Category: 80

Twisted Sister

by Evol Email

Kui kirjutada tempos üks postitus aastas, tuleb rääkida vaid kõige olulisemast.

"We Are Twisted Fucking Sister" on täiesti ebatõenäoliselt põnev muusikafilm. Tegelikult see on nii pikk, et jõudsin ainult poole ära vaadata, aga esimene pool ongi ilmselt see huvitav osa.

Twisted Sister on pealiskaudsel pilgul üks tüüpiline ameerika kaheksakümnendate hevi esindaja, keda mäletatakse pigem 1984-1985 aastal PMRC ja Tipper Gore'i korraldatud siivsuskampaania märklauana, kui rikkad konservatiivsed poliitikud hakkasid aru saama, et hevi ja rap viivad nende lapsed hukatusse ja et vaid tsensuur võib maailma päästa. TS laulja Dee Snider esines muuhulgas USA senatis, kus ta püüdlikult veeris ette pika teksti sellest, kuidas see kõik pole üldse nii, nagu PMRC memmed-taadid väidavad.

Minu meelest ei olnud TS eriti radikaalne bänd kunagi, aga muidugi üks asi eristas TS-d teistest tolleaegsetest ansamblitest - Dee Snideri drag-rõivastus, meik ja soeng nägi kokku ikka eriti kole välja. Pole ime, et Tipper Gore'i elu sai rikutud.

Ja sellest, miks Dee Snider sihuke välja nägi, dok-film "We Are Twisted Fucking Sister" räägibki. See on väga põnev vaade seitsmekümnendate New York'i muusikaellu - no põnev on ta tegelikult just seepärast, et räägib mis tegelikult toimus väljaspool CBGB'd, ehk siis kõigis ülejäänud NY ja seda ümbritsevate eeslinnade peosaalides.

Samal ajal kui Television, Talking Heads, Patti Smith, Blondie, Ramones ja kõik teised moodsad poisid-tüdrukud NY keskel diipi muusikat tegid, käis sellest klubist väljapool kõva peomelu. Mõnes mõttes jätkus kuuekümnendate garaazhipungi laine, British invasion või kuidas soovite seda nimetada, mis viis rahva peosaalidesse rockkontserditele - tantsupidu tähendas sel ajal eelkõige live bändi, nagu Eestiski sel ajal muide, kus raud- ja kes-teab-veel-misteeliste klubides mängisid Mikronid ja Virmalised ja kümned teised bändid. Muide, sama kõrtsi/tantsupeo bändi teema oli ju Suurbritannias seitsmekümnendatel veel eriti mõjukas.

Samasugune tantsupeokultuur oli kujunenud ka USA-s ja NY kandis veel eriti võimsal moel ("ballroom" oli tüüpiline kontserdisaali nimi tol ajal). Kunagi kirjutasin siinsamas bändist The Valiants, kes kuuekümnendate lõpul NY pidudel mängis. TS alguspäevad jäävad natuke hilisemaks, seitsmekümnendate algusesse ja muusika oli kahtlemata muutunud, kuigi mõnevõrra üllatuslikult Briti mõjud olid endiselt olemas.

Nii selgubki filmist, et TS vahva drag/glam riietus on inspireeritud David Bowie'st, et TS tüübid fännasid omamoodi NY Dolls'i (kuigi ei jätnud mainimata, et Dolls ei osanud mängida) ja et nende repertuaaris olid aukohal ka Lou Reedi/VU coverid, filmis näidatakse ka kuidas nad üsna ülemeelikult sõidavad üle Lou Reed'i loost "Sweet Jane". See on natuke üllatav, kuigi kui ma lugesin L.A pungi ajaloost raamatut, siis seal oli samamoodi David Bowie, glitter ja glam olulised pungi (ehk siis ka laiemalt rokenrolli) ülesturgutajad.

