Category: 80

Agony shorthand

by Evol Email

Tegelikult on praegu tunne nagu Jaan Tatikal Saalomon Vesipruulil ikka, tobu, kes avastas, et Siller ja Anastaasius Bläu on kõik ta paremad mõtted juba ära varastanud.

Kunagi tegutses selline veebileht nagu Agony Shorthand ja sel ajal oli tegu ikka päris unikaalse lehega nii avaldamisohtruselt kui materjalirohkuselt. Pikemat juttu ei hakka siin heietama, aga jutu lõpp viib Detailed Twangi lehele. Sealt võib lugeda kõigest, mis huvitav. Aga saab ka ise kuulata. Siinkohal väga lühidalt ainult paar viidet:

The Tiki Men: Suurepärane surf/instro just selles hajusas ja valjus pillimängustiilis, mis mulle üheksakümnendate keskpaigast on meelde jäänud. Bändist on mul hägusad mälestused, kuid kahtlustan, et see piirdub lihtsalt silma ja meelde jäänud nimega Estrus Recordsi postimüügikataloogist.

The Revillos: The Rezillos - noh, see on päris kuulus bänd ikka - tegutses seitsmekümnendate lõpus ja tegi lihtsat, kuid hästi peale minevat poppunki, põigates pahatihti kosmoseteemasse. Nägid nad üsna napakad välja, aga muusikaliselt oli neil hea nina (sh ka heade laenulugude otsimiseks) ja nende album "Flying Saucers Attack" mulle päris meeldis. Aga bändi hilisemat versiooni The Revillos (selle moodustasid Rezillose kaks lauljat) polnud ma kunagi kuulnud. Mis on väga kahetsusväärne, sest "Motorbike Beat" on tõesti hea lugu.

Girls At Our Best: Tartust Abakhani kangapoest üheksakümnendate keskpaiku ostetud 12-tolliste Peel Sessionite seast oli Girls At Our Best'i kolme looga plaat üks mu suurimaid lemmikuid. Tegu oli väga lühikest aega tegutsenud tüdrukutebändiga, kes lõõritasid üsna sõbralikku kitarrirocki. Enamus kriitikuid on ühel meelel selles, et tegemist oli ansambliga, kel üsna vähe potentsiaali ja arenguruumi, kuid kelle vähesed saavutused igati kiiduväärsed. Tõestuseks need kaks lugu. Peel Sessioniga võrreldes on kõla mõnevõrra raskepärasem, mis minu meelest ei ole just kasuks tulnud.

 

The Bristols: Bänd ja laulja on juba ennemgi siin jutuks tulnud. Nüüd võimalik ka kuulata.

The Cheater Slicks: See bänd on ikka puudutanud mu kõige hellemaid hingekeeli. Siit aga leiab bändi demod hoopis teistlaadse ja lahedalt mõtliku helipildiga. Kui see album tõesti kunagi tõelisuseks saab, siis pean selle hankima. Ükskõik kuidas.

Jah, mõttetu on seda postitust jätkata. Nii võib terve interneti täis kirjutada. Uurige ise edasi.

 

Johnny, oled sa kentsakas?

by Evol Email

Josie tunneb muret Johnny seksuaalse orientatsiooni pärast:

Johnny, mis värk on? On su armastus ikka tõeline? Mind ei emba sa kunagi ja nüüd täna nägin sind nende lõbusate poistega ringi käimas?

Miks sa nii imelik oled, ah? Oled sa mingi kentsakas vä?


- Josie Cotton "Johnny Are You Queer?" (1981)

See oli Josie Cottoni debüütsingel ja peaaegu oleks lauljatar sellega kuulsaks saanud. Aga ei saanud. Ma ei mäleta, mis plaadil ma esimest korda seda lugu kuulsin, aga praegu ilmus see välja Bomp Records'i retrospektiivkogumiku peal. Selline lihtne Ameerika new wave muusikapala, mis esmapilgul kõlab küll valjult, kuid tegelt võiks vabalt ettekujutada Thea Phaluoja "Proov 583" saatel seda laulu ETV stuudios kõõrutamas.

Järeldused: Bomp Records ja temast tekkinud Voxx Records teema tuleb ehk kunagi pikemalt jutuks. Eriti Voxx, sest Bomp'iga mul probleeme ei ole, aga Voxxi kontseptsioon (kuuekümnendate garaazhirocki "autentne" järgiaimamine) ja resultaat võtab veidi nõutuks. Aga sellest mõni teine kord.

 

<< 1 2 3