Vagrants - I Can't Make A Friend 1965-1968

by Evol Email

Kõigepealt märgin, et Meritoni hotelli juures on praegu tornkraana tippu tõmmatud suur loosung "Valiants". Ma ei teagi, miks. Kõlab nagu tüüpiline garaažibändi nimi ja boonusena võiks sellise nimega grupp olla vabalt ka Eesti bänd.


Vagrantsi lugu meenutabki üllatavalt palju Eesti kuuekümnendate biitbändide elukäiku, isegi nende tegutsemisaeg 1965-1968 kattub Eesti biitlainega. Tegemist oli koolipoistega, kes panid bändi kokku, sebisid endale pillid ja kellest mõne aja pärast sai linna kõige kõvem peobänd. Nimelt mängisid nad enamuse oma karjäärist klubides, ja said selle eest ka hästi tasustatud. Selline tantsusaali/klubi kodubändi kontseptsioon on praegu üsna tundmatu, aga kuuekümnendatel ainuvõimalik. Ja Tallinnas kuuekümnendatel oli täpselt samamoodi, igas tantsusaalis oli oma biitbänd. Kes said lugupidamist ja raha.

New Yorgis oli Vagrants lugupidamise ja raha koha pealt igatahes esirinnas, kuid suurem läbilöök jäi tulemata. Mis vajaka jäi, on raske öelda. Tegelikult võib sama hästi küsida, miks garaazhirock kui zhanr pikemas perspektiviis läbi ei löönud? Peamiselt seetõttu, et muusikutele endile jäi see tee liiga kitsaks. Nii ka The Vagrantsi kidramees Leslie West ja manager Papallardi said kuulsaks alles oma järgmise bändiga Mountain. Juba 1969. a salvestasid nad erakordselt tüütu kõlaga hard-rock albumi. Pean siiski nentima, et Mountaini salvestatud "Mississippi Queen"  on minu meelest väga hea lugu. Seda tutvustas mulle esimest korda jällegi Miettinen.

Vagrantsi LP kohta võiks kõigepealt öelda "atraktiivselt pakendatud ja esitletud". 180g (loe: kallis) vinüül, topeltümbris ning paljude fotodega vaheleht.  Samuti on plaadil soliidne soovitaja - üks Ramonesi vennastest meenutab, kuidas nad kooli sööklas Vagrantsi esinemist imetlesid ja kuidas Vagrants neile eeskujuks oli. Vagrants ise peab end veel Hammond-oreli üheks esimeseks kasutuselevõtjaks, samuti olla nende venitatult mängitud Stonesi ja Biitlite lood inspireerinud The Vanilla Fudge'i (kes tegi päris mõnusaid psühhedeelseid kavereid biitlite lugudes, mängides neid 10 korda aeglasemalt kui õigus. Tartu Ülikooli fonoteegis on loodetavasti nende CD veel tänapäevalgi alles.). Ja mingi side veel New York Dollsiga, mis mulle praegu ei meenu.

Nii et ikkagi tähelepanuväärne, et The Vagrants on jäänud niimoodi teiste bändide varju ja on seda tänapäevalgi. Juhuslikult lugesin LP arvustust Mojo'st ja seal nenditi lõpus kuivalt "for obsessives only". Ei kõla just julgustavalt, ah?

Aga ma ostsin plaadi ikkagi ära, olgugi et ma neid 180g-sid muidu liiga kalliks põlgan. Ent see LP oli "Rahva Raamatus" ja sisetunne ütles mulle, et kui mina seda ära ei osta, jääb ta sinna poeriiulile nukrutsema igaveseks. Ja ükski kuuekümnendate aus kärridžibande ei vääri sellist õudsat saatust. Puht-humanitaarsetel kaalutlustel siis maksin raha ära ning ega ei kahetse.

Esiteks tuleb kiita lisalehel olevat bändi biograafiat, mis on üsna tuntud zine'i The Ugly Things toimetaja kirjutatud. Tihe tekst, pikk, lõpmatult pikk jutt, mis katab painava põhjalikkusega kõik 3 aastat Vagrantsi elust. Sellised igavad jutud mulle meeldivad (ja on muide ka põhjuseks miks ma Mojot loen. On oluline õudsalt täpselt teada, mida Deep Purple tegi kuuekümendatel, enne kui ta järgmisel kümnendil heviks kiskus).

Teiseks ja peamiselt - muusikaliselt on plaat igati tipsen-topsen. Siia on koondatud kõik bändi singlid, sest albumini nad ei jõudnudki. Mida siin ei ole - ühtegi tõeliselt väljapaistvat salvestust siit ei leia. "I Can't Make A Friend" on tõsine garaazhipunk ja ilmselt kõige meeldejäävam singel, samuti "Beside The Sea" meeldis mulle väga, psych-mõjudega unistav, vaosoitud energiast pakatav lugu. Aga kõik paremad lood on rohkem soliidne Nuggets/Pebbles jne kogumike materjal kui üksikuna meeldejääv. Pidev Hammond-oreli tallamine annab aga helipildile palju juurde, seda tõesti.

Lisaks nii väga seda metsikust, mis väidetavalt laividega kaasnes, plaadilt ei kuule. Singlist singlini on bändi muusikaline areng üsna hästi kaardistatav. Bändi esiksingel on 1965. aastast ja veel üsna biitlomaanlik, kuhugi poole peale mahub veel nende sinku "Respect", millest pidi saama nende läbilöök muusikaturul, kuid kahjuks salvestas Aretha Franklin samaaegselt sama loo ja jäi edetabelites peale. See sõuliekskursioon pole just paha, kuid sama singli b-pool "I Love, Love You" on juba üsna mõttetu sõulikatsetus. Täpsemalt ei oska öelda, mul pole hinge.

Bändi viimased singlid - jällegi - muusikalistelt knihvidelt on nad võimelised rindu pistma ükskõik millise teise 1968. a traadibändiga, aga mingi säde on siit ikkagi puudu ja muusika kisub aeglasemaks lõdva rütmisektsiooniga psych-rockiks, mis ei ole väga uuenduslik ja noh, ma ei oskagi öelda. Parema meelega kuulaksin The Pretty Thingsi "SF Sorrow"'t, igatahes. Kui juba, siis juba. Loomulikult polnud Vagrantsil võimalik nende lugude kallal niikaua nikerdada ka.

Igatahes Vagrantsi kogumiku näol pole tegemist mitte erilise garaažipungi tähisega, vaid oluline on just, et see on pigem kuulajasõbralik plaat, mis võib taustal vaikselt mängida, sest kuuekümnendate psych-rock lõdvestab lihaseid, vähendab ajuturset ning ravib krampe. Pelgulinna sõltumatu instituudi kinnitusel.

Selline lühike kanne siis bändi kohta, kellest ma veel paar kuud tagasi midagi kuulnud ei olnud.