Ja sihuke rokenrolli bänd mängis 5 korda nädalas, aastast aastasse, iga õhtu mitu tundi, kohustusega teha coverlugusid populaarsematelt bändidelt (Led Zeppelin jt staaridelt, aga ka Judas Priesti lugusid, nagu filmist selgub). Lisaks võtsid nad üle glam-esteetika, panid naiserõivad selga ja valitsesid seejuures täielikult kõiki kohalikke kontserdisaale. Ent nad ei saanud kohe kuidagi plaadilepingut ja kippusid pikemas perspektiivis tegelikult iganema ja läbi kukkuma. Siinkohal meenub The Cramps, kes nii riietuselt (heh) kui ka valjuselt tegelikult TS-i meenutab rohkem kui esmapilgul isegi tundub. Ka neil ei õnnestunud kohe kuidagi plaadilepinguni jõuda, samas kui iga sitt CBGB's bänd juba selle saavutanud oli. Võib-olla muusikaliselt adekvaatsem paralleel on The Dictators, veidi üleüldistades maailma parim rokenrolli bänd, kes pungestas ka seitsmekümendatel nagu jaksas,  salvestas ka mitu albumit, aga ei jõudnud mitte kuhugi. Muide, üks Dictators'i tüüp tuli lõpuks Twisted Sistersisse üle.

Nii et TS on selline omapärane vanakooli rokenrollist-sai-hevimetall esindaja, kelle kaheksakümnendate puudli-hevi juured on hoopis David Bowie, Lou Reedi ja loomulikult kuuekümnendate lõpu/seitsmekümnendate alguse rokenrollis. See on omamoodi cool bänd tegelikult, kui ignoreerida seda suht poosetavat kitarriviibutamist ja -soolosid ning lõputut rokenrolli päästmise teemat, millest nad armastasid palju laulda. "We're not gonna take it" või pigem nende debüütalbum 1982. a "Under the blade" on aga sama hea (kui ka sama õõnes) kutse mässule kui seitsmekümnendate lõpu britpunk.

Need live-katkendid, mida filmist näha, on väga lahedad, paraku ehkki tahaks küll TS-i plaate õudsalt üles kiita, aga kuulasin just "Under The Blade" albumit spotify'st ja ausalt öeldes lapsepõlves kõlas ägedamalt. Ilmselt eriti saundi poolest, sest tegemist oli 1) helikassetiga 2) millel salvestus otse kahisevalt vinüülilt 3) mille pöörlemiskiirus oli ka natuke rohkem kui 33 1/3, st iga lugu oli kiiremas tempos kui originaalis. Kokkuvõttes oli lahe, kiire, sumedaheliline salvestus ja Spotify digitaalversioon seda elamust kuidagi ei korda. Samas, "Bad Boys of Rock'n'roll" ei ole väga palju kehvem The Dictators'i "Who Will Save Rock'n'roll"-ist.

TS oleks igatahes ka CBGB's lavale sobinud ja igatahes kahju et selline laiem rokenrolli läbimurre läbi kukkus ning maailm sisenes kahvatutesse kaheksakümnendatesse mitte The Dictators'i, Wayne County ja The Heartbreakers'i (Johnny Thundersi bänd, mitte see teine), vaid The Police'i, Blondie ja Talking Headsi juhtimisel.

Renegade: The Lives and Tales of Mark E. Smith

by Evol Email

Seda raamatut nägin ma külas riiulil. Juba enne seda, kui peoperemees mu peale halastas ja selle mulle koju laenas, olin ma raamatuga nii kolmandiku peale  jõudnud. Ja eks õigupoolest pärast seda hakkas jutt natuke allamäge minema.

Just alguses räägiti nimelt bänditegemisest kõige ehedamalt, eelkõige Falli liikmetest, miks nad lõppkokkuvõttes kõik tuli bändist välja visata ja mis olid nende kõige nõmedamad omadused. Samuti vestis Mark E päris lõbusalt autoriõigusega kaasnevatest probleemidest, ehk kuidas edukamate Falli laulude autorite arv kippus aja jooksul (kui vaja, siis kohtu teel) erinevate pahaste ex-bändimeeste võrra kasvama. Ehk nagu Mark E Smith küsis, kui nad nii andekad on, miks nad siis iseseisvalt hitte ei või kirjutada? Kogu see arveteklaarimine võib ju tunda väiklasena, kuid eks ole need samad ex-Falli liikmed ise ka kõvasti kurtnud ja halanud kui raske neil Fallis oli (selle kohta on isegi eraldi raamat: The Fallen).

