Ostmata plaadid ja Link Wray

by Evol Email

Mõned aastad tagasi küsis üks tuttav laenuks punk-CD-sid, sest tahtis end klassikalise punkrockiga kurssi viia. Oma üllatuseks pidin vastama, et mul selliseid plaate pole. Mis on täiesti tõsi, sest kõik Sex Pistolsi, The Clashi, Dead Kennedys' jne albumid, ent ka mitmed Falli, Pixies' ja Sonic Youthi plaadid jäid minust maha kuhugi sajandivahetusse, kui helikassetid asendusid CD-de ja mp3-dega ning leidsid varjupaiga kusagil kastipõhjas. Mingit puudust pole nende järgi tundnud ka, lood on siiamaani meeles ning teised plaadid on peale tulnud.


Seda plaati minu kodus kuulata ei saa

Teine lugu on jälle selliste plaatidega, mida ei osta või isegi ei tõmba seepärast, et nende aeg on justkui möödas. Mitte, et sellega teadlikult nõustuks, aga lihtsalt aeg on edasi läinud ja uued bändid asemele tulnud. Eric Davidsoni  garaazhipungi raamatus kurdetakse, et kui 21. sajandil garaazhipunk korraks populaarseks sai, ei ostnud keegi vanade teeneliste bändide 10-15 aastat tagasi salvestatud albumeid, vaid hoopis nende uute bändide-moeahvide plaate. Nii et kauaoodatud raha ja respekti oma vaevanägemise eest vanad tegijad ikka ei saanud.

Võin seda mõtet mingil määral kinnitada, nt mul ei ole kodus siiamaani ühtegi The A-Bones'i või The Dwarves'i plaati, küll aga on nii Hives'i kui Yeah Yeah Yeahs (kes vaevalt enam kunagi plaadimasinasse pääseb) CD-d. Või siis mu kogu ehtiv Sahara Hotnights'i CD. Kunagi tundus hea mõte osta. See on nagu punk-Vanilla Ninja põhimõtteliselt. Kuna see album ületab mingeid taluvuspiire, ei luba Merje seda peale panna, nii et ka "Jennie Bomb" ei jõua vist iialgi enam mängijasse.


Nii polnud mul ka seni ühtegi Link Wray plaati. See mees on nagu mingi puhkav peajumal, kes kunagi pannud tubli aluse rautalankale ja kelle lugusid leidub mul cover-versioonis iga teise instro-CD peal, aga kelle muusikat ise ma kunagi väga kuulanud pole, sest kunagi pole sellist mõtet tekkinudki. Link Wray on midagi ülimalt algset ja põhilist, nagu päike, kuu ja tähed - ja nende peale ei mõtle ju eriti kunagi.



Aga nüüd viimati kui Soomes käisin, siis tulin sealt oma esimese Link Wray plaadiga siiski tagasi. See on Nortoni välja antud Link Wray & The Wraymen'i 1960. a debüütalbum. Tegu on ikka üsna varajase aastakäiguga ja seetõttu mitte päris selline klassikaline Wray-instro, nagu seda ette kujutaks. Igal juhul on läbivalt kuulda 1950. stiilis rockabilly-mõjutustega instrosaundi a la Duane Eddy. Mis on ka lahe, aga veel mitte päris *see*. Igatahes on see põnev kuulamine, ja lisab omajagu ajaloolist konteksti kuuekümnendate instro/surf-lainele.