Hori Smoku Helsingis 24-25.07.2015: The Gories, Dead Moon, Moon Duo ja teised

by Evol Email

KO saatis Rumbas avaldatud Hori Smoku kohta käiva üllatavalt nuriseva artikli, mis mõnes mõttes oli tõsi ka. Juhanliivilikult rõhuva laega Ääniwalli oli puupüsti täis, väike õlu oli 5 eurot, takki tuli jätta ilusti garderoobi, seest ostetud joogiga ei võinud õue minna ja turvamehed andsid üldse igasugu kummalisi elu-olulisi korraldusi. Huvitav, ma arvasin, et selline korraldus ongi ehtsoomelik, aga paistab, et kohalikele käib see ka veidi närvidele.

Mina kohapeal neid Rumba artiklis kirjeldatud probleeme ei tunnetanud. Aitas muidugi tavapärane taktika, st läksin võimalikult hilja kohale, jõin veini aia taga, mitte aia sees ja noh, üldiselt üritasin rahulikku tempot hoida, et viimaste bändide ajaks heas tujus olla. Kahju vaid, et seetõttu jäi enamus pärastlõunal esinenud Soome bände nägemata. Muide, ei olnud saal enamuse ajast niiväga puupüsti täis midagi, sest publik ei tundnud vähemtuntud bändide vastu väga palju huvi ega viitsinud eriti saalis tiksuda ja eelistas väliterassi. Nii et võis täitsa lava ees vahtida ja kuulata, kel tahtmist oli vahtida-kuulata. Vt näiteks siin paistavad Jacco Gardneri lava eest minu muljeltavaldavad suured kõrvad, mis mõtliku muusika (ja veini) taktis õõtsuvad: https://www.youtube.com/watch?v=268DTDzqURY Mulle nad väga meeldisid, kuigi festivali peavoolust jäi see Hollandi bänd võrdlemisi eraldi, selline väga rahulik barokne-psühhedeelne pop, mis meenutas veidi The Left Banket, vast eelkõige seetõttu, et ma teisi analoogseid bände väga palju kuulanud ei ole.


Jacco Gardner

Enne neid esines soomlaste The Fanatic IV, mille kohta võiks leebelt öelda, et nii vanamoodsat bändi pole minu silmad veel näinud. Kuigi esmapilgul tundus üsna amatöörne kollektiiv, oli mäng neil vägagi käpas ja repertuaaris oli väga korralik rautalanka ning valjemat sorti rockabillyt segav traadirock. See oleks täiesti ideaalne pubibänd, täielik feelgood. Jällegi tuleb nentida, et hyvä, Suomi.


The Fanatic IV

Ja tegelikult pärast juba enne mainitud Jacco Gardnerit tuligi viimane bänd juba, sest väike saal millegipärast pandi juba kella üheksast kinni. Selleks ajaks olid õues puhanud soomlased (õues ka pandi baar ja DJ-lava kinni, et igavam oleks) end juba saali ajanud ja olid päris elevil. Millegipärast oli kõigil meelel ja keelel, et The Gories on Detroidist, kogu aeg mõni jälle hüüdis, et Detroit! Detroit! Ja ka minu kõrval seisev soomlane, kellega oli tihe õlg-õla kontakt, küsis sõbralikult, et kas kaikki on kunnossa ja et kas ma olen kuulnud, et Detroit'i linn läks vahepeal konkurssiin ja siis rääkisime hoopis Dead Moonist - loomulikult - ja et olime mõlemad 2009. ka Tavastias Pierced Arrowsi kontserdil käinud. Detroit, Detroit. Detroidi valss. Detroidi paadimees. Kauneim linn on usas Detroit.

Õhtu lõpetanud The Gories vist oligi takkajärgi vaadates  minu tippelamus, ma ei olnud neid loomulikult kunagi enne näinud, ainult plaadilt kuulnud. The Gories läks tegelikult laiali juba 1992 ja sel ajal polnud mul garaazhirockist aimugi. Nad olid tol ajal natuke omamoodi, sest segasid bluusi ja Bo Diddley'likku kitarrimängu garaazhirockiga (tol ajal  olid rohkem esiplaanil sellised tõsiseid revival-stiilis garaazhirocki bändid), ja mängisid seda üsna lärmakalt. Neist võib päris põhjalikult lugeda siingi lehel tutvustatud raamatust "We Never Learn". Praegu vt näiteks seda suurepärast 1989. a videot: https://www.youtube.com/watch?v=nmlLD8KeO1o, kasvõi ainult trummari pärast. Viis aastat tagasi oli juttu The Gories ja The Obliviansi taasühinemisest ja tuurist, aga meie kanti nad igatahes ei sattunud.


The Gories

Nüüd aga oli The Gories igatahes kohal ja laval. Nende etteaste oli võimas, hästi tempokas, teravaksihutud väsimatu kitarriheliga ja järeleandmatu rütmiga esinemine. Meeletus tempos mängiti läbi hulk vanu lugusid (Suicide'i kaver, mulle ei tule loo nimi praegu meelde, oli samuti väga lahe). Minu meelest kõlas see kõik hulga valjemalt ja kiiremini kui plaadi pealt või vanadelt salvestustelt, sest kaheksakümnendatel olid nad pigem õhukese helipildiga. Aga võib-olla see lihtsalt tundus mulle, sest heli oli põhja keeratud, rahvamass müras väsimatult ja bänd raius järeleandmatult oma lugusid. Igatahes väga elevile ajas see kõik mindki, motoorne rahutus jäi veel tükiks ajaks püsima ning koduteel veel kordasin tükk aega, et jee, selle pärast ikka tasus siia tulla.

