Category: 60

Ostmata plaadid ja Link Wray

by Evol Email

Mõned aastad tagasi küsis üks tuttav laenuks punk-CD-sid, sest tahtis end klassikalise punkrockiga kurssi viia. Oma üllatuseks pidin vastama, et mul selliseid plaate pole. Mis on täiesti tõsi, sest kõik Sex Pistolsi, The Clashi, Dead Kennedys' jne albumid, ent ka mitmed Falli, Pixies' ja Sonic Youthi plaadid jäid minust maha kuhugi sajandivahetusse, kui helikassetid asendusid CD-de ja mp3-dega ning leidsid varjupaiga kusagil kastipõhjas. Mingit puudust pole nende järgi tundnud ka, lood on siiamaani meeles ning teised plaadid on peale tulnud.


Seda plaati minu kodus kuulata ei saa

Teine lugu on jälle selliste plaatidega, mida ei osta või isegi ei tõmba seepärast, et nende aeg on justkui möödas. Mitte, et sellega teadlikult nõustuks, aga lihtsalt aeg on edasi läinud ja uued bändid asemele tulnud. Eric Davidsoni  garaazhipungi raamatus kurdetakse, et kui 21. sajandil garaazhipunk korraks populaarseks sai, ei ostnud keegi vanade teeneliste bändide 10-15 aastat tagasi salvestatud albumeid, vaid hoopis nende uute bändide-moeahvide plaate. Nii et kauaoodatud raha ja respekti oma vaevanägemise eest vanad tegijad ikka ei saanud.

Võin seda mõtet mingil määral kinnitada, nt mul ei ole kodus siiamaani ühtegi The A-Bones'i või The Dwarves'i plaati, küll aga on nii Hives'i kui Yeah Yeah Yeahs (kes vaevalt enam kunagi plaadimasinasse pääseb) CD-d. Või siis mu kogu ehtiv Sahara Hotnights'i CD. Kunagi tundus hea mõte osta. See on nagu punk-Vanilla Ninja põhimõtteliselt. Kuna see album ületab mingeid taluvuspiire, ei luba Merje seda peale panna, nii et ka "Jennie Bomb" ei jõua vist iialgi enam mängijasse.


Nii polnud mul ka seni ühtegi Link Wray plaati. See mees on nagu mingi puhkav peajumal, kes kunagi pannud tubli aluse rautalankale ja kelle lugusid leidub mul cover-versioonis iga teise instro-CD peal, aga kelle muusikat ise ma kunagi väga kuulanud pole, sest kunagi pole sellist mõtet tekkinudki. Link Wray on midagi ülimalt algset ja põhilist, nagu päike, kuu ja tähed - ja nende peale ei mõtle ju eriti kunagi.



Aga nüüd viimati kui Soomes käisin, siis tulin sealt oma esimese Link Wray plaadiga siiski tagasi. See on Nortoni välja antud Link Wray & The Wraymen'i 1960. a debüütalbum. Tegu on ikka üsna varajase aastakäiguga ja seetõttu mitte päris selline klassikaline Wray-instro, nagu seda ette kujutaks. Igal juhul on läbivalt kuulda 1950. stiilis rockabilly-mõjutustega instrosaundi a la Duane Eddy. Mis on ka lahe, aga veel mitte päris *see*. Igatahes on see põnev kuulamine, ja lisab omajagu ajaloolist konteksti kuuekümnendate instro/surf-lainele.

Vagrants - I Can't Make A Friend 1965-1968

by Evol Email

Kõigepealt märgin, et Meritoni hotelli juures on praegu tornkraana tippu tõmmatud suur loosung "Valiants". Ma ei teagi, miks. Kõlab nagu tüüpiline garaažibändi nimi ja boonusena võiks sellise nimega grupp olla vabalt ka Eesti bänd.


