Category: 80

Kaugel, kaugel, kus on mu kodu. Ja Johnny.

by Evol Email

"Red River Valley" on algselt folklaul 19 sajandi lõpust, mille mõtlesid välja õnneks tundmatuks jäänud kauboid. Hiljem inkorporeeriti see ka eesti popmuusikasse - "kaugel, kaugel kus on minu kodu/ kaugelt tervisi saadan ma sul/ jne". Tooks ka helinäite, aga leidsin youtube'ist vaid ühe esituse. Seda laulab üks Madis ja las ta laulab.



"Red River Valley" kallal on hambaid murdnud paljud kuulsad lauljad, kuid 1959. aastal salvestas Johnny & The Hurricanes hoopis väga toreda rautalanka-variandi "Red River Rock". Nagu popmuusikas ikka, on tegu eelkõige hea äriideega - nende mõte oli salvestada vanu laule moodsas rütmis ("Reveille Rock" on samuti mu vana lemmik). Tulemus oli tihti päris hea. Üldse minu meelest on need viiekümnendate instrosaundid päris võluvad, kuulake Duane Eddyt kasvõi.

"Red River Rock'i" kõige parem uustõlgendus on omakorda Silicon Teensi oma. Jällegi aitäh Miettisele, kes "Räkärodeos" mängis kunagi Silicon Teensi versiooni laulust "Let's Dance", millega Soome saatejuht - nagu tavaliselt - suutis mind jällegi täielikult hämmelduma panna. Elektroonikud!? Räkärodeos? Sama hästi võinuks ta Pink Floydi mängida. Mida ta muidugi mõne aja pärast tegi ka.



Hiljem selgus, et Silicon Teens oli Mute Recordsi projektijuhtide projektansambel kaheksakümnendate algusest. Selline sugugi mitte põnev fakt popmuusika ajaloost, aga need elektroonilised töötlused 50-60-te rokenrolli raudvarast, mis teostatud 1980. a riistvaral, on väga head.  Kuid eelkõige oleme siiski tänu võlgu Johnny & The Hurricanes'ile, kes soliidse folklaulu esimesena rüvetas.

Aitäh, Miettinen. Aitäh, Johnny.

Ja et lõpetada lühiekskursioon elektroonilisse muusikasse veel rõõmsamalt: möödunud nädala lemmikplaadiks oli The Swamp Rats'i kogumik "Disco Still Sucks". Aasta siis oli umbes 65-66: "You Ain't No Friend Of Mine", aga vajadusel võisid soorotid veel palju, palju valjemini mängida.

Lühidalt: Billy Childish'i õpetussõnad

by Evol Email

Billy Childish teab, mis räägib.

"I hate middle-age people trying to be teenagers. I hate teenage society. I think all the people who thought rock'n'roll would undermine society and ruin all values were all right. People who smashed "Be-Bop-A-Lula", who said this music was going to ruin everything - they were correct." (lk 37)

"I don't think loud music is cool. I think it is a pain in the arse." (lk 41)

Intervjuukatkendid raamatust, mida loen praegu.

 

Stseenid Ameerika undergroundist, kaheksakümnendate seisuga

by Evol Email

..aga indie on lahe. Hea et see jutuks tuli. Kasulikuks abimeheks indievärgi meenutamisel on Michael Azerradi 2001. aastal ilmunud raamat "Our Band Could Be Your Life: Scenes From The American Underground 1981-1991". Siin pole mingit kahemõttelisust, mees on Indiepuritaan suure i-ga ja suure suuga.

„Our Band Could Be Your Life” üritab teadlikult võtta liiga suurt suutäit. Ühest küljest on püütud kirjeldada terve aastakümne jagu USA alternatiivroki ajalugu. Teisest küljest – kuna selline ülevaade pole eriti võimalik – on autor selekteerinud 13 USA ansamblit, kelle elulugu ta jälgib. Siin on Black Flag, Minor Threat, The Minutemen, The Replacements, Mission Of Burma, Sonic Youth, Big Black, The Butthole Surfers, Mudhoney, Beat Happening, Dinosaur Jr, Fugazi. Nende bändide lugude kaudu peaks siis formuleeruma ka mingi üldistus. Kuivõrd see õnnestub on juba lugeja otsustada.

