Category: 90

Jonathan Richman - "I, Jonathan" (1992)

by Evol Email

Oma üllatuseks leidsin selle plaadi pildi mingist “Kõige koledamad plaadiümbrised” nimekirjast. On ilmselge, et tänapäeva narrustest mürgitatud veebilehtede autorid lihtsalt ei suuda välja kannatada Jonathan Richmani AUSAT NÄGU. See on kõige ausama, vahetuma, siirama  - ja kui soovite, naiivsema - mehe pilt, mis teile albumi esikaanelt vastu vaatab. 110% puhast ausameelsust. Seepärast ta nii imelik välja näebki.



Kohe alguses tuleb ära öelda kõige olulisem: see plaat on 5++, kuulaks veel. Ja veel. Tunnistan, et mina poleks Jonathan Richmanilt sellist täistabamust küll oodata osanud. Okei, selge, et The Modern Loversi debüütalbumi väärilist salvestust siit ei leia, kuid polekski mõtet otsida.

The Modern Loversi suurimaks probleemiks osutus ju see, et JR-le ei meeldinud vali muusika. Ent siin on kõik vastuolud ületatud. “I, Jonathan” on seetõttu täiesti ebatõenäoliselt õnnestunud kombinatsioon vaiksest musitseerimisest ja ägedast garaažimaigulisest rokenrollist. Kitarrid on mitte esiplaanil, vaid aktiivsel tagaplaanil, kõlades summutatult, justkui oleks sul padjad kõrvadel. Esiplaanil on aga loomulikult JR tundeline vokaal.

Muusikaliselt ja lugude kvaliteedilt ei erine “I, Jonathan” aga The Modern Loversi debüüdist nii väga midagi. Tõsi küll, Velvet Undergroundi kultusele on lisandunud kõvasti viiekümnendate rokenrolli stiilis mõjutusi, mistõttu on rohkem tempokat pillitinistamist ja taustalauljaid ning plaat muutub veelgi elavaloomuliseks. See-eest aga ongi üks lugu pealkirjastatud “Velvet Underground”. Kui Lou Reedi soolokarjäär teile vastumeel on (onju?), siis nüüd olete leidnud väärilise asendaja.

Lüüriliselt on Jonathan Richman ikka sama kentsakalt lihtsakoeline ja ausameelne, olenemata sellest, kas ta laulab seksuaalvähemuste lõbuasutustest (“Dancing In A Lesbian Bar”), meenutab noorusaegu (“Velvet Underground”, “Rooming House In Venice Beach”), või lihtsalt moraliseerib elu põhiväärtustest (“Summer Feeling”, “A Higher Power”). Tasub igatahes tähelepanelikult kuulata.

Aga plaadi lõppu mahtus ka täitsa kobe surfinstrumentaal (“Grunion run”).

Hankige endale see plaat ja elu läheb paremaks.

Ei me õpi eal: garaazhipunk 1988-2001

by Evol Email

“We Never Learn: The Gunk Punk Undergut, 1988-2001” on peamiselt USA-keskne ülevaade garaazhipungist, õigupoolest selle ühest osast nii nagu nägi seda Eric Davidson, ansambli New Bomb Turks laulukirjutaja ja laulja.



Jay Hinman, kelle blogist ma “We Never Learn” kohta esimest korda lugesin, märkis, et hea raamat on, kuigi natuke küsitav, kas tervet raamatut sellise tähtsusetu muusikakogukonna dokumenteerimiseks üldse vaja on. Ja ütleme kohe ära, et siit raamatust seda õigustust ei leia, sest Eric Davidsoni selgelt mingi üldistus või analüüs ei huvita. Davidson on ennekõike muusik, mitte kriitik ning tema kogemused sellest, millest ta kirjutab, on kõige vahetumat laadi, s.t pärinevad nii lavalt kui lava tagant. Seega viiakse teid otse sündmuste keskele, kus bändide, muusikute ja kontserdipaikade nimed vahelduvad kiires tempos, mille vahele pikitud rohkem või vähem naljakaid juhtumisi kontsertreisidelt. Kui teid huvitab garaazhipungi saamislugu, see kuidas kuuekümnendate koolipoiste ansamblite singlitest, seitsmekümnendate protopungist, USA pungist ja kaheksakümnendate autentsusepüüdelisest garaazhirockist jõuti raamatus kajastatud skeneni, siis seda teoreetilist sissejuhatust siit eriti ei leia.