See vastuolu näebki välja umbes nii, et bändimees kurdab, et Mark E Smith istub hotelli fuajees, ei räägi, joob ja ainult jõllitab vihaselt. Sellele oponeerib Mark E Smith, et milles probleem, eks tulnud istunud lauda, joonud ka ja siis oleks juttugi vestnud. Ehk üks näeb üht, teine teist. Igatahes kinnitab Mark E Smith siin raamatus veendunult ja mõnevõrra usutavalt, et ta tegelikult ei ole ikkagi ole maniakk, vaid täitsa ladna mees ja maksab oma muusikutele ausat palka ka.

Kogu selle jutu taustaks on aastakümneid kestev aasimine ja kähmlemine Falli, muusikakriitikute ja kõmuajalehtede vahel, millest võib, aga ei ole vaja, midagi teada. Ja mis tegelikult ei olegi niiväga huvitav. See on rohkem brittide eraasi. Postimees või EPL ei ole kunagi Mark E kohta komprat avaldanud, mistõttu see nääklus jääb mulle kaugeks.

Igatahes see bändimeeste sõimamine on selline vahetu ja lihtne jutt, mis kõlab usutavalt. Hiljem hakkab Smith aga laiemalt arvamust avaldama ja oma maailmavaadet avama. Eks meil kõigil on palju vaateid ja kuigi mulle on igavesti sümpaatne see, et Mark E Smithile ei meeldi enam-vähem ükski tema kaasaegne bänd (sh märkimisväärne osa Factory Recordsist), jäävad tema pidevad mõtisklused ja seisukohavõtud ühiskondlikel teemadel võrdlemisi üheülbalisteks, olgugi et otsekohesteks. Mainin vaid, et samuti nimetab Smith Briti seitsmekümnendate lõpu punkbände ainult ühes kontekstis: "nägin seda bändi esinemas ja mõtlesin, et no sellest on The Fall ikka parem".

Ja on need üldse tema seisukohad? Võib-olla on, võib-olla mitte, igatahes on ka Renegade'il oma variautor, kes ilmselt palju vaeva nägi, enne kui ta Mark E võrdlemisi kaootilised jutukeerud selleks raamatuks kokku sai panna. Kui Briti press juba üsna agressiivselt seda raamatut tsiteerima hakkas ("Mein Kampf for the Hollyoaks generation", missesolgu?), siis ütles Mark E Smith võrdlemisi kiiresti, et need pole ikka tema mõtted ja need mis on, said valesti kirja pandud.

Ja ega vahet pole. Iial ei tohi teha seda viga, et siduda muusikat (plaate) muusiku käigu pealt improviseeritud väljaütlemistega. See ei vii kuhugi. Minu jaoks üks veenvamaid muusikateoreetilisi väljaütlemisi oli Lux Interiori kiri oma fanzine'i toimetajale millalgi kaheksakümnendate algul. Lühidalt palus Lux selle jama ära lõpetada ja zine kinni panna. Lux viitas, et zine'i loodav ettekujutus või tõlgendus The Cramps'ist on paratamatult üheülbaline, et The Cramps "are many things" ja kõrvalseisja ei saa loota seda kõike hoomata.

On võimatu panna paberile kõike seda, mis on stuudios aastakümnete pikkuse tööga plaadile salvestatud. Nii ka selle raamatuga, see on ainult juhuslik vari seintel, mille on tekitanud kõik need Falli plaadid, mida selles raamatus loetletakse. Aga just nende bändijuttude pärast tasub Renegade kindlasti kätte võtta. Kui Marc Riley tahtis "Container Drivers"-i mängimise ajaks kauboikaabu pähe panna, siis oli selge, et see mees peab The Fallist lendama. Oluline info ja seda leiab siit raamatust veel palju.

Lammaste loendamine Minor Threati abil

by Evol Email

Minor Threatist niipalju, et mõni suvi tagasi saabus KO pikalt tööalaselt komandeeringult Budapestist, näol lausa närviajavalt puhanud ilme. Budapestist tõi ta mulle kaasa ka sünnipäevakingi – Minor Threati LP "Out of Step" (1983). On laialt teada asjaolu, et Minor Threati diskograafia mahub ära lahedasti ühele CD-plaadile ja Ian MacKaye, lahke mees, on just sellise CD valmis teinud ja ka müüki pannud („Complete Discography“, 1989). Seega formaalselt puudub vajadus täiendavate Minor Threati reliiside järele.

