The Fall Helsingis, 25,10.2014

by Evol Email

Helsingis toimus nädalapikkune festivali moodi üritus ja laupäeval esines The Fall. Nii et - tuli minna. Kuna laev jõudis kohale vara, oli õudsalt palju aega surnuks lüüa. Puhus märg tuul ja linn oli täis kaameid halltoone. Õhtupoole läksime lõpuks peatuspaika veidi puhkama ja juba hakkaski kontserdipalavik tasapisi asenduma cabin fever-iga. Siiski taastasime moraali ja olin jälle päris elevil kui viimaks Circusesse sisse astusime.

The Fall esines neljast bändist viimasena, seti pikkus oli vähem kui poolteist tundi. Kuid iga minut läks arvesse, Mark E Smith oli väga heas vormis. Mis mulle eriti muljet avaldas, on see kuivõrd nad on mõtetega kaasajas. Minu meelest (ekspert ma ju pole, eks) ei mänginud nad ühtegi lugu (White Lightning välja arvatud), mis pärit eelmisest sajandist. Ja mulle see sobib, sest uus The Fall on selgelt üks mu lemmik-Falle. Aeglased, mõtlikud lood on pigem jäänud kaheksakümnendatesse. Mulle meeldib väga selle koosseisu järeleandmatu tempo ja ökonoomne, kontsentreeritud pillimäng, mille tulemust rahustab veidi Korgi süntesaatori mõtlik undamine. The Falli intensiivsust tugevdas ka see, et neil oli laval kaks trummarit. Üks oli tavalise komplekti taga, teine seisis püsti ja trummeldas väga raevukalt väikest trummikomplekti. Väga rocka/psychobilly.

Rockabilly, jee. White Lightning ongi vana rockabilly kaver ja ühendab kahte väga head asja - The Fall ja Mark E Smithi vaibumatu huvi vana rockabilly vastu. Aastatega on The Fallist saanud maailma üks võimsamaid rockabilly artiste, tõesõna.

Alguses olid mingid soome bändid, nende esinemise ajaks kohale ei jõudnud. Youtube'i põhjal oleks X-M-P'd võinud täitsa vaadata; muide üks tegelastest mängis kunagi Larry & The Lefthanded'is. mis oli kunagi mu suur lemmik.

Soojendas pool-elektrooniline instrumentaaltrio Carter Tutti Void. Bändinimi tundub esmapilgul kole, aga tegelikult moodustub see muusikute (kunstniku)nimedest. Hr Carter, Pr Tutti, Pr Void. Mulje oli veidi vastukäiv, rütmitaustal toimus vabas vormis kitarri- ja nupukruttimine, mille käigus prouad nõksutasid põlve ja vahel harva tõmbasid poognaga üle kitarrikeelte. Pole vigagi, kuid saateks olnud tümakas kõlas umbes sama tuimalt nagu kostunuks see mõne valgusfoori taga seisva bemmi sisemusest. Sobis Falli soojenduseks eelkõige seetõttu, et igasugune võrdlusmoment Falliga neil olemuslikult puudus. Isiklikult oleks eelistanud siiski Ye Nuns'i, kes Falli sel aastal samuti soojendanud on.