Pete Molinari Londonis, 9.09.2014

by Evol Email

Mõtlesin kirjutada kõigepealt hoopis Patti Smithi kontserdist, aga mõttetu on kirjutada sellest, mis inimestele nagunii korda läheb. Seega pigem natuke Pete Molinarist.

Ajastus sattus selline, et Pete Molinari esines Londonis, Lexingtoni viskibaaris täpselt sel ajal kui ma linna külastasin. Nii et vedas – niivõrd-kuivõrd – sest paar päeva hiljem esines samas baaris Piney Gir, keda ma oleks palju enam näha tahtnud. Molinarit ennast ma väga palju kuulanud polegi, ta on küll Chathami poiss ja plaadistanud Damaged Goods’ile, aga DG kontekstis tundus ta mulle selline pehmevõitu ja pigem huvitusin tavapärastest Childishi ja Damaged Goodsi naispere reliisidest.

Molinari muusika on segu kuuekümnendate USA ja Suurbritannia rockmuusikast, ühest küljest väga vanamoeline, teisest küljest kohati päris terav. Nii et vahepeal tekkis saalis, mis sisuliselt oli Molinari koduklubi ja täis tema sõpru-tuttavaid, selline erutav tunne, et võib-olla tehakse siin õhtu vältel veel muusikaajalugu (tegu oli tema uut albumit tutvustava kontserdiga). Teisest küljest oli Molinari väljapeetud esinemisel omajagu sellist retrobändi maiku, mis pigem hoiab kinni minevikust kui keskendub uuele.

Kontserdi suurim elamus oli tegelikult seti esimene akustiline osa, mille käigus Molinari ükshaaval bändiliikmed lavale kutsus ja vanu kaeblikke nutukantri lugusid mängis. Minu jaoks jäi ületamatuks „Where You There (When They Crucified My Lord)“, vana Johnny Cashi tuntuks lauldud spirituaal. See sobis hästi Molinari leebe ja kaebliku häälega ning laulu sõnum oli lahedas kontrastis muidu üsna jumalavallatu paigaga. Teadagi, mul endalgi on alati VU „Jesus“ playlistis. Hing tahab kosutust.

Järgnenud rockiosa oli ka päris okei, kuigi eriti midagi üllatavat varuks ei olnud. Kahtlemata on tema loomingus omad kõrgpunktid, näiteks see (kuigi kõlab väga nagu üks teatud ameerika laulja...). Pete Molinaril on nii karakterit, lauluhäält, kui ka uhke kaabu ja nõelasilmast tulnud ülikond, ent kas sellest ja kuuekümnendate kesktempolisest rockist/biidist piisab maailma vallutamiseks, pole aimugi. Uus album, „Theosophy“ on igatahes Cherry Redi all väljas, nii et tahtmise taha asi ei jää. Ja livebandina oli Pete Molinari grupp väga vinge, rahvast tuli lavale aina juurde, seal oli nii kitarri- kui flöödimängijaid, lisaks veel taustalauljate kvartett.

Soojenduseks esines Jess & The Bandits, Texasest pärit naislauljaga noor kantri-tüüpi grupp, kes tekitas vahepeal sellise meeldiva „raadio-mängib-pärastlõunal-vanaema-köögis-aastal-1985“ tunde. Viimasel ajal, tänu Piney Gir’ile, olen hakanud sellist väheütlevat muusikat aina enam hindama.


Jess & The Bandits

Seetõttu meenutasin ka soojalt kunagist lemmikut Mary Pranksterit, ja tellisin baarist portsu Mac & Cheese’i. Maitses jälgilt. Viski tellimiseni kahjuks ei jõudnud.