Tromboonimängija argipäev

by Evol Email

Nässu, 2013

Ma ei ole vist mitte kunagi kirjutanud armastuslugusid. Noh, hea küll, ma olen kirjutanud tantsust ja neid psühholoogilisi profiile ja igasuguseid tuliseid artikleid asjadest, mis mulle üldse ei meeldi. Luuletusi olen teinud. Aga armastuslugu vist ei ole. Ja siis, nagu võluväel, tuli meie peatoimetaja (no tegelikult ta kirjutas mulle kirja) ja andis teada, et on aeg hakata kirjutama. Et pikk paus tuleb täita ja inspiratsioonilõkked süüdata. Kusjuures just samal ajal, täiesti juhuslikult leidsin ma ühe ammualustatud loo alguse. Ei, mitte sahtlist! Arvutist ikka, mida samamoodi puhastatakse nagu vanal ajal sahtleid. Ja ma otsustasin, et ma teen selle loo valmis.

Pühendan oma tänase jutu inimesele, keda ma väga armastan. Ja muide, tromboon ja kõik muud näiliselt selge sisuga sõnad on antud kontekstis tegelikult sümboolse tähendusega. Sümbolite lahtimõtestamisest räägib mu järgmine lugu, nagu doktor Nässule ka kohane ja väärikas on. Tänases laske aga iseenda fantaasial see töö ära teha. Ja ma teen lühidalt. Kohe seletan, miks.

Ma hakkasin mõtlema, et huvitav, milline paistaks maailm siis, kui ma oleksin mees. Tundub ilmvõimatu seda mõista ja ma kindlasti panen täiega mööda, a ma proovin. No üks päev ühe tromboonimängija elus.

Äratuskell heliseb. Ninasõõrmetes tunnen erutavat lõhna ja ma tunnen, et saabunud on päev suure algustähega. Ma otsin kinnisilmi, poolteadvuseta seda niisket tumma avaust, kustkaudu maailma saabub rahulolu ja meeldiva hommiku algus. See on siinsamas, poolenisti ootvel. Ma ei mõtle. Mõnus on õõtsuda ja lasta oma meeltel ärgata. Ma olen olemas. Ma olen SIIN. Ohh. Kell on juba poolt tundi rohkem, kui ta helisedes oli. No kui ma autoga lähen, siis võin veel pool tundi rahulikult endale varastada. Ma ei mõtle, sest ma ei pea. Sest see ei tule mulle pähe. Hingan korraks sügavalt ja tunnen kui meeldiv on olla lahustunud kosmilisse lõhnade ja vormide maailma.

Peas hakkab tiirlema mingi lugu. Ei, ma pean kärmelt leidma paberi ja pliiatsi. Ma pean selle paberi saama, muidu suren! Be-moll ma arvan. Korras. Kohviaroom köögis peaks vist tähendama seda, et mul on 10 minutit aega, et riidesse saada, hambad pesta ja kus kurat on mu kaabu ... A. Nagu ikka, mantli all. Viimast võileiba söön roolis. Eh tegelt võiks ju varem ärgata, aga tegelikult saab ka nii.

Mul on hea meel, et ma tegelen erialaga, kus ma saan kokku puutuda oma parimate sõpradega. Nii on muidugi imelik mõelda. Selleks me äkki sõbrad olemegi. Igatahes täna harjutame uue plaadi jaoks materjali ühe uue lauljaga, keda ma ei tunne. Päris kena naine. Mulle lihtsalt meeldib see, kuidas naised lihtsalt sulavad naeratuse ja paari tähelepaneliku komplimendi juures. Well-done!

Lõuna ajal mõtlesin korraks kodust läbi käia, kuid meie bassimängijal tuli idee, et me pole ammu linnas söömas käinud. Ei ole jah. Miks mitte ja ühtlasi võiks ju rääkida  suvisest rattamatkast. Uskumatu oli muidugi see, et linnas kohtusime me oma vana kontrabassimängijaga. Me ei olnud vist mitu head aastat kohanud, ta oli vahepeal profiili vahetanud ja läinud hoopis mujale elama peale kõige muu. Ei olnud valikuid, pidime kõrtsi kasuks otsustama. Ma ei tea mitu tundi me olime rääkinud, kui mulle tuli kõne. Ojaa, ma tegelikult ei unustanud ju, et ma pidin poest läbi käima. Ja tegelikult ma ei saanud ju täna raha. Ei tahaks otseselt hakata rääkima rahast või selle puudumisest. Võib-olla ma lähen siis hiljem, et kui poed on kinni, niikuinii enam midagi saada pole.

Koduuuus. Nii hea on tulla koju ja selle hämaras valguses lasta oma lihased puhkama, olla ümbritsetud pehmest soojusest, lihtsalt vajuda sellesse jäjest ja järjest. Ma ei taha midagi muud, tõesti mitte midagi muud, kui olla selle keskel, lasta end kaasa kiskuda ööhäältesse, tunda kehas meeldivat surinat ja lõpuks lihtsalt uinuda. Sest ma tean, et homme on jälle selline päev, nagu oli eile, üleeile või kahe päeva pärast ülehomme.

Kirja pandud teekonnal Tallinn – Berliin, 26.12.2013

Viimati kirjutas dr Nässu meile 2008. aastal kastanitest ja pesapallist. Aga siis suundus ta Düsseldorfi, mitte Berliini.