Category: 90

Hori Smoku Helsingis 24-25.07.2015: The Gories, Dead Moon, Moon Duo ja teised

by Evol Email

KO saatis Rumbas avaldatud Hori Smoku kohta käiva üllatavalt nuriseva artikli, mis mõnes mõttes oli tõsi ka. Juhanliivilikult rõhuva laega Ääniwalli oli puupüsti täis, väike õlu oli 5 eurot, takki tuli jätta ilusti garderoobi, seest ostetud joogiga ei võinud õue minna ja turvamehed andsid üldse igasugu kummalisi elu-olulisi korraldusi. Huvitav, ma arvasin, et selline korraldus ongi ehtsoomelik, aga paistab, et kohalikele käib see ka veidi närvidele.

Mina kohapeal neid Rumba artiklis kirjeldatud probleeme ei tunnetanud. Aitas muidugi tavapärane taktika, st läksin võimalikult hilja kohale, jõin veini aia taga, mitte aia sees ja noh, üldiselt üritasin rahulikku tempot hoida, et viimaste bändide ajaks heas tujus olla. Kahju vaid, et seetõttu jäi enamus pärastlõunal esinenud Soome bände nägemata. Muide, ei olnud saal enamuse ajast niiväga puupüsti täis midagi, sest publik ei tundnud vähemtuntud bändide vastu väga palju huvi ega viitsinud eriti saalis tiksuda ja eelistas väliterassi. Nii et võis täitsa lava ees vahtida ja kuulata, kel tahtmist oli vahtida-kuulata. Vt näiteks siin paistavad Jacco Gardneri lava eest minu muljeltavaldavad suured kõrvad, mis mõtliku muusika (ja veini) taktis õõtsuvad: https://www.youtube.com/watch?v=268DTDzqURY Mulle nad väga meeldisid, kuigi festivali peavoolust jäi see Hollandi bänd võrdlemisi eraldi, selline väga rahulik barokne-psühhedeelne pop, mis meenutas veidi The Left Banket, vast eelkõige seetõttu, et ma teisi analoogseid bände väga palju kuulanud ei ole.


Jacco Gardner

Enne neid esines soomlaste The Fanatic IV, mille kohta võiks leebelt öelda, et nii vanamoodsat bändi pole minu silmad veel näinud. Kuigi esmapilgul tundus üsna amatöörne kollektiiv, oli mäng neil vägagi käpas ja repertuaaris oli väga korralik rautalanka ning valjemat sorti rockabillyt segav traadirock. See oleks täiesti ideaalne pubibänd, täielik feelgood. Jällegi tuleb nentida, et hyvä, Suomi.


The Fanatic IV

Ja tegelikult pärast juba enne mainitud Jacco Gardnerit tuligi viimane bänd juba, sest väike saal millegipärast pandi juba kella üheksast kinni. Selleks ajaks olid õues puhanud soomlased (õues ka pandi baar ja DJ-lava kinni, et igavam oleks) end juba saali ajanud ja olid päris elevil. Millegipärast oli kõigil meelel ja keelel, et The Gories on Detroidist, kogu aeg mõni jälle hüüdis, et Detroit! Detroit! Ja ka minu kõrval seisev soomlane, kellega oli tihe õlg-õla kontakt, küsis sõbralikult, et kas kaikki on kunnossa ja et kas ma olen kuulnud, et Detroit'i linn läks vahepeal konkurssiin ja siis rääkisime hoopis Dead Moonist - loomulikult - ja et olime mõlemad 2009. ka Tavastias Pierced Arrowsi kontserdil käinud. Detroit, Detroit. Detroidi valss. Detroidi paadimees. Kauneim linn on usas Detroit.

Õhtu lõpetanud The Gories vist oligi takkajärgi vaadates  minu tippelamus, ma ei olnud neid loomulikult kunagi enne näinud, ainult plaadilt kuulnud. The Gories läks tegelikult laiali juba 1992 ja sel ajal polnud mul garaazhirockist aimugi. Nad olid tol ajal natuke omamoodi, sest segasid bluusi ja Bo Diddley'likku kitarrimängu garaazhirockiga (tol ajal  olid rohkem esiplaanil sellised tõsiseid revival-stiilis garaazhirocki bändid), ja mängisid seda üsna lärmakalt. Neist võib päris põhjalikult lugeda siingi lehel tutvustatud raamatust "We Never Learn". Praegu vt näiteks seda suurepärast 1989. a videot: https://www.youtube.com/watch?v=nmlLD8KeO1o, kasvõi ainult trummari pärast. Viis aastat tagasi oli juttu The Gories ja The Obliviansi taasühinemisest ja tuurist, aga meie kanti nad igatahes ei sattunud.


