eal: garaazhipunk 1988-2001

by Evol Email

“We Never Learn: The Gunk Punk Undergut, 1988-2001” on peamiselt USA-keskne ülevaade garaazhipungist, õigupoolest selle ühest osast nii nagu nägi seda Eric Davidson, ansambli New Bomb Turks laulukirjutaja ja laulja.



Jay Hinman, kelle blogist ma “We Never Learn” kohta esimest korda lugesin, märkis, et hea raamat on, kuigi natuke küsitav, kas tervet raamatut sellise tähtsusetu muusikakogukonna dokumenteerimiseks üldse vaja on. Ja ütleme kohe ära, et siit raamatust seda õigustust ei leia, sest Eric Davidsoni selgelt mingi üldistus või analüüs ei huvita. Davidson on ennekõike muusik, mitte kriitik ning tema kogemused sellest, millest ta kirjutab, on kõige vahetumat laadi, s.t pärinevad nii lavalt kui lava tagant. Seega viiakse teid otse sündmuste keskele, kus bändide, muusikute ja kontserdipaikade nimed vahelduvad kiires tempos, mille vahele pikitud rohkem või vähem naljakaid juhtumisi kontsertreisidelt. Kui teid huvitab garaazhipungi saamislugu, see kuidas kuuekümnendate koolipoiste ansamblite singlitest, seitsmekümnendate protopungist, USA pungist ja kaheksakümnendate autentsusepüüdelisest garaazhirockist jõuti raamatus kajastatud skeneni, siis seda teoreetilist sissejuhatust siit eriti ei leia.

Nii et mõnele võib see raamat mõjuda üsna kuivana. Ja need n.ö lõbusad kohad, mis räägivad joomisest ja laaberdamisest, on ju üsna sarnased iga teise rockijutustusega. Samahästi võite ju “Musta pori näkku” lugeda või midagi muud sama mõttetut. Siiski on vahe selles, et Davidson on “oma” skene läbikirjutamise võtnud kätte väga põhjalikult, koostanud suure kire ja kaasaelamisega paljude bändide biograafiad (internetist te seda infot ei leia, vean kihla) ning intervjueerinud paljusid tolleaegseid võtmeisikuid, nii plaadifirmade eestvedajaid (Crypt, In the Red, Sympathy for the Record Industry) kui ka muusikuid. Enamus neist on raamatu tegemise aegadeks juba piisavalt elukogenud ja -tüdinud, et möödunule kaine pilguga tagasi vaadata ja üsna arukat juttu vesta. Parima intervjuu annab loomulikult Billy Childish, ja tema järel Long Gone John (Sympathy for the Record Industry), aga tarkuseteri jagub igale poole.

Muusikuna - ja muusikasõbrana, kes ühtlasi ka plaadikoguja-nohik - ei tundu Davidson just maailma objektiivseim, sildistades bände mõnikord üsna suvaliselt oma maitse järgi lahedateks või nõmedateks, ja näiteks torkas silma ka Estrus Recordsi (diskleimer: minu lemmikeibel) tegevusse veidi patroneeriv suhtumine, millele sekundeerib Crypt Recordsi (diskleimer: New Bomb Turksi esimene n.ö koduleibel) mõnus ülistamine kogu raamatu vältel... See selleks, aga kõik olulisemad bändid on ikkagi raamatu kaante vahele ära mahtunud. Välja arvatud need, mis Davidsoni meelest siia ei sobinud, sest “gunk punk” ongi ju Davidsoni enda välja mõeldud termin, mille lõplikuks piiritlejaks on tema ise.

Eraldi tasub mainida, kuidas kogu raamatut läbib valge triibuna Jack White’i kõhetu kuju. Iga teine intervjueeritav ei pea paljuks teda mitte liiga peenetundeliselt paika panna või vähemalt temast mõni kergelt halvustav anekdoot vesta. Kui palju räägib kadedus või mis, ei tea, aga muidugi raamatu üheks igikorduvaks teemaks on frustratsioon selle üle, kuidas läbilöök muusikabisnesis jäi kõigil raamatus tutvustatud bändidel ikkagi millegi taha pidama. Noh, arusaadav ju, et White Stripes (aga ka Hives, Strokes jt) ei mõju peost-suhu, kontserdist-kontserdini elanud punkaritele just väga virgutavalt. Jumal näeb, et New Bomb Turks ise ka üritas tublisti ja jõudis lõpuks Epitaphi märgi alla, mis neid ikkagi eriti ei aidanud. Muide, Davidson ju iseennast siin raamatus ei intervjueerinud, nii et lugege tema intervjuud siit http://www.markprindle.com/davidson-i.htm, koos kohustusliku Jack White’i manamisega ja puha. Muidugi ei saa siinuures unustada, et Jack White taris kohtusse Sympathy for the Record Industry oma esimeste albumite õiguste pärast (ehkki SFRI, nagu paljude teiste DYI-põhimõtetest kantud plaadifirmade peamine point oligi, et juriidikaga ei tegeleta), millega ta pani löögi alla kogu skene tegutsemispõhimõtted, nii et objektiivselt on tõepoolest tegemist igati vihkamisväärse inimesega.

