Troonide mäng: negentroopia ulub Winterfellis

by Evol Email

Kui kaua võib ühe mängu mängimine aega võtta?

Kui viimase aja parematest telesarjadest rääkida, ei saa kuidagi mööda minna "Ash vs Evil Dead"-ist, mis on põhimõtteliselt sama hea kui kunagised Sam Raimi filmid, aga lisaks ebasurnutele ja deemonitele on sarjas veel Xena. Ja "The Shannara Chronicles" oli vahva. See oli puhas kuld, kuidas haldjad ja inimesed seal omavahel rähklesid. Ja "Scream Queens" muidugi, mina igatahes naersin.

See selleks. Igatahes hr Pescador tellis endale "Game of Thrones" lauamängu, mis on nii ammu tehtud, et põhineb tegelikult mitte mingil telesarjal, vaid hoopis raamatutel, ma ei tea küll, mis vahet sellest nüüd, v.a, et tegelaste kujud mängukaartidel ei ole kuulsate briti näitlejate nägudega.

***

Tutvustuseks niivõrd, et mängus on kuni kuus fraktsiooni, kes kõik võitlevad Gameofthronia maailmas territooriumi pärast. Mängu võitmiseks tuleb vallutada teatud arv kindlusi, või vähemalt konkurentidest rohkem. Mängus on kaks põhimehhanismi: maade vallutamine ja kauplemine mõjuvõimu üle.

Igaüks alustab oma kindluses, paar väeüksust juba olemas. Lisavägede jaoks on vaja varustust. Varustuse jaoks tuleb vallutada maid. Selleks on vaja sõjaväge. Vägede liigutamiseks ja võitlemiseks on iga käigukord piiratud arv käske (ründa, kaitse, rüüsta jne).

Kogu sõjapidamise konks on selles, et käsud vägedele jagavad kõik osapooled välja samaaegselt, ilma teiste käske nägemata. Nii et üsna oluline on ette aimata, mida vastane võiks teha. Lahingus võrreldakse lihtsalt armeede tugevust, kuid lisaks saab võitluses välja mängida erikaarte, mis sümboliseerivad raamatutegelasi. Igal fraktsioonil on oma pakk.

Lisaks, vallutatud maadelt saab koguda (mõju)võimu, millega saab kaubitseda. Kõik mängijad on järjestatud mõjuvõimu järgi kolmes kategoorias: diplomaatia (sümboliks papist troon), lahinguline võimekus (mõõk) ja salasepitsused (ronk). Regulaarselt toimuvad oksjonid ja mängijad üritavad end mõjuvõimu kategooriates võimalikult kõrgele reastada. Ja kes on mingis kategoorias esimene, saab selle sümboli endale. Kõik viigiolukorrad lahenevad selle kasuks, kel rohkem mõjuvõimu.

Vaat selline lihtne mäng, või ka mitte, sest manuaal oli 24 lehekülge pikk ja täis igasugu õpetusi alates mereväe reeglitest lõpetades metslaste (wildlings, ma ei tea, mis eestikeelne vaste on) regulaarsete rünnakutega.

***

Seetõttu, kui Pescador mängu endale sai, keeldus ta täiesti mõistlikult reegleid lugemast, tegelikult isegi mängukarpi kilest lahti võtmast. Mõne kuu pärast laenas ta selle mulle, et ma reeglid selgeks teeksin. Ega's midagi, pakkisin mängu ükskord lahti ja veetsin terve õhtu seda üles seades ja reeglistikku tuupides. Sain enam-vähem vist aru ka.

Kuue kuu (päriselt ka) pärast kogunes siis Team Sewercide esimesele GoT mängule, seekord koosseisus Evol, Pescador ja Rein. KO luusis seekord kusagil tagaplaanil, saates ainult SMS-e.

Mis te arvate, kas reeglid olid mul veel meeles? Kõik mis karbist välja tuli, oli mulle uudiseks, nii komponendid kui ka see, et reegliraamat oli ikka kuradi mahukas. Mina olin juba valmis käega lööma, aga Pescador ja Rein, kantuna kiiduväärsest protestantlikust tööeetika vaimust, arvasid, et peame ikkagi kindlameelselt raskused ületama ja mängu endale selgeks tegema. See tähendab, mina pean.

Võtsin siis reegliraamatu kätte ja Rein ning Pescador valasid samal hetkel perfektses unisoonis (oletame, et see on sõna) klaasid täis, seadsid toolid vastakuti, viskasid jalad üle põlve, võtsid suure lonksu ning - alustasid elavalt, ent kontrollitult zhestikuleerides vestlust transhumanismist (oletame, et ka see on sõna). Või debatti pigem, see nägi välja nagu majandusteadlased vaidlevad 1989. aastal saates "Mõtleme veel" isemajandava Eesti ja KoRu (see on ka sõna: KOnverteeritav RUbla, teadagi) üle.

Mina tõmbasin pea õlgade vahele ja üritasin reegliraamatut lugeda. Mõttelõnga katkestas pidevalt see, et ma jäin nende juttu kuulama, aga samas kuna ma vahepeal üritasin aru saada, kuidas maade rüüstamine ikka käib ja mitu tündrit peab olema, et armeed nälga ei sureks, kadus mul debati järg kogu aeg ära, nii et ma ei saanud midagi aru. Ainult hetkeks kuulsin sõna "negentroopia". "See on see uus Disney teemapark, jah?" üritasin kommenteerida. Hr Pescador ja Rein vangutasid heatahtlikult pead ning jätkasid diskussiooni.