The Gories

Nüüd aga oli The Gories igatahes kohal ja laval. Nende etteaste oli võimas, hästi tempokas, teravaksihutud väsimatu kitarriheliga ja järeleandmatu rütmiga esinemine. Meeletus tempos mängiti läbi hulk vanu lugusid (Suicide'i kaver, mulle ei tule loo nimi praegu meelde, oli samuti väga lahe). Minu meelest kõlas see kõik hulga valjemalt ja kiiremini kui plaadi pealt või vanadelt salvestustelt, sest kaheksakümnendatel olid nad pigem õhukese helipildiga. Aga võib-olla see lihtsalt tundus mulle, sest heli oli põhja keeratud, rahvamass müras väsimatult ja bänd raius järeleandmatult oma lugusid. Igatahes väga elevile ajas see kõik mindki, motoorne rahutus jäi veel tükiks ajaks püsima ning koduteel veel kordasin tükk aega, et jee, selle pärast ikka tasus siia tulla.

Ka järgmisel päeval jõudsin kohale alles õhtul, täpselt noore briti bändi Black Time seti ajaks, mis oli väga kiire ja väga vali garaazhipungi trio. Kaheminutilised lood, tappev tempo, kriiskavad kitarrid ja kriiskav laulja, kui ka muusika oli iseenesest üsna traditsiooniline metsik-billy-lapsik stiilis punk. Mis on aga parim punk, nii et kõik oli väga hea.


black time is the best time

Vahepeal esines soome bänd Pää Kii, mis eriti ei köitnud ja nende järel Moon Duo (mis oli loomulikult trio). See oli erakordselt hüpnotiseeriv garaazhirocki ja süntesaatoreid, võib olla ka veidi krautrokki segav ansambel. Elektrooniline osa oli vahepeal rohkem nagu Suicide ja vahepeal rohkem nagu kuuekümnendate garaazhirocki kanduv psych-hõnguline helivoog, aga kõik see oli kitarrikeskse ja rütmiohtra (ikka päris trummar, mitte masin) garaazhirocki ümber üles ehitatud. Sellest moodustus väga lahe tervik. Kahtlen, kas sellest kirjeldusest kasu on, aga kuulake ise Youtube'ist nende uuemaid asju, muidugi jah, ilmselgelt just live-keskkonnas pääseb see rohkem mõjule.

Viimasena esines Dead Moon, mis oli muidugi enamike külastajate jaoks põhiesineja, miks üldse kohale tuldi, ma ise ka kahtlen, kas ainult Gories' pärast oleksin hakanud Helsingisse sõitma. Dead Mooni logosid torkas igal sammul silma, nii et nende võim soome publiku üle püsib endiselt. Nad esinesid täiesti ootuspäraselt, kuigi ausalt öeldes olid kõrvad mul festivali muljetest juba nii lukus, et pigem tundus mulle see laheda festivalilõpuna kui mingi grändfinaalina. Seetõttu hoidsin ka rohkem taharitta, muidugi ka saal oli täielikult rahvast täis pakitud. Näiteks ei pannud ma sealt tähele sedagi, et Andrew Loomis't s.t põhikoosseisu trummarit üldse polnudki ja Pierced Arrowsi trummar asendas neid. Kuulsin seda alles Tallinnas sööklas KO käest, kes oli juba selle Rumba artikli läbi töötanud.

Pean nentima, et pärast 2009. aastat, kui Helsingis käisin Pierced Arrows't vaatamas, ma eriti kursis Cole'i pere tegemistega ei ole olnud. Võib küll öelda, et võrreldes kuue aastaga on bänd võib-olla natuke-natuke tempos järgi andnud, aga see tuleb võib-olla isegi kasuks kui natuke ka publikuga suheldakse. Ent lood ise mängitakse ette ikka sama valjult ja mõlemad Cole'id annavad endast kõik, isegi rohkem kui vaja. Lühike esinemisaeg tingis selle, et esitamisele tulid vaid parimad lood parimatest, nii et ühtegi tühja hetke ei tekkinud.