Aga mis selle raamatu lugemise õigustus siis ikkagi on? “We Never Learn”’iga tuleb kaasa ka 20-looga mp3-kogumik, millel lood paljudelt bändidelt, keda raamatust leiab. Raunch Hands, Dwarves, Didjits, Gories, A-Bones, Devil Dogs, Cheater Slicks, Mummies, Oblivians jne jne. Eks siit vastus peakski selguma. Nii ka mina tegelikult, kuigi alguses tahtsin selles raamatus kajastatud muusikast kirjutada põhjalikumalt, jõudsin hoopis oma vanade kassettide väljakraamimiseni, kus olid Soome raadiost “Räkärodeo” saadete lindistused vahemikus 1996-1999 ja kuulasin neid. Hea muusika oli. Mingi jutt ei anna seda edasi.

Ja lõpuks ongi juhtunud see, mis juhtuma ei pidanud. Nimelt: kui alguses tundus mulle selle raamatu lugemine ühe muusikakuulamise etapi loomuliku lõpuna (ja kavatsesin edaspidi lubada plaadimasinasse ainult kuuekümnendate albumeid, salvestamisaastaga mitte hiljem kui 1968), siis nüüd olen hoopis neid “gunk” plaate juurde hankima hakanud. Union Carbide Productionsi kogumikku juba mainisin, aga kusagil internetiavarustest (ma väga loodan) peaks minu poole liikuma plaadipakk, mille sees on Spider Babiesi, A-Bonesi (aitäh Eric, ohjeldamatu Crypti propaganda kandis ilmselt vilja) ja Soledad Brothersi vinüülalbumid.  Ning Laseringist ostsin Radio Birdmani reunion-albumi “Zeno Beach” (2006) vinüüli. Hea album on.

Dirt Track Date

by Evol Email

Sügis ligineb, veebileht elavneb.

Southern Culture On The Skidsi repertuaarist võiksin nimetada umbes kümmekond laulu, mis on minu täielike lemmiklugude hulgas. Ent bändi tervikalbumitega on nii ja naa. Üldiselt, mida lõunaosariigirockilikumad lood ettekandele tulevad, seda igavam. SCOTS ei ole loomulikult tüütu hevirock, kaugel sellest. Ja tema hillbilly/rockabilly/kantri („I’m a chickenshit farmer from Caroline“), mehhiko/teksase-teemalised laululood ning päris rängakõlaline instro (nagu nt „Mudbuggy“!) meeldivad mulle kohe päris hästi. Tore on ka see, et SCOTS-il on kaks lauljat – tavaliselt laulab Rick, aga väiksem (kuid see-eest esmaklassikaline) osa repertuaarist on bassimängija Mary kanda. Selline tavapärane mees-naine kombinatsioon, mis tuttav paljudest bändidest.

SCOTS-i austajate leeri meelitas mind lõplikult nende 1996. a Estrusile plaadistatud topelt-EP "Santo Swings", pühendatud mehhiko legendaarsele luchadorile. See plaat on automakis siiamaani aukohal, sest kõik lood olid esmaklassilised.

„Dirt Track Date“ ostsin ma kogunisti Eestist, Telliskivi tn täiturult, kus ühes pimedas ruumis oli millegipärast ka plaadilett. Pimedas sellepärast, et ei näeks, kas kriipimisjälgi on plaadi peal. Igatahes sirvisin tükk aega plaate ja kui „Dirt Track Date“ kätte sattus, oli selge, et seda ma just otsingi. Plaadimängija nõel a-poole alguses küll krõpsutab, aga muidu on siiski kuulatav. Tegu on 1995. aastal Geffenile tehtud albumiga. Jah, seesama leibel, kes lootis üheksakümnendatel alt-rockiga ratsa rikkaks saada. Selgub, et ka SCOTS oli kahe albumi pikkuselt Geffeni hingekirja ostetud.