Vagrantsi lugu meenutabki üllatavalt palju Eesti kuuekümnendate biitbändide elukäiku, isegi nende tegutsemisaeg 1965-1968 kattub Eesti biitlainega. Tegemist oli koolipoistega, kes panid bändi kokku, sebisid endale pillid ja kellest mõne aja pärast sai linna kõige kõvem peobänd. Nimelt mängisid nad enamuse oma karjäärist klubides, ja said selle eest ka hästi tasustatud. Selline tantsusaali/klubi kodubändi kontseptsioon on praegu üsna tundmatu, aga kuuekümnendatel ainuvõimalik. Ja Tallinnas kuuekümnendatel oli täpselt samamoodi, igas tantsusaalis oli oma biitbänd. Kes said lugupidamist ja raha.

New Yorgis oli Vagrants lugupidamise ja raha koha pealt igatahes esirinnas, kuid suurem läbilöök jäi tulemata. Mis vajaka jäi, on raske öelda. Tegelikult võib sama hästi küsida, miks garaazhirock kui zhanr pikemas perspektiviis läbi ei löönud? Peamiselt seetõttu, et muusikutele endile jäi see tee liiga kitsaks. Nii ka The Vagrantsi kidramees Leslie West ja manager Papallardi said kuulsaks alles oma järgmise bändiga Mountain. Juba 1969. a salvestasid nad erakordselt tüütu kõlaga hard-rock albumi. Pean siiski nentima, et Mountaini salvestatud "Mississippi Queen"  on minu meelest väga hea lugu. Seda tutvustas mulle esimest korda jällegi Miettinen.

Vagrantsi LP kohta võiks kõigepealt öelda "atraktiivselt pakendatud ja esitletud". 180g (loe: kallis) vinüül, topeltümbris ning paljude fotodega vaheleht.  Samuti on plaadil soliidne soovitaja - üks Ramonesi vennastest meenutab, kuidas nad kooli sööklas Vagrantsi esinemist imetlesid ja kuidas Vagrants neile eeskujuks oli. Vagrants ise peab end veel Hammond-oreli üheks esimeseks kasutuselevõtjaks, samuti olla nende venitatult mängitud Stonesi ja Biitlite lood inspireerinud The Vanilla Fudge'i (kes tegi päris mõnusaid psühhedeelseid kavereid biitlite lugudes, mängides neid 10 korda aeglasemalt kui õigus. Tartu Ülikooli fonoteegis on loodetavasti nende CD veel tänapäevalgi alles.). Ja mingi side veel New York Dollsiga, mis mulle praegu ei meenu.

Nii et ikkagi tähelepanuväärne, et The Vagrants on jäänud niimoodi teiste bändide varju ja on seda tänapäevalgi. Juhuslikult lugesin LP arvustust Mojo'st ja seal nenditi lõpus kuivalt "for obsessives only". Ei kõla just julgustavalt, ah?

Aga ma ostsin plaadi ikkagi ära, olgugi et ma neid 180g-sid muidu liiga kalliks põlgan. Ent see LP oli "Rahva Raamatus" ja sisetunne ütles mulle, et kui mina seda ära ei osta, jääb ta sinna poeriiulile nukrutsema igaveseks. Ja ükski kuuekümnendate aus kärridžibande ei vääri sellist õudsat saatust. Puht-humanitaarsetel kaalutlustel siis maksin raha ära ning ega ei kahetse.

Esiteks tuleb kiita lisalehel olevat bändi biograafiat, mis on üsna tuntud zine'i The Ugly Things toimetaja kirjutatud. Tihe tekst, pikk, lõpmatult pikk jutt, mis katab painava põhjalikkusega kõik 3 aastat Vagrantsi elust. Sellised igavad jutud mulle meeldivad (ja on muide ka põhjuseks miks ma Mojot loen. On oluline õudsalt täpselt teada, mida Deep Purple tegi kuuekümendatel, enne kui ta järgmisel kümnendil heviks kiskus).