Ainus, mis jättis kentsaka mulje oli, et nad pidid mängima tund aega ja aga põhiset oli vaid 40 minutit, pärast seda jalutati juba lavalt minema ja siis tehti veel kolm lisalugu, nii et esinemistund tuli sekundipealt täis. Jättis kuidagi nõrga mulje. Muide, ma kahtlustan et selle põhjustas soomlaste lõpmatut korraarmastus, kes oleks tõenäoliselt juhtme seinast tõmmanud kui oleks kontsert üle aja läinud.

Nii et festival lõppes minutipealt ja kuna Merje oli tulnud jalgrattaga, sain ma pakika peal mõnusasti ka koju. Jippii.

PS Oktoobris pidi väidetavalt tulema The Sonics Tavastiasse esinema. Need on ikka veel vanemad mehed kui Dead Mooni omad. Mõelge ise: The Sonics. Väga raske on minemata jätta. Muide, samas Rumbas oli jutt Dick Dale'ist, kes on üle 70 ja räägib, et peab vahetpidamata tuuritama kuigi tervis on nii tuksis, et püsti ajades on ilge valus ja läbipõetud vähi tõttu tuleb ilgelt kalleid ravimeid osta (arve on kolm tuhat taala kuus) ja midagi pole teha - ellujäämiseks tuleb kontserte anda. Dick Dale, c'mon, kui isegi tema ei ole endale pensionipõlve suutnud tagada, ma ei tea, mis teised tolleaegsed muusikud veel teevad. Nende reunion'itega ongi see lugu, et mõnikord on see esinejatele viimane võimalus natuke raha teenida. Ma loodan, et The Sonicsil läheb elus ikka veidi paremini.

 

Man or Astroman, Art Deco ja koerad kurjuse vastu

by Evol Email

Paar kuud tagasi saatis KO mulle ärevakstegeva sõnumi selle kohta, et Man or Astroman esineb Helsingis. Esiteks oli ehmatus see, et ansambel üldse tegutseb, sest neist pole juba aastaid midagi kuulda olnud. Teine ehmatuse põhjus on ilmne – Man. Or. Astroman. Helsingis. Mõnetunnise laevasõidu kaugusel.

Mõeldud-tehtud. KO ise kahjuks pidi samal ajal sõitma  ’Nami, vanakese Ho radadele, nii et Team Sewercide moodustus seekord Johnny Pescadorist, Juhanist ja Tomist.

Man Or Astroman, kui keegi ei tea (teadagi, et keegi ei tea), oli üheksakümnendatel ja sajandivahetusel üks väljapaistvamaid ja ilmselt kõige kuulsam instrumentaalansambel. Isegi Eestis ei olnud ta päris tundmatu. Traditsioonilisest surf-instrumentaalist seisid nad võrdlemisi kaugel, rohkem mängisid sellist modernsemat ja eksperimentaalse kallakuga rautalanka’t, mida nad võrdlemisi mõõdutundetult segasid viie- ja kuuekümnendate õudus- ja ulmetemaatikaga. Ka inimesed, keda huvitab nõukogude kosmonautika ajalugu, peaksid Astromani albumeid kuulates end igati koduselt tundma. Tulemus mulle igatahes väga meeldis, kaasajal ma ei teagi ühtegi teist sama võimsa haardega instro-kollektiivi, Messer Chups ehk välja arvatud.

Ega ka soomlased ei teadnud täpselt kuidas kaugeid külalisi vastu võtta, näiteks viidi kontsert vahetult pärast väljakuulutamist Tavastia saalist palju väiksemasse Semifinali keldrisse, samas oli kontsert täiesti sold-out, esireas entusiastlikud poolpaljad soome härrasmehed ja tähelepanelikult sündmuste käiku jälgiv Team Sewercide (kõik kehaosad kombekalt kaetud).