Nii et mõnele võib see raamat mõjuda üsna kuivana. Ja need n.ö lõbusad kohad, mis räägivad joomisest ja laaberdamisest, on ju üsna sarnased iga teise rockijutustusega. Samahästi võite ju “Musta pori näkku” lugeda või midagi muud sama mõttetut. Siiski on vahe selles, et Davidson on “oma” skene läbikirjutamise võtnud kätte väga põhjalikult, koostanud suure kire ja kaasaelamisega paljude bändide biograafiad (internetist te seda infot ei leia, vean kihla) ning intervjueerinud paljusid tolleaegseid võtmeisikuid, nii plaadifirmade eestvedajaid (Crypt, In the Red, Sympathy for the Record Industry) kui ka muusikuid. Enamus neist on raamatu tegemise aegadeks juba piisavalt elukogenud ja -tüdinud, et möödunule kaine pilguga tagasi vaadata ja üsna arukat juttu vesta. Parima intervjuu annab loomulikult Billy Childish, ja tema järel Long Gone John (Sympathy for the Record Industry), aga tarkuseteri jagub igale poole.

Muusikuna - ja muusikasõbrana, kes ühtlasi ka plaadikoguja-nohik - ei tundu Davidson just maailma objektiivseim, sildistades bände mõnikord üsna suvaliselt oma maitse järgi lahedateks või nõmedateks, ja näiteks torkas silma ka Estrus Recordsi (diskleimer: minu lemmikeibel) tegevusse veidi patroneeriv suhtumine, millele sekundeerib Crypt Recordsi (diskleimer: New Bomb Turksi esimene n.ö koduleibel) mõnus ülistamine kogu raamatu vältel... See selleks, aga kõik olulisemad bändid on ikkagi raamatu kaante vahele ära mahtunud. Välja arvatud need, mis Davidsoni meelest siia ei sobinud, sest “gunk punk” ongi ju Davidsoni enda välja mõeldud termin, mille lõplikuks piiritlejaks on tema ise.

Eraldi tasub mainida, kuidas kogu raamatut läbib valge triibuna Jack White’i kõhetu kuju. Iga teine intervjueeritav ei pea paljuks teda mitte liiga peenetundeliselt paika panna või vähemalt temast mõni kergelt halvustav anekdoot vesta. Kui palju räägib kadedus või mis, ei tea, aga muidugi raamatu üheks igikorduvaks teemaks on frustratsioon selle üle, kuidas läbilöök muusikabisnesis jäi kõigil raamatus tutvustatud bändidel ikkagi millegi taha pidama. Noh, arusaadav ju, et White Stripes (aga ka Hives, Strokes jt) ei mõju peost-suhu, kontserdist-kontserdini elanud punkaritele just väga virgutavalt. Jumal näeb, et New Bomb Turks ise ka üritas tublisti ja jõudis lõpuks Epitaphi märgi alla, mis neid ikkagi eriti ei aidanud. Muide, Davidson ju iseennast siin raamatus ei intervjueerinud, nii et lugege tema intervjuud siit http://www.markprindle.com/davidson-i.htm, koos kohustusliku Jack White’i manamisega ja puha. Muidugi ei saa siinuures unustada, et Jack White taris kohtusse Sympathy for the Record Industry oma esimeste albumite õiguste pärast (ehkki SFRI, nagu paljude teiste DYI-põhimõtetest kantud plaadifirmade peamine point oligi, et juriidikaga ei tegeleta), millega ta pani löögi alla kogu skene tegutsemispõhimõtted, nii et objektiivselt on tõepoolest tegemist igati vihkamisväärse inimesega.

Aga mis selle raamatu lugemise õigustus siis ikkagi on? “We Never Learn”’iga tuleb kaasa ka 20-looga mp3-kogumik, millel lood paljudelt bändidelt, keda raamatust leiab. Raunch Hands, Dwarves, Didjits, Gories, A-Bones, Devil Dogs, Cheater Slicks, Mummies, Oblivians jne jne. Eks siit vastus peakski selguma. Nii ka mina tegelikult, kuigi alguses tahtsin selles raamatus kajastatud muusikast kirjutada põhjalikumalt, jõudsin hoopis oma vanade kassettide väljakraamimiseni, kus olid Soome raadiost “Räkärodeo” saadete lindistused vahemikus 1996-1999 ja kuulasin neid. Hea muusika oli. Mingi jutt ei anna seda edasi.