Aga „Complete Discography“ häda on see, et ta on liiga pikk ja sisaldab liiga palju muusikat. Hea küll, mitte just ajaliselt, sest Minor Threat suudab 26 lugu kolmveerand tunniga ilusti ära mängida. Ent minu tähelepanu tasapisi hajub ja rohkem jäävad meelde plaadi alguspoole lood, kus on Minor Threati esimesed singlid oma pooleldi lööklauseliste lugudega a la „Straight Edge“ ja „Minor Threat“.  Seda ma olen ammu märganud, et albumite kõikvõimalike lisalugudega uusäljaanded ainult väsitavad mind ja lahjendavad algsete plaatide mõju. Sama probleem vaevab ka „Complete Discography“ kogumikku ja…

…sellest on kahju, sest iseseisvalt grammofonile asetatuna moodustab „Out of Step“ ootamatult tugeva terviku ja need üheksa lugu omaette kõlavad palju löövamalt kui peidetuna „Complete Discography“ lõpuossa. Nüüd alles torkab tõeliselt kõrva, et bänd on vahepeal kõvasti rammu kogunud ja mängib võimsamalt kui kunagi varem, kui ka mitte just kiiremini. Eks lisandunud teine kitarr aitab ka kaasa. Igatahes väga hea plaat on ja piisavalt lühike, et jaksaks kuulata.

Tegelikult tahtsin hoopis teha väikese majandusteemalise tähelepaneku. Ian MacKaye, teadagi, seisab alati õigluse eest väljas ja seetõttu on ka Dischordi väljaantud plaatide ümbristel ka ära märgitud õiglane hind. 1983. aastal oli see $ 3.50. Hiljem tõusis see $ 5.00 peale ning KO Budapestist toodud (prantslaste pressitud) eksemplaril on hinnaks märgitud juba $ 7.00. Aga tänapäeval võite Dischordi kodulehelt „Out of Step“ albumi lunastada 9 dollari eest. See on muidugi igati soodne hind, aga tahan hoopis nentida, et vaat selline on olnud kõikvõimsa dollari allakäik.

Järgmine samm olekski mõnel unetul ööl kokku lugeda lambad „Out of Stepi“ plaadiümbrise peal ja arvutada, mitu lammast saanuks ühe dollari eest 1983. ja mitu saab 2011. aastal. Sellest tuleb koostada õpetlik graafik ning ajamasina abil sokutada see Stanislav Malahhovi töölauale, kes avaldaks selle 1965. a „Pikris“ pealkirjaga „Onu Sämmi lambaparistamine“.

Selline vähemalt on mu plaan. See on hea plaan.

Ei me õpi eal: garaazhipunk 1988-2001

by Evol Email

“We Never Learn: The Gunk Punk Undergut, 1988-2001” on peamiselt USA-keskne ülevaade garaazhipungist, õigupoolest selle ühest osast nii nagu nägi seda Eric Davidson, ansambli New Bomb Turks laulukirjutaja ja laulja.



Jay Hinman, kelle blogist ma “We Never Learn” kohta esimest korda lugesin, märkis, et hea raamat on, kuigi natuke küsitav, kas tervet raamatut sellise tähtsusetu muusikakogukonna dokumenteerimiseks üldse vaja on. Ja ütleme kohe ära, et siit raamatust seda õigustust ei leia, sest Eric Davidsoni selgelt mingi üldistus või analüüs ei huvita. Davidson on ennekõike muusik, mitte kriitik ning tema kogemused sellest, millest ta kirjutab, on kõige vahetumat laadi, s.t pärinevad nii lavalt kui lava tagant. Seega viiakse teid otse sündmuste keskele, kus bändide, muusikute ja kontserdipaikade nimed vahelduvad kiires tempos, mille vahele pikitud rohkem või vähem naljakaid juhtumisi kontsertreisidelt. Kui teid huvitab garaazhipungi saamislugu, see kuidas kuuekümnendate koolipoiste ansamblite singlitest, seitsmekümnendate protopungist, USA pungist ja kaheksakümnendate autentsusepüüdelisest garaazhirockist jõuti raamatus kajastatud skeneni, siis seda teoreetilist sissejuhatust siit eriti ei leia.