Tegelikult juba esimestest lugudest selgub, et tegu pole just lemmikalbumiga. Siin on liiga palju sedasama kesktempolist rockmuusikat, mis toob samaaegselt meelde nii lõunaosariigid kui ka lõunauinaku. Kuigi jah – "Skullbucket" on päris mõnus instrumentaal. Hiljem Geffeni poolt eraldi singlina välja antud "Camel Walk" on selle plaadi kõige kuulsam lugu on samuti päris okei, kuid üldiselt mitte SCOTSi parimaid palu. Veidi võimsam on sellele järgnev "White Trash", mis ka muide singlile jõudis, seda küll Belgias. Siis on jälle väheke üheülbaline rockprogramm ning lõbusamaks läheb alles b-poole lõpus, kus väheke energilisem "Galley Slave" ja väga mõnus "Whole Lotta Things", kust kostab intensiivset kantrimõjutustega kitarrinäppimist, mis mulle SCOTS-i puhul väga meeldib. Selle plaadi tipphetk. Ja viimases, albumi nimiloos "Dirt Track Date" imiteerib laulja edukalt võidusõiduhääli. Kas sellest kõigest piisab - noh, ma ei tea. Kui bändi enne kuulnud pole, siis soovitaks alustada SCOTS-iga tutvumist mõnest teisest albumist (või võtta ette "Santo Swings", loomulikult). Õigupoolest vajaks Sewercide Lo-Fi hädasti üht põhjalikumat ja pikemat uudisjuttu SCOTS-ist. Aga täna pole see päev.

Gasoline (1998) - garage/blues Jaapanist

by Evol Email

See, et garaazhipungi primitiivsus tingib muusikat kirjeldavate epiteetide värvikust, on üsna loogiline. Ei saa ju vastuseks küsimusele, et kuidas uus plaat kõlab, lihtsalt pomiseda, et "alguses kitarr teeb jõura-jõura, ja pärast laulja veidi möira-möira"; samuti ei anna muusika teaduslik analüüs kardetavasti erilist aimu sellest, mis vastsel, kuid juba tolmusel plaadil peitub. Klassikalistele muusikaterminitele nagu "bluus", "rokenroll", "lärm" ja "häbilugu" lisanduvad seega palju poeetilisemad väljendid, mida võib varrukast loopida igaüks, kellele hea tempokas kärridžipala tundub ergutav nagu pits külma viina. Ja täispikk album nagu mitu pudelit sooja viina, muidugi.

Sest jah, need pole mingid pehmed indieplaadid, mille kohta kohmetunud kriitik pomiseb "isuäratav", "soust", "maitsev kompott" ning muid kulinaarkriitilisi arvamusi. Selliste arvustuste lugemine tekitab vaid tühjakõhutunnet ja seletamatut himu härjaveres veeretatud multivitamiinide järele. Tõepoolest, garaazhipunki sobivad paremini kirjeldama tehnilisemad terminid, mis on seotud tsiklite, lennukimootorite ja nende kütusega. Samuti sobivad kirjeldamiseks nendele tehnoloogilistele objektidele iseloomulikud omadused, nagu näiteks see, et tüüpiline mootor töötab suure sisemise põlemise abil ning lendab varem või hiljem õhku, eks ole. Kütus, täpsemalt kütusepaak, lendab samuti õhku. Vaid tsikkel ei lenda õhku, vaid kusagilt kaljult alla.

Sellised kunstilised võrdlused a la "bändi uusim singel on kui kuristikku kukkunud tsikli kõrge oktaanarvuga kütusega täidetud mitme-setmesilindrilise mootori viimane surmaeelne vurtsatus" võimaldavad kogenud muusikasõbral umbes juba aimata, mismoodi kitarrid uuel plaadil tuunitud on ja kas laulja röögib uues loos valjusti või eriti valjusti. Jah, 99% kindel, et eriti valjusti.

Mida aga öelda siis ansambli Gasoline albumi kohta? Võiks öelda, et sellise muusika autor peab olema raketiteadlane - kurt, aga järjekindel. Gasoline'i bluus on välja mängitud võimalikult raskelt, higiselt ja ühemõtteliselt valjusti. Mitmed lood on tõepoolest pühendatud masinatele, näiteks Side Rod Engine Blues, üks vähestest instrumentaalpaladest, kuid mis on samasugune eriti karva- ja kõrvakriipiv bluus, nagu ülejäänud plaatki. Gasoline'i peamine töövahend on detsibell ja peamine abimees Tim Kerr, töökas helimees ja produtsent, kelle käe all on valminud palju ilgelt valjusid plaate. Mis tihti päris head on.