Ja lõpuks ongi juhtunud see, mis juhtuma ei pidanud. Nimelt: kui alguses tundus mulle selle raamatu lugemine ühe muusikakuulamise etapi loomuliku lõpuna (ja kavatsesin edaspidi lubada plaadimasinasse ainult kuuekümnendate albumeid, salvestamisaastaga mitte hiljem kui 1968), siis nüüd olen hoopis neid “gunk” plaate juurde hankima hakanud. Union Carbide Productionsi kogumikku juba mainisin, aga kusagil internetiavarustest (ma väga loodan) peaks minu poole liikuma plaadipakk, mille sees on Spider Babiesi, A-Bonesi (aitäh Eric, ohjeldamatu Crypti propaganda kandis ilmselt vilja) ja Soledad Brothersi vinüülalbumid.  Ning Laseringist ostsin Radio Birdmani reunion-albumi “Zeno Beach” (2006) vinüüli. Hea album on.

Lühidalt: Billy Childish'i õpetussõnad

by Evol Email

Billy Childish teab, mis räägib.

"I hate middle-age people trying to be teenagers. I hate teenage society. I think all the people who thought rock'n'roll would undermine society and ruin all values were all right. People who smashed "Be-Bop-A-Lula", who said this music was going to ruin everything - they were correct." (lk 37)

"I don't think loud music is cool. I think it is a pain in the arse." (lk 41)

Intervjuukatkendid raamatust, mida loen praegu.

 

Agony shorthand

by Evol Email

Tegelikult on praegu tunne nagu Jaan Tatikal Saalomon Vesipruulil ikka, tobu, kes avastas, et Siller ja Anastaasius Bläu on kõik ta paremad mõtted juba ära varastanud.

Kunagi tegutses selline veebileht nagu Agony Shorthand ja sel ajal oli tegu ikka päris unikaalse lehega nii avaldamisohtruselt kui materjalirohkuselt. Pikemat juttu ei hakka siin heietama, aga jutu lõpp viib Detailed Twangi lehele. Sealt võib lugeda kõigest, mis huvitav. Aga saab ka ise kuulata. Siinkohal väga lühidalt ainult paar viidet:

The Tiki Men: Suurepärane surf/instro just selles hajusas ja valjus pillimängustiilis, mis mulle üheksakümnendate keskpaigast on meelde jäänud. Bändist on mul hägusad mälestused, kuid kahtlustan, et see piirdub lihtsalt silma ja meelde jäänud nimega Estrus Recordsi postimüügikataloogist.

The Revillos: The Rezillos - noh, see on päris kuulus bänd ikka - tegutses seitsmekümnendate lõpus ja tegi lihtsat, kuid hästi peale minevat poppunki, põigates pahatihti kosmoseteemasse. Nägid nad üsna napakad välja, aga muusikaliselt oli neil hea nina (sh ka heade laenulugude otsimiseks) ja nende album "Flying Saucers Attack" mulle päris meeldis. Aga bändi hilisemat versiooni The Revillos (selle moodustasid Rezillose kaks lauljat) polnud ma kunagi kuulnud. Mis on väga kahetsusväärne, sest "Motorbike Beat" on tõesti hea lugu.

Girls At Our Best: Tartust Abakhani kangapoest üheksakümnendate keskpaiku ostetud 12-tolliste Peel Sessionite seast oli Girls At Our Best'i kolme looga plaat üks mu suurimaid lemmikuid. Tegu oli väga lühikest aega tegutsenud tüdrukutebändiga, kes lõõritasid üsna sõbralikku kitarrirocki. Enamus kriitikuid on ühel meelel selles, et tegemist oli ansambliga, kel üsna vähe potentsiaali ja arenguruumi, kuid kelle vähesed saavutused igati kiiduväärsed. Tõestuseks need kaks lugu. Peel Sessioniga võrreldes on kõla mõnevõrra raskepärasem, mis minu meelest ei ole just kasuks tulnud.

