Mongoolia ratsanikud ja The Germs

by Evol Email

Hiljaaegu lõpuks vaatasin ära Darby Crashi eluloofilmi „What We Do Is Secret“. The Germs oli seitsmekümnendate lõpu LA punkbänd, ilma liialdamata üks kõige vingeimaid tolleaegseid USA bände, mis kerkis esile just siis kui punk oli veel uus ja põnev ja ei olnud ahistavatesse piiridesse surutud. Film oli OK, üsna lihtsate vahenditega tehtud - erilisi kunstilisi ambitsioone ei olnud, eelarve oli ka napp, kuid sisu oli päris põnev. Minu jaoks oli selles  filmis natuke seda, mida ma „Control“-ist ei leidnud. Noh, kõigepealt muusika on parem (heh) ja teiseks, „What We Do Is Secret“ räägib bänditegemisest hoopis teise nurga alt. Küsimusi "miks?" ja "milleks?" leidub siin rohkem, nagu ka vastuseid. Kuigi mõlemad lauljad lõpetasid enesetapuga, siis The Germsi film ilmselgelt sellele ei keskendu. Midagi muud on olulist, midagi universaalset, mitte ainult isiklik masendus.

Aga juhuslikult samaaegselt otsisin internetist veidi lisainfot parun Ungern-Sternbergi kohta (vt ka eestikeelsete artiklite kogumikku), kes oli Vene kodusõjas sõltumatu väepealik Taga-Baikali regioonis ja saavutas seal ka mõningast edu, näiteks vallutas ta Mongoolia pealinna ning üritas seal budistlikku Mongoolia riiki kehtestada – mis omakorda pidi olema seemneks suurele budistlikule impeeriumile. Või midagi taolist, sest kõik andmed on väga ebausaldusväärsed.


Shane West Darby Crashi rollis

Ja siis leidsin ühe ajakirjaniku veebilehe, millel oli kõrvuti kaks artiklit – üks Ungern-Sternbergi ja teine… ansambli The Germs laulja Darby Crashi kohta. Artiklite autorile pakkusid mõlemad huvi kui innukad inimeste manipulaatorid. Minu meelest päris hea võrdlus.

Ühest küljest on seitsmekümnendate lõpul L.A. punkarite vahel peetud läbi öö kestvad maailmaparanduslikud vestlused, inspiratsiooniks kriibitud seitsmetollised, õlu ja tabletid. Sellele järgneb bänditegemine, mis jookseb liiva, sest tegelikkus unistustele nii kiiresti järgi ei jõua.

Sellele sekundeerib Mongoolia tähistaevas, kasakaväe laagrite vilkuvad lõkketuled ja budistlikust impeeriumist unistamine, mida oopiumi ja viina kõrvale võib arutada lõpmatuseni (tõe huvides tuleb märkida, et Ungern-Sternberg isiklikult ei olnud ei nalja- ega napsumees). Mis vahet siin on?


Gimme gimme your hands, gimme gimme your minds

Põhimõtteliselt on igaühel, kes on öösel üleval istunud ja maailma asju arutanud, väike vaimne side iga hullu väepealikuga, kes eales on lootnud isikliku ratsaarmee eesotsas söösta läbi Euroopa ja allutada maailm oma veendumustele. Ka Darby Crash tegeles oma n.ö armee rajamisega – tema saatjaskonda kutsuti Circle One. Jällegi, mis vahet siin on, kas uue maailma troonile asub Darby Crash või Ungern-Sternberg. Nad on lahutamatud, nagu Tipp ja Täpp, ja ühtemoodi ulmelised on nii Darby Crashi fashistlik diktatuur ja Ungern-Sternbergi budistlik impeerium. Mõlemad suutsid omamoodi osavalt  ära kasutada võimuvahetust ja sellega kaasnevat segadust. Valgete ja punaste vaheline mõõduvõtmine võimaldas Ungern-Strenbergil mitu aastat iseseseisvalt Taga-Baikalimaal tegutseda. Punkrocki hetkeline muusikaäri huvisfääri sattumine andis jällegi väikese võimaluse uutele bändidele.  Lõpuks muidugi mõlemad ettevõtmised tasalülitati. Ungern-Sternbergi hävitas NEP ja punaste ülekaal, Darby Crash leidis end mõne aasta pärast iganenud bändi eesotsas, mis kippus jalgu jääma nii hardcore'ile kui new wave'ile.  Ja samamoodi kui Ungern-Sternberg terroriseeris kohalikke ning kaotas kõik oma liitlased, visati  The Germs vägivalla ja läbustamise pärast kõigist LA klubidest välja, nii et pärast esikalbumi ilmumist polnudki neil tegelikult kusagil esineda.  Sellist võrdlevat udujuttu võiks jätkata lõpmatuseni.

Veel seda, et raamat, mis mind pani internetis ringi ungerdama, oli Boris Sokolovi „Parun Ungern. Must ratsanik.“ See on üsna halvasti loetav raamat, või õigupoolest on probleem selles, et Sokolov eeldab, et lugeja on Ungern-Sternbergi ja tema armee tegemistega juba võrdlemisi täpselt kursis, s.t on lugenuid neidsamu raamatuid, mida Olev Remsu tõe pähe võtab. Kõigis nendes teostes sisalduvate legendide tõepärasust Sokolov siin siis hoolega kritiseerib.Seega on see võrdlemisi maalähedane raamat, kus vähem fantaseerimist Mongoli impeeriumist ja rohkem juttu Ungerni isikust ning sellest kuidas tema otsused võrdlemisi keerukas Kodusõja-aegses olukorras põhinesid vähemalt samapalju praktilistel kaalutlustel kui unistustel budistlikust maailmariigist.

Seevastu filmi "What We Do Is Secret" võib täitsa soovitada.

The Germs on üks nendest bändidest, mis üldjoontes mahub ära ühele CD-le, selleks on M.I.A.: The Complete Germs. Pigem eelistan ma neid lugusid kuulata küll rohkem ükshaaval. Kui nüüd aus olla, siis minu kõige lemmikum lugu on alati olnud Media Blitz, mis on võib-olla natuke liiga tavapärane punk, ja Germsi olemust kõige paremini ei ava. Aga mulle meeldivad kiired lood, nii et. Samuti nende esiksingel - Forming - pole ehk kõige osavam salvestus, kuid on väga lahe.