Mina tellisin raamatu eelkõige luubi alla võetud bändide pärast, kuna enamus neist polnud oma tegutsemisajal Eestis eriti tuntud, kui üldse. Seetõttu mõtlesin end harida. Paralleelselt kuulasin ka bändide plaate ja oma rõõmuks leidsin ühtteist uut ja avastamisväärset, kuigi suurima üllatuse pakkus hoopis raamatust välja jäänud Meat Puppets (teda raamatusse ei võetud, sest polnud piisavalt puritaanlik Azzerradi meelest), täpsemalt nende kantrit väänav teine album „Meat Puppets II”. Need bändijutud on informatiivsed, võrdses koguses ajalugu ja anekdoote, samuti veidi laiemat konteksti. Kõrvaltegelastena figureerib ka rida teisi bände, keda Azerrad eraldi peatüki vääriliseks ei pidanud. Vähem meeldib mulle, kuidas ta muusikast kirjutab. Raamat on raamat, siin ei pea nii lühidalt ja punnitatult kirjutama nagu kusagil arvustuste kolumnis. Nt Mudhoney ühe albumi kohta kirjutas ta „a river of battery acid and honey”. Sihuke segane võrdlus sobib rohkem Mojosse. Võta rahulikult ja selgita, mis värk on.

Aga võib-olla mitte nende bändide lugudes ei ole raamatu peamine võlu. Veel huvitavam on raamatu teine fookus - see, kuidas USA muusikascene toimis ja arenes. Autor võtab üksipulgi läbi selle, kuidas käis kontserdite korraldamine, kuidas rajati oma sõltumatud plaadifirmad, nagu SST, Touch&Go, New Alliance ja Dischord. Ning loomulikult see, kuidas toimus suhtlus ja infovahetus - abiks postkontor, tuuride käigus loodud isiklikud kontaktid ning zine'id ja kolledžite raadiojaamad. Samuti on palju lugupidavaid kirjeldusi ansamblite ületamatust tööeetikast ja askeetlikust elust. Selle musternäidiseks oli muidugi Black Flag – karmid kitarrimängutrennid, kommuunielu, DIY-meetodil loodud plaadifirma SST, peost-suhu elu ja hiidpikad kontsertreisid, ainsaks tujutõstjaks vingugaas, mis tuuribussi lagunenud summutist otse kabiini imbus. Aga ega teised bändid ei olnud eriti kehvemast puust ja 100-päevaste tuuride käigus iga jumala päev uus kontsert anda, igakord eri linnas, tasuks vaid kommiraha, oli täiesti igapäevane asi. Indiepuritaan Azzerradi meelest on see igati kiiduväärt.

Nii et võite teada saada - kel huvi on teada saada - et indievärk kaheksakümnendatel ei olnudki ilmtingimata poos, kogu scene rajati nullist ning tegelikult oli vaja ainult kitarri, pastakat, kasti õlut ning inimestega suhelda. Ja elada ennastsalgavalt.

Azerradi entusiasm ulatub tegelikult veel kaugemalegi - ta väidab tõsiselt, et kõige selle eesmärk on ei enam ega vähem kui maailma muutmine. Selle koha peal hakkavad kõik lugejad arvatavasti köhima ja eriti köhivad muidugi kriitikud, sest eks see kõlab kõigile ebamugavalt. Eriti 21. sajandil.

Mulle tundub küll, et Azzerrad natuke siiski dramatiseerib üle isolatsiooni, milles kaheksakümnendate USA bändid viibisid. Nimelt bände, kellel oli rohkem kommertsedu (Meat Puppets, Feelies, dB’s aga ka R.E.M. muidugi) ta lihtsalt raamatusse ei võtnud. Plaadileping polnud samuti võimatu asi, eriti kui bänd tuunis end natuke raadiosõbralikumaks. Raamatu vast kõige lõbusam koht saabus siis, kui Ian MacKaye Minor Threat’ist avastas oma pahameeleks, et bändikaaslased kirjutavad salaja uusi lugusid... U2 stiilis. MacKaye muidugi saatis oma bändi hoopis laiali. Hoobilt.

Loomulikult pole kahtlust, et kogu kaheksakümnendaid näeb Azerrad läbi idealiseerivate nostalgiaprillide. Kuid mingi moraal siin raamatus ikkagi on. Tee tööd ja näe vaeva, mis ei tapa, teeb tugevamaks jne. Tegelikult ma arvan, et muusikule võiks selle raamatu sirvimine olla kasulikum kui mõne turunduskäsiraamatu lugemine. Siit võib vastuse leida küsimusele, mida teha siis kui facebookis on kõik fännid juba sõpradeks võetud, video ETV-s ära näidatud, demod myspace’i üles laetud, debüütalbum omakirjastuslikult välja antud ja kätte jõudnud surnud punkt.