Kontsert igatahes oli täiesti ideaalne, sellist kaasaelamist ja  entusiasmi, nagu ansambel ilmutas, ei ole minu silmad enne näinud. Bändimehed ja –naine olid kogu hingega asja juures. Ka pärast kontserti ei läinud nad lihtsalt minema, vaid tulid lavalt alla publiku sekka juttu ajama. Ansambli tempo oli täpselt sama maruline nagu kunagistel albumitel ja lood ei kõla ka tänapäeval põrmugi vananenult. Jah, seda kosmoseteemat on praegu palju, aga veenvaid muusikalisi järeleaimajaid sel ansamblil endiselt ei ole. Laval käis ära ka täitsa töökorras Moogi Theremin, mida kahjuks kasutati vaid ühes loos.

Üks kentsakas tähelepanek korraldusliku külje pealt: bänd ei müünud oma plaate/kraami, sest väidetavalt ei olnud võimalik seda niisama lihtsalt üle Euroopa Liidu tollipiiri kaasa võtta. Arvestades, et merchi müügist see õige kasum peakski tulema, muudab see väiksemate USA bändide Euroopa-tuuride korraldamise kuidagi nigelaks.

Pärast kontserti jalutasime veel tükk aega mööda öist Helsingit. Öö oli vaikne ja kõrvad vilistasid hirmsasti. Vaatlesime kaunist linnaarhitektuuri, Juhan ja Johnny Pescador kiindusid sellesse aina rohkem ja lõpuks vaat et embasid heldinult parimaid art deco näidiseid. Oleks neil haamer ja meisel kaasas, oleks mõnigi tükike sellest ilust jõudnud ka Tallinnasse.

Küll aga jõudis Tallinnasse koomiksiraamat Beasts of Burden: Animal Rites (Evan Dvorkin, Jill Jimenez), mida ei suutnud kuidagi ostmata jätta. Tegemist on ühe kaunima koomiksiga, mida viimasel ajal olen käes hoidnud. Lühidalt räägib koomiks koerte ja krantside võitlusest igasugu kummituste ja lavkraaftliku (la:v, it's really fine) õuduse vastu. Kuidagimoodi õnnestub Evan Dvorkinil seejuures seda usutavalt esitada ja aeg-ajalt võtab lugu päris süngeid pöördeid. Üsna armutult mängitakse lugejate tunnetel, kes kipuvad koertesse, kassidesse ja muidu karvapallidesse (kes näevad Jill Jimenezi pintsli all väga armsad välja) liiga heldinult suhtuma. Siin paraku peavad kõik süütud armsad loomakesed oma elu eest võitlema. Vahelduva eduga. Kui Blacksad tundub liiga inimesesarnaste loomade tõttu väljakannatamatu, siis Beasts of Burden on just see, mida vaja.

 

 

Renegade: The Lives and Tales of Mark E. Smith

by Evol Email

Seda raamatut nägin ma külas riiulil. Juba enne seda, kui peoperemees mu peale halastas ja selle mulle koju laenas, olin ma raamatuga nii kolmandiku peale  jõudnud. Ja eks õigupoolest pärast seda hakkas jutt natuke allamäge minema.

Just alguses räägiti nimelt bänditegemisest kõige ehedamalt, eelkõige Falli liikmetest, miks nad lõppkokkuvõttes kõik tuli bändist välja visata ja mis olid nende kõige nõmedamad omadused. Samuti vestis Mark E päris lõbusalt autoriõigusega kaasnevatest probleemidest, ehk kuidas edukamate Falli laulude autorite arv kippus aja jooksul (kui vaja, siis kohtu teel) erinevate pahaste ex-bändimeeste võrra kasvama. Ehk nagu Mark E Smith küsis, kui nad nii andekad on, miks nad siis iseseisvalt hitte ei või kirjutada? Kogu see arveteklaarimine võib ju tunda väiklasena, kuid eks ole need samad ex-Falli liikmed ise ka kõvasti kurtnud ja halanud kui raske neil Fallis oli (selle kohta on isegi eraldi raamat: The Fallen).

See vastuolu näebki välja umbes nii, et bändimees kurdab, et Mark E Smith istub hotelli fuajees, ei räägi, joob ja ainult jõllitab vihaselt. Sellele oponeerib Mark E Smith, et milles probleem, eks tulnud istunud lauda, joonud ka ja siis oleks juttugi vestnud. Ehk üks näeb üht, teine teist. Igatahes kinnitab Mark E Smith siin raamatus veendunult ja mõnevõrra usutavalt, et ta tegelikult ei ole ikkagi ole maniakk, vaid täitsa ladna mees ja maksab oma muusikutele ausat palka ka.