Nii et mõnele võib see raamat mõjuda üsna kuivana. Ja need n.ö lõbusad kohad, mis räägivad joomisest ja laaberdamisest, on ju üsna sarnased iga teise rockijutustusega. Samahästi võite ju “Musta pori näkku” lugeda või midagi muud sama mõttetut. Siiski on vahe selles, et Davidson on “oma” skene läbikirjutamise võtnud kätte väga põhjalikult, koostanud suure kire ja kaasaelamisega paljude bändide biograafiad (internetist te seda infot ei leia, vean kihla) ning intervjueerinud paljusid tolleaegseid võtmeisikuid, nii plaadifirmade eestvedajaid (Crypt, In the Red, Sympathy for the Record Industry) kui ka muusikuid. Enamus neist on raamatu tegemise aegadeks juba piisavalt elukogenud ja -tüdinud, et möödunule kaine pilguga tagasi vaadata ja üsna arukat juttu vesta. Parima intervjuu annab loomulikult Billy Childish, ja tema järel Long Gone John (Sympathy for the Record Industry), aga tarkuseteri jagub igale poole.

Muusikuna - ja muusikasõbrana, kes ühtlasi ka plaadikoguja-nohik - ei tundu Davidson just maailma objektiivseim, sildistades bände mõnikord üsna suvaliselt oma maitse järgi lahedateks või nõmedateks, ja näiteks torkas silma ka Estrus Recordsi (diskleimer: minu lemmikeibel) tegevusse veidi patroneeriv suhtumine, millele sekundeerib Crypt Recordsi (diskleimer: New Bomb Turksi esimene n.ö koduleibel) mõnus ülistamine kogu raamatu vältel... See selleks, aga kõik olulisemad bändid on ikkagi raamatu kaante vahele ära mahtunud. Välja arvatud need, mis Davidsoni meelest siia ei sobinud, sest “gunk punk” ongi ju Davidsoni enda välja mõeldud termin, mille lõplikuks piiritlejaks on tema ise.

Eraldi tasub mainida, kuidas kogu raamatut läbib valge triibuna Jack White’i kõhetu kuju. Iga teine intervjueeritav ei pea paljuks teda mitte liiga peenetundeliselt paika panna või vähemalt temast mõni kergelt halvustav anekdoot vesta. Kui palju räägib kadedus või mis, ei tea, aga muidugi raamatu üheks igikorduvaks teemaks on frustratsioon selle üle, kuidas läbilöök muusikabisnesis jäi kõigil raamatus tutvustatud bändidel ikkagi millegi taha pidama. Noh, arusaadav ju, et White Stripes (aga ka Hives, Strokes jt) ei mõju peost-suhu, kontserdist-kontserdini elanud punkaritele just väga virgutavalt. Jumal näeb, et New Bomb Turks ise ka üritas tublisti ja jõudis lõpuks Epitaphi märgi alla, mis neid ikkagi eriti ei aidanud. Muide, Davidson ju iseennast siin raamatus ei intervjueerinud, nii et lugege tema intervjuud siit http://www.markprindle.com/davidson-i.htm, koos kohustusliku Jack White’i manamisega ja puha. Muidugi ei saa siinuures unustada, et Jack White taris kohtusse Sympathy for the Record Industry oma esimeste albumite õiguste pärast (ehkki SFRI, nagu paljude teiste DYI-põhimõtetest kantud plaadifirmade peamine point oligi, et juriidikaga ei tegeleta), millega ta pani löögi alla kogu skene tegutsemispõhimõtted, nii et objektiivselt on tõepoolest tegemist igati vihkamisväärse inimesega.