Igatahes mulle meeldib see raamat, et selle on kirjutanud tüüp, kes kirglikult armastab muusikat, kellel on omad veendumused selle kohta ja kes ei karda, et neid väljendades mõjub ta naeruväärselt. Mul on lihtne Azzerradiga kaasa mõelda ja tihti ka mitte nõustuda, aga see ei häiri, sest vähemalt on tal oma arvamus. Arvamused on nagu urruaugud - igaühel peaks üks olema. Sest asi mida ma ei vaja, on veel üks "kõik on relatiivne" käsitlus a la 101 eesti popmuusika albumit du jour.

Listen everybody! Desmond wants to do it to me

by Evol Email

Röövel Ööbik pikkis vanasti mõnikord oma salvestuste vahele heliklippe mingitest filmidest. Enamasti olid need India omad, aga 1993. a albumi "Popsubterranea" viienda loo "The Best Of Fantasy Of Science Fiction" alguses hüüab keegi naine "You want to do IT to me? Listen everybody! Desmond wants to do it to me!" Aeg-ajalt ikka mõistatasin, et mis film see on, kõla järgi tundus, et tegu mingi vanema linateosega.

Lõpuks, 17 aastat hiljem mõistatus lahenes. Nimelt on tegemist lühifilmiga "The Beat Generation", mille tegevus toimus tõepoolest ennemuiste, aga valminud on see hoopis 1982. aastal Inglismaal. Tegu on Briti komöödiasarja "The Comic Strip Presents" ühe osaga. Naine, kes Rööbiku plaadi peal kõlab, pole keegi muu kui Dawn French (TV-sta tuttu sarjadest "French & Saunders" ja "Vicar Of Dibley").

Seda kohta võib näha ka Youtube'ist (Desmondi suur stseen algab u 40 sekundi pealt).

Kõige üllatavam on tegelikult see, et ma olen seda filmi kunagi ammu-ammu näinud, tõenäoliselt samaaegselt Röövel Ööbiku tegelastega, sest sarja näidati Soome telekas. "The Comic Strip Presents" sari valmis äärmiselt mõõdukas tempos, nimelt on selle märgi all tehtud saateid 1982-2005, kuid regulaarselt filmiti seda vaid viis hooaega (1982-1984, 1988, 1990 ja 1992). Aga mina nägin ainult mõnda esimest osa.

Siis tundusid nad ikka erakordselt vapustavad - eriti seetõtu, et tegu oli täiesti tundmatute näitlejatega (praegu vaatad, siis on nagu briti all-star näitetrupp), paroodiaobjektid olid enamasti samuti võõrad ja briti komöödiasarju polnud ma ka sel ajal märkimisväärselt näinud (paljud neist, eriti Comedy Stripi liikmete omad, olid veel üldse tegemata). Seetõttu oli üllatusefekt tugev. Kui ma nägin esimest korda episoodi "Five Go Mad In Dorset", siis pealiskaudsel vaatlusel tunduski see vist mulle lastekana, aga alles süvenedes selgus, et tegelt on kõik väga valesti.

Kõige rohkem avaldasidki muljet "Five Go Mad In Dorset" ja selle järg "Five Go Mad On Mescalin". Need parodeerisid Enid Blytoni klassikalist Briti viiekümendate lastekirjandust (natuke nagu Kalle Blomkvist või Scooby Doo heaolu-Briti versioonis, Eestis vist teda avaldatud pole) ning filmis seiklevad söakad lapsdetektiivid, kes jahivad ebainglisepäraseid kriminaale ja muidu homoseksuaale. Ja nendivad, et vähemalt natsid ei olnud nii vulgaarsed nagu ameeriklased.

"Bad News Tour" oli jällegi võlts-dokumentaalfilm algajast Briti hevibändist, kes läks oma elu esimesele tuurile. Natuke meenutab Spinal Tap'i, mis linastus veidi hiljem. Üheksakümnendate alguses olin ma veel hevisõber, nii et aeg on selle episoodi võlu kahandanud. Kuid olgugi, et Bad News oli muusikaliselt Spinal Tapist oluliselt saamatum, meeldis  nende koba peale ära mängitud kontsert mulle oluliselt rohkem kui Spinal Tap.

No ja muidugi "Beat Generation", mille tegevus toimus metsikute poeetide ja valju dzhässi saatel. Teisi osasid ma ei mäleta, või ei näinud. Ka praegu pole ma veel The Comedy Strip Presents DVD-kogumiku esimesest plaadist kaugemale jõudnud, põhiliselt kuna olen siinmainitud osasid mitu korda üle vaadanud.