Kogu selle jutu taustaks on aastakümneid kestev aasimine ja kähmlemine Falli, muusikakriitikute ja kõmuajalehtede vahel, millest võib, aga ei ole vaja, midagi teada. Ja mis tegelikult ei olegi niiväga huvitav. See on rohkem brittide eraasi. Postimees või EPL ei ole kunagi Mark E kohta komprat avaldanud, mistõttu see nääklus jääb mulle kaugeks.

Igatahes see bändimeeste sõimamine on selline vahetu ja lihtne jutt, mis kõlab usutavalt. Hiljem hakkab Smith aga laiemalt arvamust avaldama ja oma maailmavaadet avama. Eks meil kõigil on palju vaateid ja kuigi mulle on igavesti sümpaatne see, et Mark E Smithile ei meeldi enam-vähem ükski tema kaasaegne bänd (sh märkimisväärne osa Factory Recordsist), jäävad tema pidevad mõtisklused ja seisukohavõtud ühiskondlikel teemadel võrdlemisi üheülbalisteks, olgugi et otsekohesteks. Mainin vaid, et samuti nimetab Smith Briti seitsmekümnendate lõpu punkbände ainult ühes kontekstis: "nägin seda bändi esinemas ja mõtlesin, et no sellest on The Fall ikka parem".

Ja on need üldse tema seisukohad? Võib-olla on, võib-olla mitte, igatahes on ka Renegade'il oma variautor, kes ilmselt palju vaeva nägi, enne kui ta Mark E võrdlemisi kaootilised jutukeerud selleks raamatuks kokku sai panna. Kui Briti press juba üsna agressiivselt seda raamatut tsiteerima hakkas ("Mein Kampf for the Hollyoaks generation", missesolgu?), siis ütles Mark E Smith võrdlemisi kiiresti, et need pole ikka tema mõtted ja need mis on, said valesti kirja pandud.

Ja ega vahet pole. Iial ei tohi teha seda viga, et siduda muusikat (plaate) muusiku käigu pealt improviseeritud väljaütlemistega. See ei vii kuhugi. Minu jaoks üks veenvamaid muusikateoreetilisi väljaütlemisi oli Lux Interiori kiri oma fanzine'i toimetajale millalgi kaheksakümnendate algul. Lühidalt palus Lux selle jama ära lõpetada ja zine kinni panna. Lux viitas, et zine'i loodav ettekujutus või tõlgendus The Cramps'ist on paratamatult üheülbaline, et The Cramps "are many things" ja kõrvalseisja ei saa loota seda kõike hoomata.

On võimatu panna paberile kõike seda, mis on stuudios aastakümnete pikkuse tööga plaadile salvestatud. Nii ka selle raamatuga, see on ainult juhuslik vari seintel, mille on tekitanud kõik need Falli plaadid, mida selles raamatus loetletakse. Aga just nende bändijuttude pärast tasub Renegade kindlasti kätte võtta. Kui Marc Riley tahtis "Container Drivers"-i mängimise ajaks kauboikaabu pähe panna, siis oli selge, et see mees peab The Fallist lendama. Oluline info ja seda leiab siit raamatust veel palju.

Jonathan Richman - "I, Jonathan" (1992)

by Evol Email

Oma üllatuseks leidsin selle plaadi pildi mingist “Kõige koledamad plaadiümbrised” nimekirjast. On ilmselge, et tänapäeva narrustest mürgitatud veebilehtede autorid lihtsalt ei suuda välja kannatada Jonathan Richmani AUSAT NÄGU. See on kõige ausama, vahetuma, siirama  - ja kui soovite, naiivsema - mehe pilt, mis teile albumi esikaanelt vastu vaatab. 110% puhast ausameelsust. Seepärast ta nii imelik välja näebki.



Kohe alguses tuleb ära öelda kõige olulisem: see plaat on 5++, kuulaks veel. Ja veel. Tunnistan, et mina poleks Jonathan Richmanilt sellist täistabamust küll oodata osanud. Okei, selge, et The Modern Loversi debüütalbumi väärilist salvestust siit ei leia, kuid polekski mõtet otsida.