Teiseks ja peamiselt - muusikaliselt on plaat igati tipsen-topsen. Siia on koondatud kõik bändi singlid, sest albumini nad ei jõudnudki. Mida siin ei ole - ühtegi tõeliselt väljapaistvat salvestust siit ei leia. "I Can't Make A Friend" on tõsine garaazhipunk ja ilmselt kõige meeldejäävam singel, samuti "Beside The Sea" meeldis mulle väga, psych-mõjudega unistav, vaosoitud energiast pakatav lugu. Aga kõik paremad lood on rohkem soliidne Nuggets/Pebbles jne kogumike materjal kui üksikuna meeldejääv. Pidev Hammond-oreli tallamine annab aga helipildile palju juurde, seda tõesti.

Lisaks nii väga seda metsikust, mis väidetavalt laividega kaasnes, plaadilt ei kuule. Singlist singlini on bändi muusikaline areng üsna hästi kaardistatav. Bändi esiksingel on 1965. aastast ja veel üsna biitlomaanlik, kuhugi poole peale mahub veel nende sinku "Respect", millest pidi saama nende läbilöök muusikaturul, kuid kahjuks salvestas Aretha Franklin samaaegselt sama loo ja jäi edetabelites peale. See sõuliekskursioon pole just paha, kuid sama singli b-pool "I Love, Love You" on juba üsna mõttetu sõulikatsetus. Täpsemalt ei oska öelda, mul pole hinge.

Bändi viimased singlid - jällegi - muusikalistelt knihvidelt on nad võimelised rindu pistma ükskõik millise teise 1968. a traadibändiga, aga mingi säde on siit ikkagi puudu ja muusika kisub aeglasemaks lõdva rütmisektsiooniga psych-rockiks, mis ei ole väga uuenduslik ja noh, ma ei oskagi öelda. Parema meelega kuulaksin The Pretty Thingsi "SF Sorrow"'t, igatahes. Kui juba, siis juba. Loomulikult polnud Vagrantsil võimalik nende lugude kallal niikaua nikerdada ka.

Igatahes Vagrantsi kogumiku näol pole tegemist mitte erilise garaažipungi tähisega, vaid oluline on just, et see on pigem kuulajasõbralik plaat, mis võib taustal vaikselt mängida, sest kuuekümnendate psych-rock lõdvestab lihaseid, vähendab ajuturset ning ravib krampe. Pelgulinna sõltumatu instituudi kinnitusel.

Selline lühike kanne siis bändi kohta, kellest ma veel paar kuud tagasi midagi kuulnud ei olnud.

Sitar. Sitarrrgh

by Evol Email

Selle veebruari üks kõige hämmastavam avastus oli sitar. Mäletan, et halvim asi, mis juhtus ansambliga The Beatles, oli see kui George Harrison tuli Indiast tagasi, nina all vuntsid ja kaenla all sitar. Kuid kes oleks võinud arvata, et sitari kasutamiseks on täiesti mõistlikke ja arukaid võimalusi.

Rootsi kaheksakümnendate agrogaraazhi pioneeri Union Carbide Productionsi best-of-plaadilt “Remastered To Be Recycled” leidsin loo “San Francisco Boogie”, mis - ma ei teagi - viskab nalja kuuekümnendate psühhedeelia üle, või kuidas, aga sitar sobib sellesse nagu valatult. Selgub, et garaashirockis on sitaril hoopis teine mõju kui psühhedeelses rockis. Psühhedeelias muudab sitar sind uimaseks - savuseks, nagu hipster ütleks - kuid garaazhirockis mõjuvad sitari plõnnid hoopis ergutavalt, justkui torgiks sind fakiir väikeste nõeltega, ikka suts ja suts.


