Man or Astroman, Art Deco ja koerad kurjuse vastu

by Evol Email

Paar kuud tagasi saatis KO mulle ärevakstegeva sõnumi selle kohta, et Man or Astroman esineb Helsingis. Esiteks oli ehmatus see, et ansambel üldse tegutseb, sest neist pole juba aastaid midagi kuulda olnud. Teine ehmatuse põhjus on ilmne – Man. Or. Astroman. Helsingis. Mõnetunnise laevasõidu kaugusel.

Mõeldud-tehtud. KO ise kahjuks pidi samal ajal sõitma  ’Nami, vanakese Ho radadele, nii et Team Sewercide moodustus seekord Johnny Pescadorist, Juhanist ja Tomist.

Man Or Astroman, kui keegi ei tea (teadagi, et keegi ei tea), oli üheksakümnendatel ja sajandivahetusel üks väljapaistvamaid ja ilmselt kõige kuulsam instrumentaalansambel. Isegi Eestis ei olnud ta päris tundmatu. Traditsioonilisest surf-instrumentaalist seisid nad võrdlemisi kaugel, rohkem mängisid sellist modernsemat ja eksperimentaalse kallakuga rautalanka’t, mida nad võrdlemisi mõõdutundetult segasid viie- ja kuuekümnendate õudus- ja ulmetemaatikaga. Ka inimesed, keda huvitab nõukogude kosmonautika ajalugu, peaksid Astromani albumeid kuulates end igati koduselt tundma. Tulemus mulle igatahes väga meeldis, kaasajal ma ei teagi ühtegi teist sama võimsa haardega instro-kollektiivi, Messer Chups ehk välja arvatud.

Ega ka soomlased ei teadnud täpselt kuidas kaugeid külalisi vastu võtta, näiteks viidi kontsert vahetult pärast väljakuulutamist Tavastia saalist palju väiksemasse Semifinali keldrisse, samas oli kontsert täiesti sold-out, esireas entusiastlikud poolpaljad soome härrasmehed ja tähelepanelikult sündmuste käiku jälgiv Team Sewercide (kõik kehaosad kombekalt kaetud).

Kontsert igatahes oli täiesti ideaalne, sellist kaasaelamist ja  entusiasmi, nagu ansambel ilmutas, ei ole minu silmad enne näinud. Bändimehed ja –naine olid kogu hingega asja juures. Ka pärast kontserti ei läinud nad lihtsalt minema, vaid tulid lavalt alla publiku sekka juttu ajama. Ansambli tempo oli täpselt sama maruline nagu kunagistel albumitel ja lood ei kõla ka tänapäeval põrmugi vananenult. Jah, seda kosmoseteemat on praegu palju, aga veenvaid muusikalisi järeleaimajaid sel ansamblil endiselt ei ole. Laval käis ära ka täitsa töökorras Moogi Theremin, mida kahjuks kasutati vaid ühes loos.

Üks kentsakas tähelepanek korraldusliku külje pealt: bänd ei müünud oma plaate/kraami, sest väidetavalt ei olnud võimalik seda niisama lihtsalt üle Euroopa Liidu tollipiiri kaasa võtta. Arvestades, et merchi müügist see õige kasum peakski tulema, muudab see väiksemate USA bändide Euroopa-tuuride korraldamise kuidagi nigelaks.

Pärast kontserti jalutasime veel tükk aega mööda öist Helsingit. Öö oli vaikne ja kõrvad vilistasid hirmsasti. Vaatlesime kaunist linnaarhitektuuri, Juhan ja Johnny Pescador kiindusid sellesse aina rohkem ja lõpuks vaat et embasid heldinult parimaid art deco näidiseid. Oleks neil haamer ja meisel kaasas, oleks mõnigi tükike sellest ilust jõudnud ka Tallinnasse.

Küll aga jõudis Tallinnasse koomiksiraamat Beasts of Burden: Animal Rites (Evan Dvorkin, Jill Jimenez), mida ei suutnud kuidagi ostmata jätta. Tegemist on ühe kaunima koomiksiga, mida viimasel ajal olen käes hoidnud. Lühidalt räägib koomiks koerte ja krantside võitlusest igasugu kummituste ja lavkraaftliku (la:v, it's really fine) õuduse vastu. Kuidagimoodi õnnestub Evan Dvorkinil seejuures seda usutavalt esitada ja aeg-ajalt võtab lugu päris süngeid pöördeid. Üsna armutult mängitakse lugejate tunnetel, kes kipuvad koertesse, kassidesse ja muidu karvapallidesse (kes näevad Jill Jimenezi pintsli all väga armsad välja) liiga heldinult suhtuma. Siin paraku peavad kõik süütud armsad loomakesed oma elu eest võitlema. Vahelduva eduga. Kui Blacksad tundub liiga inimesesarnaste loomade tõttu väljakannatamatu, siis Beasts of Burden on just see, mida vaja.