Twisted Sister

by Evol Email

Kui kirjutada tempos üks postitus aastas, tuleb rääkida vaid kõige olulisemast.

"We Are Twisted Fucking Sister" on täiesti ebatõenäoliselt põnev muusikafilm. Tegelikult see on nii pikk, et jõudsin ainult poole ära vaadata, aga esimene pool ongi ilmselt see huvitav osa.

Twisted Sister on pealiskaudsel pilgul üks tüüpiline ameerika kaheksakümnendate hevi esindaja, keda mäletatakse pigem 1984-1985 aastal PMRC ja Tipper Gore'i korraldatud siivsuskampaania märklauana, kui rikkad konservatiivsed poliitikud hakkasid aru saama, et hevi ja rap viivad nende lapsed hukatusse ja et vaid tsensuur võib maailma päästa. TS laulja Dee Snider esines muuhulgas USA senatis, kus ta püüdlikult veeris ette pika teksti sellest, kuidas see kõik pole üldse nii, nagu PMRC memmed-taadid väidavad.

Minu meelest ei olnud TS eriti radikaalne bänd kunagi, aga muidugi üks asi eristas TS-d teistest tolleaegsetest ansamblitest - Dee Snideri drag-rõivastus, meik ja soeng nägi kokku ikka eriti kole välja. Pole ime, et Tipper Gore'i elu sai rikutud.

Ja sellest, miks Dee Snider sihuke välja nägi, dok-film "We Are Twisted Fucking Sister" räägibki. See on väga põnev vaade seitsmekümnendate New York'i muusikaellu - no põnev on ta tegelikult just seepärast, et räägib mis tegelikult toimus väljaspool CBGB'd, ehk siis kõigis ülejäänud NY ja seda ümbritsevate eeslinnade peosaalides.

Samal ajal kui Television, Talking Heads, Patti Smith, Blondie, Ramones ja kõik teised moodsad poisid-tüdrukud NY keskel diipi muusikat tegid, käis sellest klubist väljapool kõva peomelu. Mõnes mõttes jätkus kuuekümnendate garaazhipungi laine, British invasion või kuidas soovite seda nimetada, mis viis rahva peosaalidesse rockkontserditele - tantsupidu tähendas sel ajal eelkõige live bändi, nagu Eestiski sel ajal muide, kus raud- ja kes-teab-veel-misteeliste klubides mängisid Mikronid ja Virmalised ja kümned teised bändid. Muide, sama kõrtsi/tantsupeo bändi teema oli ju Suurbritannias seitsmekümnendatel veel eriti mõjukas.

Samasugune tantsupeokultuur oli kujunenud ka USA-s ja NY kandis veel eriti võimsal moel ("ballroom" oli tüüpiline kontserdisaali nimi tol ajal). Kunagi kirjutasin siinsamas bändist The Valiants, kes kuuekümnendate lõpul NY pidudel mängis. TS alguspäevad jäävad natuke hilisemaks, seitsmekümnendate algusesse ja muusika oli kahtlemata muutunud, kuigi mõnevõrra üllatuslikult Briti mõjud olid endiselt olemas.

Nii selgubki filmist, et TS vahva drag/glam riietus on inspireeritud David Bowie'st, et TS tüübid fännasid omamoodi NY Dolls'i (kuigi ei jätnud mainimata, et Dolls ei osanud mängida) ja et nende repertuaaris olid aukohal ka Lou Reedi/VU coverid, filmis näidatakse ka kuidas nad üsna ülemeelikult sõidavad üle Lou Reed'i loost "Sweet Jane". See on natuke üllatav, kuigi kui ma lugesin L.A pungi ajaloost raamatut, siis seal oli samamoodi David Bowie, glitter ja glam olulised pungi (ehk siis ka laiemalt rokenrolli) ülesturgutajad.

Ja sihuke rokenrolli bänd mängis 5 korda nädalas, aastast aastasse, iga õhtu mitu tundi, kohustusega teha coverlugusid populaarsematelt bändidelt (Led Zeppelin jt staaridelt, aga ka Judas Priesti lugusid, nagu filmist selgub). Lisaks võtsid nad üle glam-esteetika, panid naiserõivad selga ja valitsesid seejuures täielikult kõiki kohalikke kontserdisaale. Ent nad ei saanud kohe kuidagi plaadilepingut ja kippusid pikemas perspektiivis tegelikult iganema ja läbi kukkuma. Siinkohal meenub The Cramps, kes nii riietuselt (heh) kui ka valjuselt tegelikult TS-i meenutab rohkem kui esmapilgul isegi tundub. Ka neil ei õnnestunud kohe kuidagi plaadilepinguni jõuda, samas kui iga sitt CBGB's bänd juba selle saavutanud oli. Võib-olla muusikaliselt adekvaatsem paralleel on The Dictators, veidi üleüldistades maailma parim rokenrolli bänd, kes pungestas ka seitsmekümendatel nagu jaksas,  salvestas ka mitu albumit, aga ei jõudnud mitte kuhugi. Muide, üks Dictators'i tüüp tuli lõpuks Twisted Sistersisse üle.

Nii et TS on selline omapärane vanakooli rokenrollist-sai-hevimetall esindaja, kelle kaheksakümnendate puudli-hevi juured on hoopis David Bowie, Lou Reedi ja loomulikult kuuekümnendate lõpu/seitsmekümnendate alguse rokenrollis. See on omamoodi cool bänd tegelikult, kui ignoreerida seda suht poosetavat kitarriviibutamist ja -soolosid ning lõputut rokenrolli päästmise teemat, millest nad armastasid palju laulda. "We're not gonna take it" või pigem nende debüütalbum 1982. a "Under the blade" on aga sama hea (kui ka sama õõnes) kutse mässule kui seitsmekümnendate lõpu britpunk.

Need live-katkendid, mida filmist näha, on väga lahedad, paraku ehkki tahaks küll TS-i plaate õudsalt üles kiita, aga kuulasin just "Under The Blade" albumit spotify'st ja ausalt öeldes lapsepõlves kõlas ägedamalt. Ilmselt eriti saundi poolest, sest tegemist oli 1) helikassetiga 2) millel salvestus otse kahisevalt vinüülilt 3) mille pöörlemiskiirus oli ka natuke rohkem kui 33 1/3, st iga lugu oli kiiremas tempos kui originaalis. Kokkuvõttes oli lahe, kiire, sumedaheliline salvestus ja Spotify digitaalversioon seda elamust kuidagi ei korda. Samas, "Bad Boys of Rock'n'roll" ei ole väga palju kehvem The Dictators'i "Who Will Save Rock'n'roll"-ist.

TS oleks igatahes ka CBGB's lavale sobinud ja igatahes kahju et selline laiem rokenrolli läbimurre läbi kukkus ning maailm sisenes kahvatutesse kaheksakümnendatesse mitte The Dictators'i, Wayne County ja The Heartbreakers'i (Johnny Thundersi bänd, mitte see teine), vaid The Police'i, Blondie ja Talking Headsi juhtimisel.