Graham Day & The Gaolers on palju popimakõlalisem Briti garaazhirocki tore esindaja. Nende 2008. a  Damaged Goodsi märgi alt väljastatud 7" singli “Begging You” B-poolelt leiame väga mõjusa instro-pala “Sitar Spangled Banner”, kus mõnevõrra ootamatult meloodiat kannab ei miski muu kui sitar, aga mitte biitlite uima-sitar, vaid tõeline piraadi-sitar, rõhuasetusega teisel silbil, arrr!

Nüüd tuleb suure ringiga ka tagasi meelde eelmise suve üks väheseid toredaid mälestusi, ehk “Plink Plonk” Tartus, kus ma kogemata käisin ja seal esines Swami Coco & The Maximum Meetha Orchestra, kes kombineeris India muusikat ja lääne instrot, no minu meelest väga edukalt ning jällegi koos sitariga. Pärast seitset-kaheksat õlut ostsin ma isegi nende plaadi. Plaat oli väga lühike kuid tore. See-eest öine tagasisõit Tallinnasse umbes 800 kilomeetrit pikk ja väga igav.   

Aga nüüd meenub mulle ka, et Wedding Presenti ühes The Hit Parade’i loos oli vist samuti sitar, (minu meelest loos “Three”) seda mängiti ainult üks kord, aga just see oli mu lemmikkoht tervel plaadil. Selgub, et sitarit on täis terve ilm ja pean vist oma plaadikogu asjaolude täpsustamiseks uuesti üle kuulama.

 

Kaugel, kaugel, kus on mu kodu. Ja Johnny.

by Evol Email

"Red River Valley" on algselt folklaul 19 sajandi lõpust, mille mõtlesid välja õnneks tundmatuks jäänud kauboid. Hiljem inkorporeeriti see ka eesti popmuusikasse - "kaugel, kaugel kus on minu kodu/ kaugelt tervisi saadan ma sul/ jne". Tooks ka helinäite, aga leidsin youtube'ist vaid ühe esituse. Seda laulab üks Madis ja las ta laulab.



"Red River Valley" kallal on hambaid murdnud paljud kuulsad lauljad, kuid 1959. aastal salvestas Johnny & The Hurricanes hoopis väga toreda rautalanka-variandi "Red River Rock". Nagu popmuusikas ikka, on tegu eelkõige hea äriideega - nende mõte oli salvestada vanu laule moodsas rütmis ("Reveille Rock" on samuti mu vana lemmik). Tulemus oli tihti päris hea. Üldse minu meelest on need viiekümnendate instrosaundid päris võluvad, kuulake Duane Eddyt kasvõi.

"Red River Rock'i" kõige parem uustõlgendus on omakorda Silicon Teensi oma. Jällegi aitäh Miettisele, kes "Räkärodeos" mängis kunagi Silicon Teensi versiooni laulust "Let's Dance", millega Soome saatejuht - nagu tavaliselt - suutis mind jällegi täielikult hämmelduma panna. Elektroonikud!? Räkärodeos? Sama hästi võinuks ta Pink Floydi mängida. Mida ta muidugi mõne aja pärast tegi ka.



Hiljem selgus, et Silicon Teens oli Mute Recordsi projektijuhtide projektansambel kaheksakümnendate algusest. Selline sugugi mitte põnev fakt popmuusika ajaloost, aga need elektroonilised töötlused 50-60-te rokenrolli raudvarast, mis teostatud 1980. a riistvaral, on väga head.  Kuid eelkõige oleme siiski tänu võlgu Johnny & The Hurricanes'ile, kes soliidse folklaulu esimesena rüvetas.

Aitäh, Miettinen. Aitäh, Johnny.

Ja et lõpetada lühiekskursioon elektroonilisse muusikasse veel rõõmsamalt: möödunud nädala lemmikplaadiks oli The Swamp Rats'i kogumik "Disco Still Sucks". Aasta siis oli umbes 65-66: "You Ain't No Friend Of Mine", aga vajadusel võisid soorotid veel palju, palju valjemini mängida.