Jah, kätte on jõudnud faktiaeg. Gasoline on pärit Jaapanist ja USA maile jõudis see trio 1997. aastal. Käesolev album ilmus 1998 ja - nojah, mul polegi muud lisada, et hoolimata Estrusi märgi all ilmunud tervelt kahest albumist jäi see ansambel mul omal ajal täielikult kahe silma vahele, ega ma pole kunagi Estrusi diskograafiat nii tähelepanelikult jälginud ka. Nüüd aga leidsin plaadi soomest kasutatuna ja kuna Estrus'i kohta kehtib mul kindel "ostakohe" reegel, siis juhhei.

Tuttavam on küll trummar Shuhei teine bänd Switch Trout, millelt ma olen ühte lugu siiski kuulnud. 2009. aasta seisuga on kõik Gasoline'i ja Switch Trouti tüübid loomulikult täiesti ära kadunud.

Debüütalbum on igatahes tüüpiline üheksakümnendate ülivali kärridzh, mis kas meeldib või siis meeldib kontseptuaalselt - sest terve plaat algusest lõpuni ära kuulata on üsna väsitav. Bänd igatahes võtab - nagu jaapanlased minu meelest pahatihti - musitseerimist natuke liiga tõsiselt. Eriti väljendub see laulus - vokalist-kitarrist Gan põhimõtteliselt ainult röögib täiest kõrist. Ainult röögib. Ja täiest kõrist. Mis tähendab, et kogu see ettekanne on üsna üheülbaline ja mingeid viisipidamist või -pidamatust pole siit mõtet küll oodata. Aga plaadi parem osa on seevastu kitarrimäng, ja seda on siin küll kogu raha eest.

Muide rockmuusikat ei seostata ju mitte ainult tehnoloogiaga, vaid ka raske tööga. Kui ma kuulan vihast kidramängimist, siis tuleb mul pahatihti ikka meelde Vanemõe laul "Keevitaja" - ja kohe pärast seda saadetakse mälupankade st pealuu sisse kumisema Gunnar Grapsi "Raudmees", kus martäänahju lõõmavas tules sündis midagi, mille olen õnneks unustanud. Ja nagu Rob Halford võrdles Judas Priesti muusikat koduse tööstuslinna auruhaamritega. Kuigi ma ei peaks üldse teadma, kes Rob Halford on. Selline dviigatellik lähenemine muusikale pole ainult kriitikute odavmüügist soetatud epiteetide pärusmaa, vaid muusikud ise ka leiavad, et kitarrimäng on raske töö ja väärib vastavaid poeetilisi liialdusi.

Just sihukest vihast punnitamist, higine selg libe nagu ujulapõrand ja rakkus käed pillikeeltest räpast helimassi välja voolimas - ja tulemusena peaks valmima lihvitud rockilugu - aga muidugi ei valmi, ja tegelikult on kogu plaat täidetud töömehekitarri vihaste kraaksatustega - vaat just sihukest muusikat leiab Gasoline'i debüütalbumilt. Siin plaadil kohtuvad ameeriklaste suur armastus tehnika vastu ja tõeline tammsaarelik higine kraavikaevamiskirg. Ainult toore jõuga on võimalik sellist muusikat teha ja ainult piiritu usaldus selle vastu, et ükskõik kui kärisevaks sa oma võimendi keerad, tehnika lubab seda kõike ja valjem on alati parem, võimaldab seda kõike salvestada.

Gasoline on täpselt sama kasutajasõbralik nagu maailma kõige suurem traktor või maailma kõige kõvema põhjaga voodi. Aga selle monstrumi tähelepanuväärilisust ei saa keegi eitada. Elagu töökad Timm Kerr ja Tamm Saare.

Uno, dos, tres, quatro! Turban Renewal

by Evol Email

See on raske lävepaku-teemaline küsimus, et mis oleks piisavalt oluline põhjus, et lõpetada vaikimine ja postitada esimene sissekanne sellele lehele.

Midati tähtsat. Põhjapanevat. Vundamentaalset. Betoonist.

1994. aastal, kui garage rock revival oli veel alles uus ja mõistetamatu kontseptsioon, andis Norton Records välja albumi "Turban Renewal - A Tribute To Sam The Sham & The Pharaohs".