The Modern Loversi suurimaks probleemiks osutus ju see, et JR-le ei meeldinud vali muusika. Ent siin on kõik vastuolud ületatud. “I, Jonathan” on seetõttu täiesti ebatõenäoliselt õnnestunud kombinatsioon vaiksest musitseerimisest ja ägedast garaažimaigulisest rokenrollist. Kitarrid on mitte esiplaanil, vaid aktiivsel tagaplaanil, kõlades summutatult, justkui oleks sul padjad kõrvadel. Esiplaanil on aga loomulikult JR tundeline vokaal.

Muusikaliselt ja lugude kvaliteedilt ei erine “I, Jonathan” aga The Modern Loversi debüüdist nii väga midagi. Tõsi küll, Velvet Undergroundi kultusele on lisandunud kõvasti viiekümnendate rokenrolli stiilis mõjutusi, mistõttu on rohkem tempokat pillitinistamist ja taustalauljaid ning plaat muutub veelgi elavaloomuliseks. See-eest aga ongi üks lugu pealkirjastatud “Velvet Underground”. Kui Lou Reedi soolokarjäär teile vastumeel on (onju?), siis nüüd olete leidnud väärilise asendaja.

Lüüriliselt on Jonathan Richman ikka sama kentsakalt lihtsakoeline ja ausameelne, olenemata sellest, kas ta laulab seksuaalvähemuste lõbuasutustest (“Dancing In A Lesbian Bar”), meenutab noorusaegu (“Velvet Underground”, “Rooming House In Venice Beach”), või lihtsalt moraliseerib elu põhiväärtustest (“Summer Feeling”, “A Higher Power”). Tasub igatahes tähelepanelikult kuulata.

Aga plaadi lõppu mahtus ka täitsa kobe surfinstrumentaal (“Grunion run”).

Hankige endale see plaat ja elu läheb paremaks.

Ei me õpi eal: garaazhipunk 1988-2001

by Evol Email

“We Never Learn: The Gunk Punk Undergut, 1988-2001” on peamiselt USA-keskne ülevaade garaazhipungist, õigupoolest selle ühest osast nii nagu nägi seda Eric Davidson, ansambli New Bomb Turks laulukirjutaja ja laulja.



Jay Hinman, kelle blogist ma “We Never Learn” kohta esimest korda lugesin, märkis, et hea raamat on, kuigi natuke küsitav, kas tervet raamatut sellise tähtsusetu muusikakogukonna dokumenteerimiseks üldse vaja on. Ja ütleme kohe ära, et siit raamatust seda õigustust ei leia, sest Eric Davidsoni selgelt mingi üldistus või analüüs ei huvita. Davidson on ennekõike muusik, mitte kriitik ning tema kogemused sellest, millest ta kirjutab, on kõige vahetumat laadi, s.t pärinevad nii lavalt kui lava tagant. Seega viiakse teid otse sündmuste keskele, kus bändide, muusikute ja kontserdipaikade nimed vahelduvad kiires tempos, mille vahele pikitud rohkem või vähem naljakaid juhtumisi kontsertreisidelt. Kui teid huvitab garaazhipungi saamislugu, see kuidas kuuekümnendate koolipoiste ansamblite singlitest, seitsmekümnendate protopungist, USA pungist ja kaheksakümnendate autentsusepüüdelisest garaazhirockist jõuti raamatus kajastatud skeneni, siis seda teoreetilist sissejuhatust siit eriti ei leia.

Nii et mõnele võib see raamat mõjuda üsna kuivana. Ja need n.ö lõbusad kohad, mis räägivad joomisest ja laaberdamisest, on ju üsna sarnased iga teise rockijutustusega. Samahästi võite ju “Musta pori näkku” lugeda või midagi muud sama mõttetut. Siiski on vahe selles, et Davidson on “oma” skene läbikirjutamise võtnud kätte väga põhjalikult, koostanud suure kire ja kaasaelamisega paljude bändide biograafiad (internetist te seda infot ei leia, vean kihla) ning intervjueerinud paljusid tolleaegseid võtmeisikuid, nii plaadifirmade eestvedajaid (Crypt, In the Red, Sympathy for the Record Industry) kui ka muusikuid. Enamus neist on raamatu tegemise aegadeks juba piisavalt elukogenud ja -tüdinud, et möödunule kaine pilguga tagasi vaadata ja üsna arukat juttu vesta. Parima intervjuu annab loomulikult Billy Childish, ja tema järel Long Gone John (Sympathy for the Record Industry), aga tarkuseteri jagub igale poole.