 

The Bristols: Bänd ja laulja on juba ennemgi siin jutuks tulnud. Nüüd võimalik ka kuulata.

The Cheater Slicks: See bänd on ikka puudutanud mu kõige hellemaid hingekeeli. Siit aga leiab bändi demod hoopis teistlaadse ja lahedalt mõtliku helipildiga. Kui see album tõesti kunagi tõelisuseks saab, siis pean selle hankima. Ükskõik kuidas.

Jah, mõttetu on seda postitust jätkata. Nii võib terve interneti täis kirjutada. Uurige ise edasi.

 

Dirt Track Date

by Evol Email

Sügis ligineb, veebileht elavneb.

Southern Culture On The Skidsi repertuaarist võiksin nimetada umbes kümmekond laulu, mis on minu täielike lemmiklugude hulgas. Ent bändi tervikalbumitega on nii ja naa. Üldiselt, mida lõunaosariigirockilikumad lood ettekandele tulevad, seda igavam. SCOTS ei ole loomulikult tüütu hevirock, kaugel sellest. Ja tema hillbilly/rockabilly/kantri („I’m a chickenshit farmer from Caroline“), mehhiko/teksase-teemalised laululood ning päris rängakõlaline instro (nagu nt „Mudbuggy“!) meeldivad mulle kohe päris hästi. Tore on ka see, et SCOTS-il on kaks lauljat – tavaliselt laulab Rick, aga väiksem (kuid see-eest esmaklassikaline) osa repertuaarist on bassimängija Mary kanda. Selline tavapärane mees-naine kombinatsioon, mis tuttav paljudest bändidest.

SCOTS-i austajate leeri meelitas mind lõplikult nende 1996. a Estrusile plaadistatud topelt-EP "Santo Swings", pühendatud mehhiko legendaarsele luchadorile. See plaat on automakis siiamaani aukohal, sest kõik lood olid esmaklassilised.

„Dirt Track Date“ ostsin ma kogunisti Eestist, Telliskivi tn täiturult, kus ühes pimedas ruumis oli millegipärast ka plaadilett. Pimedas sellepärast, et ei näeks, kas kriipimisjälgi on plaadi peal. Igatahes sirvisin tükk aega plaate ja kui „Dirt Track Date“ kätte sattus, oli selge, et seda ma just otsingi. Plaadimängija nõel a-poole alguses küll krõpsutab, aga muidu on siiski kuulatav. Tegu on 1995. aastal Geffenile tehtud albumiga. Jah, seesama leibel, kes lootis üheksakümnendatel alt-rockiga ratsa rikkaks saada. Selgub, et ka SCOTS oli kahe albumi pikkuselt Geffeni hingekirja ostetud.

Tegelikult juba esimestest lugudest selgub, et tegu pole just lemmikalbumiga. Siin on liiga palju sedasama kesktempolist rockmuusikat, mis toob samaaegselt meelde nii lõunaosariigid kui ka lõunauinaku. Kuigi jah – "Skullbucket" on päris mõnus instrumentaal. Hiljem Geffeni poolt eraldi singlina välja antud "Camel Walk" on selle plaadi kõige kuulsam lugu on samuti päris okei, kuid üldiselt mitte SCOTSi parimaid palu. Veidi võimsam on sellele järgnev "White Trash", mis ka muide singlile jõudis, seda küll Belgias. Siis on jälle väheke üheülbaline rockprogramm ning lõbusamaks läheb alles b-poole lõpus, kus väheke energilisem "Galley Slave" ja väga mõnus "Whole Lotta Things", kust kostab intensiivset kantrimõjutustega kitarrinäppimist, mis mulle SCOTS-i puhul väga meeldib. Selle plaadi tipphetk. Ja viimases, albumi nimiloos "Dirt Track Date" imiteerib laulja edukalt võidusõiduhääli. Kas sellest kõigest piisab - noh, ma ei tea. Kui bändi enne kuulnud pole, siis soovitaks alustada SCOTS-iga tutvumist mõnest teisest albumist (või võtta ette "Santo Swings", loomulikult). Õigupoolest vajaks Sewercide Lo-Fi hädasti üht põhjalikumat ja pikemat uudisjuttu SCOTS-ist. Aga täna pole see päev.

<< 1 2 3 >>