Jee.

Norton Records on asutatud The Crampsis mänginud tüdruku poolt muide, ja on alati garaazhirocki lippu kõrgel hoidnud, aga just üheksakümnendate alguses hakkas kogu see garaazhivärk muidugi kõvasti susisema ja selliseid huvitavaid plaate tekkis.

Väga hea plaat on. Tänapäeval selliseid enam ei tehta. Esiteks ei saa pärast 9/11 enam visata leebet turbaninalja ja teiseks on 1994 just selline tore aasta, et garaazhipunk hakkas hoogu sisse saama, kuid samas polnud veel domineerima hakanud raskem ja bluusilikum helivalli-stiil (wallofsoundyouknow), mida nt Estrus Records hiljem arendas (palju bände siit albumilt on Estrusile plaadistanud ka). Siin leiab rohkem sellist vanamoodsat ja kuuekümnendatele tüüpilisemat lähenemist, mis ei ole võib-olla küll nii erutav, kuid see-eest lõbus.

Tähendab, ega Sam The Sham & The Pharaos ei ole kunagi olnud globaalse löögiga bänd. Nende tipphetkeks jäi "Woolly Bully" - lugu, mis ilmus nii legendaarsel kärridzhikogumikul "Nuggets", kui ka lugematute kaverversioonidena. Seejuures ka "Kuldse Trio" esituses - "Kurgid sulle, raha mulle". Eieieieiei.

Aga plaadi avaloona esitab "Wolly Bully" ei keegi muu kui Hasil Adkins ja rehabiliteerib ja debiliteerib selle loo täielikult. Juba kasvõi selle loo pärast tasub see CD muretseda.

Pärastpoole, pole ka vigagi. Kohtame kaheksakümnendate klassikuid garaazhibände - Lyres ja Fleshtones. Täitsa hea. On ka uuemaid, nagu jaapanlaste Teengenerate ja The Hentchmen Ameerikast. Muidugi The A-Bones isegi kahe looga, peaosas Tim Kerr (kes Estrus Recordsi märgi all on produtseerinud miljon bändi, sh ka mitmed siinesinevad grupid). Jackie & The Cedrics ei ülllata absoluutselt väga mõnusa instro-looga, sest seda ju me ootasimegi. Handsome Dick Manitoba oli kunagi The Dictators'is ja esitab ka siin plaadil rokenrolli. Äge.

Innovatiivse traadi-rokabilly superstaarideks on loomulikult Flat Duo Jets -  - jaa, see bänd on kõva bänd. The Untamed Youth on väga osav Trashmeni järgiaimaja ja ka siinkohal ei valmista nad pettumust.

Väga okeid on ka Los Chiflados Del Ritmo (päris kosutav lugu kolmest põrsakesest) ja selle plaadi ainus (Estrusile plaadistanud) naistebänd The Brood. Üllatuslooks on seekord The Young Fresh Fellowsi "I Couldn't Spell !!'@!", mille refääniks on nukker "I couldn't spell PFFFFT!!". Jee.

Ja The Mummies' panust siin CD-l pole, sest nende lugu ilmus ainult LP peal. Fuck. See lugu on muidu väikestviisi pühendatud Andrei Hvostovile!!! Jee, män. Turban Renewal on samasugune lihtsustatud soovnägemus Egiptusest ja araablastest (vaaraod ei kandnud ju tegelt turbaneid, eksole), nagu lehekolumnistide araabia-arutelud.

Muide, 2001. aastal ilmus plaat "Urban Renewal", mis on Phil Collinsi tribuutalbum, kuid seoseid otsida on siin küll asjatu.

Järeldused:

1. Flat Duo Jets on liiga vähe tähelepanu saanud. Mul oli nende Nortoni all välja antud kogumik "Safari" (koosnes jubeda kassetika-kvaliteediga salvestustest, aga lood olid muidugi väga kõvad), aga see kurat on kadunud ja ainult ümbris on järgi. Juba ammu on see traagiline sündmus mu elu mürgitanud. Aga muidu on FDJ palju albumeid teinud ja tegelikult võiks neid kuulata ka.

2. Jackie & The Cedrics on instro-trio Jaapanist, ma olen neilt ainult ühte lugu kuulnud ("Mockingbird" The Estrus Coctail Companion kogumikul), aga pärast siinset lugu - Pharaoh A Go Go - ma olen fänn ja kavatsen nende plaadi hankida. Selline lõbus rautalanka tundub olevat.