Aga ega midagi, kahe tunni pärast olid mul reeglid enam-vähem läbi loetud ja arusaadavad. Võtsin ka siis suure lonksu ja hakkasin Pescadori ja Reinu õpetama. Umbes tunni-pooleteise pärast saime ka õppetükkidega ühele poole.

Siis läksime sauna, loomulikult. See oli kuum, nagu Draakonite Ema köetud.


I think of demons for you

***

Möödus veel kaks tundi, jõudis kätte öö ning oligi aeg mängu alustada.

Kui on kolm mängijat, võimaldab GoT lauamäng valida ainult kolme fraktsiooni vahel: Lannister, Baratheon ja Stark. Kuna tundus, et nii Rein kui Pescador himustavad Lannisteri, siis krabasin selle loomulikult endale. Nii et lõpuks algas mäng järgmiselt:

Evol - Lannister
Pescador - Baratheon
Rein - Stark

Üldjoontes tundus mängu algseis üsna võrdne, v.a mitte väheoluline Lannisteride eduseis oli selles, et ma olin reegliraamatu juba kaks korda läbi lugenud ja umbes teadsin, kuidas mäng käib, samas kui Baratheon ja Stark pidid esimese paari-kolme vooru jooksul kogu aeg Lannisterilt lisaselgitusi küsima.

Esialgu üritas igaüks oma lossiümbruse territooriumi hõivata. Kolme mängija puhul on vaba maad mängijate losside vahel rohkem ning ega esimese kahe käigu jooksul hästi lahingusse ei jõuagi. Esimese oksjoni võitis üldjoontes Baratheon, kes panustas enamuse mõjuvõimust Troonile. Ja Lannister jäi enam-jaolt viimasele positsioonile, ainult Ronga sai endale.

Mis osutus üllatavalt heaks boonuseks, sest võimaldas piiranguteta anda täiendavaid käske, mis lisaks olid kõik boonusega (defence +1, march +1 jne - cool!). Nii et Lannisteri esimene plaan (ma tean, mul on siseinfot), oli järgmisel oksjonil veenvamalt esineda.

Varsti pärast seda algas esimene kähmlus, nimelt luusis üks Starkide paat mööda merd ja üritas lõuna poole purjetada, aga kohtus seal kohe Baratheoni piirivalvekaatriga. See lasi kohe torpeedod välja ja järgmised paar käiku toimuski pidev eepiline võitlus kahe paadi vahel, mille käigus Baratheon ja Stark toetasid oma üksust kõige tugevamate erikaartidega, mis neil oma pakist võtta oli. Ehk teisisõnu raiskasid need selle väikese mererüseluse peale ära.

Samal ajal pani Lannister tähele, et tema valdused on Baratheoni ja Starki vahel, nii et oli karta, et varsti jääb ta kahe tule vahele. Ent Baratheon, kes tundis vist end esialgu reeglistikus võrdlemisi ebakindlalt, jätkas konservatiivset joont, jäi oma kindlusi tugevdama ega otsinud konflikti. See võimaldas Lannisteril tähelepanu suunata põhja, kus toimetasid ulakad Starkid.

Siis toimus järgmine mõjuvõimu oksjon ning Lannister arvas üsna lihtsalt ära, et 1) Pescador paneb kõik oma mõjuvõimu Trooni omandamiseks 2) Rein on liiga ettevaatlik, et ühel oksjonil kogu oma mõjuvõim ära raisata ja panustab keskmiselt. Nii et Lannister ei pakkunud Trooni eest midagi, panustas enamuse mõjuvõimust Mõõgale ja sai selle endale. Ja siis käis Lannister kogu mõjuvõimu ülejäägi välja Ronga omandamiseks ning sai ka selle endale.

Nüüd olid tingimused rünnakuks loodud. Lisaks selgus, et tee Põhja viis läbi kindlustega maakondade, s.t võimaldas kasutusele võtta piiramistornid. Niisiis ületaski Lannisteride polk esmakordselt piiri ning toimus esimene mõõduvõtmine Starkide vägedega. Ja Starkid löödi põgenema.

Ilmselt oleks ainus, mis Starki siin päästnuks, kiire kokkulepe Baratheonidega. Pescador aga pidas endiselt kaevikusõda ja alles mängu lõpus asus tasapisi servast Lannisteride territooriumi õgvendama. Nii et Starkid ei saanud kuidagi piiramistornide, Mõõga ja Ronga omamisest saadud boonuste ja Lannisteri lisakaartide vastu (mis Stark oli ära kulutanud legendaarses Kahe paadi lahingus).

Edasine oli vormistamise küsimus. Lannisteride armee liikus peatamatult läbi Põhja alade Starkide keskuste suunas. Nii et kurjus võidutses, Lannister võitis mängu, Stark jäi teiseks ja Baratheon kolmandaks.

Puhtalt mänguaega tuli vist nii 4-5 tundi. Igatahes õnnitlesime üksteist ja lubasime, et kohe järgmine nädal kordame seda (heh). Igatahes viimase aasta kõige kõvem mänguelamus, palju tänu ja lugupidamine Pescadorile ja Reinule. Kolm mängijat tundus küll vähevõitu, laual oli ruumi liiga palju ja diplomaatia ei pääsenud eriti löögile. Lõpetuseks, GoT nagu paljude teiste mahukate mängude suurim häda on see, et ikka jube raske on neid lauale saada. Sellepärast ma olengi viimasel ajal liikunud väiksemate mängude suunas, nagu Star Realms või Alien Frontiers - reegleid on vähem ja jõuab kiiremini lõpuni. Ning õpetada on ka lihtsam.