Aga mis selle raamatu lugemise õigustus siis ikkagi on? “We Never Learn”’iga tuleb kaasa ka 20-looga mp3-kogumik, millel lood paljudelt bändidelt, keda raamatust leiab. Raunch Hands, Dwarves, Didjits, Gories, A-Bones, Devil Dogs, Cheater Slicks, Mummies, Oblivians jne jne. Eks siit vastus peakski selguma. Nii ka mina tegelikult, kuigi alguses tahtsin selles raamatus kajastatud muusikast kirjutada põhjalikumalt, jõudsin hoopis oma vanade kassettide väljakraamimiseni, kus olid Soome raadiost “Räkärodeo” saadete lindistused vahemikus 1996-1999 ja kuulasin neid. Hea muusika oli. Mingi jutt ei anna seda edasi.

Ja lõpuks ongi juhtunud see, mis juhtuma ei pidanud. Nimelt: kui alguses tundus mulle selle raamatu lugemine ühe muusikakuulamise etapi loomuliku lõpuna (ja kavatsesin edaspidi lubada plaadimasinasse ainult kuuekümnendate albumeid, salvestamisaastaga mitte hiljem kui 1968), siis nüüd olen hoopis neid “gunk” plaate juurde hankima hakanud. Union Carbide Productionsi kogumikku juba mainisin, aga kusagil internetiavarustest (ma väga loodan) peaks minu poole liikuma plaadipakk, mille sees on Spider Babiesi, A-Bonesi (aitäh Eric, ohjeldamatu Crypti propaganda kandis ilmselt vilja) ja Soledad Brothersi vinüülalbumid.  Ning Laseringist ostsin Radio Birdmani reunion-albumi “Zeno Beach” (2006) vinüüli. Hea album on.

Sitar. Sitarrrgh

by Evol Email

Selle veebruari üks kõige hämmastavam avastus oli sitar. Mäletan, et halvim asi, mis juhtus ansambliga The Beatles, oli see kui George Harrison tuli Indiast tagasi, nina all vuntsid ja kaenla all sitar. Kuid kes oleks võinud arvata, et sitari kasutamiseks on täiesti mõistlikke ja arukaid võimalusi.

Rootsi kaheksakümnendate agrogaraazhi pioneeri Union Carbide Productionsi best-of-plaadilt “Remastered To Be Recycled” leidsin loo “San Francisco Boogie”, mis - ma ei teagi - viskab nalja kuuekümnendate psühhedeelia üle, või kuidas, aga sitar sobib sellesse nagu valatult. Selgub, et garaashirockis on sitaril hoopis teine mõju kui psühhedeelses rockis. Psühhedeelias muudab sitar sind uimaseks - savuseks, nagu hipster ütleks - kuid garaazhirockis mõjuvad sitari plõnnid hoopis ergutavalt, justkui torgiks sind fakiir väikeste nõeltega, ikka suts ja suts.


Graham Day & The Gaolers on palju popimakõlalisem Briti garaazhirocki tore esindaja. Nende 2008. a  Damaged Goodsi märgi alt väljastatud 7" singli “Begging You” B-poolelt leiame väga mõjusa instro-pala “Sitar Spangled Banner”, kus mõnevõrra ootamatult meloodiat kannab ei miski muu kui sitar, aga mitte biitlite uima-sitar, vaid tõeline piraadi-sitar, rõhuasetusega teisel silbil, arrr!

Nüüd tuleb suure ringiga ka tagasi meelde eelmise suve üks väheseid toredaid mälestusi, ehk “Plink Plonk” Tartus, kus ma kogemata käisin ja seal esines Swami Coco & The Maximum Meetha Orchestra, kes kombineeris India muusikat ja lääne instrot, no minu meelest väga edukalt ning jällegi koos sitariga. Pärast seitset-kaheksat õlut ostsin ma isegi nende plaadi. Plaat oli väga lühike kuid tore. See-eest öine tagasisõit Tallinnasse umbes 800 kilomeetrit pikk ja väga igav.   

Aga nüüd meenub mulle ka, et Wedding Presenti ühes The Hit Parade’i loos oli vist samuti sitar, (minu meelest loos “Three”) seda mängiti ainult üks kord, aga just see oli mu lemmikkoht tervel plaadil. Selgub, et sitarit on täis terve ilm ja pean vist oma plaadikogu asjaolude täpsustamiseks uuesti üle kuulama.

 

1 2 3 >>