Vineerist iidolid ja Kristen Stewart

by Evol Email

Kui rääkida ebaõnnestumisest, siis üks minu suuremaid läbikukkumisi zine'i tegemisel juhtus siis, kui me Merje venna maja lammutasime. Lõhkusime umbes nii nagu Onu Bella anarhismikoolkond Tartus seda teha armastas (tipphetkeks oli kindlasti korstna ümberlükkamise üritus sel moel, et aktivistid sellele vägeva kasepuu otsa langetasid) ja õuel põles köhiv lõke, kus vähemtähtis praht kärssas ning lämmatava suitsuga ümberkaudseid elanikke kimbutas.

Ühel kenal kevadpäeval peenestasin ma kuvalda ja sõrgkangiga juba pikemat aega põrandat kui nägin, et keegi taris maja sisemusest välja ukse. Sellele oli ei-tea-millal peale joonistatud lahe The Beatles'i pilt, stiilselt must-valget kontrasti rõhutavalt, nagu Beatles kunagi oma näopilte avaldada armastas (vt näiteks A Hard Days Night plaadikaant). Kahjuks mul polnud fotoaparaati kaasas, aga ma vedasin ukse kavalalt veidi kaugemale aeda, et teda tulest säästa kuni homme paar pilti teen.

Mida ma kahjuks ette ei osanud näha oli see, et Merje sugulased on nii töökad, et nad käisid kogu aeg rahutult mööda krunti ringi ja otsisid, kus saaks jälle rassida. Ja nii kui ma korraks kõrvale vaatasin, vedas keegi oivik mu väärtusliku ukse lõkkesse ja võib-olla virutas enne talle jalaga ka. Nii et pilt jäi tegemata ja minu jaoks tähelepanuväärne osake DIY-popkultuurist üles tähendamata.

Nüüd mitu aastat hiljem oli mul aga fotokas kaasas, kui külastasin sõbralikku Märjamaa jäätmejaama, et jätta hüvasti pagasiruumitäie hoolikalt väljavalitud rämpsuga. Kohapeal selgus, et jäätmejaama juhataja oli konteinerist päästnud vahva segatehnikas värvilise pannoo. Vineerist hoolikalt väljasaetud ja ülevärvitud figuurid kujutavad eeldatavasti Suzi Quatro't ja tema bändi (Suzi on see mustade juustega).

Võimas. Kui mul oleks mingi koht, kuhu see üles panna, oleks ma selle kaasa võtnud. Ma loodan igatahes, et see pilt leidis endale sõbraliku kodu.

Kuigi teisest küljest Suzi Quatro'st tean ma väga vähe ja ega ta ei ole kunagi minu plaadimasinasse jõudnud, sest Runaways kõigepealt, eks ole. Mitte et ma isegi Runaways'i nii väga kuulaks, kuigi pean tunnistama, et Joan Jett'i "Crimson And Clover" on tõepoolest üks mu igipõlistest lemmiklugudest. Aga muidu ka Runaways on lihtsalt lahe seitsmekümnendate rokenrolli fenomen, millest on siiski huvitavam teada kui plaate kuulata. Just praegu on mul pooleli Bomp zine'i äge retrospektiiv "Bomp!: Saving the World One Record at a Time" (sellest raamatust hiljem) ja seal on ülivõrretes kirjutatud artikkel, mis on kirjutatud ajal kui Runaways alles karjääri alustas.

Minu Runaways'i huvi turgutas  2010. a ilmunud film üllatava nimega "Runaways", mis kajastab bändi karjääri, keskendudes eelkõige kolmele tegelasele, kelleks on laulja Cherie Currie, kitarrist Joan Jett ja produtsent Kim Fowley.

Film nägi palju vaeva, et neid kolme portreteerida, ehk siis Currie on tegelikult selline kodune tegelane, kes satub kogemata metsikusse rockbändi ja vastupidi, Jett on maniakaalne rokkar. Ning Kim Fowley on Kim Fowley, unikaalne tõbras, kes on kaval nagu rebane, suudab üsna metsikutest tüdrukutest bändi kokku panna ning neid enam-vähem välja koolitada. Filmi lõpuks muserdab rockivärk Currie lõplikult ning ta taandub muusikast ja jällegi, vastupidi, Jett võtab end kokku, paneb rokenrolli ja kogu elustiili enda kasuks tööle, suunab energia muusikasse, teeb uue bändi ja tuleb välja eduka albumiga ("Joan Jett"). Film seda ei käsitle, kuid Jett'i comeback oli muide nii UG kui olla saab, ta andis ise plaadi välja, ja müüs pärast kontserte oma albumit otse parklas. Ja edu tuli, minu meelest kaheksakümnendate alguse kohta väga kõva sõna.


Joan Jett/Kristen Stewart - Cherie Currie/Dakota Fanning

Raske öelda kui õnnestunud see film just on, minu meelest on seal päris palju nihelemapanevalt puust-ja-punaseks episoode ja see, kuidas Joan Jett kogu aeg targutab teemal "naised ja rock", kõlab veidi õõnsalt. Eriti sellepärast, et tegelikult teeb Kristen Stewart Joan Jett'i osas täiesti vapustava rolli, mis on 100% elektrilis-karismaatiline. Ja kuna Stewart suudab Jetti arengu võimsaks naisrokkariks mängida täiesti usutavalt, ei vaja see enam mingeid täiendavaid kommentaare või õigustusi filmi-Jetti suust.

Mind Stewart igatahes täiesti veenis ja seega kuna ma jumaldan Joan Jetti, jumaldan ma järelikult ka Kristen Stewart'it. Mis veel ägedam - Stewart laulis kõik Jetti lood uuesti ise sisse ja niimoodi, et isegi Jett väidetavalt rahul oli. Tegelikult ma ei saanud alguses arugi, kesse näitleja on ja alles takkajärgi selgus, et tegu on menuka noorteiidoliga "Twilight" filmide sarjast, keda pool noorsugu jumaldab ja kõik ülejäänud jälle mõnitavad. "Twilight", see on ebaoluline, vaadake parem Stewart'it selles filmis.



army life is good for you