Ka järgmisel päeval jõudsin kohale alles õhtul, täpselt noore briti bändi Black Time seti ajaks, mis oli väga kiire ja väga vali garaazhipungi trio. Kaheminutilised lood, tappev tempo, kriiskavad kitarrid ja kriiskav laulja, kui ka muusika oli iseenesest üsna traditsiooniline metsik-billy-lapsik stiilis punk. Mis on aga parim punk, nii et kõik oli väga hea.


black time is the best time

Vahepeal esines soome bänd Pää Kii, mis eriti ei köitnud ja nende järel Moon Duo (mis oli loomulikult trio). See oli erakordselt hüpnotiseeriv garaazhirocki ja süntesaatoreid, võib olla ka veidi krautrokki segav ansambel. Elektrooniline osa oli vahepeal rohkem nagu Suicide ja vahepeal rohkem nagu kuuekümnendate garaazhirocki kanduv psych-hõnguline helivoog, aga kõik see oli kitarrikeskse ja rütmiohtra (ikka päris trummar, mitte masin) garaazhirocki ümber üles ehitatud. Sellest moodustus väga lahe tervik. Kahtlen, kas sellest kirjeldusest kasu on, aga kuulake ise Youtube'ist nende uuemaid asju, muidugi jah, ilmselgelt just live-keskkonnas pääseb see rohkem mõjule.

Viimasena esines Dead Moon, mis oli muidugi enamike külastajate jaoks põhiesineja, miks üldse kohale tuldi, ma ise ka kahtlen, kas ainult Gories' pärast oleksin hakanud Helsingisse sõitma. Dead Mooni logosid torkas igal sammul silma, nii et nende võim soome publiku üle püsib endiselt. Nad esinesid täiesti ootuspäraselt, kuigi ausalt öeldes olid kõrvad mul festivali muljetest juba nii lukus, et pigem tundus mulle see laheda festivalilõpuna kui mingi grändfinaalina. Seetõttu hoidsin ka rohkem taharitta, muidugi ka saal oli täielikult rahvast täis pakitud. Näiteks ei pannud ma sealt tähele sedagi, et Andrew Loomis't s.t põhikoosseisu trummarit üldse polnudki ja Pierced Arrowsi trummar asendas neid. Kuulsin seda alles Tallinnas sööklas KO käest, kes oli juba selle Rumba artikli läbi töötanud.

Pean nentima, et pärast 2009. aastat, kui Helsingis käisin Pierced Arrows't vaatamas, ma eriti kursis Cole'i pere tegemistega ei ole olnud. Võib küll öelda, et võrreldes kuue aastaga on bänd võib-olla natuke-natuke tempos järgi andnud, aga see tuleb võib-olla isegi kasuks kui natuke ka publikuga suheldakse. Ent lood ise mängitakse ette ikka sama valjult ja mõlemad Cole'id annavad endast kõik, isegi rohkem kui vaja. Lühike esinemisaeg tingis selle, et esitamisele tulid vaid parimad lood parimatest, nii et ühtegi tühja hetke ei tekkinud.

Ainus, mis jättis kentsaka mulje oli, et nad pidid mängima tund aega ja aga põhiset oli vaid 40 minutit, pärast seda jalutati juba lavalt minema ja siis tehti veel kolm lisalugu, nii et esinemistund tuli sekundipealt täis. Jättis kuidagi nõrga mulje. Muide, ma kahtlustan et selle põhjustas soomlaste lõpmatut korraarmastus, kes oleks tõenäoliselt juhtme seinast tõmmanud kui oleks kontsert üle aja läinud.

Nii et festival lõppes minutipealt ja kuna Merje oli tulnud jalgrattaga, sain ma pakika peal mõnusasti ka koju. Jippii.

PS Oktoobris pidi väidetavalt tulema The Sonics Tavastiasse esinema. Need on ikka veel vanemad mehed kui Dead Mooni omad. Mõelge ise: The Sonics. Väga raske on minemata jätta. Muide, samas Rumbas oli jutt Dick Dale'ist, kes on üle 70 ja räägib, et peab vahetpidamata tuuritama kuigi tervis on nii tuksis, et püsti ajades on ilge valus ja läbipõetud vähi tõttu tuleb ilgelt kalleid ravimeid osta (arve on kolm tuhat taala kuus) ja midagi pole teha - ellujäämiseks tuleb kontserte anda. Dick Dale, c'mon, kui isegi tema ei ole endale pensionipõlve suutnud tagada, ma ei tea, mis teised tolleaegsed muusikud veel teevad. Nende reunion'itega ongi see lugu, et mõnikord on see esinejatele viimane võimalus natuke raha teenida. Ma loodan, et The Sonicsil läheb elus ikka veidi paremini.