Muusikuna - ja muusikasõbrana, kes ühtlasi ka plaadikoguja-nohik - ei tundu Davidson just maailma objektiivseim, sildistades bände mõnikord üsna suvaliselt oma maitse järgi lahedateks või nõmedateks, ja näiteks torkas silma ka Estrus Recordsi (diskleimer: minu lemmikeibel) tegevusse veidi patroneeriv suhtumine, millele sekundeerib Crypt Recordsi (diskleimer: New Bomb Turksi esimene n.ö koduleibel) mõnus ülistamine kogu raamatu vältel... See selleks, aga kõik olulisemad bändid on ikkagi raamatu kaante vahele ära mahtunud. Välja arvatud need, mis Davidsoni meelest siia ei sobinud, sest “gunk punk” ongi ju Davidsoni enda välja mõeldud termin, mille lõplikuks piiritlejaks on tema ise.

Eraldi tasub mainida, kuidas kogu raamatut läbib valge triibuna Jack White’i kõhetu kuju. Iga teine intervjueeritav ei pea paljuks teda mitte liiga peenetundeliselt paika panna või vähemalt temast mõni kergelt halvustav anekdoot vesta. Kui palju räägib kadedus või mis, ei tea, aga muidugi raamatu üheks igikorduvaks teemaks on frustratsioon selle üle, kuidas läbilöök muusikabisnesis jäi kõigil raamatus tutvustatud bändidel ikkagi millegi taha pidama. Noh, arusaadav ju, et White Stripes (aga ka Hives, Strokes jt) ei mõju peost-suhu, kontserdist-kontserdini elanud punkaritele just väga virgutavalt. Jumal näeb, et New Bomb Turks ise ka üritas tublisti ja jõudis lõpuks Epitaphi märgi alla, mis neid ikkagi eriti ei aidanud. Muide, Davidson ju iseennast siin raamatus ei intervjueerinud, nii et lugege tema intervjuud siit http://www.markprindle.com/davidson-i.htm, koos kohustusliku Jack White’i manamisega ja puha. Muidugi ei saa siinuures unustada, et Jack White taris kohtusse Sympathy for the Record Industry oma esimeste albumite õiguste pärast (ehkki SFRI, nagu paljude teiste DYI-põhimõtetest kantud plaadifirmade peamine point oligi, et juriidikaga ei tegeleta), millega ta pani löögi alla kogu skene tegutsemispõhimõtted, nii et objektiivselt on tõepoolest tegemist igati vihkamisväärse inimesega.

Aga mis selle raamatu lugemise õigustus siis ikkagi on? “We Never Learn”’iga tuleb kaasa ka 20-looga mp3-kogumik, millel lood paljudelt bändidelt, keda raamatust leiab. Raunch Hands, Dwarves, Didjits, Gories, A-Bones, Devil Dogs, Cheater Slicks, Mummies, Oblivians jne jne. Eks siit vastus peakski selguma. Nii ka mina tegelikult, kuigi alguses tahtsin selles raamatus kajastatud muusikast kirjutada põhjalikumalt, jõudsin hoopis oma vanade kassettide väljakraamimiseni, kus olid Soome raadiost “Räkärodeo” saadete lindistused vahemikus 1996-1999 ja kuulasin neid. Hea muusika oli. Mingi jutt ei anna seda edasi.

Ja lõpuks ongi juhtunud see, mis juhtuma ei pidanud. Nimelt: kui alguses tundus mulle selle raamatu lugemine ühe muusikakuulamise etapi loomuliku lõpuna (ja kavatsesin edaspidi lubada plaadimasinasse ainult kuuekümnendate albumeid, salvestamisaastaga mitte hiljem kui 1968), siis nüüd olen hoopis neid “gunk” plaate juurde hankima hakanud. Union Carbide Productionsi kogumikku juba mainisin, aga kusagil internetiavarustest (ma väga loodan) peaks minu poole liikuma plaadipakk, mille sees on Spider Babiesi, A-Bonesi (aitäh Eric, ohjeldamatu Crypti propaganda kandis ilmselt vilja) ja Soledad Brothersi vinüülalbumid.  Ning Laseringist ostsin Radio Birdmani reunion-albumi “Zeno Beach” (2006) vinüüli. Hea album on.

1 2 3 >>