Nii et mul on elus olnud vähemalt üks kokkupuutepunkt Röövel Ööbikuga - Desmond. Kes tahab seda teha.


Onu Quentin aka Dr Love - "maailmakuulus teadlane ja homoseksualist" (The Five Go Mad On Mescalin).
Praegu just täheldasin, et seoses tuuliste kevadilmadega kannan juba pikemat aega kaelas värvilist rätikut, mis väga sarnane onu Quentini omaga. Igatahes ma ei ole teadlane.

House of the rising sun - ära puutu!

by Evol Email


No one, and I mean no one, fucks with the original 'House Of The Rising Sun'; no one should have the gall to add new lyrics, throw on an additional pack of theatrical desperation and credit it to one's own name. Is nothing on this planet friggin' sacred?

- George Starostin


Sel aastal olen ma ikka pikki tunde veetnud George Starostini plaadiarvustuste lehel ja uurinud, mis kuuekümnendatel ikkagi muusikas toimus? Starostin on kompulsiivne plaadiarvustaja, kes on üksipulgi läbi võtnud kõigi kuuekümnendate ja seitsmekümnendate tegusamate bändide diskograafiad. Kui huvi on, võib siin lehel lugeda-lugeda-lugeda kuni surm sind kuvarist lahutab. Igatahes olen palju huvitavat (ja igavat muidugi ka) teada saanud.

Ülaltoodud tsitaat pärineb Starostini arvustusest ansambli "Love" debüütalbumile. Millegipärast ajas see naerma, eriti seetõttu, et "House of The Rising Sun", mille tegi kuulsaks Eric Burdon ja "The Animals", on ju lugematute kaverite ohvriks langenud.

Aga kaks väljapaistvat (heh) töötlust tulevad kõigepealt meelde. 1985. a ilmus kogumik "Psycho Attack Over Europe", mis koosnes minu arusaamist mööda vaid Mandri-Euroopa psychobilly bändidest. Ütlen kohe, et see on parim psychobilly-album, mida ma elus kuulnud olen. Muuhulgas oli plaadil Saksa psychobilly-kollektiiv P.O.X, kes esitas ka pala "Psycho In New Orleans" (ja tänu Intarneti võlumaailmale, võite seda kuulata ka). Alguses kõlab see nagu kokutav Elvis oleks köharohtu kurku tõmmanud, ja pärast seda - nagu me kõik teame, on Rising Sun eelkõige aeglane, melanhoolne lugu - mängib P.O.X täistempol ülikiire instrumentaalosa, millel on teatud, kuid mitte määrav side originaaliga. Võimas.

Teine versioon pärineb ei kelleltki muult kui JMKE-lt, kes ainult neile teadaolevatel põhjustel salvestas kah ühe loo, mis evib teatud sarnasust The Animalsi singliga. Kunagi vanadel halbadel aegadel lindistasin selle kassetile Top-raadio saatest "Villu Tamme Superäge Raadioshow". Huvitaval moel on Villu Tamme samuti leidnud, et loo tõlgendamiseks sobib kõige paremini ülepingutatud dramatiseering, nii et laulja ähib, ohib ja oigab mitte põrmugi vähem vapustavalt kui P.O.X-i laulja. Vahe on ainult selles, et Villu ei üritagi laulusõnu meenutada, kitarr jääbki lõpuni välja aeglaselt voolama, samal ajal kui Villu püüab kitarristist "aurgh" ja "urrgh" hüüete abil üle karjuda. Kas just JMKE parim lugu, aga kena vaheldus kindlasti.

Minul endal ühtegi Animalsi plaati pole, küll aga on artisti "Eric Burdon of the Animals" kogumikalbum. Pange tähele, "of The Animals", mitte "and The Animals". Sihuke säästuplaat siis, mille Burdon on ilmselt salvestanud mingitest autoriõigusetuse kaalutlustest lähtuvalt. Lood aga on pärit just The Animalsi repertuaarist ja selle CD põhjal ütleks isegi, et "Please Don't Let Me Be Misunderstood" (samuti pole nende originaal) on mõnes mõttes lahedamgi lugu, kuid kõik oleneb esitusest. Ja just esitusega pani The Animals oma Rising Sun'i versiooni salvestades kümnesse.

Burdoni The Animalsi järgne soolomaterjal olevat muidu nii-ja-naa - kui psyhhedeeliaajastu kätte jõudis, olla Burdoni katus täiega pealt ära sõitnud. Aga seda kraami ma pole kuulnud, v.a suht kobe psych-rock lugu "Star Pilot", millel on ilgelt pikad vahepalad, aga muidu päris äge.

 

<< 1 2 3 >>