Sewercide.ee luuleminutid

by Evol Email

Luulega on mul pärast kooli kaunis vähe kokkupuudet olnud, kuid on üks žanr eesti luules, mis mind alati on paelunud - nimelt võlts- (või tehis)luuletused. Pean silmas olukorda, kui kirjanikul on mõnes loos luuletaja tegelaskuju ja siis peab kirjanik ka värsiread kujuteldava poeedi suhu panema.

Esimest korda märkasin seda žanri 1978. aastal ilmunud kogumikus „Humoriina”, kus oli ära trükitud humoresk noortest luuletajatest. Noor ja rikkumata poeetiline hing loeb lootusrikkalt ette oma loomingut teistele noorpoeetidele (kahjuks on see raamat hetkel kadunud, nii et tsiteerin mälu järgi):

Kevade see veetlev neidis
kõndis lillelises kleidis 
noppis lilli aasa pealt
ise tegi rõõmsat häält

Kogenum luuletaja ütleb seepeale, et sellest võib veel asja saada, ning töötab luuletuse ümber, umbes selliseks:

Kevad tuleb,
varesepilv õlal
kraaksub tüdruk.

See on jah mõeldud naljana ja moodsa luule nöökimisena, aga mõlemad värsid, mis siin salata, tunduvad mulle täitsa toredad.

Mõni aasta varem andis Einar Maasik oma raamatus „Oi Elu Elukest…” (1968) nõu algajale kirjamehele, kuidas aru saada, kas alustada prosaisti või luuletaja karjääri. Tema hinnangul,

„Kui te näiteks kirjutate nii:

Me kolhoosi
lüpsja Roosi
aretanud puhta tõu
ei käi talle üle jõu
piimaanni järjest kasv
kõrge väärtusega rasv…,

Siis kõlab see väga proosaliselt, mis on selge tõend, et võite just proosa alal loorbereid lõigata. Kui aga kirjutate umbes niiviisi:

Nüüd sadamas on öö on öö on öö
Mu üksinduse väike lambuke nüüd mõtteid sööb
jah sööb
jah sööb…

Ja rohukõrs ja kastetilk
jah trummi
jah lööb
jah lööb…

Siis võite päris kindlalt esialgu jätkata luuletegevust.”

Väärt värsid.

Aga taolised salmid võivad olla ka lausa lihtsad. Näiteks mõtles Jaan Rannapi lasteraamatus „Jefreitor Jõmm” üks tegelane välja sellised luuleread:

Sellest et mu nimi Tõnu
ma ei tunne mingit mõnu

Ega nimi ei riku meest, aga alati kui ma näen mõnda Tõnu-nimelist, kordan automaatselt mõttes neid ridu. Ja millline kirjamees kirjutas kunagi jutu, milles kesksel kohal oli  retooriline küsimus "Quo vadis, väike Madis?" Laht? Aimla? Kahjuks ei tule meelde. Nii et ka Madistega kohtumine meenutab mulle alati midagi.

Minu meelest on tegu tänuväärse lühivormiga, igatahes. Tundub ka, et sellist väliselt lihtsat toodangut ilmub tänapäeval valve- ja olmeluuletajate sulest omajagu. Aga kui päris luuletaja midagi taolist kirjutab, naljapärast või mitte, siis pole nii huvitav. Justkui teadlikult käega löömine. Samas tunnustatud luuletajate sihipäraselt kirjutatud paroodiad (nagu Uno Laht) on jällegi liiga vaimukad ja liiga osava sõnaseadega.

Sellest hoolimata lõpetan just nimelt Mall Katrin Sänikaela luuletusega, mille kunagi hallidel aegadel "Sirp ja Vasara" viimaselt leheküljelt oma punaste kaantega märkmikku kirjutasin.

erootiline pooltund

Jälle jõudma hakkab õhtu
pinge valgub alakõhtu
kell on saamas yhexa
varsti algamas ak
diktor urmas otiga

 

1 2 3 4 >>